Rubriik: Nädalasoovitused

Näitus keskendub nähtusele, mida tuntakse Balti modernismina, püüdes avada seda uue nurga alt. Ornamendi kaudu tutvustatakse näitusel regionaalse modernismi ajalugu Nõukogude perioodil. Eesmärgiks on suunata vaataja tähelepanu kohalike modernismi põhimõtete kaudu kolme riigi disaini sarnasustele ja erinevustele.

Eesti Kunstnike Liidu “Kevadnäitus 2020” tähistab tänavu pidulikult 20. sünnipäeva. Väljapanek avatakse kahes osas: 21. mail Kunstihoone galeriis Kai Kaljo kureeritud “Kunstnikud maalivad kunstnikke” ning üldväljapanek Kunstihoones ja Linnagaleriis 11. juunil.

“Tehnodeelia ja tegelikkus” on Ando Keskküla (1950–2008) retrospektiivne isikunäitus, mis hõlmab kunstniku loomingut tema kõige aktiivsemast loomeperioodist – 1960. aastate lõpust 1990. aastate lõpuni.

Tunnustatud fotograafi Birgit Püve näitus pealkirjaga “#kuidasmekestame” on avatud okupatsioonide ja vabaduse muuseumis Vabamu. Näitus püstitab olemusliku küsimuse: kuidas ja kellega koos me järgmised 100 aastat Eestimaal kestame? 

Käesoleval näitusel on esindatud erineva taustaga Eesti cosplayer’id, kes on selle hobiga juba mitu aastat tegelenud. Nad on esinenud AniMatsuril Tartus, JAFFil, MängudeÖÖ-l ja HyperTownil Tallinnas. Mõned neist on Eestit esindanud EuroCosplay võistlusel. Näitusest võtavad osa Anne Männik alias Annyu, Elisa Kipper alias SaareTiiger, Galina Zaitseva alias Vega, Jana Motovilova alias n1cemonday, Julia Dolženkova alias Effimiya, Kadri Umbleja alias Iardacil, Kai Ilves alias Kaichyuu, Katrin Pent alias Kayt Black, Lilia Tünts alias Gen, Stefani Altma alias Shep.

Armastatud duo Kadri Voorand ja Mihkel Mälgand astub üles Rahvusooper Estonia teatrilavalt, et esitleda albumi “In Duo With Mihkel Mälgand” värskelt valminud vinüüli kuulajatele kodumaal ja väljaspool Eestit. Kontsert kantakse otsepildis portaalidesse Saksamaal, Itaalias, Ungaris ja mujal. Kõlab paremik Voorandi ja Mälgandi senistest hittidest, kuid kontserdikuulajad saavad tunnistajateks ka Voorandi uue loo maailma esmaettekandele.

Marten Kuningas on eelkõige tuntud lauljana ja Miljardite liikmena. Vähesed aga teavad tema luuletusi. Põhjus on lihtne – ta pole neid varem avaldanud. Tänavu on ta otsustanud sahtli lahti tõmmata ning sisu sinu kõrvu tuua. Õhtu saab olema täis laule ja poeesiat erinevatest perioodidest, rikkalikku tundegammat ja autobiograafilisi seiku.

Silvia Pärmanni dokumentaalprojekt “Riigid, mida pole olemas” jälgib igapäevaelu vabariikides, mis on vabad ja riigid vaid nime poolest.

Kokku leiab näituselt töid 11 kohast, mille hulgast on nii Eestiga kunagi ühte saatust jaganud Abhaasia, Mägi-Karabahh ja Tšetšeenia kui ka palju eksootilisemalt kõlavad Somaalimaa ja Lääne-Sahara ning puhkuserõõme tõotav Põhja-Küpros.

Näitus avab ainulaadse ja omanäolise graafiku Vello Vinna tähenduste maailm, kus sõnamäng käib koos vormimänguga. Väljapaneku pealkiri pärineb Aino Perviku raamatult “Umbluu. Uusi ja vanu vigurijutte”, mille Vinn illustreeris ning mille maagia nakatas kunagi paljude teiste seas ka Kiwa. Näitus on selle tulemusena kokku pandud remix-kultuuri põhimõttel, kus klassiku originaalteosed on kombineeritud nende uustõlgendustega.

Näitus kutsub kaasa mõtlema maailma ühe vanima inimkonna poolt kasutusele võetud tarbematerjali üle, selle muutumisega ajas koos inimese, keskkonna ja tehnoloogia arenguga. Mida tänapäeval naha all üldse mõistetakse, kas nahk on ehe? Näitusel osalejad on teemale lähenenud erinevatest vaatenurkadest. Eksponeeritud on nahkköited, aksessuaarid, objektid ning installatsioonid.

Maailmakuulus homoerootiliste joonistuste looja Tom of Finland (Touko Laaksonen) kujutas oma loomingus erakordselt mehelikke mehi, musklid sama suured kui nende erektsioonid ja kamaluga enesekindlust lisaks. Vähesed aga teavad, et Tom of Finland kasutas joonistuste aluseks fotosid oma sõpradest ja partneritest. Näitus “The Darkroom” avab Tom of Finlandi senitundmatu fotograafilise tahu – esmakordselt maailmas näeb kunstniku joonistusi koos fotodega.

Väikeettevõtted, õigemini siis tegelikult mikroettevõtted moodustavad Eesti ettevõtetest umbes 95%. Enamikus neist on vaid mõned töötajad, tihti ka ainult üks: omanik. 28% kõigist ettevõtjatest on naised. Tore. Nendest naistest 72% on üksikettevõtjad. Kui paljud neist mõtlevad igapäevaselt lõpetamisele?

Mis on üleminek? Kes on üleminekuinimesed? Üleminekute või muutuste suhtes kõige tundlikumateks inimesteks peetakse kunstnikke. Seepärast esitasimegi küsimused just neile.

Belgia päritolu fotograaf Harry Gruyaert (1941) mõtleb värvides. Teda huvitab inetuse ilu, võimalus märgata asju, situatsioone, inimesi. Ta korjab üles hüljatud kohtade võlu, värvilisi detaile või nende kokkumängu. Ta on Magnumi fotograaf, kuid peab end esmajoones tänavafotograafiks.

Märtsi- ehk frankofooniakuu lugemisklubi fookuses on Kanadast Québecist pärit Gaétan Soucy ja tema romaan “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke”. Autorit tutvustab ja vestlusringi veab raamatu tõlkija Triinu Tamm.

Gaétan Soucy (1958–2013) on üks tunnustatumaid tänapäeva Kanada kirjanikke. Romaani “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” ilmumist nimetasid kriitikud kirjanduslikuks sensatsiooniks, nii selle filosoofilise sügavuse kui keelelise mängulisuse tõttu.

Käesoleval aastal tähistab ansambel Lenna oma 10. juubelit! Tähistamisele annab avapaugu intiimne kontsert Tallinnas, Fotografiskas!

Esitlusele tulevad Lenna tuntumad lood läbi kümnendi nagu “Rapunzel”, “Kogu tõde Jüriööst”, “Mina jään”, “Kolm korda” ja “Keeruta”.

Ruumi-aja-masinas ilmuvad Netti Nüganen ja Laura van Bergem ning kõnelevad eelmise sajandi dialooge, suhestudes nii igiaja kui lähiminevikuga.

Juss Piho: “Paljuski on minu maalid segu mingitest läbi elatud sündmustest ja sõnadesse raskesti pandavatest fragmentidest. Nii positiivsete kui ka negatiivsete tundmuste seostest. Lõpuni mitteseletatavatest situatsioonidest, inimeste omavahelistest aistingutest ja hetkedest.”

Näitus koondab Tartu Kunstimajja valiku kiviraidur Volki keraamilisi skulptuure ning on nii Tartu Kunstnike Liidu tunnustus oma vanimale liikmele, kui ka akutrell-kuraatori Indrek Grigori siiras kummardus kunstitöötajast kolleegile. Volk ei ole olnud pelgalt kunstitöötaja, vaid on ka hulga hauakivide autor ning on modelleerinud omajagu skulptuure. Täna, kui kunstitöötajate panust kunstiteose loomisesse on hakatud väärtustama, on tagumine aeg Robert-Rudolf Volki esimeseks isikunäituseks.

Käesoleva näituseprojektiga keskenduvad kunstnikud Maris Karjatse ja Cloe Jancis kehaga seotud objektidele ning avaliku ja intiimse ruumi vahel tekkivale dünaamikale ja pingele. Objektide ja materjalide aktiveerimise kaudu ning nende sisemiste ja välimiste omaduste omavahelist kommunikatsiooni tõlgendades loovad kunstnikud uute tähendustega artefakte.

Ehtekunst on üks laiahaardelisem, mõõtmetelt küll väike, kuid inimesele intiimselt lähedal asuv tarbekunstivaldkond. Näitusel tõstetakse autoriehe esile kui kunstniku isikupärase eneseväljenduse vahend, mis väärtustab inimest kõige erinevamatel viisidel, pakkudes talle jätkuvalt uusi visioone ja konteksti.

Igas suuremas linnas on see kuulus betoonpaneelidest magalarajoon, milles asuv korter oli kunagi uue ja parema elu sümbol. Tartus Annelinn, Pärnus Mai, Viljandis Paalalinn, Tallinnas on neid lausa mitu. Ühes sellises korteris saavad kokku mees ja naine. Päris huvitav algus, eks? Me kõik teame, mis saab edasi, vähemalt arvame teadvat.

“Kahekesi” on Paavo Piigi kirjutatud ja lavastatud suhtekomöödia-draama-thriller, žanr sõltuvalt vaataja oskusest suhetega tegeleda.

“Kahekesi” sobib vaatamiseks nii üksi kui kahekesi.

28 aastat on Snorri ujutanud lumiste mägede vahel imikuid. Võimelnud nendega ja avastanud nende arengu kohta asju, mis tunduvad justkui võimatuna.

Filmiõhtu juhatab sisse Vello Vaher.

“Ingli märk” on lummav romaan armastusest ja reetmisest, minevikupainetest ja nendega toimetulemisest, sellest, kuidas suur ja väike lugu, ajalugu ja inimsaatused tihedalt ja paratamatult põimuvad.

Eesti keeles on Nancy Hustonilt varem ilmunud romaan “Murrangujooned” ja esseeraamat “Loomispäevik”.

Vestevad tõlkija Triinu Tamm ja toimetaja Leena Tomasberg.

„Kvartirnikul” ehk korteripeol astuvad üles kaks noort, aga hinnatud Eesti poetessi Leonora Palu ja Mari-Liis Müürsepp. Maša Ivašintsova luulet loeb aga nii eesti kui vene keeles näitlejanna Jekaterina Novosjolova.

Lavale astuvad artistid annavad kõik esimest korda ERMis kontserti ja on pärit nii Eestist, Soomest kui ka Ühendkuningriigist. Õhtu avab Ütsiotsõ, seejärel tuleb lavale sensuaalne printsess Yasmyn ja tema järel pöörane tänavamuusik Jimbino Vegan koos bändiga. Siis hellitab kuulajaid kütkestav võlur Iiris. Õhtu lõppeb rajult kui lavale astub metal-punkkooslus Winny Puhh. Kogu õhtut läbib lakkamatult voolav loomeenergia nii tules, videos, valguses kui ka helis.

Näitusel “Selfi kajakana” tegeleb Jaan Toomik enda varasema loominguga dialoogi astudes jätkuvalt eksistentsiaalsuse ja spirituaalsusega – sünni, elu ja surma tsükliga –, kuid ka nartsissismi ja ekshibitsionistliku eneseirooniaga, teataval määral autoagressiivse võllahuumoriga.

Jacqueline Molnár on valmistanud mitu joonisfilmi ja illustreerinud üle 40 lasteraamatu. Oma töödes kasutab ta erinevaid tehnikaid: kollaaži, akvarelli, temperat, akrüüli, fotograafiat jmt. Ta kirjutab ka ise muinasjutte. 2017. aastal ilmus temalt raamat nimega “Robotid” (“Robotok”), milles on tema enda illustratsioonid. Tallinna näitus kajastab Jacqueline’i viimaste aastate töid.

Kuidas mõjutavad meie käitumist ja kujundavad soorolle reklaamid, mida iga päev näeme ja kuuleme? Kas enesehooldusest võiks saada tarbimise jõuline alternatiiv? Või on see hoopis järjekordne kaval reklaamistrateegia, mis meid veelgi enam rõhub?

Tänu oma julgetele artiklitele ja raamatutele 1960. ja 1970. aastatel, kui kriitikast olenes ühe või teise filmi saatus, sai Pauline Kaelist (1919‒2001) üks tunnustatumaid filmispetsialiste, kelle tõttu hakkasid filme tegema sellised lavastajad nagu Brian De Palma, Robert Altman, Sam Peckinpah, aga kindlasti ka Quentin Tarantino, üks filmi eeskõnelejaid ja suuri Pauline Kaeli ande austajaid.

Filmiõhtu juhatab sisse Tõnu Karjatse.

Ajal, mil meie suhe tehnoloogiaga on üha intiimsem ja ulatuslikum ning tehnoloogia mõju on juurdunud sügavale inimmeelde, meie töö- ja elukorraldusse, tundub järjest keerulisem, kui mitte lausa võimatu säilitada looduse ja tehnoloogia kunstlik eraldusjoon. Laura Kuuse näitus “Armas algoritm” asetub selle pingevälja keskmesse, otsides alternatiivseid suhteid ja kuuluvuse vorme mitteinimestega, nagu seened ja muud organismid.

Eesti vanim teater Vanemuine ning väärtfilmikino Tartu Elektriteater tulevad sel aastal välja kohtumiste sarjaga “Vanemuise näitlejad kinolinal”. Sarja raames saab kord kuus vaadata mõnd filmi, milles on meeldejääva peaosa teinud praegune Vanemuise draamanäitleja.

Avaõhtul saab näha veerand sajandit tagasi üles võetud romantilist seiklusfilmi “Jüri Rumm” (režisöör Jaan Kolberg), mille peaosas tegi oma esimese suurema filmirolli Hannes Kaljujärv, kes on ka avaõhtu külaline.

Kohtumisõhtute vestlusosa juhib Vanemuise dramaturg Sven Karja.

Philly Joe’s jazziklubi jätkab ka sellest hooajast oma kontserdisarjaga “Pimekontsert”, mis toob korra kuus publikuni A+ kategooria artiste, kes avalikustuvad alles kontserdil lavale astudes.

Kirke Kangro ja Sheri Willsi näitust saadab kujutlus iidsest, kestvast, sekkumatust eksistentsist. Stiihiast, mis võlub oma allumatusega. Pealkirjas kasutatud Eugene Montale luulerida tuletab meelde nostalgiat kontrollimatust loodusest. Ja inimese lootusest selle rüpes enesest eemalduda.

Tamar Paal uurib käesoleva näitusega objektide ja ruumi vahelist seost meie psüühikas. Ruum, mis on objektide vahel, on tihti märkamatu. Inimese aju on harjunud fokusseerima kohta, kus on kõige rohkem infot. Seda teeme me automaatselt, nii jätame tihti tähelepanemata ruumi objektide vahel. Ruum aga muudab meie tõlgendusi sellest objektist.

Näitus annab värvika ülevaate Anne Veski kujunemisest jumaldatud lavatäheks. Staarielu melu ja glamuuri kõrval tuleb juttu ka selle mõrumatest telgitagustest. Kas tähe sünniks on vaja annet või piisab suurest tööst ja õnnelikust juhusest? Igatahes vajab sädelev lavateekond ka toetavaid kaaslasi. 

Noorte maalikunstnike Brenda Purtsaku ja Eero Alevi eesmärgiks on käesoleval näitusel portreteerida inimest läbi keha ja ruumi. Kohe projekti algul jõudsid kunstnikud kokkuleppele, et kordagi ei näidata portreteeritava nägu. Väljakutseks saab hoopis pinge tekitamine – kas vaataja suudab kaasa minna Purtsaku ja Alevi kokkupandud müsteeriumiga.

“Felicitas” on lugu üllatavast olukorrast, mis meid kõiki kodus võib tabada, kui mitte täna, siis vähemalt 10 aasta pärast. Kuidas suhtuda uutesse rollidesse, ülesannetesse kodus, mehesse, naisesse, nüüdisaja tõlgendustesse? 

Mitmekülgselt andekas ja särav vokalist Sofia Rubina on oma žanripiire ületava leidlikkusega end tuttavaks laulnud enamikele eesti džässiaustajatele.

2019 aastal ilmunud albumit “Where It Begins” on saatnud nii fännide kui kriitikute heakskiit. Tuleval kontserdil kuulebki lisaks muule lugusid sellelt plaadilt.

Iggy Lond Malmborgi uus teos “Things in my mouth” fookuses on hääl. Siinjuures mitte niivõrd bioloogilise võimekusena, vaid õpitud kultuurilise nähtusena; kui nurgakivi nn “stabiilsete identiteetide” – soo, rassi, klassi, seksuaalse identiteedi – loomisel ja esitamisel nii laval kui ühiskonnas. 

Piibe Arrak on Tartu vanema põlvkonna kunstnik, kes endasõnutsi väärtustab nö vanakooli kunstilisi põhimõtteid ja maalikunsti traditsioonide kestma jäämist, kuigi arendab pidevalt oma kunstilist maailmavaadet.

Käesolev näitus on läbilõige Piibe Arraku loomingust kuue kümnendi jooksul.

Sagedus on võrdsete ajavahemike tagant korduvate sündmuste arv ajaühikus. Sagedust mõõdetakse hertsides (Hz). Herts väljendab ühte sündmust ühes sekundis. Piret Ellamaa isikunäituste toimumise sagedus on 0,0000000126839 Hz.

Tuulike Kivestu loodab läbi tänavatel juhuslikult kohatud inimeste puudutada vaatajas sallivuse, empaatia, heatahtlikkuse keeli, tuletada meelde, et hoolimata rahvusest ja kodupaigast oleme meie, inimesed, oma tunnetes, olemistes ning igapäevastes tegemistes üsnagi sarnased.

7. veebruaril kell 19 esineb Eesti Kirjanike Liidu Musta laega saalis kirjanik ja Nobeli preemia laureaat Svetlana Aleksijevitš. Kirjanikuga vestleb kirjandusteadlane ja kriitik Aija Sakova.

Aleksijevitš viibib Eestis seoses tema raamatu “Pruugitud aeg. Punainimese lõpp” põhjal valminud lavastusega Vaba Laval, mis esietendub 8. veebruaril kell 19.

Ehtedisainer Krista Laos on öelnud, et tunneb end lapse või jumalana, lammutades materjali detailideks ja ehitades nendest oma maailmu. Oma eesmärgiks seab ta selguse ja tasakaalu otsingut. “Uneskõnnil” on ta keskendunud oma põhimaterjalidele – hõbe, vääriskivid, pärlmutter ja pärlid.

Toidu- ja kodukultuuri uurija Anu Kannike räägib lähemalt sellest, kuidas maiustati 20. sajandi alguses Eesti kodudes ja kohvikutes.

Suhkrust sai esmatarbekaup alles 19.-20. sajandi vahetusel. Siis hakkasid rohked küpsetised, hoidised ning kondiitritooted jõudma ka laiade rahvahulkade menüüsse. Vaatame, milliste vahenditega tehti jäätist, vahvleid ja hoidiseid ning kuidas nägid välja vanad maiustuste pakendid.

“Tagasi” on igatsevate inimeste lugu. Kõigi nelja elus on kätte jõudnud pöördepunkt. Kas anda järele aastatepikkusele igatsusele, minna, muutuda? Või jääda paigale ja oodata ära, kuni too seletamatu, mille poole oled püüelnud, ise kohale jõuab? 

Näitus on jätkuks Laura Põllu ja Katrin Väli varasematele ühisprojektidele “Natural Shelter” ja “Urud. Lennud”. Installatsioon koosneb Põllu keraamilistest objektidest ja skulptuuridest, vitriinidesse koondatud toetavast kirjandusest ning Väli luuletustest. Erinevalt varasematest projektidest on sellel korral ka osa luulekatkeid omandanud orgaanilisema punutud välimuse ning seetõttu suhestuvad otsesemalt ülejäänud väljapanekuga.

1975. aastal Tallinnas sündinud fotorühmitus BEG värskendas oluliselt 1970. aastate lõpu Eesti fotokunstimaastiku üldpilti.

BEGi liikmed kasutasid julgelt ja loominguliselt mitmeid tollal veel vähe kasutust leidnud fototehnoloogilisi võimalusi, suurendades oma näitusetöid aerofoto materjalidele ning toonides ning koloreerides pilte. Fotorühmituse eesmärk oli luua terviklikke näituseprojekte, mille teosed valmisid tihti ühistöödena.

Aruteluringis osalevad noor kliimaaktivist Kertu Birgit Anton, muusik Sandra Vabarna ja Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse juht Lauri Tammiste. Paneeldiskussiooni juhib Eesti Päevalehe ajakirjanik Anette Parksepp.

Hiljuti meie seast 90-aastaselt lahkunud Agnès Varda on prantsuse kino legend, režissöör, kunstnik ja fotograaf, üks prantsuse uue laine võtmefiguure.

“Varda par Agnès” on tema viimane film, mis teeb kauni kokkuvõte üle poole sajandi kestnud loometeest. Siin räägib Varda oma kogemusest režissöörina läbi erinevate meistriklasside ja kohtumiste publikuga. Mälestusi illustreerib rikkalik ja väärtuslik kogu filmi- ja fotonäidetest ning aimu saab ka tema loovatest kunstnikuprojektidest.

Diana Tamane raamat “Flower Smuggler” koondab kunstniku senise loomingu olulisemaid fotosarju, mille peategelasteks on olnud kunstnik ise ning ta perekond.

Esitluse raames vestleb kunstnikuga Tartu Kunstimaja kuraator Peeter Talvistu.

David Vseviov peab näitusel “Must kuld” loengu, kus teemaks on “nafta” ning selle olemus inimkonna ajaloos.

Edgar Tedresaare ja Sten Saaritsa näitus “Must kuld” püüab maalide, video ja heli vahendusel aimu anda fossiilsete kütuste tööstuse poolt hõivatud maa-ala ulatusest.

“Pärast Vent Space projektiruumi asutamist ning esimese hooaja juhtimist jäi miski õhku: millised on või peaksid olema väärtushinnangud ning arusaamad, mille EKA-st kaasa võtame? Milliste institutsioonidena tajume kunstiülikooli näitusepindu ning milliseid küsimusi ja vastuolusid need tekitavad?”

Vanda Juhansoo (1889–1966, kuni 1939 Johanson) oli portselanimaalija ja mööblikujundaja, tuntud tekstiilikunstnik ja käsitöömeister, rändur, polüglott, särav kunstiõpetaja, kodukujundaja, naiskäsitöö aktiivne edendaja, soroptimist ja aiapidaja, keda teati veel “Valgemetsa nõiana”. Vanda Juhansoo oli Ateneumi kunsttööstuskooli vilistlane ja seega üks esimesi eesti kõrgharitud naiskunstnikke 20. sajandi alguses.

Esa Pietilä on loov ja mitmekülgne soome saksofonist, kes tunneb ennast võrdselt hästi kodus nii kaasaegses kammermuusikas (seda nii esitaja kui heliloojana) kui ka jazz- ja vabaimprovisatsioonilises muusikas.

Kristjan Randalu jätkab kontserdisarja Philly Joe’s jazziklubis mainekate ECM Recordsi artistidega, tähistamaks Müncheni plaadifirma 50. juubelit. Sarja viiendal kontserdil jagab Randaluga lava hinnatud Rootsi kontrabassimängija Anders Jormin. 

Reedel, 24. jaanuaril kell 19.00 avatakse Kogo galeriis rahvusvaheline kunstnikufilmidel põhinev rühmanäitus “Tasakaaluviivitus”. Näituse juhtivaks teemaks on balansseerimise akt seoses isiklike füüsiliste ning emotsionaalsete väljakutsetega.

Osalevad kunstnikud: Garrett Brown (US), Simon Faithfull (DE/UK), Gerda Nurk (EE) ja Alex Reynolds (ES/UK).

Näituse “Sõna mõjutus: puue, suhtlus, katkestus” kuraatorid Christine Sun Kim ja Niels Van Tomme peavad oluliseks murda puuetega seotud eelarvamusi ning seetõttu valisid nad näitusele puuetega kunstnike teosed, mida on eksponeeritud maailma tippgaleriides Guggenheimist Tate’ini.

Kai kunstikeskuse 2020. aasta näitusehooaja avab uus monumentaalne valgusinstallatsioon tuntud Norra kunstnikult Anne Katrine Senstadilt.

Vastavalt Tartu Kunstnike Liidu liikmete kevadisele otsusele kujundab ja kureerib tänavuse aastanäituse Martti Ruus, kes soovib luua arhitektuurselt ja kompositsiooniliselt tervikliku ning esindusliku näitusemiljöö, mis võimaldaks kunstil särada omaenda ilus.

Tegemist on seni suurima Eesti naiskunstnike loomingut tutvustava väljapanekuga, mis toob päevavalgele palju vähetuntud materjali ja asetab selle dialoogi Soome naiskunstnike teostega. Näitus on sündinud koostöös Ateneumi kunstimuuseumiga.

Eesti Kunstimuuseumi 100. tegevusaastal on Kumu võtnud fookusesse naiskunstnikud. Näitus “Eneseloomine” keskendub 19. sajandil naiste eneseteadvuses ja ühiskondlikus positsioonis alguse saanud muutustele, mis kajastuvad nii naiskunstnike tegevuses kui ka naise kujutamise viisides.

Tallinna Linnagaleriis on avatud Edgar Tedresaare ja Sten Saaritsa näitus “Must kuld”, mis püüab maalide, video ja heli vahendusel aimu anda fossiilsete kütuste tööstuse poolt hõivatud maa-ala ulatusest. Näituse kuraator on Siim Preiman. 

Kas soovid Estonia majast ja rahvusooperi tegemistest rohkem teada saada? Tule tunnisele etenduse-eelsele ekskursioonile Estonia teatrisse, tutvu kauni ajaloolise hoonega ja vaata, mis toimub majas enne, kui eesriie tõuseb.

Triin Ruubel-Lilleberg – viiul
Iván Bragado Poveda – harf (Hispaania)

Kava:
Louis Spohr – Sonaat viiulile ja harfile B-duur Op.16
Claude Debussy – Beau Soir
Claude Debussy – La fille aux chevaux de lin
Reynaldo Hahn – L’heure exquise
Reynaldo Hahn – L’Énaumorée
Bernard Andres – Zerbrina

Lossimuusika kontserdisarja kunstiline juht on Aare Tammesalu.

Mitmete teadlaste arvates on must auk avaus teise universumisesse. See on ka Marje Taska video ja graafiliste lehtede juhtmõte. Jukka Värelä objekti võib samuti vaadata selle idee illustratsioonina.

Musta augu temaatika ei ole esil mitte ainult kosmoloogilises mõttes, vaid järjest enam psüühilise seisundi tähistajana. Krooniliste haigustega elamisest, depressioonist ja sõltuvusprobleemidest ehk nii-öelda musta auku langemisest on saanud vaat et kõiki puudutav argine nähtus. Must auk ei ilmu Eva Labotkini fotodesse otseselt kujul, pigem serva või kumana – metafoorina, mille tähenduste seas on ka väljapääs.

Näitus kõrvutab Siim-Tanel Annuse kahte tegevusala – performance’it ja pildiloomingut –, näidates nende omavahelist seotust, nii et “läbiminekust” saab märksõna, mis juhatab vaataja kunstniku noorepõlve ettevõtmistest tänase loominguni.

Dokfoto Keskuses on avatud Peterburi fotograafi ja luuletaja Maša Ivašintsova (1942-2000) fotonäitus “Chiaroscuro”, kus esitletakse maailmas esmakordselt autori suuremahulist retrospektiivi. Tallinnas esitletakse 81 must-valget fotot ning esmakordselt on avalikkuse ees ka tema luule, mille on eesti keelde tõlkinud Doris Kareva ja inglise keelde Matthew Hyde. 

Lavale on jõudnud Renate Keerdi viies lavastus “LÄVI”.

Keerdi lavastusi on iseloomustatud kui elujaatavaid, mängulisi ja metafüüsilisi, ühiskondlike nähtuste ja protsesside tundlikku ja vaimukat kajastamist isikupärases kunstnikukeeles.

Philly Joe’s jazziklubi jätkab ka sellest hooajast oma kontserdisarjaga “Pimekontsert”, mis toob korra kuus publikuni A+ kategooria artiste, kes avalikustuvad alles kontserdil lavale astudes.

Kultuuri- ja teadusajaloolane, Vikerkaare toimetaja Aro Velmet vaatleb oma loengus, kuidas prantsuse mikrobioloogid, kes inimkonna isetu aitamise nimel leiutasid vaktsiinid kollapalaviku ja tuberkuloosi vastu, kasutasid oma tulemuste saavutamiseks koloniaalvaldustes valitsenud eetilist ja poliitilist ebavõrdsust.

Loeng toimub näitusel “Vallutaja pilk. Lisa Reihana “In Pursuit of Venus””.

Jõuluajale kohaselt kõlab kontserdil pigem mahedamat sorti muusika, kuid ei puudu ka väike vürts, nelk ja tuisk ning teised talviselt tulised emotsioonid (aisakella kontsentratsioon püsib siiski mõistlikkuse piires).

Kontserdi kavas on nii omaloomingut kui hoolega valitud muusikat teiste eesti- ja välismaiste autorite sulest.

A-galeriil on hea meel kutsuda oma kalleid kliente ja armsaid kolleege aknanäituste sarjale, mis edaspidi iga kuu hakkavad kõnetama oma publikut uute üllatajate ja grand-old klassikutega. Aknanäitused peegeldavad ehtekunstnike maailma sisutihedust, nii autoriehte mängulisust kui ka töömahukust. Need on märgilised sümbolid, mis ühendavad. See on lugupidamine, kus originaalsus ja meisterlikkus on võtmesõnadeks.

Fotografiska Tallinna talvehooaja uutele tulijatele paneb kauni punkti Vincent Petersi “Sisemine valgus”.

Moe- ja portreefotograafi näitus esitleb teoseid, mille fookuses on valguse ja varjude mäng. Petersi modellideks on tuntud naised ja mehed, keda seob omavahel tihtipeale kaks asjaolu. Nad on kuulsad moel, mis on teinud neist tuttavad näod enamikule meist. Ja nad mõjuvad fotodel tühja lõuendina, kuhu võime vaatajatena ise projitseerida lood, mis kõnelevad pigem meist ja meie kaasajast kui neist endist.

“Hommikueine Tiffany juures” (“Breakfast at Tiffany’s”) on 1961. aasta romantiline ning ikooniline film, mis põhineb tuntud Truman Capote’i romaanil. Peaosas mängib Audrey Hepburn, kelle kehastatud New Yorgi seltskonnadaam Holly Golightly on saanud ameerika filmikunsti võõrandamatuks osaks. Film jälgib Holly seiklusi New Yorgis, suhteid rikaste ning kuulsatega, kuid tema elu saab uue pöörde pärast uue naabri sissekolimist.

Kinoteater toob lavale Penelope Skinneri ühemehenäidendi (algse pealkirjaga “Angry Alan”), mille lavastajaks on Paavo Piik ja peaosas Ivo Uukkivi.

Näidendi tõlkija ja lavastaja Paavo Piigi sõnul haakub tekst mitmete meesliikumistega, mis on viimasel ajal populaarseks osutunud, kuid teeb seda viisil, mis võimaldab naerda ja ka samastuda nii ühe kui teise vaatenurgaga.

“You Will See So Many Pretty Things” on lavastus vägivallast nende vahel, kelle on kokku toonud õrnad tunded. Pilguheit pimedatel tänavatel kardinate taha peidetud ruumidest, mida ei näe ega taju oma igapäevases elus. Inimeste silutud ja korrastatud fassaadide taha peituvast julmusest ja kurjusest. “You Will See So Many Pretty Things” on visuaalne armastuslugu, millel pole oodatud lõppu.

Emir Kusturica nimi ei vaja eriti tutvustamist ning tema “Must kass, valge kass”, on saanud filmiklassikaks.

Vähem on aga nähtud seda ainsat filmi, mille Kusturica on teinud USAs ning kus peaosas noor Johnny Depp, aga kus astuvad üles ka Vincent Gallo ja Faye Dunaway ning mis oma pöörasuses ei jää sugugi alla Kusturica teistele menukitele.

Loengu peab Moonika Siimets.

Guðmundur Jörundsson (1987) on Islandi moedisainer, peamiselt tuntud meesterõivabrändi Kormákur & Skjöldur disaineri ja oma isikubrändi JÖR by Guðmundur Jörundsson asutajana. Tema loomingus on olnud olulisel kohal klassikaline rätsepatöö ja selle ümbermõtestamine mugandades traditsioonilist kaasaegsesse keelde. Jörundssoni sõnul on Islandi väike moeturg üldistest trendidest vähem mõjutatud kui mujal Põhjamaades. See tagab disaineritele suurema loominguvabaduse.

11. detsembril toimub esmakordne kontsertõhtu Von Krahli uuest kontsertsarjast Krahl Sessions.

Teineteise muusikast läbipõimunud ühise kavaga astuvad sel õhtul lavale pop-soul’i laulja-laulukirjutaja Anett ning kohaliku R&B skeene eredaim täht Yasmyn.

Eriagent D.T. Gagano (Daniel Tadesse) kavatseb peale CIAst lahkumist koos oma armsa Maliniga (Gerda Anette Allikas) avada pitsarestorani.

Šveitsis Neuchateli rahvusvahelisel fantaasiafilmide festivalil pärjati film auhinnaga “Imagining the Future”, mis on pühendatud kunstnikutööle.

Külas režissöör Miguel Llansó. 

Paide Teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava koostöös jõuab lavale Ursel Tilga ja Steffi Pähna tantsulavastus “Between Dreams and Drowning”.

Armastaja jääb alati “nilbeks”. Ta teeb ennast lolliks, ta alandab ja naeruvääristab end kisades ma-armastan-sind – tühja tähenduseta sõnumit, mis ei sisalda mitte midagi muud peale iseenda. Justkui mantra, rituaal, mille ainus mõte on õigustada armastaja enesealandust. Nagu näitleja õudusunenäos: seista rambivalguses teadmata teksti, misanstseene ega rolli, abitu suur loom tammumas lolliks jäänuna keset puuri.

Von Krahli Teatri uue trupi esimene lavastus.

Lauri Lagle lavastus “Paratamatus elada ühel ajal” algab hetkel, mil kõik on lõppemas. Inimesed on kogunenud ning valmistuvad millekski. Ent uued horisondid ei avane veel niipea. Nagu meie eludki, pole see jutustus, vaid hetked elatud eludest – ning nendest, mis alles ees.

Näitus on välja kasvanud Raili Keivi ja Hanna Dis Whiteheadi koostööna sündinud näituseprojektist “Nõiaring”, mis toimus 2016. aastal Eesti Disaini- ja Tarbekunstimuuseumis ning 2019. aasta märtsis Islandi Disaninädala raames Islandi Kunstimuuseumis.

Näituse “Nihkes” esmane versioon leidis aset septembris ARS Showroomis. Selle loomise eri etappides tegeles kunstnik ringi ja kera mõistete analüüsi ja dekonstrueerimisega. Tulemuseks on portselanist nõude seeria ning seda toetavad kolm ruumiinstallatsiooni.

Fotograafina on James Nachtweyle kingitud oskus tabada silmatorkavaid kompositsioone. Omaenda eluga riskides vaatleb ta maailma, kus elame, ja seda alati tohutu austusega kõige haavatavamate inimeste – tsiviilohvrite – vastu. Nachtwey on erakordne vaatleja ja tähelepanelik tunnistaja, kes on pühendanud oma karjääri lähiajaloo kõige olulisemate probleemide dokumenteerimisele. Näitus “Memoria” on retrospektiiv Nachtwey kõige silmapaistvamatest töödest.

Valdur Mikita tutvustab oma värskeimat teost järgnevalt: “2019. aasta on rahvusvaheline põliskeelte aasta ja lisaks ka eesti keele aasta. See raamat jutustab eesti keele omailmast, mis on põnev, salapärane ja ennekõike väga ilus. Keel on eesti rahva kõige suurem ja kõige vanem ühislooming. Pole kahtlust, et eesti keel kuulub maailma kõige elujõulisemate keelte hulka.”

Autoriga vestleb esitlusel tele- ja raadioajakirjanik Märt Treier.

Eesti Moekunstnike Ühendus pühendab oma seekordse näituse põlismetsale, mis oli hoitud nõukogude ajal, kuid on määratud lageraiete läbi hävitamisele Eesti Vabariigi ajal.

Võimetuna midagi muutma, demonstreerivad moekunstnikud oma tundeid ja mõtteid näituse kaudu. Iga eksponeeritud rõivamudel või moejoonis on kummardus metsale kui keskkonnale, milles on elu, ilu ja armastust.

“Vapruse värinad” on lihtne ja südamlik lugu julgusest, hulljulgusest ja tõelisest vaprusest, mida lavastaja Kaili Viidas nimetab lasterealistlikult argimaagiliseks.

Esmakordselt on kirjutanud teatrilavastusele muusika Henry Kõrvits ja Paul Oja, kelle räpp-lugude saatel räägib lavastus kuuendas klassis õppivatest kaksikvendadest Villist ja Vollist. Poisid mõtlevad osalt tähelepanuvajadusest, osalt igavusest välja julguseproove, mis tekitavad enamasti paksu pahandust ja lõpevad sageli õnnetustega. Nõnda võiks juhtuda selleski loos, kui ootamatult ei tuleks abi sealt, kust seda keegi oodata ei oska.

Kui uskuda üldlevinud arvamust, siis me ei saaks elada tänasest paremal ajal. Meile on kõik võimalik – saame õppida, mida iganes me soovime; elada ja reisida ükskõik kus ja kuhu; armastada ja olla armastatud enda valitud kellegi või millegi poolt; kanda nii kleite kui pükse; uskuda, mida soovime; kuulutada tõdesid, mida ainult meie usume. Valikuid kui palju!

Kas see ongi täius?

Musta Kasti 2019. aasta detsembris esietenduv uuslavastus keerab vindi peale ja toob lavale muusikali, kus tantsu, naeru ja laulu saatel seda täiuslikkust kõverpeeglist vaadatakse, leides elupäästvat rõõmu ka kõige mustematest värvidest.

A-galerii Seif muutub varjuliseks saluks, kus võib kohata nii värvilisi tiivulisi kui ka haruldasi ehteid. Väärismetallidest mokumegane-ehted hiilgavad kui kiskjate silmad lopsaka lehestiku varjus.

Helimaastiku loob Helina Tulve ooper “It is getting so dark”, mis on kirjutatud Sei Shonagoni “Padjaraamatu” ainetel.

30. novembril toimub vestlus kunstnikuga. Vestlust juhib kirjanik Kätlin Kaldmaa.

Fotografiska Tallinna talvine avanäitus Mandy Barkeri “Mere leiud” (“Sea of Artifacts”) valutab südant keskkonna seisundi pärast ja juhib inimeste tähelepanu, kuidas plast hävitab loodust meie ümber.

Inglise kunstniku Mandy Barkeri fotodel on esemed, mida ta on leidnud maailma eri paikades plasti kogudes, teisendades need mõjuvateks kunstiteoseks. Tema töödes võib kohata nukukäsi ja kilekotte, jalgpalle ja kingapaelu, rõivaesemeid ja plastlilli.

Selle ühepäevase ürituse näol on tegemist näitusega, kuhu on kõik oodatud tähistama oma keha vaba liikumist koos kangastega.

Riietus: sina, su nahk, su unikaalne stiil, mis iganes sind õnnelikuks teeb, naljakas, särav, eriline, glamuurne, mugav, müstiline, šikk, tähelepanuväärne, kuid peamiselt sina ise!

Tallinna Kunstihoone ja Sõltumatu Tantsu Lava koostööprojektis “Ruumitud keha(d)” kohtuvad 27.–30. novembrini kahekaupa Eesti kunsti- ja tantsumaailma loojad, kelle ühistöös sünnivad unikaalsed, vaid ühel õhtul etenduvad performance’id.

Kuraator Evelyn Raudsepp on kutsunud looma performatiivseid teoseid järgmised kolm kunstnikepaari: Edith Karlson ja Sigrid Savi, Rene Köster ja Mark Raidpere ning Flo Kasearu ja Renate Keerd. Kolmel järjestikusel õhtul saab näha kolme koostöö tulemit, mille võtab neljandal õhtul kokku mitmekesine programm vestlustest, muusikast ja koosolemistest.

Ilutööstuse aastakäive on sadu miljardeid eurosid. See kasvab üha. Näib, et me ei tunne, et oleksime sündinud piisavalt ilusatena. Miks me ennast muudame? Mida või keda me otsime? Vastust teab vaid tolm.

“Ilusad inimesed” on Tartu Uue Teatri lavastus, mille jaoks intervjueeris näidendi autor 2019 kevadtalvel inimesi, kes hoolivad oma välimusest ning tunnevad, et ilu on neid mõjutanud ja saatnud läbi elu. Need intervjuud saidki sädemeks selle loo sünnil.

Sünget elektroonilist muusikat viljelev USA duo Boy Harsher esitleb 27. novembril Sveta Baaris värsket albumit “Careful”.

2013. aastal Teen Dreamzi nime all tegevust alustanud duo taga peituvad nimed Augustus Muller ja Jae Matthews. Muller loob helipõhja, kasutades minimalistlikke rütmimustreid ja teravakõlalisi klahvpillipartiisid. Sellele lisanduvad Matthewsi kord laulvad, kord sosistavad või lausa kisendavad vokaalid.

Läti teatriauhindadel 2016. aasta parima algupärase näidendi preemia võitnud “Daamid” toob vaatajate ette ühe ebatavalise õhtu kolme täiesti tavalise naise elus. Õhtu, mis on täis dramaatilisi ja valusaid hetki ning väga äratuntavat igapäevast koomikat.

Ühel päeval hakkab jumalatel igav ja nad otsustavad luua inimese. Inimene on aga ablas olend. Alati on tal midagi veel vaja. Isegi, kui tal mitte midagi ei ole, tahab ta kohe “midagi veel”. Vaatamata sellele, et tal veel mitte midagi üleüldse polegi.

“Made in China” tegeleb inimeste tahtmiste ja jumalate võimaluste sünteesimisega.

Titoks – Eesti gypsy-džässi lipulaev!

Virtuoosne, särav, tähelepanupüüdev ja meeletult tehniline, ent samas kõrvale mahe Titoksi helikeel on miski, mis on Eestisse jõudnud alles viimasel sajandil. Kollektiivi muusika viib kuulaja ajamasinas rännakule, kus avastatakse unustatud nostalgilisi meloodiaid, energiast pakatavaid swing’i rütme ja suitsuse salongimuusika sumedat atmosfääri.

Näituse pealkiri on laenatud Werner Herzogi filmist “Cave of Forgotten Dreams” (“Unustatud unistuste koobas”, 2010). Film räägib maailma vanimatest seni avastatud koopamaalingutest Chauvet’s Lõuna-Prantsusmaal. Kunstnik Angela Maasalu loob näitusel kujundi nö isiklikust koopast, paigast meie sügaval sisimas, kuhu jätame kõik mälestused ja unistused, nii need, mis täitusid kui ka need, mis luhtusid.

Jane Remmi huvitab maastike esitlemine kultuuris ja see, kuidas need on tekkinud ning kuidas neid on aastate jooksul kujundatud. Näitusel “Vaateid maastikule” jätkab ta mõtisklemist inimese ja maastiku suhete üle, astudes sel korral teepervelt sügavamale metsa.

USA avant-garde filmide ema Maya Deren on Eestis üpris vähe tuntud, kuid oma eksperimentaalse filmiloominguga on mõjutanud selliseid suurmeistreid nagu näiteks David Lynch.

Filmidele eelneb Moonika Siimetsa loeng, mis avardab arusaama USA filmikunsti lätetest.

Neljapäeval, 14. novembril kell 18 tutvustab skulptor ja installatsioonikunstnik Eike Eplik näitust “Maire Männik. Eesti legend Pariisis”.

Kumu kunstimuuseumi eriprogramm “Kunstnikuga näitusel” on loodud Eesti Kunstimuuseumi 100. sünnipäeva puhul. Sügishooajast kuni kevadeni tutvustavad selle raames Kumu vahetuvaid näitusi Eesti kaasaegsed kunstnikud, lähtudes enda vaatepunktist ja loomingulistest praktikatest.

Henri Hütt ja Maarin Mürk nihestavad, värskendavad ja mõtestavad ümber kultuurisündmuste formaate luues uue produktsiooniplatvormi RESKRIPT.

Kultuurielus on paika loksunud terve rida sündmuseid, millel osalemist peetakse valdkonda kuulumisel ülimalt olulisteks. Ringlemine avamistel, esietendustel-linastustel, vestlusringides nii laval kui publiku seas toodab sümboolset ja sotsiaalset kapitali, aitab hoida “pildil”. Samas toimuvad need üritused suhteliselt samamoodi üle terve kultuurivaldkonna, justkui inertsist ning neile endile ei pöörata kuigi palju tähelepanu.

Produktsiooniplatvorm RESKRIPT pakub välja neljale sündmuse tüübile – avamised, vestlusringid, kohtumised kunstnikuga, raamatuesitlused – uued stsenaariumid, mille alusel kultuuriasutused ja -korraldajad saavad turgutada tüütuseni tuttavaid olukordi.

A-klassi kuuluv Pimedate Ööde filmifestival meelitab igal aastal Tallinna üle 1200 filmindustegelase ja ajakirjaniku, lisaks arvukalt filmisõpru nii Eestist kui ka välisriikidest.

PÖFFi ja tema kahe kärgfestivali, Just Filmi ja PÖFF Shortsi programm koosneb rohkem kui 600 filmist ning rohketest eriüritustest, mis muudavad pimedad ööd säravaks filmipeoks.

Küünlavalgel toimuv kontsertõhtu annab pimedal ajal sooja, sest ansambel astub üles oma kõige kaunimate aeglaste lauludega.

Laval:
Eeva Talsi – viiul, laul
Taavet Niller – kontrabass, laul
Jaan Jaago – kitarr, laul
Villu Talsi – mandoliin, laul

Mari-Leen Kiipli sõnab oma installatiivse väljapaneku kohta järgnevat: “Vaatasin hämmeldunult ringi. Tolmurullid ja puru kleepusid mu naha külge. Proovisin neid minema pühkida. Vaadates enda silmadest välja, läbisin erinevaid keskkondi nagu hoov, sünnipäev, plastikust kasvuhoone, rohu mõju, aednike tüli, niiske roos, naalduvad varred, aastaringne suvila, üks tükk kusagilt mujalt, keha oli alati kaasas.”

Draama purunenud paradiisist.

Sellest pidi tulema perekonnaidüll, puhkusesaare paradiis. Suplused meres, paadisõidud, ühised õhtusöögid ja jutuajamised maamajas. Puhkus, mis oleks läbi ja lõhki täiuslik. Ootamatult hakkab aga ilus perepilt murenema ja eemalt paistavad kardetud tormipilved.

See ebaharilik perekond – vaimsete probleemide all vaevlev naine, tema arstist mees, naise kirjanikust isa ja kasvuraskustes noorem vend – teeb kõik selleks, et kokku jääda. Kas sellest piisab?

Stseenid maaelust.

Meil kõigil on kuskil oma onu Vanja. Mees, kes elab kellegi teise elu. Mees, kes teeb tööd kuni päevad saavad otsa. Mees, kel pole naist. Mees, kes vaatab, kuidas elu temast mööda triivib. Kuni ükskord saab temagi mõõt täis.

Täitumata unistustest. Mööda- ja minnalaskmistest. Allakäigust. Vihast. Õnnejanust. Keskeakriisist. Sügisest. Vastamata armastusest. Paratamatusest. Lootusest. Sellest, mida keegi õigeks peab.
Elust.

Kas te teadsite, et maailmas ei ole rohkem kui miljardil inimesel võimalik kasutada käimlat ja nad peavad asjal käima kas põõsa taga või mõnes veekogus. See aga põhjustab omakorda tõsiseid tervise- ja ökoprobleeme – inimesed kannatavad haiguste käes, mida saaks ennetada just nimelt tualettide ehitamisega ja käte pesemisega.

Tänu filmi peategelase, 60aastase miljonäri Jack Simi vitaalsusele ja innovaatilisele tegutsemisele WC-de ja vannitubade turul on lõpuks aru saadud, et tualettide ehitamine võib päästa planeedi Maa, mis vastasel juhul lihtsalt roiskuks ja hävineks meie endi poolt tekitatud mustuse käes.

Tasuta!

See on portreefilm Marju Lepajõest, filoloogist, religiooniloolasest, Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõust.

Vaimuka sarmiga mõtestab Marju meie kaasaega, mil inimese vajadus ja võime süveneda on taandunud teisejärguliseks. Ka ülikool, õpetatuse ja kultuuri pühakoda, on kaotamas oma vaimset mõõdet ning tähendust. Milline on haritlase koht teda mittesoosivas maailmas?

Linastusele tuleb publikuga kohtuma filmi režissöör Vallo Toomla, kellega vestleb Jaan Tootsen.

Me kõik teame seda lugu. Tüdruk tuleb oma pulmast. Poiss oma matustelt. Nad saavad kokku kinosaalis, hakkavad millegipärast rääkima ja avastavad õige pea, et neil on kahtlaselt palju ühist.

Neil on sarnased huvid, ühised hirmud ja unistused, isegi sünnipäev on sama. Ja nagu sellistes lugudes kombeks, siis mõistavad nad kiirelt, et on teineteise jaoks loodud, kolivad kokku, registreerivad oma kooselu, saavad lapsed, võtavad koos pangalaenu ja elavad õnnelikult koos kuni kõrgevanuseni.

Nojah, Kirke ja Karloga päris nii ei lähe. Võib-olla selle pärast, et nad ikkagi polegi nii sarnased. Võib-olla selle pärast, et Kirke on oma elu juba viimse detaili paika pannud. Võib-olla selle pärast, et Karlo sureb õige pea ära.

Marten Kuningas, Raul Ojamaa, Peedu Kass ja Kristjan Kallas ehk ansambel Miljardid toovad kahel õhtul novembris lavale oma lugude paremiku akustilises võtmes.

Miljardid on olnud viimastel aastatel üks enim armastatud Eesti rokkbände nii publiku kui kriitikute poolt. Debüütalbumit “Kunagi läänes” hinnati eelmise aasta jaanuaris kolme Eesti muusikaauhinna vääriliseks, nende hulgas tunnustus “Aasta albumi” kategoorias.

Okupatsioonide ja vabaduse muuseumis Vabamu toimub isadepäeva nädalavahetus “Minu isa lapsepõlv”!

Laupäeval, 9. novembril viivad Jaak Juske ja Andrus Vaarik läbi vestlustuurid, mis jutustavad isade ja vanaisade lapsepõlve mängudest.

Nii laupäeval kui pühapäeval on Vabamus avatud vahva lapsepõlve mängude tegevusala, kust on võimalik leida mänge ja tegevusi nõukaajast kuni taasiseseisvumiseni. Kätt saab proovida nii klassikalistes lauamängudes nagu “Tsirkus” kui ka 1990. aastate arvutimängudes.

Seekordne Sinise Lõvi lõu(n)apoolik toimub meie kõige pimedamal ja kummituslikumal ajal ning keskendubki Maarjamäe lossi kummituse otsimisele ja tondijuttude kuulamisele-väljamõtlemisele.

Külla tuleb armastatud kirjanik Andrus Kivirähk, kes räägib lõu(n)apooliku alguses kell 12.00 enda kirjapandud loo “Tont ja Facebook”. Ühiselt mõeldakse välja üks judinaid tekitav ja põnev lugu ning tähelepanelikumad saavad vastuse küsimusele: kas vapper isalõvi vahel ka hirmu tunneb?