Rubriik: Muusika

Aeg jõulude ja uusaasta vahel on alati äärmiselt segadusttekitav. Vana on lõppenud, aga uus ei ole veel alanud. Väljas on konstantselt pime, kellelgi pole õrna aimugi, mis päev on või mis on elus üldse nende eesmärk. Inimeste mõistuse vallutavad süümepiinad liigsest söögist ja joogist. Lõppenud aastal oli olukord aga veidi parem, vähemalt nende inimeste jaoks, kes 27. detsembri õhtul Alexela kontserdimajja läksid. Nimelt pakkus Valter Soosalu & Co seal vaatajatele killukese valgust ja suve. Silmad kinni pannes võisid inimesed end leida kontserdiõhtult suvistest Pirita kloostri varemetest või suisa lauluväljakult.

Jõudsin kontserdile viisaka varuga. Lootsin leida sealt eest vanu sõpru ja tuttavaid, kellega Põhja Konna kontsertidel viimasel aastakümnel, jook käes, lava ees raevukalt pead raputasime ja laule kaasa üürgasime. Reaalsuses oli pilt aga teine. Rahvast oli 20 minutit enne kontserdi algust palju, kuid ometi kulus mul kolm ringkäiku läbi korruste, enne kui mõnda tuttavat silmasin. Demograafiline pilt oli kirju. Kokku oli saanud Eesti kultuurieliit, rõõmus ja avatud noorem täiskasvanute klass ja Krahli hilisõhtute rokinoored.

Kontsert pidi kava järgi algama kell 19, kuid inimeste rohkuse tõttu hilines. Sel ajal kui inimesed veel saali voorisid, hakkasin mõtlema Ian Andersoni kontserdi peale selles samas ruumis. Mul puudub statistika, kuid võin üsna enesekindlalt öelda, et legendaarse Jethro Tulli eestvedaja esinemisel oli inimesi vähem, palju vähem. Mingil hetkel on Põhja Konn astunud uuele tasemele, mitte ainult muusikas, vaid ka populaarsuses. See aga ei väljendunud selles, kuidas nad saali sisenesid. Valtriga eesotsas astusid bändiliikmed hämaras lavale ja hakkasid lihtsalt mängima. Ei mingit grandioosset alguse show’d. Arvestades seda, mis ees ootas, puudus selleks ka igasugune vajadus.

Mingil hetkel on Põhja Konn astunud uuele tasemele, mitte ainult muusikas, vaid ka populaarsuses.

Kontsert algas oodatult Põhja Konna uue plaadi “Hetk. InSpereeritud Tüürist” avalooga “Avamäng 2020”, kus juba tegi kaasa ka vokaalansambel Vox Clamantis. Seejärel ütles Valter publikule ka oma esimesed sõnad ja väljendas rõõmu publiku rohkuse üle. Kohe kõlas ka plaadi teine lugu Henry Kõrvitsa ehk Genka sõnadele kirjutatud plaadi üks singlitest “Üksi olemise hurmav õõv”. Kontserdi kolmanda loo ehk “Igavikuga” tehti tutvust ka helilooja Erkki-Sven Tüüriga, kellest nime järgi vähemalt kogu plaat inspireeritud on. Lisaks oli aeg särada kontserdi kolmandal kooslusel tšelloansamblil Estonian Cello Ensemble, kes Valtri võimast vokaali sama võimsalt saatis. Üldiselt esitatigi uue plaadi lood mõne vangerdusega nende õiges järjekorras. Küll aga mahtus nende lugude vahele palju põnevat ja ootamatut. Esimeseks üllatuseks oli kontserdi neljas lugu, kui lavale jäi vaid Vox Clamantis, kes esitas juudi rahvaviisi “Ma navu”. Selle looga saigi aimu sellest, milline see kontsert tulla võib. Aimdus oli nimelt see, et mingeid ennustusi kava osas teha ei ole mõtet, kõike võib juhtuda ja tuleb lihtsalt lasta sellel kõigel end kaasa viia. Keeruline on sellise kontserdi justkui kontseptuaalse ülesehituse juures välja tuua eredamaid hetki, kuid kui otsida, oli üks neist kahtlemata Betti Alveri sõnadele kirjutatud “Pigilind”, mis kuulub teatavasti Konna eelmisele albumile. “Pigilind” tuli esitamisele täpselt siis, kui pärast keskendumist värskele kraamile hakkas hing janutama veidi n–ö vana Põhja Konna järele, kuid see janu kustutati kiiresti.

Edasi käisidki laval läbisegi erinevad nimetatud koosseisud. Hetk, kui hakkas tunduma, et lähenemas on lõppakord, leidis aset siis, kui Põhja Konna esituses läksid kõlamisele veel kaks lugu eelmiselt plaadilt. Nendeks olid “Selle ilma igav kainus” ja “Hulkuv laev”.

Põhja Konna rivistuses tegi terve kontserdi kaasa ka löökpillimängija Lauri Metsvahi, kellele Valter enne lugu “Pillimees on alati tragi” ka spetsiaalselt tähelepanu pööras. Ja põhjusega. Isegi hetkedel, kui tema käsi näha õnnestus, ei saanud aru, kuidas need korraga neljas erinevas kohas olla saavad.

Just siis, kui tundus, et enam millegagi üllatada ei saa, üllatati millegagi veel. See, et Genka kahele uue plaadi loole sõnad oli kirjutanud, oli teada. Kui Valter laval Genkast rääkima hakkas, arvasin, et Genka laulab ise teise Põhja Konna loo, millele ta sõnad kirjutas, ehk “Hetke”. Eksisin jälle ja nii tuli Genka lavale koos Põhjamaade Hirmuga, kellega koos moodustatakse hip-hop artist 12EEK Monkey. Lugu “Snaige Olümpos” sobis Vox Clamantise, Estonian Cello Ensemble ja Põhja Konna esituste kõrvale nagu valatult, mis näitas veelkord, et kontserdi ambitsioonikas ülesehitus oli igati õnnestunud. Nagu laulupeole kombeks, tulid kontserdi kulminatsiooniks lavale ühendkoorid. Kõik kooslused, kes olid laval käinud, esitasid nüüd albumi nimiloo “Hetk”. Siinkohal on sõnad üleliigsed. Ka albumil kõlab see lugu ängistavalt võimsalt. Kuulake ja kujutage ette seda suurel laval, siis saate ka pildi, milline see võis olla. Pärast püsti seisvate inimeste ovatsioone tuldi lavale veel üheks looks. Erkki-Sven Tüür tegi lummava esituse, lauldes InSpe loomingusse kuuluva bluusipala “Uus ja vana”, mis uue Põhja Konna seadega on tee leidnud ka Konna plaadile. Mõtestatud lõpp ilusale õhtule.

Minu jaoks oli tegemist lõppenud aasta parima kontserdielamusega. Järgmine laulupidu leiab aset 2022. aastal, kui kavas on noorte laulu- ja tantsupidu. Ma oleksin üllatunud, kui mõni Põhja Konna vastse plaadi paladest ka seal esitusele ei tuleks.

Ma arvan, et kui “Rooside sõjas” oleks küsimus: “Nimeta maailmakuulus muusikal,” siis tuleks mängulaualt kindlasti välja “Hüljatud”. Tõesti, kas on keegi, kes ei ole sellest muusikalist kuulnud või seda näinud? Ma julgen kahelda, aga kui selline blogilugeja ikkagi leidub, siis õnneks on võimalik seda lavastust detsembris Vanemuises veel näha.

“Hüljatud” põhineb Victor Hugo romaanil, mis räägib inimlikkusest, empaatiavõimest, armastusest ja uute võimaluste andmisest. Tegevus leiab aset 19. sajandi Prantsusmaal, kus noored inimesed asuvad barrikaadidele võitlema lootuses, et vaeseid ja unustatuid ootab ees parem tulevik. See on südamlik, aga samas põnevust tekitav lugu, mille Vanemuises on lavastanud Samuel Harjanne Soomest.

Nagu sellistes suursugustes lavastuses ikka, siis on suuremates rollides erinevates etendustes erinevad näitlejad. Muide, mitmed neist on “Hüljatutes” samades või teistes rollides mänginud ka 2001. aastal, kui seda Tallinna Linnahallis lavastati. Nüüd, Vanemuise suures majas, mängis peaosa ehk Jean Valjean’i Mikk Saar. Ta on ise selle rolli kohta öelnud, et see on talle suureks väljakutseks. On näha, et tehtud on palju tööd ja kulunud hulk närvirakke, kuid võib öelda, et see töö on kandnud vilja ning Saar teeb “Hüljatutes” suurepärase ja väga usutava rolli. Mikk Saar pole ju ise mingi vanamees, aga see, kuidas tema karakter lavastuses muutub – üsna noorest mehest saab lõpuks vana ja väsinud härra – on hästi mängitud.

Lisaks peategelasele särasid sel korral laval eriti eredalt Tamar Nugis, kes kehastas inspektorit, ja Hannes Kaljujärv, kes oli kõrtsu peremees. Nad mõlemad olid negatiivsed tegelased. Nugis oli oma rollis väga väljapeetud ja tema vokaalsed võimed on kiiduväärt, tema hääles on palju värve. Kaljujärv sai aga mängida kohati päris koomilist pahalast ja tema esituses meeldis mulle kõige enam “Kõrtsuperemehe” number, mis oli väga ägedalt lavastatud. Lisaks neile oli laval veel palju andekaid näitlejaid, sealhulgas lapsi, kes laulsid nagu inglid, ja ooperikoori liikmeid, kes tulid lavale ja panid proovile oma näitlemisoskuse.

Lavakujundus ja dekoratsioonid väärivad selles lavastuses samuti tähelepanu. Dekoratsioone on palju ja neid liigutatakse pidevalt, et tekiks uus sündmuskoht, aga need suured muudatused toimuvad kui võluväel ja ma olin mitmel korral hämmastunud, kuidas nii suur lavapaigutuse muutus saab toimuda nõnda kiiresti ja märkamatult.

Muusikalid on ikka võimsad küll, eriti “Hüljatud”. Ma isiklikult muusikale väga sageli vaatamas ei käi, kuidagi on lihtsalt juhtunud, et draamatükid satuvad minu valikusse sagedamini. Siiski tuleb tõdeda, et pärast muusikali vaatamist tunned kohe, et käisid vaatamas tõelist vaatemängu. Kui laval annab endast maksimumi korraga pea 60 inimest, mängib Vanemuise Sümfooniaorkester ja laulab ooperikoor, siis ei ole võimalik külmaks jääda, vaid tuleb elada kaasa – südames tunda, et sa näed pealt midagi erakordselt võimsat.

Foto: Maris Savik

Mari Jürjensi kontserdid on alati imeilusad ja olen neid külastanud tänaseks nii mitmeid kordi, et neid kokku lugeda enam ei suuda. Mõnikord ei ole Mari laval üksi, vaid on haaranud kaasa veel andekaid muusikuid. “Maa ja taeva vahel” kontserdil olid tema kõrval musitseerimas Robert Jürjendal kitarril ja Liis Viira harfil.

Võib-olla peaks alustama sellest, et kontserdi atmosfäär oli seekord kuidagi eriti hubane ja mõnus, olgugi et üritus leidis aset suures saalis. Vanemuise kontserdimajas on tavaliselt ikka nii, et toolid on üksteise taga sirgetes ridades nagu me oleme ikka harjunud nägema. Seekord ootasid publikut väikesed neljased laudkonnad, pakuti kooki ja kohvi ning kontserdikuulajad said end tunda väga mõnusalt ja mugavalt.

Kontserti alustati lauluga “No näed”, mis oli aeglasem ja rahulikum versioon sellest tuntud loost, mida olin harjunud kuulama. Igatahes sobis see külma ja pimeda novembri lõppu suurepäraselt, lausa nii hästi, et kui kontsert lõppes ja publik esinejad tagasi lavale kutsus, siis lisaloona esitati see lugu uuesti.

Mari Jürjensi lood on hingematvalt kaunid. Neid võiks kuulata lõputult ja need tekitavad mõnikord sellise segase tunde, kus ei saa aru, kas oled hästi kurb või vastupidi nii õnnelik, kui üks inimene üldse olla saab. Tema lugude meloodiad on tihtipeale kuidagi nukrad ja Mari hääl on selline mõtlik. Tema kõrged noodid säravad, madalad kannavad ja ta esitab teksti väga selgelt, nii et iga sõna iga täht on selgelt välja hääldatud. Tema laulud räägivad elust, lihtsatest asjadest, sõprusest, armastusest ja tunnetest üldse.

Kontserdil esitati enamik laule kolmekesi ehk siis kahel kitarril ja harfil, kuid oli ka lugusid, mille esitas ainult Robert Jürjendal (nt “Ballaad taevasele Mariale” ja “Teejoojad”) või Liis Viira. Neist viimane üllatas mind eriti oma improvisatsioonioskusega. Nimelt juhtus keset kontserti selline asi, mis ilmselt on iga kitarristi õudusunenägu: Mari Jürjensi kitarrikeel läks ootamatult katki ja hüppas kitarri küljest minema. See tähendas, et Mari pidi minema kiiresti lava taha uut keelt otsima ja selle kitarrile kinnitama. Selline asi võtab ikka natuke aega ja õnneks polnud sel õhtul Mari laval üksinda. Jürjendal ja Viira esitasid siis seni plaaniväliselt koos ühe loo ja Viira lisaks veel improvisatsiooni korras loo, millele ta tinglikult pani nimeks “Sära”. Tegelikult ma ei saanudki kuni lõpuni aru, kas mõlemad plaanivälised lood olid improvisatsioon või ainult see, mille Viira üksinda esitas, aga need mõlemad kõlasid nii, nagu oleks neid varem ikka palju harjutatud – vot nii andekaid muusikuid võis “Maa ja taeva vahel” kontserdil kuulda!

Kitarrikeel sai vahetatud ja kontsert jätkus sama imeliselt, kui see oli alanud. Mari Jürjensi kontserdil võib ikka ja jälle märgata naisi, kellele mõni lugu on nii hinge läinud, et lausa pisarad voolavad. Nii ka mul. Päris keeruline on kirjeldada, et mis siis täpselt sellise emotsiooni esile kutsub. Võib-olla see, et iga tema lugu kannab ilusat ja südamlikku sõnumit. Võib-olla Mari hääl. Võib-olla need meloodiad. Võimalik, et see kõik kokku. Seda peab ise kuulma.

Oma plaadi peal kirjutab Tuulikki Bartosik nii: “Ümbritsevas ruumis tunnen kõigi meelte – kuulmise, tundmise, nägemise ja liikumise – ühtsust, mis tuletab mulle meelde, et kõik vastused on siin – tuules, puudes, vees ja minu astutud sammudes. Pillimäng on midagi enamat kui avastamine. See tähendab pidevat vastuvõtlikkust tunnete ja mind ümbritseva keskkonna seostele. Mida vähem ma kuulen, seda rohkem ma kuulan.”

Kunagi kui ma Tuulikki Bartosikiga esimest korda kokku puutusin, tutvustas ta ennast kui muusikut ja jutuvestjat. Sel hetkel, võrdlemisi muusikakauge inimesena, oli mul pilt selge: kui jutuvestja, siis jutuvestja. Hiljem, mil hakkasin tutvuma lähemalt tema loominguga, sain aru, et see ei väljendu mitte ainult lugudes, mida ta muusika mängimise vahele jutustab, vaid eelkõige tema muusikas. Tuulikki valdab ladusalt vähemalt viite keelt. Helikeel on lihtsalt veel üks keel, mida ta hästi valdab ning milles ta lugusid oskuslikult ja nüansirikkalt edasi annab. Kuid nagu Tuulikki ise välja tõi: ta pigem võtab vastu, kuulab, vahendab impulsse, mida loodus ja teda ümbritsev temas tekitavad, muutudes seeläbi justkui tuule, puude ja vee vahendiks – keeleks, milles nad kõnelevad maailmaga meile kuuldavas ning arusaadavas vormis. Samas on see iga kuulaja enda valik, mis lõpuks temani jõuab.

Tuulikki Bartosiki uue plaadi “Torm veeklaasis” kontserdil oli võimalik muusiku loomingut kuulata, mõista ja näha ka sisemiste piltidena. Tähelepanelik kontserdikülastaja võis märgata lugude erinevaid fraase, isegi lauseid. Kui lugu kõneles merest, oli akordionihelides tuntav lainete loksumise rütm. Kui lugu kõneles metsast, oli kuulda justkui metsa kohinat ning avarat helimaailma kooskõlas lindude häältega.

Tema muusika on meditatiivne ja sügav. Muusika loomisprotsessi on mõjutanud erinevad keskkonnad (nt salvestamine ja muusika loomine loomuliku akustikaga metsas), ka keskkonna olukord (metsa mahavõtmine) ja ajalugu (II maailmasõja järgsetest pagulastest kõnelev laul “Lähme üle mere”).  Iga lugu räägib omaette lugu Eestimaa loodusest, eestlaste käekäigust või  iseenda erinevate tahkude nägemisest meie kultuuriruumis. Ühe teemaliinina on muusikas kindlasti sees Eesti vaatlemine justkui kõrvaltvaataja pilguga. Tuulikki süvenemine ajalukku on muusikasse sisse toonud väliseestlaste keerukate elude ning Eesti-igatsuse temaatika.

Teisalt võib öelda, et album on siiski pärimusliku kõlaga. Nagu meenutusena tulevad sisse rahvamuusika mustrid ning fragmendid, sest sellest Tuulikki alustas ning on tunda, et pärimusmuusika on ka tema praeguse loomingu allikas. Teisalt ei saaks öelda, et see on täielikult pärimuslik plaat, sest sekka kostab ka viise, mille mõjud võivad pärineda hoopis teiste maade pärimuslikest kihtidest, mis teeb Tuulikki autoriloomingu kuulamise väga põnevaks – kust on küll tulnud selle või teise loo inspiratsioon?

Kuulates olid nii kontsert kui ka album väga visuaalsed ning tekitasid tunde, nagu annaks autor mulle võimaluse kuulata mõnda põnevat peatükki Eestimaa elust. Kontserdi esimese loo ajal hakkasid mul silme ees jooksma pildid hilissuvisest õhtupoolikust mahajäetud talukompleksis, kus lahtist küüniust kiigutas tuul, vanad roigasaiad olid rohtu ja hiirehernest täis kasvanud, loojuva päikese valguses helkis niitmata heinamaa. Tekkis tunne, et sellel kohal olid omanikud, aga neid seal kohal ei olnud.

Loo lõppedes tuli välja, et selle pala nimi on “Nutvad niidud”. Võimalik, et autor pidas silmas hoopis midagi muud, kuid muusika oli niivõrd visuaalne, et selles võivad lahti rulluma hakata ka kuulaja omad lood. “Nutvad niidud” oli justkui meeldetuletus juurtest, mille kipume kergekäeliselt linna- ning töömelusse uppudes ära unustama. Samuti kõneles see lugu minu jaoks maaelu hääbumisest, väikeste keelte hääbumise traagikast ka laiemas maailmas kui Eesti, mis on vägagi valus ning vägagi aktuaalne teema.

Väga läks mulle hinge ka Artur Adsoni võrukeelsele luuletusele kirjutatud laul “Oh sõbra/Orukalda valss”. Plaadi peal kuuleb laulu kõrvale ka akordioni- ning Tuulikkile tavapäratuid kandlehelisid. Nende tekitamisel võtab Tuulikki aega ega kiirusta – omadus, mis on võib-olla tekkinud tema maailmarännakutel muusikuna. Tippakordionistina ei ole tal tuli takus, ta loob teadlikult pause, mis loovad igale järgnevale helile sügavama tähenduse.

Armastus, kirg, pehmus, selgus, torm – seda kõike võib Tuulikki loomingus tajuda. Ja kogu see torm mahub müstilisel kombel veeklaasi – globaalsete teemade läbielamine käib ikka iga üksikisiku hinges. Ja oskuslik pillimängija saab need teemad läbi enda muusikaks hingata.

Meie loodus ei ole enam puutumatu, looduse hõikeid justkui keegi ei kuule. Aga muusik on võtnud oma loomingu läbi vastutuse neid hääli siiski edastada.

Kokkuvõttes on Tuulikki Bartosiki uus plaat “Torm veeklaasis” justkui merereis läbi Eesti ja tema ajastute ning Tuulikkile kallite paikade nii siin kui ka mujal maailmas. Ta on oskuslikult korjanud üles nende ajastute ja kohtade helipildid ning tõlkinud need inimesele kuuldavasse vormi. Tegemist on sügava ning kauni helirännakuga, mis võib mõtisklushetkedel sobida kuulamiseks igale eestlasele. Samuti passib see kenaks kingituseks kõigile, kes alles Eestiga tutvust teevad, või ka neile eestlastele, kel Eesti mingil põhjusel ära kipub ununema. “Torm veeklaasis” on justkui äratus ja kutse õppida tundma oma juuri, oma sisu ning vaimuvara, toites end ühtlasi lugudega sellest, kuidas oli ja kuidas on.

Fotod: Siiri Padar

Käisin 14. novembril Tallinn Comedy Festivalil, et näha välismaa koomikuid. Vahel on ju ikka tunne, et kui on välismaalt, siis peab olema tasemel. Kahjuks pidin aga pettuma – võib-olla ei olnud minu päev, võib-olla koomikute. Huumoril on üsna väike tasakaaluteravik. Väiksemgi muutus atmosfääris, vastuvõtvas publikus või sõnadevalikus, ja kõik võib muutuda, illusioon kaduda. 

Kõige nauditavam oli sel õhtul Briti elektroonilise muusika trio Haiku Salut, kes tegu muusikat tummfilmile “The General”, mille peaosas oli Buster Keaton. Vabandage minu võhiklikkust, aga ma polnud varem näinud ühtegi tummfilmi. Samuti ma ei teadnud, kes on Buster Keaton. Väga piinlik. Vaadata tänapäeval tummfilmi on nagu omada Nokia 3310-t – jah, see töötab, aga miks jätta ennast kõigest muust ilma? Saadud kogemus oli aga hoopis eriline. Reaalajas tehtud muusika tegi filmi sisseelamise nii ägedaks ja oli omaette kontsertelamus. Mida aeg edasi, seda paremini hakkas ka film tööle. Inimesed, kes olid alguses üsna skeptiliselt vaikuses istunud, hakkasid muigama ja seejärel kõva häälega naerma. Film oli üpris füüsiline (lugesin, et Keaton tegi kõik kaelamurdvad trikid ise) ning nii elasin ka mina võpatades ja vahepeal kägarasse tõmbudes filmile kaasa. Üksikud lapsed, kes saalis olid, naersid lõpus lausa laginal. Väga äge ja teistmoodi elamus! Teinekordki läheksin mingit tummfilmi niimoodi vaatama, eriti kui veel saaks istuda sellises salongilikumas atmosfääris, kuulata džässi ja lonksata Manhattanit.

Haiku Salutile järgnes Komeediklubi, kus õhtujuhi rollis oli Ben Norris (UK) ning esinejateks inglisepärase kirjapildi järgi Vasiliy Medvedev (RUS) ja The Raymond and Mr Timpkins Revue (UK), kes olid ühtlasi festivali peaesinejad. Ben Norris on viiekümnendates eluaastates koomik, kes tegi väga head crowd worki, ehk rääkis inimestega esireas, küsides neilt, kes kellega koos on, kes keda kepib ja mis tööd üldse tehakse. Ta oskas hästi improviseerida ja ka ta naljad läksid rahvale peale. Kummaline oli ainult see, et ta enda enesekindlus tundus natuke kõikuvat – minu arvates lasi ta just sellepärast peeru- ja seksinaljad käiku. Esineja ütles korduvalt, vähemalt neli-viis korda, et me ei ole piisavalt soojad ja et meie (eestlaste?) ees on ikka väga raske esineda. Ma saan aru, et selline asi tuleb üle huulte ilma mõtlemata, aga mida rohkem publikule meelde tuletada, et nad peavad nautima või peavad naerma, seda ebamugavam hakkab. Minul vähemalt. Ma ütleks, et publik naeris keskmisest eestlasest isegi rohkem, seega tõstis iga selline meeldetuletus mind tekkinud olukorrast välja. Kaasa ei aidanud ka see, et esineja algul küsis, kas tema rääkimistempo ei ole liiga kiire. Tahad eestlast endast välja ajada? Küsi, kas ta saab su inglise keelest aru.

Järgmiseks tuli lavale Vasily Medvedev Venemaalt, kes tegi nalja alla veerand tunni. Võib-olla oligi tema show‘l säärane ülesehitus? Igatahes tundus, et tal kas oli inglise keelega raskusi või jooksis ta laval lihtsalt tupikusse. Minu meelest oli ta enda kohatu olemisega päris koomiline (näiteks kui ta rääkis, kui lahe ta on, sest tal on Apple Watch ja ta ei pea enam ise oma peas kogu aeg samme lugema), aga ühel hetkel ütles ta lihtsalt: “That’s it from me!”, ja jalutas lavalt minema. Tagasi tuli Ben, kes kiitis esinejat taevani, nagu ikka on kombeks. Ma arvan, et endale kodusemas keeles oleks esineja mõjunud palju humoorikamalt.

Peaesinejateks olid tol õhtul The Raymond and Mr Timpkins Revue – juba üle kahekümne aasta tegutsenud duo, keda peetakse koomikute raudvaraks. Leidsin ka tsitaadi The Guardianist, millega nad end promovad: “Rumaluse hullumeelne ja anarhiline triumf stiili üle – sellest ei tohi ilma jääda.” Ma ütleks, et pole hullu, kui ilma jääd. Tegemist oli kahe vanemapoolse härraga, kes olid show üles ehitanud kokku miksitud muusikapalale ja nende sõnade valestikuulmisele, mida nad ilmestasid erinevate siltidega. Väga leidlik ja kiire koreograafia, mitmed vaimukad leiud, kuid minule isiklikult absoluutselt mitte naljakas. Selline jalaga-perse-haa-haa-komöödia. Publik siiski naeris ja aplaus oli kõva. Nende etendust võingi hinnata n-ö professionaalsest (kuigi vahepeal tundus, et ka ajastust tegid nad üle jala) ja unikaalsest küljest, sest sisu jättis mind täiesti külmaks. Igaühele oma.  

Ise eelistaksin kaks päeva varem vaatamas käidud Mikael Meema “Puhast poissi”. Meema oli laval enesekindel ja rääkis enda teada-tuntud maheda häälega kvaliteetseid nalju, ja seda emakeeles ja ilma tõmblemata. Eesti huumor on kindla peale tõusuteel.

Fotod: Siim Vahur

23. oktoobril esines Sügisjazz 2019 raames Eesti Rahva Muuseumis ansambel Juhan, koosseisus Riho Sibul, Jaak Sooäär, Henno Kelp ja Andrus Lillepea. Mina isiklikult ei olnud varem sellisest ansamblist kuulnud, kuid kontserdikuulutust nähes tahtsin kohe teada, kes on Juhan või mis bänd see selline on. Kui sain teada, et bändinime põhjus on see, et kõik selle ansambli laulud on kirjutatud Juhan Liivi sõnadele, olin müüdud.

Nagu on öelnud Hando Runnel: “Juhan Liivist võib alati kõnelda. Isegi kui temast midagi uut ütelda pole. Nagu ilmast.” See on tõesti tõsi, sest mitmete Eesti kirjanduse tüvitekstide autor Juhan Liiv on eestlastele oma. Mida keegi tema elu või loomingu kohta teab, on muidugi erinev ja pole ka võimatu, et enamik inimesi teab Liivi ikka sellesama hullu geeniusena, kes põletas oma luuletusi, kujutas ette, et on Poola troonipärija ja kirjutas samal ajal luulet, mis oli erakordne nii omas ajas kui ka täna. Kui see on nii ja inimesed teavad Liivi peamiselt müüdi kaudu, millele pani alguse Friedebert Tuglas, ja mis rõhutab luuletaja rasket elu ja selle tähtsust tema loomingule, siis on seda olulisem, et ansambel Juhan tutvustab publikule Liivi tekste, mis nii kuulsad ei ole.

Juhan on nüüd, kuus aastat pärast esimese plaadi ilmumist tulnud välja uue kauamängivaga “Ma lillesideme võtaks”. Tõsi, uue plaadi nimilugu on küll väga tuntud Liivi luuletus ja ilmselt pole see parim näide, kui teemaks on vähemtuntud luuletekstidele kirjutatud laulud, aga see on suurepärane tekst ja Juhani esituses lihtsalt imeilus. Tuntumatest tekstidest plaadil võib mainida ka lugu “Kes meeldida tahab”.

Esimene laul, mida Juhan uuelt plaadilt kontserdil esitas, oli “Nõmme ääres”. Nagu muusika autor Jaak Sooäär kontserdil ütles, siis Liivi luuletustes on tihti filmilikke või pildilikke episoode. “Nõmme ääres” on kahtlemata hea näide, mida ta selle all mõtles. Liivi luulekeel on lihtne, ta maalib sõnadega pilte loodusest või muust, mis parajasti hingel. Riho Sibul, kes on Juhani solist, sobib oma sumeda, madala ja kähiseva, kohati lausa sosistava häälega neid laule väga hästi esitama.

Kui aga mõelda, mis žanri muusikat Juhan viljeleb, siis jään pisut hätta. Tahaks öelda, et rokkmuusikat, eriti kui arvestada Andrus Lillepea ülivõimsat trummisoolot laulu “Tühja pesa ees” lõpus. Samas on plaadil rahulikke ja õrnasid lugusid, mida võiks pidada lausa ballaadideks. Võib-olla ongi eriline võlu just selles, et muusikuid ei pea alati mingitesse kitsastesse žanriraamidesse suruma. Ka Juhan Liiv ei olnud andekas pelgalt ühel teemal luuletusi kirjutades. Ta luuletas isamaast, loodusest, armastusest, temalt on isiku- ja mõtteluulet ja tagatipuks luulet luulestki. Juhan Liiv oli meie kirjandusloo üks suurimaid luuletajaid ja ansambel Juhan teeb tema tekstidele au, paneb need kõlama moel, nagu on sellisele luuletajale kohane.

Ilmselge küsimus, millega alustada: kuidas valisite säärase huvitava bändinime?

Meie ei valinud, nimi valis meid. See moodustub meie perekonnanimedest: Šipavičius – Sheep, Gecevičius – Got, Vaškas – Waxed.

Kes moodustavad bändi ja kuidas te kokku saite?

Simonas ja Paulius olid Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia jazzi-osakonna kursusekaaslased. Valmistasime ühe teise bändiga ette mõningaid lugusid konkursile Vilnius Jazz Young Power. Pauliusel oli prooviruum, kus muuhulgas käis ka Adas trumme harjutamas. Nõnda kohusime seal, hakkasime koos katsetama ja jäime tänaseni kokku.

Kui suur on Leedu jazzi-skeene ja kuidas teie sellesse oma kaasaegse kõlapildiga sobitute? Kas peate ennast üldse jazz-bändiks?

Skeene on Leedu suuruse riigi kohta küllaltki suur. See varieerub klassikalistest jazz-bändidest eksperimentaalsete hullusteni. Samuti on väga aktiivne alternatiivse muusika skeene, millel on mõningasi jazzi-eelistusi. Meil on raske ennast määratleda: otsime enda muusika kirjeldamises rohkem uusi termineid või ütleme lihtsalt, et see on “power jazz” või “turbo jazz”. Ent jah, selles on siiski “jazz” sees.

Kas teil on suuri mõjutajaid, valguskiiri, kelle poole ülesse vaadata?

Meie suurim mõjutaja on muusika. Kuulame palju eri tüüpi ja žanrilist muusikat. Kuulame isegi siis, kui see ei meeldi – mõningaid asju lihtsalt selle pärast, et neid oleks huvitav proovida mängida.

Tummfilmi saatmine ei ole teie jaoks uudne kogemus. Mis paneb filmide juurde tagasi tulema?

Tummfilmidele helitasuta tehes on muusikale lähenemine väga huvitav. Me improviseerime palju, püüame mitte tüdineda ja isegi kui mängime üha uuesti ja uuesti sama filmi taustaks, kõlab see iga kord veidi teisiti. Peame leidma teineteisega uusi seoseid, sest harilikult mängime kõik kolmekesi koos, ent tummfilmide puhul tuleb jätta mõningast ruumi filmile, mitte seda üle mängida. See pakub väljakutset ja meile meeldib see alati!

Teie esinemisi tõukab tagant ka visuaalne stiimul: transsi viivad valguspildid, teatraalsed muusikavideod jne. Milline on teie suhe visuaalkunsti ja teatriga?

Meil on lisaks SGW-le veel mitmeid eraldiseisvaid projekte ja kõigil meil on mõningane kogemus teatri, tantsuteatri või filmikunstiga: muusika loomine, kaasaegsete tantsijatega improetendusel mängimine, filmide helitausta tegemine. Sheep Got Waxediga oleme loonud taustamuusika ka teatrietendusele “Kaklusklubi” (lavastaja Vidas Bareikis), mida elava muusikaga saatsime. Muusika visuaalne aspekt aitab improviseerijatel lugu oma mänguga üles ehitada. See peab kuulajale midagi ütlema, mitte olema lihtsalt hunnik helisid. Aga sageli toimub see teadvustamatult ja me püüame lihtalt head muusikat luua.

Kuidas on kultuuriga üldisemalt? Kuidas teie muusika üldpilti sobitub? Kas sellel peab olema impulss ravida ühiskonda, päästa noorsugu, millegi vastu (või siis mitte) protesteerida jne?

Me püüame oma muusikaga poliitikat mitte segada. Jah, meil on asjadest oma arusaamad, ent meile meeldib ennast muusika kaudu rohkem puhastada kui ajudele mingit sõnumit edastada. Me püüame nihutada muusikalisi piire ja näidata, et muusikat saab teha nii, et see ei näeks välja kusagil õpituna: ennast saab vabalt väljendada, sa võid olla sina ise. Me oleme loodetavasti leedu skeenes mõningast mõju avaldanud ja nüüdseks on üha rohkem muusikuid, kes teevad mida nad tahavad, püüdmata sobituda “standardiga”.

Mis raamatud on teie öökapil, seda eriti leedu kirjandusest, millest me Eestis kahjuks nõnda vähe teame?

Viimane loetud leedu autori teos oli Ruta Sepetysi “Hallaaegade algus” (e.k 2014). See on menuk, vahest olete seda juba lugenud. Enamasti loeme välismaa autorite teoseid, ajaloolist- või teaduskirjandust. Mainida võiks näiteks Michael Talboti teost “The Holographic Universe”. Ja muidugi loeme raamatuid muusikast ja muusikutest.

Millised on tulevikuplaani?

Töötame uue materjali kallal, katsetades erinevaid lähenemisi ja liikudes samm sammu järel oma kolmanda stuudioalbumi poole.

Pilt: Kiur Kaasik

20. septembril näidati Eestis, Tartu Elektriteatris esimest korda sakslaste Robert Siodmaki ja Edgar Georg Ulmeri filmi “Inimesed pühapäeval” (“Menschen am Sonntag”). See 1930. aastal valminud tummfilm oli nende kahe hiljem Hollywoodis kuulsust kogunud mehe esimene film.

Süžee on lihtne: viis noort, keda kehastavad just selleks rolliks valitud n–ö inimesed tänavalt, veedavad ühe suvise nädalavahetuse. Nädal on ilmselgelt täis tööd, sest argipäeva peategelased ei maini. Näeme küll mõningaid kaadreid esmaspäeva hommikust ja noorte töökohtadest, mis vastavad näitlejate päriselu rollidele (taksojuht, heliplaatide müüja, veinimüüja, filminäitleja, modell), ent ühe nädalavahetuse lõppedes oodatakse juba järgmist.

Loid abielunaine, kes rikub laupäevaõhtuse pittumineku. Kurblik modell, kes ei taha ennast teps mitte meesterahval kohe katsuda lasta. See sama loid abielunaine, kes muudkui magab ja oma abikaasat vihastab. Kevadõiena tärganud armukolmnurk. Rand ja liiv. Piknik ja põõsad. Lugu on lihtne ja naiivne ning oma kohatises grotesksuses kaasahaarav. Minutid mööduvad märkamatult, põnevad kaadrid tollasest elust vahelduvad tunnetest rõkkavate peategelaste omadega.

Filmi sündmustik toimub maailmasõdadevahelises Berliinis. Tumedad jõud polnud veel paisetena üles tõusnud – nad möllasid kaadri taga. Just nimelt kaadri taga! Sattusin pärast filmi vaatamist lugema Isabel Marleri 2011. aasta bakalaureusetööd “Embracing modern Berlin: representations of time and space in Menschen am Sonntag“. Kosutav analüüs, mida tasub tervikuna lugeda (http://www.bristol.ac.uk/history/media/docs/ug-dissertations/2011marler.pdf). Näiteks üks oluline tähelepanek: filmis puuduvad täielikult viited klassiteadvusele, -võitlusele, -vahedele. Tsiteerin: “Laupäevane filmijärg toimub keskses Bahnhof Zoo piirkonnas ja pühapäevased jõudeaja stseenid on filmitud linna edelaosas Nikolassees. Tähelepanuväärselt on nende kahe koha vaheline ala peamiselt metsamaa. Oleks filmi jõudeeluks valitud mõni teine koht Berliini järveala asemel – näiteks mõni linna Volkspark –, oleks pidanud reisima äratuntavates töölisklassi piirkondades. Seda töölisklassi piirkondade vältimist võib pidada püüuks mitte esile tuua sotsiaalse kihistuse erinevusi. Märkimisväärselt ei esine filmis peaaegu üldse Berliini vaesemate linnaosade Mietskaserne‘sid (vaste meie elamukarpidele).”

Säärane see filmitööstus oli juba tollal! Muljet loob isegi see, kui öeldakse, et näitejad on võetud tavaliste inimeste seast. Too linn, mis on üks peategelasi, varjab endas palju saladusi. Hää on taas kõrvale lugeda Stefan Zweigi, kes kirjeldab tollaseid seksuaaltabusid, mis filmis vaevu välja paistavad. Ja lõpetuseks Joseph Rothi “Savoy hotelli”, mis näitab, kuidas need mainimata massid ja tulevased diktaatorid kõik leekides ära põlevad, küllap selleks, et uutele asu teha.

“Peale tolleaegsete noorte tundmaõppimise annab see elurõõmu täis päikesepaisteline film haruldase võimaluse heita pilk sõdadevahelise Weimari ajastu Berliini tänavatele, selle ainulaadsele arhitektuurile ja linnamelule. “Inimesed pühapäeval” valmis vahetult enne natsionaalsotsialistlikku mõju ja seda, kui Joseph Goebbelsi propagandaministeerium võttis Saksa filmitööstuse üle. Filmi võib vaadelda ka kui ajakapslit, mille kaudu heita pilk Euroopa ühele tähtsamale suurlinnale 1920. aastate lõpus. Teise maailmasõja jooksul hävis üle 30% Berliini keskusest, muutes seeläbi pöördumatult Berliini ja saksa rahva nägu.”

Nii kirjutatakse filmi reklaamtekstis. Kohati on see ju õige. Filmis on unikaalseid kaadreid. Goebbelsi filmitööstus on hoopis midagi muud. Ent seesama propagandamasin töötab ka tolles tummfilmis – varjatult palju peenemalt. Filmide autorid jätkavad tegemisi Ameerika filmitööstuses, mis kandis tollal hoopis teisi sõnumeid. Aga sõnumid olid needki.

Olgu veel öeldud, et Tartu Elektriteatris on alati hirmus tore käia, sest nad juhatavad filmi sisse. Lühike sissejuhatav tekst loob konteksti, mis annab säärastele filmidele palju juurde. Ja muidugi on kõik muu Elektriteatris samuti hää – paremat kino on raske tahta!

Muusika

Nüüd siis muusika, mida peaks vaatlema filmist eraldi. Elektriteatri tummfilmide seansid on juba teada-tuntud. Varasemad filmivaatamised on olnud alati suursündmused, millest räägitakse veel aastaid – alati on filme saatnud köitvad kollektiivid. Leedu Sheep Got Waxed (loe lisaks intervjuud!) jätkab seda traditsiooni. Trio, milles “kitarri, saksofoni ja trummikomplekti täiendavad paljud efektimasinad ja digitaalperkussioon”, oli suurepärane. Film algas nõnda, et tabasin ennast alles pärast mõned minutid avakaadreid jälginult mõttelt, et vaatan ju tummfilmi. Muusika oli kohe osa filmist, seda oli täpselt parajalt, nõnda et ei tekkinud tunne, nagu oleksin kontserdil. Samal ajal ei olnud see aga lihtne taust – säärast paikatimmimist, kus nii heli kui ka pilt saavad samaväärselt sõna, ei mäleta ma ammusest ajast.

Kindlasti oleks huvitav film mõne n–ö ametliku helireaga koos üle vaadata (neid on eri versioonidega välja antud), sest ilmselgelt pidid muusikud tegema valikud, kas mõni kaader on täis traagikat või hoopis klounaadi, vaikust või hoopis pinevat ootusärevust jne. Ent vähemalt sellel seansil tundusid kõik valikud ilmeksimatud – just nii peabki olema. Kui vahel liikus pilk muusikute nägudele, oli sealt näha mängulusti ja pühendumust. Muusika voolas lainetena, keris pinget seal, kus kaadrid seda vajasid, oli oma elektroonilisuses ja džässilikkuses 20. sajandi alguse modernse Berliini peegelpilt. Harukordne saavutus, mis hakkab kohe rõhutatult meelde tulema, kui taas mõni tavaline menuk ette tuleb, kus õnnetu süntesaatorimees püüab olematut meeleolu luua.

Kokkuvõtteks peab ütlema, et see oli tänavuse aasta köitvaim filmielamus – seda tänu nii filmikaadritele ja mõtisklustele, mida need tekitasid, kui ka muusikute virtuoossusele.

Fotod: Kiur Kaasik

Tänavune Intsikurmu festival rõõmustas külastajaid taaskord maagilises Põlva metsas, pakkudes emotsioone ja meelelahutust nii muusika, kunsti kui ka keskkonna näol. Eraldi mitteametlikuks programmiks võib pidada ka telkla-hängi, kus laupäeva varahommikul kella seitsme paiku oli äratajaks kõrvaltelgi JBL kõlarist kostuv Lady Gaga 2010ndate aastate popurrii.

Intsikurmu festival on minu jaoks saanud brändiks. Intsikurmu bränd on peale hea muusika veel peresõbralikkus, soe ja muinasjutuline õhkkond, huvitav tänavatoit ja käsitööõlle. Kõik see kokku tekitab terve festivali vältel õdusa ja positiivse tunde, kus ununeb täielikult linnamüra ja olmerutiin. Inimesed arvestavad üksteisega ja festivalil lõbutsevad koos lapsed, noored ja vanad.

Intsikurmu metsas sai kontserte kuulata Metsalaval, Oru laval ja Intsikurmu laval. Muusikat jagus pea iga maitse jaoks – esindatud olid näiteks pop, hip-hop, RnB, house, rokk, Soundcloudi räpp ja indie-muusika. Tänavu jäi eriliselt silma see, et nii mitmeski eristiilis olid esindatud house’i sugemed ning iga stiili puhul leidus ka mitmeid alaliike ja segatud elemente. Mitmekesisust lisas ka artistide eriilmeline taust, esindatud olid mitmed erinevad kultuurid ning artistid manasid lavadele isikupärase õhkkonna ja meeleolu.

Reedel pakkusid elamusi artistid nii Eestist kui ka mujalt. Intsikurmu laval esinesid näiteks üks viimase kümnendi Eesti muusika suurimaid mõjutajaid Ewert and The Two Dragons ning õhtu lõpetas Ukraina sensatsioon Ivan Dorn, kes oli tänavuse festivali üks suurimaid üllatajaid. Intsikurmu lava oli inimestest tulvil ning Dorni muusika viis inimesed erakordsele reivilainele. Enne Dorni esines Intsikurmu laval ka rahvusvaheline ansambel Superorganism, kelle kontserti ma väga ootasin ja kõigile soovitasin. Lavaline show oli väga vinge, kuid paraku laulis solist päris kõvasti mööda. See aga ei takistanud mind neile siiski tugevalt kaasa elamast! Meeletu kogemuse pakkus reedel veel Oru laval esinenud RnB kuninganna Iris Gold, kelle kontsert oli midagi uut ja üllatavat. Kogu ta olemus, liikumine ja hääl tekitas täiesti erilise kogemuse.

Laupäeva päeval täitis Intsikurmu lava Mick Pedaja, kelle sumedad ja müstilised rütmid nagu olekski Intsikurmu metsa mõeldud. Oru laval pakkus ägeda elamuse Eesti RnB printsess Yasmyn, kelle muusikas on lisaks RnB-le veel hiphopilikke ja house’ilikke elemente. Nooremat põlvkonda hullutas veel Soundcloudi räppar Villemdrillem, kelle kohta ütlesid möödaminevad noored fännid, et “Villemdrillem teeb muusikat intellektuaalidele… jah, kes ei lähe, on harimatud matsid”. Räpi erinevaid palgeid avas publikule ka andekas räpipoeet EiK.

Üheks olulisemaks elamuseks oli minu jaoks Tel Avivi bänd Garden City Movement’i kontsert, olen nende muusikat austanud juba aastaid ning nende live oli tohutult ilus. Ka nende muusika kombineerib omavahel erinevaid stiile nagu house, indie ja elektrooniline muusika. Energilise kontserti tegi ka eestlaste lemmik Lenna ning rokisõpru rõõmustas kodumaine Kuradisaar. Võimsa lava-show tegi Kerli. Laupäeva lõpetas Oopus, kellest ma olin varem palju kuulnud ning see bänd ületas igasugused ootused, pakkudes maagilise ja visuaalselt lummava reivikogemuse.  

Intsikurmu festivalilt sain ka see aasta kaasa palju häid kogemusi, head toitu, uusi artiste, keda muusikaloendisse lisada ja üllatusi juba varem teatud artistidelt. Tore on näha, et festival areneb korraldusliku poole pealt iga aastaga ning mets tehakse aina külastajasõbralikumaks.

Foto: Aron Urb

4. augustil oli kõigil Dagö sõpradel põhjust külastada Luke mõisaparki Tartumaal, sest ansambel andis seal mõnusa kontserdi, mida oli kogunenud kuulama sadu inimesi.

Kontserdi alguses juhtis laulja Lauri Saatpalu tähelepanu potentsiaalsetele ajakirjanikele, kes võisid külalisena publiku hulgas olla, sest 2018. aastal samas kohas toimunud Dagö kontsert kergelt öeldes ebaõnnestus. Julge ja eneseirooniline märkus oli aga igati asjakohane, sest kui keegi tuli sel õhtul Dagöt kuulama, mõtetes kollane ajakirjandus, jäi ta küll pika ninaga. Kontsert oli suurepärane ja tekitas ainult meeldivaid emotsioone.

Dagöle omaselt oli juttu vähe ja mõnusat muusikat palju. Mulle tegelikult meeldib, kui esineja lugude esitamise vahel ka pisut pikemalt mõnel mõttel peatub. See annab võimaluse esinejat “tundma õppida” või vähemalt näha, milline inimene ta reaalsuses on: kas ta teeb palju nalja, räägib tõsistel teemadel, püüab publikuni tuua tema jaoks olulisi mõtteid/väärtusi vms. Lauri Saatpalu on seda tüüpi esineja, kes laulab kolm laulu järjest, ütleb ühe üsna mittemidagiütleva lause ja laulab siis edasi. Ärge saage minust valesti aru, Dagö on ilmselt minu lemmikbänd Eestis, aga mõnikord kujutlen ma ikkagi ette, milline oleks Dagö kontsert, kui nad lugude vahel jutustaksid ja nalja teeksid, nagu teeb seda näiteks Jarek Kasar.

Kontserdi esimene lugu oli legendaarne “Šveits” ja edasi tulid riburada pidi ülejäänud lood “Muusikust” “Jääni”, kus publik sai nautida Saatpalu võimsat häält ja improviseerimisoskust. Tuntud laulude vahele esitas bänd ka oma uue loo “Tantsi mu poole”, mis sai publikult väga sooja vastuvõtu osaliseks. Dagölt pole ammu uusi lugusid tulnud, nende viimane plaat ilmus 7 aastat tagasi. On rõõm, et ansambel töötab nüüd uue plaadi kallal, mis ilmub loodetavasti 2020. aastal.

Dagö seltsis veedetud mõnusa õhtupooliku juures oli oluline roll kindlasti ka kohal, kus kontsert aset leidis. Luke mõis on oma suure pargiga romantiline koht, kuhu minna isegi siis, kui seal mõnda avalikku sündmust parajasti ei toimu. Miks mitte minna mõnel ilusal suve- või sügispäeval parki jalutama, pidada väike piknik, kuulata veevulinat ja imetleda puulatvade peegeldust vees? Kontserdile saab Luke mõisaparki minna aga sel suvel veel 15. augustil, kui seal esineb Öösorr.

19.–20.07 toimub Setomaal juba üheksandat korda Ostrova Festival. Lõuna-Eestis puhkavatel inimestel on harukordne võimalus veeta tõeliselt mõnus nädalalõpp, mis võiks alata 18. juulil Metallica kontserdiga Tartus ja jätkuda järgmistel päevadel Ostrovas, kuhu võib juba festivalieelsel õhtul ennast ankrusse sättida. Ülevaate sellest, mis hakkab Ostrovas toimuma, annab festivali esindaja Neeme Tulp.

Mida kujutab endast Ostrova Festival?

Ostrova Festival on võimalus veeta tore nädalavahetus kogu perega Eesti looduskaunis kagunurgas. Nädalavahetus saab täidetud hea muusika, maitsva toidu ja hubase keskkonnaga.

Mis motiveerib sellist festivali juba üheksandat korda korraldama?

Üritust motiveerivad korraldama rahulolevad fännid, kes ootavad ikka ja jälle Ostrova Festivali külastamist, lisaks positiivne tagasiside kogukonnalt ja muusikute siiras soov Ostrovas mängida. Loomulikult on selle kõige taustal korraldajate keskmisest suurem muusikahuvi. Kõik see kokku annabki jõudu festivali üha uuesti korraldada.

Kas sel aastal on midagi varasemast teisiti? Mis?

Festivali formaat on üldjoontes aastatega välja kujunenud. Sel aastal propageerime varasemast tugevamalt keskkonnahoidu. Selleks oleme Ostrova Festivali kodulehel ja Facebookis avaldanud 8-punktilise juhise, kuidas nautida festivali keskkonnasäästlikult. Näiteks on igati tervitatav, kui külastajal on kaasas oma joogipudel, ta sorteerib prügi või kasutab kohale jõudmiseks ühistransporti/jalgratast. Enamike toitlustajatega on kokku lepitud, et kui osta jooki või sööki oma nõudega, siis saavad külastajad ka allahindlust. Samuti oleme motiveerinud toitlustajaid kasutama keskkonnasõbralikke toidunõusid.

Mis teeb Ostrova Festivali eriliseks?

Ostrova Festivalist on kujunenud n–ö koguperefestival, kus on mõeldud nii suurtele kui ka väikestele külastajatele. Paneme rõhku laste tegevustele: festivalil on suur lastetelk juhendajatega, kiiged, lasteetendus “Lotte reis Setomaale” ja kontsert teise päeva hommikul.

Festivali külastajad saavad nautida muusikat värsketel heinapakkidel mõnuledes. Toitlustamine on korraldatud kodukohvikuid meenutavas formaadis. Festivali visiitkaardiks on kujunenud tasuta värskete soojade pirukate jagamine kenade linastes kleitides näitsikute poolt. Mis aga eristab Ostrova Festivali kümnetest teistest festivalidest, on ürituse asukoht: kõik see leiab aset korraldajate kodu juures heinamaal, mis asub metsade rüppes ja eemal suurtest teedest. Kõik see on väga äge!

Mille järgi valite esinejaid?

Esinejate valikul arvestame mitme komponendiga. Enne jõule viiakse Facebookis läbi küsitlus, millest selgub publiku eelistus. Samuti arvestame artistide sobivusega festivali programmiga, korraldajate eelistuste, esinejate tuntuse ja nende endi sooviga Ostrovas üles astuda.

Isegi kui eestlasi valdab kontsertidel tammumistorm, siis teevad nad seda siiski südamest. 4. juuli õhtul said Klubis Laev kokku Frankie Animal ja Miljardid – esimesed tähistasid singliesitlust (ja üllatasid kuulajaid ka uute lugudega) ning teised tutvustasid oma värsket EPd.

Laev oli täitunud rahvaga, kes, hoides ennast siiski pisut tagasi, nautis kahe koosseisu muusikat terve hilisõhtu.

Frankie Animal on kasvanud ja küpsenud järjest tugevamaks koosseisuks – uus singel “Playful” tutvustab kuulajale järjest uuemaid külgi nende elust, olust ja muusikalisest eneseväljendusest. Lühike salm ja kiire ümberlülitus refrääni tekitavad kuulajas soovi, et lugu ei lõppekski – “Playfuli” loop’imise üle on tänulik nii kuulaja meel kui ka kindlasti keha. Sõltumata meie valmisolekust, haarab uus singel meid kohe kaasa.

Frankie’de lauljanna Marie Vaigla teeb live’is silmad ette paljudele muusikutele oma kehalise eneseväljenduse ja häälega. Näha, kuidas sünkroniseerimine keha ja hääle vahel ühendab publikut ja muusikat, on kaunis vaatepilt suvises õhtus, aga ka Eesti kontserdimaastikul üldiselt. Tervet bändi kirjeldab ausus, puhtus ja flirt – ei ole vahet, mis järjekorras, ja ei ole vahet, mis eesmärgil –, uutes lugudes on uus küpsus ja varasemale kuulajale antakse võimalus kasvada koos Frankie’dega. Loodetavasti võtab ka publik samad märksõnad endaga kaasa.

“Kickdrum” ja uus lugu “Peaches” annavad kinnitust mu tõekspidamisele, et Frankie Animal vajab järjest suuremat ruumi, 10 meetri kõrgust katust ja hoogu, et Laev saaks sadamast välja sõita. Võimalus publikuga üksteise kõrval õõtsuda ja võimaluse tekkides isegi tantsida, annab kehale parema arusaama nende uppunud maagilisest olekust ja värskelt küpsetatud muusikast. Ilusaim mälestus minu kui noore koreograafi silmis oli eelmise albumi lugu “The Backbeat”, mis ühendab kujutluspildi ja tantsu nii peas kui ka kehas.

Kui Jonas Kaarnametsa parimaks tantsupartneriks oli neljapäevasel kontserdil tema meelas kitarr, mida ei saa märkamata jätta – väga muljetavaldav –, siis Miljardites mängiva Raul Ojamaa sujuvus aeglustas kiire nädala hoogu.

Miljardid tegid publiku kehad ja meeled soojaks oma õhulise EPga – miks õhulise? Sest nende kuulamisel tekib enda ümber isiklik ruum, kus keha saab liikuda vaid nende ja enda koosmõjul tekkivast olust.

Lisaks muusikale teab Marten Kuningas, kuidas pugeda publiku närvisüsteemi, et seal siis tuure alla võtta ja panna kuulaja endaga kaasa mõtlema. Rahva kehaline seisund mõjutab Miljardeid, ja vastupidi. Hüpnotiseeriv sound, sõnad ja ajalugu tekitavad kehas võimaluse seda silmad kinni nautida või pilku lavalt kõrvale pööramata jälgida.

Miljardid on küpsenud stabiilselt, lisades värvikalt juurde erinevaid üksikuid maitseid. “Ma ei oska tantsida, aga mu sees kõik liigub,” selgitas üks külastaja, kes seisis lummatult rahvamassi sees ja laskis end teiste kehade ning muusika mõjutusel õõtsutada.

Mega-mix uuest EPst ja vanadest lugudest mõjus ühtse tervikuna. EP “Imeline” sulandub imeliselt kokku “Kunagi Läänes” albumiga, mis võib jätta isegi tunde, et tegemist on eelmise kompoti järje või uue peatükiga. Lugu “Vari” soojendas hoolimata hilisõhtul tõusnud tuulest ja vihmast keha – Miljarditele aitab live’is kaasa kummaline omavaheline sünkroonsus, mis tekitab tunde, et nad seisavad kõik samal lainel.

Heal juhul ei ole võimalik eristada tantsijat tantsust – Frankie Animal ja Miljardid oskavad sulanduda omaenese muusikaga ühte.

Me peaksime kontsertidel rohkem tantsima, mitte mõtlema, kuidas me seda teeme või kuidas see välja näeb. Mõlema koosseisu muusikal on võimalus viia kuulaja keha endaga kaasa – kui me seda vaid lubame.

Fotod: Patrik Tamm

6. juuni palav suveõhtu tõi Kivi Paber Kääridesse sooja muusika austajaid, kellel lisaks südameliigutusele, pandi liikuma ka puusad. Anett Kulbin ja Liisi Koikson tulid kevadel välja värskete EPdega, kuhu oli sisse koreografeeritud tugevaid mälestusi, tantsu, paigalseisu ning poeetilisi tundeid. KPK ruumid olid õhust tühjad – mitte ainult ilma tõttu vaid ka muusikast tingitud seisundi pärast. Jalalt jalale õõtsuvaid huvilisi see ei morjendanud, vaid märgata oli isegi suuremat soovi end uute lugude saatel liikuma panna.

Vaatlus läbi tantsija ja noore koregraafi romantilise pilgu läbi võis alata

2019. aasta on muutuste aeg ja seda on ka Anett ning Liisi meieni toonud. Universaalne kõla nii kehale kui meelel on pannud paljud kas esmakordselt või taas-armuma nende mõlema muusikasse.

Liisi Koiksoni EP koosnes lugudest, mille järgi iga improvisatoorne tantsija võiks katsetada  keha liikumist. Tema hääle ja ruumi kooskõla tekitab maagilise olukorra oma stabiilsuse ja samal ajal nüansirikaste muutustega. Nii tantsijana kui koreograafina kõrvutaksin ta lood improvisatoorsete sessioonidega, sest hääle ja instrumentaali mänguline alakõla ei ole etteaimatav. On lihtne sukelduda tantsuliselt nii sõnade kui intsrumentide mängulisse maailma.

Liisi uued lood panevad iga inimese sisemise tantsija keha meditatiivsesse seisundisse, kus iga kehaosa saab olla raske ja õhkõrn samal ajal. Sinna on lihtne ära kaduda ja üllatades avastada end ühel hetkel õõtsumas – siseelu on elektriline ja lihased võivad lüürikaga kohtudes siiski kokku tõmbuda. EP tugevaks füüsiliseks vabastuseks on loomulikult “Can’t Stop Dancing”, mis paneb vaieldamatult kõiki endaga kaasa elama. Teiste lugude võlu live esituses peitub teadmatuses: kuhu see läheb edasi, mis kõla või üllatus tuleb järgmisena. Liisi paneb uskuma, et live maagia juhtub ainult ühel korral – ainult täna õhtul.

EP Bittersweet on täis kummastavaid variatsioone, kus igaüks saab end kehaliselt omanäoliselt väljendada

Anett Kulbini küpsetatud EP paneb keha tajuma, et see ei eksisteeri lihtsalt koos heliga, vaid sätib keha end sellega kaasa laulma/tantsima. Lugude temaatikaga on maitsekalt ümber käidud, mis tekitab kaaskuulajas äratundmisrõõmu ja äratundmishirmu – kuidas miski saab kõnetada nii keha kui meelt. Tema muusika paneb liikuma nii oma sõnade kui rütmiliselt äratuntavate löökidega, mis jääb kõrvu ja kehasse pidama esimesest löögist saati. Üllatav universaalne kõla on miski, mida paljud on püüdnud saavutada – ja sellega sai Anett imeliselt hakkama. Muusikalised sisevaated sobiksid tantsuks nii üksi magamistuppa, sooja suveõhtusse kui ka armumisteni varahommikustel tundidel.

Kui Liisi helikeel paneb tantsija keha eelkõige improviseerima, siis Anett on suutnud enda loominguga panna inimesi looma. Võin kihla vedada, et see ei peatu – vastastikune loominguind on ühendav lüli maagilise EP ja kuulaja vahel. Iga EP lugu on ideaalne intiimseks akustiliseks koosviibimiseks kui ka tantsuõhtuks, sest oma keha on raske selles muusikas vaos hoida.

Isiklikult oleksin pannud esinejate järjekorra õhtul teistpidiseks (tunnetuslikkuse tõttu), tõstnud KPK laed kõrgemale, andnud inimestele ja esitajatele ruumi ning õhku selle muusika sissehingamiseks. Alustanud Liisi mesise häälega ja lõpetanud Anetti toetava tämbriga. Samuti oleksin kuulajana, tantsijana ja kaasviibijana soovinud suuremat interaktsiooni publikuga, mida pidurdas artistide silmavaade. Isegi, kui me kuuleme, mida nad tunnevad – siis sooviksime seda mingil isekal põhjusel ka näha – et kõik meie meeled saaksid kaasatud.

2019. aasta muutuste tuuled tõid mõlemale lauljannale midagi uut – aga mõlemad hoidsid alles ka midagi vana. Koikson paitas kõrvu ja Kulbini laulusõnadega sai samastuda ka inimene, kes ei ole neid tundeid oma elus kunagi tundnud. Mõlema mini-kontserdi puhul oli väga ilus jälgida kuulajate kehakeelt ja tähelepanelikkust – keegi ei tahtnud ühestki sõnast, meloodiast või tundest ilma jääda.

Sümbioos kahe naise vahel on erakordne, sest tänapäeva maailmas on muljetavaldav olla samaaegselt nii õrn ja tugev.

Foto autor on Aron Urb.

Treski küüni suvehooaeg sai 31. mail vägeva avapaugu.

Treski küün, kus on käimas juba neljas suvehooaeg, on looduslähedane ja romantilise õhkkonnaga kontsertpaik Setomaa vallas. Juba ainuüksi koht on väga hea põhjus, miks külastada mõnd sealset kontserti. Peopaik asub looduskaunis kohas – avapeol võis näha lausa linde küüni katuse alla pesasse lendamas. Seega on Treski küün väga mõnus sihtpunkt linnakärast eemale saamiseks. Lisaks sellele on mõeldud ka lastele, kelle jaoks on õuealale tehtud mängunurk, kus saab lõbusalt aega veeta.

Sel korral esinesid suvehooaja avapeol Tarvo Madsen Bänd, Nedsaja Küla Bänd ja Terminaator. Teel kontserdile olin kahe esimese osas võrdlemisi skeptiline, sest neist esimene oli minu jaoks täiesti tundmatu ja Nedsaja Küla Bändi osas olin loonud endale mingil põhjusel kuvandi, et selle sihtgrupp ei ole minuvanused inimesed. Tuleb aga tunnistada, et eksisin – eriti positiivselt üllatas mind Tarvo Madsen Bänd. Hoolimata sellest, et noored tegijad on koos mänginud vaid pool aastat, oli publikus inimesi, kes olid neist ilmselgelt varem kuulnud. Ja mitte ainult! Oma esinemise lõpuks panid muusikud kogu publiku endaga kaasa laulma ja tõmbasid peo varakult käima.

Oma 200. kontserdi andnud Nedsaja Küla Bändi ülesastumise ajaks oli küün rahvast juba paksult täis. Pidu oli välja müüdud ja võib arvata, et suur hulk rahvast oli saabunud just nende pärast. Tegemist on ikkagi kohaliku Setomaa bändiga, mis võitis ka “Rahvabänd 2018” saate. Oli näha, et publik teadis kõiki Nedsaja Küla Bändi lugusid – tantsiti ja möllati, nagu oleks tegemist kõikide peoliste lemmikbändiga.

Terminaatori esinemise ajal oli näha, et professionaalid on lava vallutanud. Heli ja valgustus olid tasemel, pillimehed omas elemendis ja rahvas rokkis kaasa. Sellise kaliibriga bändilt ei saakski vähemat oodata ja Terminaator ei hoidnud end millegagi ka tagasi. Eks need, kes on Terminaatori kontsertidel käinud, teavad niigi, millest ma räägin. Need, kes pole mingil põhjusel nende kontserdile veel jõudnud, võiksid seda kindlasti teha. Sest isegi kui sa Terminaatorit ei kuula, on Terminaator oma lugudega sinu südamesse ikkagi jõudnud. Endagi üllatuseks võid varsti avastada, et tead kõiki nende lugusid peast, misjärel leiad end juba nendega kaasa rokkimas.

Treski küünis on sel suvel tulemas veel neli kontserti. Neist järgmine 22. juunil, kui lavale astuvad Revals ja Fropp. Suve jooksul esinevad teiste hulgas ka Curly Strings ja Zetod. Neist viimase koosseisu kuulub Treski küüni peremees Jalmar Vabarna.

Fotod: Silver Tõnisson

Oma esimese Tallinn Music Week’i (TMW) kava vaadates nägin mitmeid uusi nimesid, kelle muusikat varem kuulnud polnud ning seetõttu võtsin eesmärgi kuulata ja avastada enda jaoks eelkõige uusi artiste ning saada omanäolisi elamusi.

TMW ei hõlma vaid muusikaprogrammi, oma hääle saavad ka kunst ja konverentsid. Konverentsid puudutavad lisaks muusikatööstusele ka sotsiaalselt tundlikke teemasid, näiteks palgalõhe, ning ka üldisemalt on mitmed muusikat puudutavad teemad põimitud ühiskonnas toimuvaga. Minu jaoks osutus üheks kõige paeluvamaks arutlus Venemaa kaasaegse muusikatööstususe üle, kus panelistideks olid näiteks Diana Pashkovskaya Yandex Musicust ja vene träppmuusiku Oxxxymironi mänedžer Zhenya Murodshoeva. Vene räppmuusika austajana oli huvitav kuulda selle telgitagustest ning vene muusikamaastikust.

Festivali kolme päeva jooksul leidsid oma kuulajaskonna mitmed eri žanrid. Mulle pakkus kõige enam huvi hiphop, kuid olin avatud ka muudele žanritele. Enamik kontserte toimus Telliskivi loomelinnaku kandis, nii et erinevate kohtade vahel liikumine oli mugav ning muutis kogemuse minu jaoks mitmekesisemaks. Loomelinnakus oli õhtuti tunda ka mõnusat festivalihõngu, mis muidu argisele Tallinnale õdusa palge andis.

Neljapäeval lõi Intsikurmu lavale täiesti omamoodi õhkkonna Puuluup, kes tõi Telliskivi rohelisse saali tunde, nagu viibikskimegi Intsikurmu suvises metsas. Vahvad pillid ja rütmid tekitasid positiivseid emotsioone ning haarasid publiku täielikult enda lummusesse. Esimest korda kuulsin laivis ka Daniel Levi, kelle popi ja roki vahepealse muusika järgi lava ees tantsisime.

Erinevate Tubade Klubi programm “Made in Canada” pakkus publikule sumedat indie-muusikat, mille saatel istuti diivanitel või õõtsuti mahedate rütmide taustal. F-hoones oli seevastu võimalik kuulata punki ning saada üpris autentne punkkontserdi kogemus. Kuigi see ei ole žanr, mida ma igapäevaselt kuulaks, oli see siiski väga huvitav ning taoliste kogemuste pakkumine on üks Tallinn Music Week’i suurtest võludest. Kõige sügavama mulje jättis mulle Sveta baaris programmi “The Kids are Alright” raames esinenud Yasmyn, kes on minu arvates üks ägedamaid naisräppareid Eestis. Tema lavaline kohalolu, liikumine ja flow jätsid sügava elamuse ja sain ka uue lemmiklaulu.

Reedel tundus mulle kõige populaarsema üritusena väljamüüdud F-hoone “Made in Baltics & Sony Music õhtu”. Enamasti kõlas F-hoones popmuusika, kuid põgusalt sai kuulata ka teisi žanre. Muljet avaldas näiteks Anna Kaneelina, keda olin küll varem mitu korda Spotify soovitustes näinud, kuid kuulsin esimest korda alles Tallinn Music Week’il. Teise positiivse avastusena tooksin välja Suurbritanniast pärit trio Wyldest.

Reede õhtus leidus midagi nii džässi, DnB, bassimuusika kui ka alternatiivmuusika austajatele. Vestlesin festivali käigus põgusalt Britt Randmaga (Made in Baltics, turundus), kes rõhutas samuti, kui meeldiv on TMW mitmekülgne programm – lahedat energiat leiab nii metal’ilavalt, punkkontserdilt, popmuusikast kui ka räpist. Põnevate artistidena tõi Randma välja näiteks noore mõminaräppari villemdrillemi ja alternatiivse naisteansambli Hekdik, keda nimetas Eesti Pussy Riotiks. Kõige suurema elamuse sai Randma Anna Kaneelina kontserdilt, mis teda emotsionaalselt ja muusikaliselt kõige rohkem mõjutas.

Laupäeval esinesid mitmed huvipakkuvad artistid samal ajal erinevates kohtades, kuid suurema osa ajast veetsin F-hoone hiphopilaval, kus astusid üles nii Eesti kui ka välismaa artistid. Ainus pettumus oli see, et hiphopiprogrammis polnud ühtegi vene räpparit. Positiivse üllatusena leidus lisaks neljapäeval kuulatud Yasmynile ka selles programmis lahedaid naisräppareid. Kogu festivali suurimaks lemmikuks sai ansambel Hekdik, kelle “Kolmeraudses” tuntuks saanud poliitiliselt laetud lugu “Tasuta wifi” tekitas saalis tugevaid emotsioone ja tähendusrikka aplausi. Täiesti omamoodi kogemuse sain ka Peterburist pärit rühmituselt Sado Opera, kelle lavaline show kandis edasi tohutut energiat ning muljet avaldas ka nende poliitiline taust.

Tallinn Music Week 2019 pakkus üllatusi, omanäolisi muusikaelamusi, inspiratsiooni ja festivalimelu. Kindlasti avardas see ka mu muusikaeelistusi ning lisaks kogemustele sain ka mõned uued lemmikartistid. Linnafestival tõi kokku eriilmelised muusikažanrid ning pakkus midagi huvitavat igale kuulajale.

Päisepildil Yasmyn. Foto: Patrik Tamm