Palju õnne, Anne, näituse “Radikaalne valgus” avamise puhul! Meil on väga hea meel, et sa siia jõudsid.

Aitäh, mul on suur au, et mind Tallinnasse uude Kai kunstikeskusesse kutsuti ja et mul oli nii imetore meeskond ja nii äge hoone, kus täiesti uus teos luua.

Oled eelmistes intervjuudes maininud, et sina kui kunstnik saad inspiratsiooni kontekstist ja ruumidest ning sulle meeldib kasutada kohaspetsiifilisteks installatsioonideks suuri ja avatud ruume, millel on ajalooline narratiiv. Kas võiksid kirjeldada käesoleva skulptuuri ehitusportsessi ja selle erilisust ajas ja/või ruumis? 

Kui Karin Laansoo kutsus mind eelmisel kevadel esitama ideed Kai kunstikeskusesse teose loomiseks ning kirjeldas mulle selle ajalugu ja konteksti ning kui ma augustis esimest korda Tallinna tulin, et hoonet näha, olin ma tõesti vaimustuses ja armusin sellese üsna esimesest silmapilgust: selle kaarjasse lakke ja fakti, et see oli kunagine allveelaevatehas. Selles hoones on midagi väga romantilist, teatud nostalgia ja soe endassemattev õhustik. See on täiuslik ruum suuremahuliseks installatsioonkunstiks ja ei juhtu tihti, et saaksin suures siseruumis luua üheainsa monumentaalse teose. See annab loojale võimaluse luua teos, mis saab tema karjääris märkimisväärseks. See on kingitus kunstnikule.

Kuna kogeme ja elame läbi olulisi ajaloolisi muutusi ning väljakutseid nii tehnoloogias, poliitikas, keskkondlikul tasandil kui ka filosoofiliselt, on meil kodanike ja kunstnikena võimalus panustada, kommenteerida ja mõjutada kogukonda positiivselt. Samuti panustada kaasa kaasaja vormimisse, kritiseerida, tuua päevavalgele probleeme ja tõsta teadlikkust.

Praegu ei ole vaikne neutraalne kodukeskse utoopia ajastu, vaid kiirenenud ja muutuv aeg. Kunsti kaudu saab asju panna perspektiivi korraga mitmel tasandil ja kunst pakub omakorda emotsionaalselt ja vaimselt vaikset kohta, et kogeda seda, mis toimub, ilma et peaks mõtlema analüütiliselt igapäevaste praktiliste piiride sees.

See annab võimaluse vaimselt avaneda, mõtiskleda vabalt ja võttes endasse kunsti, mis adresseerib küsimusi hoopis kognitiivsemal, sensoorsemal, emotsionaalsemal ja füüsilisemal tasandil. Kunsti sisu ja seda majutava hoone (aja)loo kooslus annab vaatajale terviklikuma ja võimsama elamuse ning teose potentsiaal on suurem. Kui Kai kunstikeskus 100 aastat tagasi ehitati, oli, nagu praegugi, muutuste aeg. Aastakümneid järjest oli sõdu ja kannatusi, genotsiide ja rahvaste jagamist riikide vahel, maade ja rikkuste suuremastaabilist vargust, naised võitsid kätte õiguse valida, tekkis psühholoogia kui liikumine, tööstusajastu tegi inimesi rikkaks, kunstis tekkisid kõike olulisemad ja radikaalsemad suunad. Ka tänapäeval on meil võimalus vastata ja reageerida teadlikult muutunud aegadele. Luues teose, milles segunevad ajaloolised mälestused ja Kai kunstikeskuse mitmekülgne ajalugu, suuremõõtmeline ruum ning valget vaala meenutav sisemus, tahtsin uurida valge värvuse täit potentsiaali monumentaalse mälestusmärgi, labürindi või maatriksina. Tahtsin teosega publiku üleni endasse võtta, luua sissepääs aktiveerimaks muutust ja puhastada nii meie minevikku kui ka tulevikku.

Installatsiooni saatva muusika autor on Austraalia helilooja JG Thirlwell, kellega oled koostööd teinud 20 aastat. Mis teeb ühe koostöö nii jätkusuutlikuks?

Koostöödel on lõputuid vorme. Meie puhul toimub koostöö sobiva projekti korral. Teen Thirlwelliga koostööd iga paari-kolme aasta tagant, ja tavaliselt alati on need monumentaalsed teosed. Tal on võime kehastada ja väljendada helide kaudu vaikset, kuid samas dramaatiliselt levivat häält. Minu jaoks valdab ta detailset kõige suuremat võimalikku heli, mis jääb tajutava kuulmisspektrumi sisse. Samuti on oluline tunda teineteise loomingulist keelt ja võimeid. Tean, mida ma tema tööst eeldada ei saa ja mida saab veel kaugemale arendada. Arvan, et on oluline tuua välja parim, mis teises on, arvestades seejuures tema loomingulist keelt. Kui seletan talle konteksti ja helide stiili, mis peaks sobima ja harmoniseeruma kunstiprojekti või installatsiooni sisuga, paneb ta põhimõtteliselt alati täppi – aga samas on oluline, et tal oleks täielik loominguline vabadus, nii et ta tegutseks iseendast lähtuvalt. Mul on määratu austus tema talendi vastu, selle vastu, kuidas ta oskab väga vaikselt instrumentide valiku ja helimaastike kaudu kutsuda publikus esile tundeid või meeleolusid.

Sinu installatsioonile otsitakse ka kohalikku helitausta Tallinn Music Weeki (24.–29. märts) toimumise ajaks – kas sa tead, mida otsid, või on see rohkem kehaline tunnetus, mis toimub, kui õiget heli kuuled? 

Kutsume huviga Tallinn Music Weeki raames Eesti heliloojaid pakkuma heliteoseid, mis vastaks installatsioonile ja mida nad saaksid seal ruumis esitada. See võiks peegeldada nii valguse kogemist kunstivormina kui ka ruumi maatriksilist kompositsiooni. Arvan, et on oluline toetada ja kaasata kohalikku kogukonda ühise kunstikogemuse kaudu – see kuulub kõigile ja ma arvan, et minu töö ühendamine Eesti tundmustega on väga meeldiv ja inspireeriv kõigile osalejatele. Heliteos võib olla täiesti abstraktne kompositsioon, mis evib tundeid, mida komponist tunneb, kui valguskeskkonda kogeb, aga see võib olla ka muusikalisem helitöö, nagu näiteks orkestriteos või kammerteos.

Milline kunstivorm on sinu jaoks kõige “toitvam”? Näitlejad ütlevad tihti, et ei jõua ise teatrisse, kirjanikud, et ei loe palju raamatud. Kas sina võtad aega, et teiste kunsti kogeda?

Arvan, et on oluline teiste kunstnike töid kogeda, näitusi külastada, kolleege toetada ja näha töid erinevatest kaanonitest ja ajastutest. Me ei ela mulli sees. On oluline näha, mis on varem toimunud, aga samuti tuleb mõista tsivilisatsiooni üldisemaid probleeme ja ka kontekstualiseerida kunstiajalugu. Samas inspireerivad mind ka kino, reisimine, filosoofilised ja kirjanduslikud tekstid, vestlused, seikluslikud vägitükid ja tehniline uurimistöö. Pean ütlema, et kirjanikud, keda tunnen, loevad palju, aga ma saan aru soovist olla värske ja autente, olla teiste autorite stiilist puutumata. Saan tihti rohkem inspiratsiooni kunstnikest, kelle stiil on minu omast väga erinev. Näiteks meeldivad mulle Paul McCarthy tasakaalutu maailm ja algusaegade dokumentaalfotograafia, aga samamoodi inspireerib mind minimalism, modernism ja eeterlik valguskunst, seega ma ei väldi enda töödega sarnast kunsti. Ma arvan, et mulle meeldib natuke igast asjast, tingimusel, et sellel on loomingulist sügavust, kvaliteeti ja autentsust, mis minuga resoneerub ja mida ma igatsen. Samas ei käi ma kogu aeg muuseumites ja galeriides, selles mõttes olen ma enda töösse väga süvenenud.

On sul mõni lemmik mälestus valgusest – kust kohast ja mis ajast on see pärit, ükskõik kas kunstlik või looduslik?

Pean ütlema, et see on keskööpäike Norras, valged ööd, millel on sametiselt sinised nüansid. Olen seda näinud ka Alaskal, aga see polnud samasugune. Ilmselt on Eestis suviti samasugune olukord. Samuti armastan seda, kui talvepäike tuleb nähtavale ja lumelt tagasi peegeldub. Põhjamaade valgus on kogu aasta ringi üsna karge ja toonilt sinine. Mulle meeldib ka soojemate maade pehme kollane valgus. Sedasorti valgus, milles Terrence Malick filmi väntaks. Lapsena reisisin perega palju ja ma olin alati lummatud linnade valgusest, vilkuvatest siltidest suurtes linnades nagu Pariis või London.

Viimaseks – mis on su kõige radikaalsem idee, mida pole jõudnud veel ellu viia, aga mis peab tehtud saama? 

Teen seda praegu. Aga kes teab, mis tulevik toob! On paar asja, mis ootavad elluviimist, aga nagu ütlesid viikingid: kes elavad, need näevad.

Anne Katrine Senstadi intervjueeris Liisi Rohtung.

Fotod: Renee Altrov, Stefano Giovannini

Adamson-Ericu muuseumis avati aprillis näitus “Laval ja lõuendil”, mis heidab pilgu 20. sajandi algusaega läbi teatrilava portaali. Külastajateni on toodud esimeste teatrikunstnike looming, kes alustasid tegutsemist koos Eesti professionaliseeruva teatriga sajandi esimestel kümnenditel.

Näitusega parema kontakti saamiseks osalesin nii kuraatori Kerttu Männiste tuuril kui ka näituse kujundaja Mae Kivilo maketivalmistamise töötoas. Üks toetas teist ning koos avasid ja ahvatlesid nad piiluma sügavamalt vabariigiaegsesse teatriellu.

20. sajandi märksõnaks kohalikul teatrimaastikul on selle professionaliseerumine, mis on tiba hilisem suurriikides toimuvast. Kui aga vaadata konkreetselt lavakujunduse elu, siis on selle arenemiskulus näha paralleele: kaugenemine maalilisusest toimus Eesti teatrites vaid napilt hiljem kui Euroopa olulisemate teatritega riikides, nagu Saksamaal ja Prantsusmaal, aga ka Venemaal. Näen siin otsest seost Eesti teatrikunstnike elulugudega – nad kas õppisid või vähemalt külastasid tihedalt Euroopa metropole, kust ammutasid inspiratsiooni. Roman Nyman õppis Peterburis, Henrik Olvi reisis Euroopa suurlinnades, Peet Aren oli mõjutatud saksa ekspressionistidest ning Ado Vabbe resideerus eri perioodidel Münchenis, Dresdenis ja Pariisis.

Kerttu Männiste kuraatoritutvustus kulges kronoloogiliselt ning tugines teatriajaloo sündmustel. Alguspunkt oli aastas 1913, kui avati Estonia teatrihoone lavastusega “Hamlet”. Niiviisi astusime Roman Nymani maailma – mees, keda võib pidada Eesti esimeseks erialaseks teatrikunstnikuks. Viis, kuidas Männiste Nymanist rääkis, oli tõepoolest kaasakiskuv. Männiste tõi võrdluse, et kui enne kasutati lavadel suuresti “tükk-kujundusi”, siis Nyman hakkas lähenema lavastustele individuaalsemalt. Euroopa teatrikunstis võib näha selle algeid lavastajate Adolphe Appia ja Max Reinhardti loomingus ning lavatöödes. Samas oli Eesti teatrikunst suuresti mõjutatud ka Venemaast ja on seda tänini. Eelmise sajandi alguses oli vene teatrikujunduses eristatavad kaks suunda: klassikalisem maaliline joon, mida Männiste nimetas Leon Baksti stiiliks, ning eksperimenteeriv laad, mis eelkõige mängis ruumi ja mahuga. Viimane sobib kokku saksa ekspressionismiga, mis oma kodumaal avaldus eriti efektselt Bauhausi lavakujundustes, mille juhtveduriks oli Oskar Schlemmer. Seda äärmiselt futuristlikku lavakujunduse stiili kasutatakse retrospektiivselt ka tänapäeval, mis on siiani hämmastav oma rütmistatuse ja korrapäraselt rangete vormilahenduste poolest. Kõiki neid elemente võis näha ka Eesti toonastel lavadel.

Vaatajana imponeeris mulle geomeetriline mäng, mida näeb tugevalt Henrik Olvi lavakavandite juures. Köitev on jälgida, kuidas ta oma kavandeid kollaažitehnikas valmistas, et trotsida lavakujundusega kaasas käivat ja lahutamatuna tunduvat maalilisust. Kõrval torkas silma Peet Areni loomingu terav koloriitsus ja vormilised deformatsioonid, mis mõjuvad veidi sarnaselt temast tunduvalt hilisema arhitekti Vilen Künnapu loomingule. Mõlemad pakuvad vaatajale teistsuguse geomeetriatunnetuse.

Kuraator arutles põnevalt selle üle, et 1920. aastatel võis näha tendentsi, mille puhul lavastust ette valmistades oli suurte otsuste kaalukauss kunstniku poole küllaltki kaldu. Seetõttu oli võimalik eristada ka lavakunstnikele iseloomulikke käekirjasid. Täna valitsevad teised arusaamad ning suure osa otsustest langetab siiski lavastaja. Kuid siiski kohtab “oma stiili” ka tänaste tegijate juures. Näiteks paistab see tugevalt välja Kristjan Suitsu loomingus. 20ndate aastate iseärasuste kohta lisas Männiste veel, et sel perioodil hakkasid näitlejad tundma end liigselt tagaplaanile jäetuna, kuna kujunduslikud elemendid olid niivõrd domineerivad. Kui mõelda, et tänapäeval on tihti näitleja lavastajale võrdne partner ja kaaslooja, siis on seda 20ndate kulisside vahele peitujäämist keeruline ette kujutada.

20ndate aastate iseärasuste kohta lisas Männiste veel, et sel perioodil hakkasid näitlejad tundma end liigselt tagaplaanile jäetuna, kuna kujunduslikud elemendid olid niivõrd domineerivad. Kui mõelda, et tänapäeval on tihti näitleja lavastajale võrdne partner ja kaaslooja, siis on seda 20ndate kulisside vahele peitujäämist keeruline ette kujutada.

Kuraatorituuri juurest aga maketivalmistamise köögipoolele, mida viis läbi näituse kujundaja ja ise teatrikunstnikuna tegutsev Mae Kivilo. Oli armsalt vastakas, kuidas enne nokitsema asumist rääkis Kivilo pika loo, kui raske on lavakujundajate töö ja elu. Oma jutuga tekitas ta aga veelgi suurema kihu ise meisterdamisega peale hakata. Kivilo soovitas kõikidel osalejatel manada silme ette kindel plaan, mida kujundama asuda. Eriti hea on mõelda mõne näidendi süžeele. Pärast sai Kivilolt head nõu, kuidas midagi sättida ja mille kallal veel vaeva näha, et tulemus korrektne saaks. Ta mõjus juhendajana julgustavalt, pikkides jutu sisse näiteid isiklikest kogemustest. Maketitöötoa lõpuks oli aru saada, kui väga ta oma tööd armastab ja kuidas see silma särama paneb. Ehk siis algsed hirmujutud stsenograafiast kui õudsest tööst said loomulikult kummutatud. Töötoast sündis elevus, et pärast makettide valmimist võngub igas osalejas veidike Nymanit, Olvit, Arenit või mõnda praegu tegutsevat teatrikunstnikku.

Näituse puhul tekkis hetkeks kurbusenoot, kuna see ei käsitlenud ühtki naiskunstnikku, kes vaadeldaval perioodil samuti teatrilavadega tegeles. Kaasata oleks võinud näiteks Karin Lutsu loomingu, kes pärast Pariisis pesitsemist rahateenimiseks teatrites töötas. 20ndatel tegeles Luts peamiselt kostüümidega ja seda suuresti Draamateatris ning ka toonases esindusteatris Estonias. Tekkis kahtlus, et ehk pole naiskunstnikke lavajoonised ja kavandid eriti heas korras säilinud. Samas väike uurimine tõi välja, et Reet Varblane on koos korralike illustratsioonidega neist isegi 1992. aastal ajakirjas Teater.Muusika.Kino kirjutanud.¹ Lutsu looming haakuks hästi näituse stilistilise joonega, kuna oli ka tema eksperimentaalne ning tihti iseloomustatud kui “isepäine looja”. Samuti olid tal head sidemed Adamson-Ericuga, nii et muuseumimaja peremehega passiks ta ka hästi.

Näituse puhul tekkis hetkeks kurbusenoot, kuna see ei käsitlenud ühtki naiskunstnikku, kes vaadeldaval perioodil samuti teatrilavadega tegeles. Kaasata oleks võinud näiteks Karin Lutsu loomingu, kes pärast Pariisis pesitsemist rahateenimiseks teatrites töötas.

Näituse ülesehituselt ja paigutuselt oleks võib-olla oodanud veidi teatraalsemat lähenemist. Praegu on see väga maalikunsti poole kaldu, mis on teisalt jälle mitmeti põhjendatav. Esiteks tegutsesidki toonased teatrikunstnikud suuresti maalikunsti hariduse baasil, kuna stsenograafiat ei olnud võimalik tol ajal Eestis veel õppida. Lisaks on lavakujunduste juures keeruline säilitada makette ja jooniseid, kuna need on osa pidevast tööprotsessist. Seda rõhutas ka Männiste oma tuuril, et kui praegu neid umbes saja-aastaseid kavandeid vaadata, võib märgata nende mõningat räpakust. Asi on lihtne – nad olid valmistatud igapäevasteks lavastusprotsessi töövahenditeks. See mõte on isegi meeldiv: toonased lavastused, lavastajad, kunstnikud ja teised teatritegelased tuuakse veelgi lähemale, kui on võimalik näha nende kohvitassiplekke ja rasvaseid sõrmejälgi.

Näitus “Laval ja lõuendil” on tõepoolest lavaesine portaal avastuslikku maailma – ta vaimustab ekstravagantsuse ja loomingulise julguse eksponeerimisega, mis Eesti teatripilti 20. sajandi esimesel poolel kujundas. Samas innustab näitus välja kaevama veelgi teatrimaagiat, mis toona sündis ja oli suuresti tingitud just lavakujundusest. Nii avaneb eesriie ja seal taga lehvitavad ekspressiivselt Nyman, Adamson-Eric, Peet Aren ja teised kujud.

Aitäh näituse kuraatorile Kerttu Männistele põneva tuuri ning Mae Kivilole meeleoluka töötoa eest!

Näitusega saab tutvuda kuni 4. augustini.

¹ R. Varblane, Karin Lutsu teatrikostüümid. – Teater.Muusika.Kino 1992, nr 11, lk 42–45, 96–97.

Taaskasutus on tänaseks teema, mis vist küll iga eestimaalase teadvusesse on jõudnud. Olgu selle väljundiks siis vanast tüllkardinast puuviljakotikeste õmblemine või hoopiski vana puidu väärindamine sellele uut elu andes.

Aga on ka inimesi, kes taaskasutusega niisuguseid imesid suudavad korda saata, et neid on täiesti kohane ka teistele vaatamiseks välja panna. Just selline tore näitus on praegu avatud Pärnus Uue Kunsti Muuseumis.

Eksponaate on näitusel seinast seina ja uue elu on saanud nii vanad mööblitükid, elektroonikajupid, tekstiiliribad, keraamikakillud kui ka kõiksugu muud ootamatud esemed. Muu hulgas ka päris prügikastist pärit prügi, mis kullalehtedega kaetult Piret Ellamaa eksponaadis erinevate inimeste elust aimu annab, sealjuures valusalt hinge kriipides. Väga kaunid ehted on autotulede tükkidest kokku pannud Jaan Pärn, kellele sekundeerib Ain Toim elektroonikakomponentidest ja muudest pisividinatest loodud ehetega.

Elegantseid seinapannoosid esindavad Kalamaja Mosaiigistuudio taiesed, mis on oskuslikult kokku sobitatud keraamikakildudest ja riisiteradest. Kõige suurem, värvikirevam ja rabavam ese on aga soomlanna Kristiina Tikke Tuura Helsingi disaininädala raames koolilastega ühistöös valminud „Hiiglase latern”. Seda lihtsalt peab nägema! Ja siis juba ise lugema, millest see valmistatud on. Ja üle kontrollima, sest ega muidu ei usuks.

Näitusel on lisaks äramainitutele veel väga paljude taaskasutuskunstnike töid, mis kõik omal moel huvitavad ja ootamatud on, nii et tuleb minna oma silmaga kaema.

Selle mitmekülgse ja mõtlemapaneva näituse raames on võimalus osaleda ka erinevates töötubades. Täpsemat infot saab siit: http://kultuur.info/syndmus/vii-taaskasutusteemaline-kunstinaitus-anna-uus-elu-ja-tootoad-uue-kunsti-muuseumis/

Näitus on avatud 2. juunini, iga päev kl 9–19.

Päisefotol Kalamaja Mosaiigistuudio töö. Foto autor Sigrid Kalle-Vainola

EKA galeriis on üleval ameerika ehtekunstniku Erinn M. Coxi isikunäitus „Üksildus on aeglaseim surm: reekviem igatsusele“. Tegemist on kaasaegse ehtenäitusega, mis tegeleb nii kunstniku kui ka meie kõigi hingeeluga – üksinduse ja igatsusega. Näitus on avatud 27. aprillini.

Erinn M. Cox omandab Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti osakonnas oma teist magistrikraadi. Esimese magistrikraadi kaitses ta skulptuuris ja installatsioonis Memphise kunstikolledžis ning bakalaureusekraadi skulptuuris ja fotograafias Florida ülikoolis. Ta on õpetanud kunsti ja kunstiajalugu ning kirjutanud kaasaegsest kunstist ja disainist.

Oma ehtekunstis on Cox pühendunud hingeseisundite väljendamisele, läbiv teema on inimese surelikkus ning hirm üksinda suremise ees. Väljapanek räägib Coxi isiklikku lugu suurest armumisest ning sellele järgnenud igatsusest ja üksindusest. Tema looming on mõeldud meestele ja ainult meestele ning seda ka vaatluse all olevas seerias. Ühelt poolt on ehted väga rasked, antud näituse raskeim kaelakee kaalub 6,8 kilo. Kuid peapõhjus on siiski ehete täpne anatoomiline sobivus mehe kehale. Vormilt on mõningad neist nagu rõngassärgid ning metallist rõngad toovad täpselt välja mehe õlad, rinna ja abaluud. Kasutatud materjalid on vask ja messing, sealjuures rõngad on tehtud käsitööna vasest ning plaadid messingust, säravad metallid on aga oksüdeeritud mustaks.

Enne näitusesaali sisenemist lugesin seinal olevat tekstilõiku igatsusest, mis on iseenesest nagu väljalõige mõnest head armastusromaanist. Tekst sulatas mind üles, eemaldas meeltelt analüüsiva filtri, mis aitas läheneda näitusele kogemise kaudu. Sain aru, et juttu tuleb tunnetest ning ka minu hing vajas haavarohtu. Galeriisse sisenedes astusin ma justkui katedraali. EKA galeriis on sobivad kõrged seinad, puudusid veel vaid võlvid. Valgus oli maha keeratud, lauad seisid üksteise kõrval reas, igal neist üks või kaks ehet, mis olid valgustatud väikese lambikesega. Valgus oli suunatud kindlatele kohtadele, kuhu vaataja võiks tähelepanu koondada. Sissekäigu juures laua peal seisis näituse kataloog, kust sai lugeda tööde pealkirju ning näha seda, kuidas ehted modell Taavi seljas välja näevad. Parempoolsel seinal jooksid poeetilised lausekatked. Pime keskkond lõi teatava pühalikkuse meeleolu.

Kõik kokku moodustas täiusliku terviku, iga detail oli kunstniku poolt läbi mõeldud. See iseenesest ei tähenda seda, et vaatajal ei jääks ruumi oma tõlgendusteks. Tegelikult tundsingi end kui mõttekambris, kus segunesid erinevad mälestused ning tänased aktuaalsed tunded. Käies kaelakee juurest kaelakee juurde, kaevusin sügavamale iseendasse. Mis on see igatsus, mis meie kõigi hinge kriibib, mida nagu sangpommi päevast päeva enda järel lohistame? Mille kohalolekut eitame ning vahepeal enese eest peidame. Ankur, mis meid veepõhja kinnitab ja lõpuks ära uputab.

Tõin üksinduse kirjeldamiseks võrdluse sangpommi ja ankruga, sest need esemed iseloomustavad oma raskuselt, materjalilt ja värvilt Erinn M. Coxi loomingut. Iga teos iseloomustab teatud igatsuse etappi. „Ma mitte kunagi isegi ei lugenud“ on peenike vasetraadist tehtud kaelavõru, mida vaadates meenub nutueelne ahistusetunne kurgus. „Mulle meeldib, et ma meeldin sulle“ on rinnale kokku kuhjatud vaseringide sülem. Raskus rinnal annab uhkusetunde, nagu setu naistel – mida uhkem naine, seda vahvam on sõlg. „Mitte kunagi on pikk aeg ootamiseks“ on rinnaku peal lebav must messingplaat. Mis piirkonnas tunned kõige piinavamat igatsuse valu sina?

Ehete messingust ja vasest rõngad ühinevad ahelate mängus. Ringid koos meenutavad lõpmatust tähistavat kaheksat, igavikulisust. Teinekord nad katkevad, näiteks kaelaehtes „Ma tahtsin, et ma meeldiksin sulle sama palju, kui mina sind armastasin“. Mõnel ehtel on näha välja puhastatud vaske, mis särab nagu lootus oma igatsetut taas näha. Särab nagu need kaunid mälestused meie hinges, mis ka pilvistel päevadel naeru suule toovad.

Ma pole ammu käinud kunstinäitusel, mis pakuks midagi hingele. Ometi vajame seda inimestena nii väga. Vajame vendade Johansonide laulu „Nii külm“, vajame nutmaajavaid draamafilme ning hingestatud kunsti. Minu arvamus on loomulikult subjektiivne. Ma ei tea, kuidas kõnetab näitus siis, kui pole mingit probleemi üksindusega, kui proosalõigud ei kõneta. Kuid kindlasti kõnetab see laiemat publikut kui harjumuspärase kaasaegse kunsti näituse publik. Siinkohal jätaks sõna kaasaegne üldse ära. Tegemist on ehtenäitusega. Tegemist on loojutustusega. Tegemist on igavese looga sellest, kuidas seista silmitsi igatsusega.

Päisefoto: Valdek Laur

Kunstirühmitus SIIL otsustas panna omalt poolt välja uue auhinna, mida jagada kaasaegsetele kunstnikele – selleks on SIIL Prize. Esimesteks nominentideks olid aga rühmituse liikmed ise ehk Nele Tiidelepp ja Johannes Luik.

Kunstiauhinna jagamine sai alguse Vent Space’i projektiruumis toimunud nominentide näitusest, kus valimismaiguliste töödega kutsusid mõlemad, nii Tiidelepp kui Luik, publikut osa võtma hääletusest, et selgitada esimene SIIL Prize’i vääriline võitja. Valimistel osalemine ja hääletamine on küll praegusel perioodil suhteliselt käpas ja läbiharjutatud tegevus, kuid SIIL Prize’i puhul see niivõrd kerge ei olnud, et saaks otsust tehes mõelda vaid oma isikueelistuse peale. Valimissedelil oli ette antud kaks varianti: Johannes & Nele või Nele & Johannes. Võta nüüd siis kinni, kelle poolt valida!

Hääletamiseks oli antud kuus päeva, mille ajal sai Vent Space’is nominentide näitust vaatamas käia. Näitusel eksponeeritud valimiskampaania reklaamide stiilis videotes tutvustasid Tiidelepp ja Luik end kui parimaid kandidaate. Vent Space’i kesksel kohal oli ahvatlevalt välja pandud ka kuldne SIIL, millega võitja pärjatud pidi saama. Visuaalselt nägi ruum maitsekas ja esinduslik välja: valgustatud ratastel valimiskast, punane vaip ning kuldne toon õhupallidel ja auhinnal tegid oma töö.

Tiidelepa ja Luige projekti ülesehituse juures on paeluv, et publikule oli jäetud mulje, nagu oleks neil otseselt võimalik auhinna jagamise kulgu mõjutada. Seda siis nimelt publikuhääletusel osalemisega. Niiviisi tekkis pärast Vent Space’i nominentide näitust vaadates suisa teatav ootusärevus, et mis järgmisel neljapäeval EKKM-i ees toimuval tseremoonial saama hakkab. Valimissedelil oli ette antud ju ainult kaks dubleerivat varianti, mis tekitas tunde, et võitjate väljakuulutamisel võib sündida hoopis midagi ootamatut. Seega oli publik meeldivalt ja ootusärevalt SIIL Prize’i kulgu kaasa haagitud just nagu päris valimiste puhul, ise teadmata, et valimistulemus ei sõltugi valija häälest, vaid olukord on juba varem ette kirjutatud. Samas on vahva, et kui Luik ja Tiidelepp peaksidki lähiajal otsustama päriselt poliitikaga tegelema hakata ja mõnes valimiskarussellis kaasa lööma, siis visuaalne kampaaniamaterjal on neil mõlemal nüüd kenasti olemas.

Valimistulemuste väljahüüdmiseks toimus tseremoonia EKKM-i küljes asuva EKA fotoosakonna vitriingalerii ees, kuhu võitjatele lihtne, puhas ja massiivne autahvel välja pandi. Ning mis järgnevalt juhtus – võitjateks saidki nii Johannes & Nele kui ka Nele & Johannes – ehk võitsid kõik. Samuti sai positiivse meelelahutuse publik, kes SIIL Prize’i näituseralli, hääletamise ning võitjate väljakuulutamise kaasa tegi. Muide, vitriingaleriis autahvli eksponeerimine on Tiidelepa sõnul seotud USA-st alguse saanud ideega Equitable Vitrines (eesti keeles ‘õiglane vitriin’), kus vitriinide kui näitusepindade abil eksponeeritakse kunsti linnapiirkondades ja avalikus ruumis, et tuua kunst inimesteni, kes muidu selleni oma asukoha või majandusliku olukorra tõttu ei jõua. EKKM-i sein asukohana võib-olla kontseptsioonile nii väga ei vasta, aga see on hea alus taolise kättesaadava galerii idee levikule ka Eestis.

Kogu SIIL Prize’i näitus-aktsioon pani mõtlema mitmetele karedatele punktidele nii kunstimaastikul kui laiemas plaanis. Esiteks, mida annab kunstile ja kunstnikule juurde olla auhinnatud ning millist väärtust loob kunsti pidev omavaheline võistlemine erinevate tunnustuste nimel. Seda mõtet täiendas auhinnatseremoonial esinenud ja laureaatidele auhinna üle andnud Maarja Kangro, kes sarnase teemaga tegeles hiljuti oma uues raamatus „Minu auhinnad“. Teisalt tekivad SIIL Prize’i ja Riigikogu valimiste omavahelises sümbioosis küsimused ja mõtted seoses poliitiliste tsirkusetteastetega. Kui palju otsustab üldse valija ning kui mõjutatav on tema hääl? Samas saab SIIL Prize’i taustal heita pilgu üldse kohalikule kunstipoliitikale. Näiteks kui hõlbus või keeruline on teha noorel kunstnikul või kunstirühmitusel oma näitust, kus ta seda korraldab ja mis sellest ajendatult edasi saab? Need mustrid on kunstiväljas suuresti ette kirjutatud ning SIIL Prize juhtis sellele osavalt tähelepanu.

SIIL Prize’iga suutis rühmitus SIIL ära veenda, et nad väärivad kuldset auhinda ning seega tasub nende edasistel tegemistel silma peal hoida, kuna oma loomingus tegeletakse ambivalentsete teemadega, mis aga mitmesuguste tõlgenduste kaudu puudutavad ühiskonna aktuaalset ja kõneainet pakkuvat problemaatikat.

Päisepilt: Hans Jakob Väär

Märtsis kajastas kultuur.info muusikafestivali Tallinn Music Week, kus sai lisaks erinevate bändide kontsertidele näha eesti disainerite töid, maitsta pop-up-kohvikutes LaMuu ökojäätist ning vestelda linnaplaneerimisest, kliimamuutustest ja uuest festivalist Station Narva, mis toimub linnas, kus elavad eestivenelased.

Aperitiiv

Miks tekitas see festival nii suurt huvi inimeses, kes põgenes Narvast kümme aastat tagasi, kohe pärast keskkooli lõppu? Esiteks sellepärast, et TMW oli täielik elamus ja tahtsin teada saada, kas ka Narvas on võimalik midagi nii toredat korraldada. Teiseks, selle kümne aasta jooksul, mil olen Narvast (ja Eestist) ära olnud, on Narva nii palju muutunud, et pidin oma silmaga nägema, kas tõesti #narvaisnext (see on «Narva Euroopa 2024 kultuuripealinnaks» peamine hashtag, mis väidab, et Narva ei oota, et teda muudetaks, ta muutub ise).

„Pean sinna minema,” mõtlesin, ja läksingi!

Hommikusöök “à la Narva”

Mitteformaalse õppe keskus VitaTiim on tore koht, kus saab kiiresti muutuva Narvaga kohaneda. Narva hommikusöögiga (tee, kohv, võilevad ja pannkoogid moosiga) kaetud pika laua taha kogunesid noorsootöötajad, kohalikud aktivistid ja festivalikülalised Narvast, Tallinnast, Tartust, Pärnust … Oma töös olen palju näinud, kuidas eesti ja vene keelt kõnelevad poliitikud ning kultuuritöötajad millegi üle arutlemiseks kohtuvad, kuid jagunevad kiiresti vene- ja eestikeelseteks gruppideks. Esimest korda pärast Eestisse naasmist nägin, kuidas eestlased ja venelased istusid koos, selle asemel et eralduda eri keelt kõnelevatesse rühmadesse, ning rääkisid kõigest n-ö narva keeles, selles toredas vene-eesti keele segus, mida oskavad Ida-Virumaa ja Tallinna elanikud. Elagu narva keel!

Täiuslik ebatäiuslik lõuna

Lõuna veetsin Narva Kunstiresidentuuris, kus mind ootasid muffinid ja ühe „ebatäiusliku” kunstiprojekti „ebatäiuslik” esitlus. Soome kunstnikud ja koomiksiraamatute autorid Kaisa Leka ja Christoffer Leka rääkisid, kuidas nad läbisid jalgratastel kogu USA ja kuidas sellest sündis „ebatäiuslik” reisipäevik. Saate raamatuga tutvuda ja seda ka osta siin, kui teid inspireerib selline sissejuhatus: „Selle raamatu lugemiseks on teil vaja nuga.” (”Imperfect”, 2017: Absolute Truth Press). Raamatuesitluse keel oli rahvusvaheline: kunstnikud rääkisid publikuga inglise keeles, pikkides siia-sinna mõne venekeelse väljendi. Sealjuures oli publik tõlkimisel abiks.

Snäkk

Kaldun korraks teemast kõrvale ja mainin, et pärast esitlust otsustasin linnas ringi kõndida ning end mõnes kohvikus soojendada, sest ebatavaliselt soe suvi on kahjuks läbi. Õnneks kohtasin endise klassivennaga, kes tegi mulle uues Narvas ekskursiooni. Linn on tõesti muutunud: uued kauplused, kohvikud, renoveeritud park ja uus (suurem kui Tallinnas) Vaba Lava teater viitavad sellele, et siin on nüüd huvitav elada.

Mida õhtusöögiks pakutakse?

Õhtusöögiks on BAZAR ehk arutelud festivalide importimise ja narvalaste identiteedi teemadel. Taas toimusid arutelud narva keeles väikeste ingliskeelsete vahepaladega. See on väga märgiline, sest narvalased vestlesid koos Eestist, Venemaalt, Saksamaalt, Rootsist ja Soomest saabunud külalistega rahvusvahelistest probleemidest. Arutleti selle üle,

Magustoitu oodates

Nende arutelude käigus tabas mind äratundmine. Igat probleemi saab seostada narvalaste uhkusega oma multikultuuse ja mitmekeelse identideedi üle. Eestivenelased ei ela mitte Euroopa serval, vaid kahe maailma piiril ja nad peavad õppima seda multikultuurset, majanduslikku ja keelelist postitsiooni ära kasutama. Narva keel ei ole kaugeltki mitte ametlik keel, kuid sellel on Ida-Eesti murde võlu ning võib-olla saab sellest esimene samm üle-eestilises infovahetuses.

Inimesena, kes on poole oma elust juurelnud selle üle, kas ta on eestlane või venelane, saan nüüd rahulikult mitme identiteediga tegutseda, sest tänapäevases globaalses maailmas on huvitavamaidki asju, mille üle mõelda. Näiteks, kuidas Narva taas suureks muuta.

Ja üks espresso

Loodan, et Station Narva toimub ka järgmisel aastal ja et basaaridel, kontsertidel, näitustel on veelgi rohkem narvalasi – mitte ainult publikuna, vaid ka osalejatena.

Aga nüüd lähen koos muusikaga päikeseloojangule vastu.

On väga sobilik, et Eesti Rahva Muuseumi uue hoone esimene isikunäitus on pühendatud just Anu Rauale, kelle rolli Eesti rahvakunsti edasikandjana on raske üle tähtsustada. Eriti kuna tema 75. sünnipäev langeb samale aastale sajandi möödumisega Eesti Vabariigi loomisest. Näitus koosneb kahest osast. Eraldi galeriis asuva põhiosa on kujundanud Ene-Liis Semper. Lisaks on kõigile muuseumi sisenejatele kohe nähtav peaukse kõrval asuv teine osa, kuhu valiti vaibad kunstniku ja kuraatori koostöös. Ühelt poolt võimaldab see näidata suuremat hulka Anu Raua loomingust, ka töid, mis ühel või teisel põhjusel galeriisse ei mahtunud; teisalt toob see näituse esialgsest ruumist välja ja laseb töödel ERM-i hoonega teisiti suhestuda.

Kuigi formaadilt on tegemist ülevaatenäitusega, on kuraator hoidunud kronoloogilisest lähenemisest. Selle näituse puhul see lähenemine töötab – on hea jälgida, kuidas eri aastakümnetel kootud vaipadel esinevad samad motiivid uues kontekstis. Võimalus on näha nii Anu Raua esimest vaipa, 1968. aastal kunstiinstituudi lõputööna valminud teost „Muhu paar”, kui ka uusimat, näitusele nime andnud tööd „Isamaastikud”. Kui värvigamma on karjääri jooksul muutunud vaoshoitumaks ja kompositsioon minimalistlikumaks, siis paljud kandvad sümbolid ja teemad kunstniku töödes on jäänud püsima läbi karjääri.

Anu Raua vaipadele on omane teatav pildilisus. Vaip kui peamiselt kahemõõtmeline meedium soodustab seda tendentsi, ent oma roll on ka noore Anu Raua kunagisel soovil maalikunstnikuks saada. Nii tekib ka vaatajal tunne, et ta viibib maalinäitusel, kus õlivärv või akvarelltehnika on asendatud tekstiiliga. Kuna vaibakudumise traditsioon on Eestis palju vanem kui maalikunst, viitab ka meedium rahvakultuurile. Ka töid lähedalt uurides meenutab värvikasutus pisut maali, lõngatoonide üleminekud tuletavad meelde pintslitõmbeid. Sama vaiba värvid võivad vaataja asukohast olenevalt tunduda silmale täiesti erinevatena.

Kunstniku stiilis on läbi ajastute erinevate mütoloogiate, traditsioonide ja kultuurikihtide põimumist. Kõrvuti on kristlik ja põliseesti mütoloogia, segatuna vaimukate vihjetega kaasajale. Ühelt vaibalt leiab roosa auto, teiselt EstCube’i. Vastupidiselt paljudele muudele näidetele kaasaegsetest rahvakunsti tõlgendustest, mis keskenduvad vaid maa- ja talukultuurile, on mitu Raua vaipa pühendatud just linnakeskkonnale. „Pikk jalg” kujutab vanalinna tänavat triibulise sukana, „Torn” Pikka Hermanni. Oma minimalismis ja selguses paistab eriti silma „Linnaöö”, kus nii linnatuled kui ka nende kohal säravad tähed on kujutatud kaheksakandadena. Kaheksakand on lisaks ristile üks levinumaid elemente Anu Raua vaipadel, ühendades nii eri mütoloogiaid.

Nagu märkis ka näituse kuraator Reet Mark, on Anu Raua teosed kultuuri- ja põlvkonnaülesed. Samuti on vaipade otstarve ja asukoht sageli seotud inimelu tsüklitega. Paljud Raua vaibad asuvad koolides, osutades kunstniku huvile ühendada eri põlvkondi ning mineviku ja tänapäeva rahvakultuuri. Samamoodi leiab paljudelt vaipadelt teatavat põlvkondadeülest vaimukust. „Jalutuskäik” muudab sokid sarnaseks loomadele. „Kindapuud” on kantud kunstniku soovist aidata talviselt raagus ja justkui külmetavaid puid neid labakinnastega kattes – ühelt poolt meenutab teos vanu lastejutte, teisalt aga eestlaste iidseid hiietraditsioone ning paljudele põliskultuuridele omast usku looduse hingestatusesse. Samuti joonistuvad eraldi välja perekonnaseisuametitesse valmistatud vaibad. Nende seas paistab eriti silma kauni kompositsiooniga „Pulmapäev”, mis asub Võru linnavalitsuses. Kesksel kohal on pruutpaar abieluvoodi kohal, nende ümber on pulmalised ja valik esemeid, mis moodustavad justkui argielu entsüklopeedia. Viljandi linnavalitsusest on laenatud vaibapaar „Kosilane” ja „Kahekesi”. Nii on motiivistik samuti ühtaegu mütoloogiline ja kaasaegne, keskendudes erinevatele märgilistele sündmustele ja perioodidele elus.

Eraldi teemana võib vaipadelt leida isiklikke lugusid. „Agu” on viide kunstniku magamistoa aknale ja sealt hommikul paistvatele päikesekiirtele, mis annavad märku saabunud hommikust. „Põllukummardajad” räägib loo, kuidas Anu Raud aastakümneid varem teiste tudengitega põllul töötas ning lahked kohalikud naised neidudele villased seelikud laenasid, et nood „moodsaid” teksapükse ära ei määriks. „Mäng” arutleb töö ja traditsioonide olemuse üle muutuvas maailmas läbi kunstniku isa Mart Raua keeruka elukäigu, viidates romaanile „Kirves ja kuu”. Raua jaoks on rahvakunst ühtaegu nii eri inimesi ühendav kui ka sügavalt individuaalne.

Kokkuvõttes on „Isamaastikud” hea näide sellest, et rahvakunst ei ole staatiline nähtus, vaid pidevas muutumises mütoloogia, kus eri perioodid ja põlvkonnad ei pea üksteisele vastanduma. Näitus töötab ühtviisi hästi nii Eesti kui ka väliskülastajate jaoks. Raua motiivistik on piisavalt selge ja kultuuriülene, et mitte vajada selgitusi või eelnevaid teadmisi, ja samas piisavalt detailirohke, et pakkuda võimalust ka pikemaks süvenemiseks.

Omalt poolt soovin südamest tänada kuraator Reet Marki meeldiva vestluse ja näituseelamuse eest.

Foto: Anu Raua vaip „Rõõmusõnum”

Vaikselt, aga kindlalt on Tõnis Saadojast saanud üks tuntumaid nimesid Eesti kaasaegse kunsti maastikul. Olles kokku kogunud juba kolme Eesti kunstiklassiku nimelised auhinnad (Köler, Kristjan Raud ja Konrad Mägi), määrati talle eelmise aasta lõpus ka riiklik kunstnikupalk. Seetõttu ei ole ma isegi eriti üllatunud, kui laupäevasel pärastlõunal muidu vaikses Kunstihoone galeriis viibib korraga kümmekond inimest. Elevus on suur; Saadojal on oskus köita ja intrigeerida oma lihtsate motiividega korraga erinevatel tasanditel väga erinevat publikut.

„Stuudio” on oma ülesehituselt justkui isiklik arhiiv, millest Saadoja on välja noppinud paar lehekülge ja esitanud meile neist oma nägemuse. See tõlgendus on iga kord ootamatu omal iroonilisvaimukal moel. Saadojale algusaastail omane olnud fotorealism on kasvanud omapäraseks visuaalkeeleks, mida iseloomustab erinevate tehnikate loominguline segamine. Tamara Luuk toob näituse saatetekstis välja, et Tõnis Saadoja loomingus on kestvaks küsimuseks olnud reaalsuse ja kunsti vahekord. Ise lisaksin sellesse nimekirja veel pilgu: kunstniku ja vaataja silmal on „Stuudio” teostes oluline roll.

Näitus koosneb mitmest näiliselt eraldiseisvast üksusest, mis kõik küsitlevad, tsiteerides kunstnikku, „pilti kui protsessi”. Neist esimene on Eugen Dückeri 19. sajandi teise poole alguse etüüd „Tee” maalile „Saaremaa maastik”. Saadoja on andnud sellele pealkirja „Pärast Dückerit”, tõlkemäng, mida võimaldab eesti keel võrreldes prantsuse keelega: väljend aprēs Dücker võib tähendada nii „pärast Dückerit” kui ka „Dückeri järgi”. Teose fragmenteeritud realism juhatab suurepäraselt sisse Saadoja „stuudiosse”.

Seeria „Stuudio”, mis kannab näitusega sama nime, koosneb mõtteliselt kahest osast: eraldiseisev „Stuudio 0” ja kaheksast maalist koosnev „Stuudio”. Neist esimene on pilk protsessi enesesse, hooletult sinise värviga kaetud poolvisandlik pind, mis on kui irooniline kummardus Yves Kleinile. Seeria vastandub oma mõttelisele alguspunktile, kõik kaheksa värvipinda on tehnilise perfektsuseni viimistletud. Alles pingsalt silmitsedes saab vaataja aru, et kunstnik on teda eksiteele viinud ning üks kaheksast on eriline.

Seeria „M” vaatleb samuti maali sündi kui protsessi. Kõrvuti on visand ja lõpptulemus, ent paradoksaalselt on kunstnik visandi täiuslikult vormistanud, viidates nii jällegi tehnikale. „Lõigatud pildid”, üks näituse mahukamaid seeriaid, on loomingu ja selle mõjutuste analüüs mitmel tasandil. Teosed on oma välimuselt kollaažid, mis on lõikamise ja kleepimise asemel algusest lõpuni maalidena teostatud. Motiivideks on fragmendid vanadelt fotodelt Saadoja enda arhiivist, kollaažlikkust lisab eri tehnikate meisterlik ühendamine. Kunstiajaloolane leiab sealt teravmeelseid vihjeid nii Ando Keskkülale, Jaan Elkenile kui ka paljudele teistele.

„Vaikelu slaidiprojektoriga” seob näituse tervikuks. Teos (täpsemalt kaheosaline maaliseeria) on kui omalaadne autoportree: kui kunstnikku maalilt reaalse näo ja kehaga isikuna ei leiagi, siis tema pilk on kohal. Olles korraga nii sissejuhatus kui ka kokkuvõte, pakuvad maalid võimalust algul ennast sisse elada Saadoja positsiooni ja liikuda stuudiosse kui reaalsesse füüsilisse ruumi. Samuti küsivad tööd irooniliselt: oli siin näitusesaalis reaalsus? Realism? Kunstniku nägemus? Slaidiprojektori nägemus? Ja on sellel tähtsust?

Kultuur.info virtuaalne kultuurigiid.

JAANUAR
1.–7.01., Tartu V TARTU TALVEMUUSIKA FESTIVAL
1.–7.01., Tallinn VII TALLINNA BACHI MUUSIKA FESTIVAL „BACHFEST“
5.–11.01., Tallinn KORFEST 2018
19.–20.01., Jõgeva BETTI ALVERILE PÜHENDATUD XIII LUULEPÄEVAD „TUULELAPSED“
20.01., Tallinn INTSIKURMU TALIFESTIVAL
24.–26.01., Pärnu DRAAMA 2018 VÄIKEFESTIVAL KRIITIKUTELE
26.01.–4.02., Tallinn, Tartu, Pärnu, Jõhvi MUSTONENFEST
26.01.–14.10., üle Eesti FESTIVAL „KOOLITANTS“
31.01.–4.02., Tallinn DOCPOINT TALLINN

VEEBRUAR
2.–4.02., Tallinn V PARMUPILLIFESTIVAL
3.–4.02., Tallinn SIMPLE SESSION 18
3.–4.02., Laulasmaa XVI TEENIFEST
5.–10.02., Rakvere RAKVERE GÜMNAASIUMI FILMIFESTIVAL
5.–13.02., Tallinn XI TALLINNA TALVEFESTIVAL
9.02., Tallinn ACOUSSION FESTIVAL
10.02., Valga XVIII RAHVUSVAHELINE KLAVERIANSAMBLITE FESTIVAL
10.–11.02., Tartu XVIII EESTI NOORTE TŠELLISTIDE FESTIVAL
10.–22.02., Tallinn FESTIVAL „EESTI TEATER “ESTONIAS““
12.–16.02., Tallinn FESTIVAL „VIRMALISED“
16.–17.02., Kuressaare IV ÜLE-EESTILINE A. RAUDKATSI NIMELINE VÕISTUTANTSIMINE
16.–18.02., Viljandi XVI TUDENGITE TEATRIPÄEVAD
23.02., Tallinn SISEFESTIVAL „MADE IN ESTONIA“
23.02., Tallinn WINTER GRIND

MÄRTS
4.–31.03., üle Eesti FRANKOFOONIA KUU
9.03., Tallinn 9. MÄRTSI TEGEVUSKUNSTIFESTIVAL „TÕSISELT NALJAST“
9.–10.03., Jõgeva XXII ALO MATTIISENILE PÜHENDATUD MUUSIKAPÄEVAD
9.–10.03., Tallinn ARS-I FILMIFESTIVAL „AFF 2018“
10.03., Tallinn XI ETENDUSKUNSTIDE LÜHIVORMIDE FESTIVAL „MADE IN ESTONIA MARATON“
10.03., Valga EESTI MUUSIKAVIDEOTE FESTIVAL
15.–18.03., Tallinn VANAMUUSIKAFESTIVAL „CECILIANA“
19.–25.03., Tartu XV VISUAALSE KULTUURI FESTIVAL „MAAILMAFILM“
22.–24.03., Tallinn TALLINN FASHION WEEK
23.–25.03., Kuressaare ÜLE-EESTILINE KOOLITEATRITE FESTIVAL „SAAREMAA MINITEATRIPÄEVAD“
24.03., Tartu HELI- JA VIDEVIKUFESTIVAL „ERMI ÖÖ“

APRILL
aprill, Tartu VUNK
2.–8.04., Tallinn TALLINN MUSIC WEEK 2018
9.–29.04., üle Eesti SAKSA KEVAD 2018 – FOOKUSES HAMBURG
12.–13.04., Tartu ÕPILASTE TEADUSFESTIVAL 2018
12.–19.04., Tallinn, Tartu EESTI MUUSIKA PÄEVAD 2018 „PÜHA“
12.–22.04., Tallinn TALLINNA VANALINNA TOIDUFESTIVAL
17.–24.04., Viljandi VILJANDI JAZZKAAREKE 2018
19.04., Lehtse VÄIKEKOOLIDE MUUSIKAFESTIVAL „MUUSIKA ME SEES JA ÜMBER“
20.–29.04., üle Eesti JAZZKAAR
20.–23.04., Tartu, Tallinn POOLA JA EESTI KAMMERMUUSIKA FESTIVAL „VARSSAVI KEVAD“
21.–28.04., Tallinn XI KLAVESSIINIFESTIVAL
23.–29.04., Viljandi, TANTSUNÄDAL
26.–29.04., Tartu XVII SUPILINNA PÄEVAD
27.–28.04., Tallinn TALLINN COFFEE FESTIVAL
27.–29.04., Haapsalu XIII HAAPSALU ÕUDUS- JA FANTAASIAFILMIDE FESTIVAL (HÕFF)
27.–29.04., Tallinn TALLINN LARP FESTIVAL / TALLINNA LÜHIROLLIMÄNGUDE FESTIVAL
27.–30.04., Tallinn TRADITSIOONILISE TANTSU FESTIVAL „SABATANTS“
27.04.–5.05., Jõhvi XI JÕHVI BALLETIFESTIVAL
28.04., üle Eesti ÜLE-EESTILINE AVATUD KALASADAMATE PÄEV 2018
28.04.–5.05., Tartu KEVADFESTIVAL „TARTU TUDENGIPÄEVAD“

MAI
2.–5.05., Tartu AUTORILAULUFESTIVAL „MAILAUL“
2.–6.05., Viljandi VILJANDI KOMÖÖDIAFILMIDE FESTIVAL „WILKOM“
5.–6.05., Pärnu PROVINTSITEATRI PÄEVAD
7.–12.05., Tartu, Jõhvi RAHVUSVAHELINE KIRJANDUSFESTIVAL „PRIMA VISTA“
11.–12.05., Mooste MOOSTE ELOHELÜ
12.05., Lao VIII RÄIMEWEST
12.–13.05., Kihlepa VÕILILLEFESTIVAL
17.–19.05., Tartu ULMEFESTIVAL
17.–19.05., Tartu VABADUSE FESTIVAL
19.05., üle Eesti MUUSEUMIÖÖ: ÖÖS ON PIDU!
19.05., Koigi UMBROHUFESTIVAL
23.–27.05., Tallinn TALLINNA KIRJANDUSFESTIVAL „HEADREAD“
25.05., üle Eesti RAHVUSVAHELINE KIRIKUTE ÖÖ
26.05., Abja-Paluoja V MULGI PIDU
26.05., Orjaku TUULEKALA FESTIVAL
26.–27.05., Kuressaare KURESSAARE TÄNAVAFESTIVAL
30.05.–3.06., Tallinn XXXVII TALLINNA VANALINNA PÄEVAD

JUUNI
juuni, Pärnu, üle Eesti ja Euroopa DIVERSE UNIVERSE PERFORMANCE FESTIVAL
juuni–september, Naissaar, üle Eesti NARGENFESTIVAL
1.–2.06., Viljandi VILJANDI HANSAPÄEVAD
1.–3.06., Türi XII TÜRI KEVADFESTIVAL
2.06., Haapsalu HAAPSALU ITAALIA MUUSIKA FESTIVAL
2.06., Häädemeeste PÕHJA-LIIVIMAA FESTIVAL
2.06., Võru V VÕROKEELNE LAULU- JA RAHVAPIDU „UMA PIDO“
2.06., Kohila KAPAROCK 2018
2.06.–1.07., Haapsalu HAAPSALU GRAAFILISE DISAINI FESTIVAL
4.–10.06., Tartu EESTI MOE FESTIVAL
6.–12.06., Tallinn V GUSTAV ADOLFI ORELIFESTIVAL
7.–9.06., Saue, Tallinn XVI RAHVUSVAHELINE NOORTE RÜTMIMUUSIKA FESTIVAL „VISIOON“
7.–17.06., Tallinn, Tartu, Narva FESTIVAL „TADAA!“
8.–10.06., Haapsalu RAHVUSVAHELINE KAASAEGSE TSIRKUSE FESTIVAL „HOOG 2018“
8.–10.06., Uuri BUSHCRAFT FESTIVAL ESTLAND 2018
8.–10.06., Luige FESTIVAL „LUIGE NOKK“
9.06., Virtsu KUNSTIFESTIVAL „TOORTUUMIK“
9.–10.06., Haapsalu KREEGI PÄEVAD
9.–15.06., üle Eesti TALLINNA KITARRIFESTIVAL 2018
10.06., Tallinn ERITI LÜHIKESTE FILMIDE FESTIVAL 2018
11.–17.06., üle Eesti TÄNAVAKUNSTIFESTIVAL „STENCIBILITY“
13.–15.06., Saue XXI LOOMINGU JA IMPROVISATSIOONI PÄEVAD
13.–16.06., Tartu LOODUSFESTIVAL
14.–17.06., Hiiumaa SÕRU JAZZ
16.–17.06., Vastseliina XXIV MAARAHVA LAAT
16.–17.06., Tartu TARTU TÄNAVATOIDUFESTIVAL
16.–23.06., Põhja-Sakala vald XXI SUURE-JAANI MUUSIKAFESTIVAL
20.–22.06., Kihnu saar KIHNU KUDUMISFESTIVAL
22.–24.06., Tartu XVIII ÜLIÕPILASTE LAULU- JA TANTSUPIDU „GAUDEAMUS“
25.06.–08.07., Pärnu, üle Eesti XXXII PÄRNU FILMIFESTIVAL
26.–30.06., Peipsimaa V PEIPSIMAA ORELIFESTIVAL
27.–30.06., Haapsalu HAAPSALU TŠAIKOVSKI FESTIVAL
29.06., Tartu TARTU LINNA PÄEV
29.06., Tartu MUSTLASFESTIVAL „ROMANÕ TŠERGEN“
29.–30.06., Vana-Vigala HARD ROCK LAAGER
29.–30.06., Pühajärve küla RETROBEST FESTIVAL 2018
29.–30.06., Värska SETO FOLK
29.–30.06., Kaiavere FESTIVAL „PUNK’N ROLL“
29.06.–15.07., Ida-Virumaa XX „7 LINNA MUUSIKA“ FESTIVAL
29.06.–5.08., Kabli KABLI PÄIKESELOOJANGU FESTIVAL
30.06.–1.07., Narva III NARVA KESKAJA FESTIVAL
30.06.–7.07., Peipsimaa III PEIPSI JÄRVEFESTIVAL

JUULI
juuli, Jõhvi RAHVUSVAHELINE FESTIVAL „SLAAVI VALGUS“
juuli–august, Pärnu, Riia PÄRNU IN GRAAFIKA
4.–6.07., Tallinn ÕLLESUMMER FESTIVAL
4.–7.07., Rakvere RAHVUSVAHELINE ETENDUSKUNSTIDE FESTIVAL „BALTOSCANDAL“
4.–7.07., Tallinn VIII HORTUS MUSICUSE SUVEFESTIVAL „IN HORTO REGIS“
4.–8.07., Haapsalu XXV HAAPSALU VANAMUUSIKAFESTIVAL
4.–8.07., Sänna SOOME-UGRI FILMIFESTIVAL
4.–8.07., Saaremaa FESTIVAL „HELISEVAD SAAREMAA ORELID“
5.–7.07., Pärnu PÄRNU OOPERIPÄEVAD
5.–8.07., Muhu saar, Kuressaare, Tartu, Tallinn XXII MUHU TULEVIKUMUUSIKA FESTIVAL „JUU JÄÄB“
5.–8.07., Tallinn XIX KESKAJA PÄEVAD
5.–8.07., Võru XXIV VÕRU PÄRIMUSTANTSU FESTIVAL
5.–8.07., Äksi SAADJÄRVE FESTIVAL 2018
5.–9.07., Pärnu PÄRNU HARMONICA FESTIVAL JA KONKURSS „BALTIC-NORDIC OPEN“
6.–7.07., Kohtla-Nõmme FESTIVAL „MÄGEDE HÄÄL“
6.–7.07., Pärnu RANNAFESTIVAL „BEACH GRIND“
6.–7.07., Toomasmäe SETO JAANITULI
6.–8.07., Kihelkonna XXIII KIHELKONNA KIRIKUMUUSIKAPÄEVAD
6.–8.07., Kihnu saar KIHNU MERE PIDU
6.–8.07., Kikkaoja ELEKTROONILISE MUUSIKA FESTIVAL „KÕU“
7.07., Laiksaare VÕNGE 2018. RÄNDAV MUUSIKAFESTIVAL
7.07., Valga VALGAMAA PÄRIMUSKULTUURI PIDU „SÄDE AIAPIDU“
7.07., Lindi küla RANNAKÜLAFESTIVAL „MEIE KÜLA PIDU“
7.–8.07., Tartu TARTU HANSAPÄEVAD
7.–8.07., Tallinn EESTI I KLAVERIFESTIVAL „KLAVERI EMBUSES“
8.–14.07., Viljandi NOTAFE 2018
9.–14.07., Põlvamaa TÄNAVAKUNSTIFESTIVAL „RURAL URBAN ART: PÕLVAMAA“
10.–15.07., Viljandi VILJANDI VANAMUUSIKA FESTIVAL
10.07.–13.08., Tallinn ALION BALTIC FESTIVAL
11.07.–8.08., Pärnu SUVEAARIA. KUNSTIDE SÜNTEES 2018
12.–15.07., Orissaare I LAND SOUND 2018
12.–17.07., Tartu FESTIVAL „KLAASPÄRLIMÄNG“
13.–14.07., Kanepi FESTIVAL „BEER CAMP & ROCK’N’ROLL“
13.–15.07., Haapsalu AMERICAN BEAUTY CAR SHOW
13.–15.07., Kilingi-Nõmme KILINGI-NÕMME LINNAPÄEVAD
13.–15.07., Tallinn TALLINNA MEREPÄEVAD
13.–15.07., Pärnu VI PÄRNU RAHVUSVAHELINE SAKSOFONIFESTIVAL „SAX.FEST ’18“
14.07., Venevere PANDIVERE MUUSIKAFESTIVALI SUVEKRÄU 2018
14.–15.07., Hiiumaa HIIUMAA KAMMERMUUSIKAPÄEVAD
14.–15.07., Roosiku SÜDAMEMUUSIKA FESTIVAL 2018
18.–21.07., Narva BALTIC SUN 2018
19.–22.07., Hiiumaa XIV HIIUMAA PÄRIMUSMUUSIKA FESTIVAL „HIIU FOLK 2018“
19.–22.07., Valgeranna SURFILAAGER 20
19.–28.07., Kuressaare SAAREMAA OOPERIPÄEVAD
21.07., Haapsalu FESTIVAL „ROCK IN HAAPSALU“
21.07., Hingu MOTONOSTALGIA 2018
21.07., Põltsamaa PÕLTSAMAA LOSSIPÄEV
21.07., Pärnu EESTI KÜLAPILLIMEESTE KOKKUTULEK
21.07., Pärnu RÕÕMSATE LASTE FESTIVAL
26.–29.07., Viljandi XXVI VILJANDI PÄRIMUSMUUSIKA FESTIVAL
26.–31.07., Hiiumaa, Tallinn XIII HIIUMAA HOMECOMING FESTIVAL
26.07.–5.08., Raplamaa XXVI RAPLA KIRIKUMUUSIKA FESTIVAL
27.–28.07., Tartu MUUSIKAFESTIVAL „PUNK & ROCK 2018“
27.–28.07., Võsu VÕSU RANNAFESTIVAL „POWER ON THE BEACH 2018“
27.–29.07., Vormsi saar OLAVIPÄEV
27.–30.07., Pärnu PORTSELANIPÄEVAD
27.07.–5.08., Tallinn EUROPA CANTAT XX TALLINN 2018
28.07., Valga X RAHVUSVAHELINE VALGA MILITAARAJALOO FESTIVAL
28.07., Narva-Jõesuu EAST BEACH FEST 2018
28.–29.07., Haapsalu JOOGAFESTIVAL
28.–29.07., Võru VÕRU LASTEFESTIVAL „RÕKKAB RÕÕMUST MAAKERA“
28.07.–12.08., Tallinn XXXII TALLINNA RAHVUSVAHELINE ORELIFESTIVAL
29.07., Tallinn LASNAMÄE PIRUKAFESTIVAL
30.07.–5.08., Hiiumaa HIIUMAA TANTSUFESTIVAL
31.07.–4.08., Kuressaare XXIV KURESSAARE KAMMERMUUSIKA PÄEVAD
juuli lõpp v augusti algus, Vormsi saar VORMSI SURFIPÄEVAD

AUGUST
2.–5.08., Haapsalu AUGUSTIBLUUS
3.–4.08., Põlva INTSIKURMU FESTIVAL
3.–4.08., Palupera LEIGO JÄRVEMUUSIKA FESTIVAL 2018
3.–4.08., Rõngu EESTI HIPHOP FESTIVAL
3.–5.08., Narva-Jõesuu FESTIVAL „KASVA JA KÕDUNE“
3.–5.08., Eivere, Paide VI EIVERE KLAVERIFESTIVAL
3.–5.08., Suuremõisa PÜHALEPA MUUSIKAFESTIVAL 2018
3.–5.08., Tartu TARTU TOIDU- JA VEINIFESTIVAL
3.–5.08., Tartu TARTU SUMMER SWING
5.–11.08., Pärnu PÄRNU MUUSIKAFESTIVAL 2018
7.–12.08., Lihula VIII LIHULA LILLKIRJA FESTIVAL
7.–12.08., Mustvee VM FEST MUSTVEE 2018
8.–12.08., Uhti II KEDRAFEST 2018
9.–11.08., Kuressaare KURESSAARE MEREPÄEVAD
9.–12.08., Haanjamaa HAANJAMAA SUITSUSAUNA NÄDAL
9.–18.08., Tallinn BIRGITTA FESTIVAL
10.08., Elva ELVA ELAMUSFESTIVAL
10.–11.08., Paide ARVAMUSFESTIVAL
10.–11.08., Pärnu XXI PÄRNU GILDIPÄEVAD
10.–11.08., Puhja ROCK@ULILA 2018
10.–12.08., Käsmu VIRU FOLK
10.–12.08., Tartu 13. RAHVUSVAHELINE PUHKPILLIFESTIVAL „MÜRTSUB PILL“
10.–12.08., Narva AJALOOFESTIVAL „NARVA LAHING 2018“
10.–12.08., Tartu EMAJÕE FESTIVAL
10.–12.08., Tõstamaa TÕSTAMAA PÄEVAD
11.08., Pärnu PÄRNU FIDEOFEST
11.08., Pärnu RAHVUSVÄHEMUSTE SUVEFESTIVAL „MULTIKULTUURNE PÄRNU“
11.08., Kose MAHEDA MUUSIKA FESTIVAL 2018
12.08., Haapsalu LASTE KULTUURIFESTIVAL „LAPSEPÕLVEMAAGIA“
12.08., Anija MÕISAKULTUURI FESTIVAL
13.–18.08., Tartu TARTU ARMASTUSFILMIDE FESTIVAL TARTUFF
15.–19.08., Lüganuse vald JÕEFESTIVAL „PURFEST“
15.–19.08., üle Eesti C-JAM CELLOFEST 2018
15.–20.08., Võru linn ja maakond E. TAMME NIMELINE VÕRU PUHKPILLIFESTIVAL
16.–18.08., Pärnu WEEKEND FESTIVAL BALTIC
17.08., Rakvere EESTI ESIMENE ÜLDLUULEPIDU
17.–18.08., Rapla III RAHVUSVAHELINE SEENIORTANTSUFESTIVAL „NAABER, TULE TANTSIMA!“
17.–18.08., Võru VÕRU LINNAPÄEVAD
17.–18.08., Univere küla URISSAARE KANTRI 2018
17.–19.08., Pala SKENERAATOR FESTIVAL 2018
17.–19.08., Ruhnu saar RUHNURAHU FESTIVAL
17.–19.08., Põlvamaa ÖKOFESTIVAL
18.08., Varnja VARNJA SAUNAFEST
18.08., Alatskivi KIRJANDUSFESTIVAL „EESTI LUGEJA“ 2018
18.08., Haapsalu TÄNAVATOIDUFESTIVAL „MAITSETE PROMENAAD“
18.08., Järva-Jaani FILMILINDIFESTIVAL
19.–20.08., Valga FESTIVAL „AUGUSTITÄHED VALGAS“ 2018
19.–31.08., Tallinn XIV TALLINNA KAMMERMUUSIKA FESTIVAL
20.08., Tahkuranna küla TAHKURANNA KURGIFESTIVAL
23.–26.08., Tallinn FESTIVAL „TALLINNA TORNID“
24.08., Laulasmaa VII PÄRTLIPÄEVA PÄRLID
24.–26.08., Haapsalu VALGE DAAMI AEG
25.08., Tallinn TELLISKIVI KIRBUFESTIVAL
25.08., Tallinn KULTUURIÖÖ
25.–26.08., Peraküla NÕVA LESTAFESTIVAL
25.–26.08., Tudulinna alevik SUVELÕPUFESTIVAL „TUDULINNA TULED“
31.08.–1.09., Tartu APARAADITEHASE FESTIVAL

SEPTEMBER
1.–2.09., Tallinn UUE MAAILMA TÄNAVAFESTIVAL 2018
1.–9.09., Narva NARVA OOPERIPÄEVAD „CONTEMPART“ 2018
3.–9.09., Tartu EESTI TEATRI FESTIVAL „DRAAMA“
3.–9.09., Saaremaa SAAREMAA TOIDUFESTIVAL
7.–9.09., Haapsalu NOSTALGIAPÄEVAD
8.09., Tallinn KIRJANDUSTÄNAVA FESTIVAL
8.09., Otepää KUKESEENEFESTIVAL 2018
10.–16.09., Tallinn XIII TALLINNA DISAINIÖÖ FESTIVAL
14.09., Tallinn IMELIKE FILMIDE FESTIVAL
14.–15.09., Rapla KULTUURIFESTIVAL „SÄRIN“
14.–15.09., Tihemetsa SEENEFESTIVAL
17.–22.09., Tallinn COMEDY ESTONIA KOMÖÖDIAFESTIVAL „PÕRSAS KOTIS“
17.–23.09., Hiiumaa HIIUMAA TOIDU- JA KUNSTIFESTIVAL
19.–21.09., Tallinn VALGUS KÕNNIB 2018
19.–23.09., Lihula, Haapsalu 16. MATSALU LOODUSFILMIDE FESTIVAL (MAFF)
19.–23.09., Rakvere RAHVUSTOITUDE FESTIVAL „KAMALAMMAS“
20.09., Tallinn MIKROTONAALSE MUUSIKA FESTIVAL „SOUND PLASMA“
20.–22.09., Tallinn RAHVUSVAHELINE IMPROTEATRITE FESTIVAL „TILT“
21.–22.09., Tallinn ÖKOMÄSS 2018
21.–23.09., Narva STATION NARVA 2018
22.–23.09., Tartu JAAPANI POPKULTUURI FESTIVAL „ANIMATSURI 2018“
24.–30.09., Tartu SÜGISFESTIVAL „TARTU TUDENGIPÄEVAD“
27.–29.09., üle Eesti TEADLASTE ÖÖ FESTIVAL
28.–30.09., Kihnu saar KIHNU VIIULIFESTIVAL
29.09., Tallinn ÕUNAFESTIVAL

OKTOOBER
4.–10.10., Tallinn TALLINNA MOEFILMIDE FESTIVAL „MOEKUNSTIKINO“
5.–6.10., Viljandi PÄRIMUSMUUSIKA LÕIKUSPIDU
5.–7.10., Tartu RAHVUSVAHELINE AUTORILAULU FESTIVAL „LEHESAJU MUUSIKA“
5.–12.10., Tallinn XI RAHVUSVAHELINE FESTIVAL „KLAVER 2018“
6.10., Nõo VALGUSE FESTIVAL
8.–28.10., üle Eesti FILMIFESTIVAL „KINO MAALE“
9.–12.10., Tallinn TALLINN COMEDY FESTIVAL
9.–14.10., Viljandi VILJANDI KITARRIFESTIVAL
9.–17.10., Tallinn, Viljandi, Sillamäe, Narva KULDNE MASK EESTIS
10.–28.10., üle Eesti HÕIMUPÄEVAD
11.–13.10., Tartu TRADITSIOONILISE TANTSU FESTIVAL „SABATANTS“
11.–14.10., Tartu VII RAHVUSVAHELINE A-FESTIVAL
11.–14.10., Tõrva TÕRVA DOKFEST
12.–14.10., Tartu XXIII RAHVUSVAHELINE VANAMUUSIKA FESTIVAL „ORIENT ET OCCIDENT“
13.–28.10., üle Eesti LASTE JA NOORTE MUUSEUMIDEFESTIVAL „AVATUD MÄNGUVÄLJAD“
17.–20.10., Tallinn TALLINN FASHION WEEK
19.–24.10., Tallinn SÜGISFEST
20.–28.10., Tallinn VII NU PERFORMANCE FESTIVAL
25.–27.10., Tallinn TALLINN FOODFEST
25.–28.10., Tallinn FESTIVAL „ÜLE HELI“
25.–28.10., Tartu TARTU VALGUSFESTIVAL TAVA 2018
29.10.–3.11., Tartu, Tallinn XVII RAHVUSVAHELINE NÜÜDISMUUSIKA FESTIVAL „AFEKT“
31.10.–2.11., Tallinn RAHVUSVAHELINE TEATRIFESTIVAL „NAKS“

NOVEMBER
November–detsember, üle Eesti JÕULUJAZZ
5.–8.11., Tartu MEDITSIINITEEMALISTE FILMIDE FESTIVAL MEFF 2018
5.–11.11., Viimsi VIIMSI HAPPY JAZZ FESTIVAL
6.–28.11., Tallinn SKULPAKUU
8.–9.11., Tartu INTERDISTSIPLINAARNE FESTIVAL „HULLUNUD TARTU“
8.–10.11., Tallinn XXII MARDILAAT
9.–11.11., Tartu III TARTU NOORTE FOLKLOORIFESTIVAL
9.–12.11., Tartu, Narva VIII TARTU RAHVUSVAHELINE DŽÄSS- JA RÜTMIMUUSIKA FESTIVAL „IDEEJAZZ“
12.–17.11., Ida-Virumaa PÕHJAMAADE NÄDAL 2018
16.–25.11., Tallinn, Tartu LASTE- JA NOORTEFILMIDE FESTIVAL „JUST FILM“
16.11.–2.12., Tallinn, Tartu PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
23.11.–1.12., Väike-Maarja X VÄIKE-MAARJA MUUSIKAFESTIVAL
24.11.–2.12., Tallinn, Tartu VARAJASE MUUSIKA FESTIVAL „TALLINN FEAT. REVAL“

DETSEMBER
2.12.2018–7.01.2019, üle Eesti JÕULUMUUSIKA FESTIVAL „KIRIKUPÜHAD MAARJAMAAL“
2.12.2018–10.01.2019, Tartu JÕULULINN TARTU
7.–9.12., Rakvere FESTIVAL „DARKLAND FIRE 9“
9.–15.12., Tallinn TEATRIFESTIVAL „TALVEÖÖ UNENÄGU“

Loe 2018. a festivalide kohta lähemalt siit!

Alates 17. oktoobrist 2017 on Kadriorus Eduard Vilde Muuseumi teise korruse saalides avatud erinäitus „Kohvist viidud. Kohvi(ku) jälg Eesti kunstis ja kirjanduses”.

Puutrepist üles kõndinud, ootas mind ees kolme saali peale ära jagatud mitmekülgne näitus, mis tutvustab kohvijoomise ajaloolisi arenguid Euroopas ja Eestis, kus viimane kujunes omal ajal linnakultuuri lahutamatuks osaks.

Esimesesse saali sisenedes avanes kohe hubane kohvikumiljöö, kus väikesed ümarad lauad olid kaetud valgete linikutega ja läbipaistva plastikkattega, millel kirjapildis Eesti kirjanike mõtted kohvikukeskkonnas kirjutamisest. Pruunid, seljatugedega toolid kuulusid eksponaatidena nende lauakeste juurde, võimendades meeleliselt vanamoodsat atmosfääri. Ukse kõrval kapil seisid tassid, lusikad ja kohviaparaat, millest soovijad saavad endale soojendavaks turgutuseks lasta värskelt röstitud orgaanilist kohvi. Ruumi teises nurgas rippus seinal ajaleht, mille esilehel oli lugu sellest, kuidas sõna „kohvik” 100 aastat tagasi kasutusele võeti. Niisiis, maitseelamuse ja vaimu arendamise praktilised võimalused käsikäes.

Keskmises saalis kaunistasid seinu kohvi- ja kohvikutemaatikaga seotud erinevas suuruses maalid. Akna kohal oli esindatud väljapanek Eesti autorite kohviainelisest lüürilisest loomingust värssides.

Kolmandas saalis olid seinu ilmestavatele maalidele täienduseks kirjalikud tekstid Eesti legendaarsetest kohvikutest Werner ja Pegasus. Nii nagu keskmises ruumis, seisid ka siin põrandapinnal omanäolised, traadist punutud, haprad toolitaolised kunstipärased moodustised, millel puudus istumiseks vajalik põhi. Läbi kõigi näitusesaalide kõlas ahvatlevas atmosfääris vaikne, rahulik, rõõmsameelne kohvikustiilis klaverimuusika, mida saatis maheda kõrvapaitusena seinas paiknenud kõlar.

Tore, kunstiliselt stiilne, maailmapilti avardav näitus kõneleb läbi väljapandud kirjaridade ka sellest, mida tähendas kohvikukeskkond vabaduse puudumise ajal vabadust ihkavatele tavakodanikele ja kirjanike kogukonnale Eestis ning kuidas on kohvikud läbi aegade olnud maailma kirjandusklassikutele inspiratsiooniallikas ja suurteoste sünnipaik.

Huvitav näitus mõnusas keskkonnas jääb külastajatele avatuks kuni 6. jaanuarini 2018.

Lisatud pilt: Endel Kõks „Kohvikus”, 1940, TKM

Lisainfo: Näitus „Kohvist viidud. Kohvi(ku) jälg Eesti kunstis ja kirjanduses”

Eesti Kunstimuuseumi üks pisemaid filiaale, Adamson-Ericu Muuseum, on oma ristiisa nime vääriline: nagu kunstnik ise, on ka see asutus uurinud erinevaid kunstiliike, tehnoloogiaid ja ajastuid. Selle suve suurnäitus on pühendatud klaasile ning nimetatud baltisaksa päritolu semiootikule Jakob von Uexküllile viidates „Omailmaks” (sks k Umwelt). Näituse kuraator on Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonna pikaaegne juhataja, professor Mare Saare. Esindatud on „12 + 1” klaasikunstnikku: lisaks tosinale praegu tegutsevale kunstnikule on, tähistades Eesti professionaalse klaasikunsti 80. sünnipäeva, foto vahendusel esindatud ka klaasikunsti „isa” Maks Roosma.

Jakob von Uexkülli teooria järgi võib erinevatel organismidel olla erinev „omailm”, kuigi nad eksisteerivad samas keskkonnas. Sellest ideest on kantud ka näitus: kuigi osalevad kunstnikud on kõik õppinud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti kateedris ning töötavad enamjaolt Eestis, väljendub nende erinev „omailm” nii lõputöödes kui ka kaasaegses loomingus. Näitus ei püüa luua eesti klaasikunsti ajaloo või tänapäeva vaieldamatut kaanonit ning, erinevalt tavapärasest ülevaatenäitusest, ei ole ka püüeldud kronoloogilise evolutsiooni kontseptsiooni suunas; pigem on publikule tutvustatud erinevaid momente Eesti klaasikunstist.

Osalevaid klaasikunstnikke, alates 1967. aastal kateedri lõpetanud Maie Mikofist ning lõpetades sel kevadel magistrikraadi kaitsnud Kristiina Oppiga, on näitusel tutvustatud nii läbi foto omaaegsest klaasikunsti kateedri lõputööst kui ka ühe või enama uuema teosega. Nii on näitus võtnud enda kanda mitu erinevat ülesannet. Esiteks moodustub läbi kunstnike lõputööde fotode omalaadne Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti kateedri ajalugu, mis illustreerib suurepäraselt lõputööde mitmekesisust. Vanimale lõputööle, Maie Mikofi kaunile modernistlikule klaasikomplektile, vastanduvad monumentaaltööd nagu Kai Kiudsoo-Värvi 2005. aastal magistritööna valminud vitraažaknad Peeter Pauli katedraalile või Andra Jõgise kaasaegselt kontseptualistlik lähenemine 2014. aasta magistritöös „Seitse aastat õnnetut armastust”. Kujunduslikust küljest esitab näitus omamoodi provokatiivse küsimuse: kuidas dokumenteerida klaasi? Kuidas anda edasi materjali hing ja olemus, kui selleks on vaid ühe foto jagu pinda? Tahes-tahtmata jäävad lõputööd hoolimata fotode üldiselt heast tasemest siiski pisut klaastaieste varju.

Teiseks kaardistab „Omailm” Eesti klaasikunsti hetkeolukorra läbi kaheteistkümne erineva kunstniku teoste. Ühelt poolt võib märgata teatavaid trende, mida erinevad kunstnikud omal moel tõlgendavad: näiteks 1990. aastate teises pooles Mare Saare loomingusse ilmunud pâte de verre’i võib teistsuguses võtmes leida ka Kristiina Uslari ja Maret Sarapu teostest. Värvilist mosaiikmotiivi on kasutanud nii Rait Prääts kui Kristiina Oppi, samas kui tähelepanu optikale on omane nii Ivo Lillele kui Eve Kohale. Näitusel seisavad kõik teosed siiski üksteisest eraldi, dialoog tekib mitte erinevate kunstnike vahel, vaid iga kunstniku omailma sees. Tsiteerides näituse saateteksti: „Kas tollane teos on säilitanud oma väärtuse ja olulisuse kunstniku elus või on pööre täielik ja praeguses loomingus pole seost tollase õpiajaga enam tunda?” Kuraator on valinud tööd, mis täiendavad kunagist lõputööd ning näitavad, kuidas on kunstnik sarnase tehnoloogia abil liikunud uutes suundades.

Näituse külastajatel tasub kindlasti ka trepist alla minna. Keldrikorrusel asuv väike väljapanek klaasi olemusest ja erinevatest klaasitehnoloogiatest aitab teemat uuest küljest mõtestada, mitte ainult kunstnike, vaid ka klaasi kui materjali „omailma” läbi.

13.–16. juulini leidis Saaremaal Orissaares Illiku laiul esimest korda aset Eesti alternatiivse tantsumuusika pidude ja klubide paremikku ühendav elamusfestival „I Land Sound”.

Üks festivali peakorraldajatest Taavet Bristol seletab elamusfestivali lahti nii: „Elamusfestival on festival, mis pakub konkreetsele sihtgrupile elamuse, mida meenutada terve elu. Alguses oli meil laual ka muusikafestivali mõte, aga kuna koondame sama suure osa kunsti, installatsioone, visuaale, dekoreerimist, toidu- ja joogikultuuri, põnevat käsitööd, ehteid, riideid, workshop’e ja huumorit, siis valisime meid kirjeldavaks sõnaks „elamusfestivali”.” Kõike seda võis festivalialalt tõesti leida.

Festivali kuue lava vahele mahtus mitmesugust kunsti nii valmis kujul kui ka koosvalmistamise võimalusena – sai kaasa aidata suure mandalamaali tegemisele (eestvedaja Kerstin Fada) ning jälgida kunstnikke nende töövoolus. Mandala valmistamist nägin oma silmaga pealt ning kuigi ma valmistamisest ise osa ei võtnud, tundus selline koos tegutsemine ja õigete elementide lisamine vastavalt sellele, kuidas teistelt inimestelt on impulsse saadud, uskumatult põnev. Installatsioonidena võis näha puidust istumispaika/katusealust, liivaskulptuure (Põvvat Kama) ning kahel õhtul süüdati kesköö paiku erinevad puidust ja okstest valmistatud skulptuurid (ükssarv ja suur troon, valmistaja ja eestvedaja Al Paldrok). Säärased ettevõtmised olid tohutult populaarsed ning tõid muidu pigem erinevaid nurgakesi ja lavasid külastavad inimesed omavahel rohkem kokku. Lõkkest ja ümbritsevatest inimestest saadi soojust ja energiat jälle juurde ning oldi valmis minema ja otsima endale järgmine sobiv muusikalainetus, millesse sukelduda. Hoonete sise- ja välisseintel ning erinevate telkide seintel näidati looduse ja muusikaga kokku sulanduvaid rohkem või vähem abstraktseid visuaale. Eriti meeldis väga minimalistlik visuaal, mida näidati ühe hoone välisseinal ja mis jäi erinevaid lavasid ja toiduala ühendava jalutuskäigu piiresse. Helilaine/-võnge oli korrutatud mitmekordselt ja liikus õige pisut – just täpselt õige koguse, et hüpnotiseeriks igal korral, kui sellest möödusin (autor Folded Visuals). Iga lava oli kaunistatud, andes omamoodi huvitavat vunki juurde. Kaunistustööde eest kandsid hoolt Reine Väli, Valetto Alexandre, Meeli Seermaa, Sünki lava kujundas veel lisaks Paula Pakk, kes on peosarjaga sel viisil juba pikemat aega seotud olnud ning kelle panust väga hinnatakse. Kui kellelgi nälg kangesti kõhuseinu näpistas, siis olid valikus erinevad toiduautod/-telgid: Muhurito, Elujanu, Veg Machine, Dereku Burger, Sushimon, Saaremaakera, Bite my Bagle, käpaga Gogo cofe; Fresko käsitööjäätis ja Pajuvärava talukraam. Olles tavaliselt küll seda tüüpi festivalisurfajad/-gurmaanid, kes oma toidu mingil moel kaasa võtavad (tavapärane riisitoit köögiviljade ja munaga), võtsime siiski Dereku Burgerist ja Bite my Bagle’ist mõne maitsva ampsu. Joogipoolisega seoses aplodeerin korraldajatele nende hea valiku eest kasutada Topsiringi! Isegi siis, kui joogile tuli esimesel korral lisada 2-eurone pandiraha (mille topsi tagasiviimisel ka tagasi sai!), kasutasid inimesed rõõmuga just sellist varianti ning festivaliala oli sellest kohe ütlemata palju puhtam küll! Samuti oli tohutult armas näha inimesi oma rohkem või vähem värviliste topsidega ringi käimas.

Laiule mahtus vaatamiseks-kogemiseks veel muudki: näha võis tuletantsu, kineetilise valguse installatsioone, grafitit, UV-kunsti (silmitseda sai kunstnik Roman Orusaare valmistatud UV-lõngaga installatsioone), floristikat (hoonete ja telkide lagedest rippusid alla valged ja punased roosid), võis valmistada nii henna- kui UV-kehamaalinguid ja lasta end glitter station’is lisaks sisemisele särale ka väliselt sätendama panna. Nendele külastajatele, kes igatsesid midagi aktiivsemat ette võtta, olid kohe haardeulatuses helide töötuba, trummi töötuba, hingamistöötuba, jooga, kalapuhastustöötuba, savipõletusahi, ühismaal, yogilates, pinks, slackline, libejalka, SUP, jalgrattad, võrkpall… Ja nimekirja võiks veelgi jätkata! Lisaks oli ala täidetud mugavate istumispaikadega (puude vahele üles pandud kiik-telgid, vankrite peale valmis pandud padjad, diivanid, tugitoolid), mis ei tähendanud, et muru peal oleks olnud halvem istuda. Telkida sai nii festivalialal, sissepääsu kõrval kui ka Orissaare ääres paikneval heinamaal – kellele kuidas mugavam ja meeldivam parasjagu tundus! Märkasime nii mõnelgi inimesel parklas/telkimisalal väga uhket ja hästi läbimõeldud mugavat magamise ja ajaveetmise kompositsiooni. Kohale oli tuldud oma madratsite, toolide, tulukeste, sätendavate kaunistuste ja palju muuga, mis tundus mõnus ja meeldiv. Vähe oli jäetud juhuse hooleks.

Kõigest sellest oleks ju isegi piisanud, et end suve vähestel kaunitel päevadel imehästi tunda, aga lisandus veel muusika!

Nagu öeldud, siis omavahel olid jõud ühendanud Eesti alternatiivse tantsumuusika hinnatuimad peosarjad ja -paigad. Kohal olid I-Fi Soundsystem, Isola, Majamasin, Mutant Disco, Sünk, Vürts, Est. Funk Embassy, Haigla pidu, Helind, Lekker, Mürk, Ruum 202, Tallinn Express, Tiks, Välk, Katlamaja, Klubi 911, Manatargaq, Piidivabrik, Still Out, Tjuun In, Zenni ja tagasi, Öötöö. Pean kahetsusega tõdema, et neljapäevasest kavast jäime küll ilma, kuna oli vaja kiirelt Eestimaa teise otsa põigata, aga sõidu ajal kuulasime Raadio 2-st otseülekannet Saaremaalt ning saime seetõttu osa Mutant Disco mõnusast ja ülimalt huvitavast kavast! Raul Saaremets oskab ikka jätkuvalt üllatada ajusoppide väiksematessegi urgastesse pugevate helide valikuga! Kahju oli ilma jääda Sünki kavast, kuna tegemist on peosarjaga, mille üritusele olen juba pikemat aega igatsenud jõuda, aga siiamaani ei ole see veel õnnestunud. Tean, et näiteks Tristani sett oleks olnud kindlasti väga nauditav, kuna olen teda mujal kuulama sattunud. Reedel kiikasin mitmele poole. Esimese peatuspaigana pani end kuulama Terrassilava helide atmosfäär, kus mängisid Haigla peo noormehed Kris Luigend, Jan Tomson ja Ats Luik. Meelde jäid ning südamega samal lainel võnkusid veel Mürgi DJ-dest Eisi tume, mõtteis tehase ukselävele viiv sett ning Ruum 202 DJ-dest Kenn-Eeriku ja Taneli nii tuttavlik-uus kui lõbus-sume, aga eelkõige äärmiselt kaasahaarav/kõrvukikitav tehnomuusika back2back-kava. Laupäevasest kavast paitas aga kõrvu ja kutsus tantsule Zenni & tagasi poiste Mava, Kareli ja Pauli samal ajal nii kaugele endasse kui ka ühisesse koosolemisse viiv house-muusika kava. Meeldiv vahepala oli ka Piidivabriku hoones olnud UV-lõngadega kaunistatud Manatargaq lava ja sealne sügavasse kehasisesesse rakulainetusse viiv psy-step. Kui muusika varahommikul kinni pandi, siis sai kailaval nautida kahel päeval ka silent disco’t, kus mängitavast muusikast osasaamiseks tuli kaipiirilt kõrvaklapid kaasa haarata ja need pähe panna. Väga mugav variant iseenesest – kui muusikat väga kuulata ei tahtnud, sai kõrvaklapid kuklale toetada ning muusikat sai ka oma äranägemise järgi vaiksemaks/valjumaks keerata. Meeldiv oli näha seesugust koostööd erinevate elektroonilise muusika edastajate vahel. Sellises mastaabis varem koostööd tehtud ei ole, kuid festivalil oli näha, et see toimis väga hästi!

Säärase festivali suured edasiviivad jõud oli kindlasti ilm, mis oli terve aja päikesepaisteline ja soe, ning suurepäraselt valitud toimumispaik – imelisi päikeseloojanguid ja -tõuse sai seal nautida rohkem kui ühel käel on sõrmi!

Festivalikorraldajaid tuleb kindlasti kiita. Kõiksugused vajadused, võimalikud viperused, erinevad meelelahutusvõimalused ja tervikliku elamuse pakkumine olid väga hästi läbi mõeldud ning oli näha, et inimesed nautisid koos veedetud aega täiega! Usun, et festival „I Land Sound” kogub populaarsust ka edaspidi ning toob kohale ja liidab veelgi rohkem erinevaid inimesi.

Mis on „Tolmu” idee?

Festivali idee on luua selline platvorm, kus kohtuvad kunst ja muusika kriitiliselt meelelahutuslikus vormis. Tahame pakkuda lahedaid bände ja performance‘eid, üllatada publikut ja mitte lasta tal ülepeakaela terve nahaga pääseda. Me tahame, et ta peaks natukene mõtlema ka. Võib-olla korraks isegi ebamugavust taluma ja seisma iseenda sisemise tundmatuga vastamisi, et see siis ületada ja olla avardunum inimene.

Ma saan aru, et mõte EKKM-i kolida hakkas küpsema juba siis, kui Patareis seisud kehvaks läksid. Kas on plaan festivali ka tulevikus seal korraldada?

EKKM on alati õhus olnud. Tegelikult oli EKKM festivali programmis 2011. aastal, kui programm puudutas idaeuroopluse küsimusi. Siis toimus EKKM-is Rael Arteli kureeritud rahvusvaheline näitus „Lost in Transition”, mis uuris ja mängis samuti idaeuroopa identiteetidega.

„Tolm” paistab silma just oma eklektilisusega. Millised skeened seekord esindatud on? Line-up on muljetavaldav nagu alati, aga anna palun väike ülevaade, mis mussi kuuleb ja millist perfonksi näeb?

Skeenedest on esindatud vana hea punk, indie, shoegaze, elektroonika, techno, soul ja kõikide eelpoolmainitud stiilide sugemetega uus- ning postveidrikud. Kui reede õhtu kuulub pigem art– ja indie-bändidele, siis laupäeva varaõhtuses vööndis annab tooni postpunk ning hilisõhtust hommikutundideni on lavad soulisugemetega artistide ja elektroonikute päralt. Festivalil on esindatud ka kõikide pidude pidu ehk Haigla Pidu ja kõikide techno-friikide lemmiksari Mürk.

Perormance’eid on ka väga erinevaid. Assortiist leiab nii videoakustilisi kui ka teksti- ja tantsu-performance‘eid ning numbreid, mille puhul tegelikult ei oskagi öelda, kas see on nüüd muusika, performance või nali. „Tolm” üritab käia mööda seda peenikest joont, kus kohtuvad erinevad distsipliinid. Nimedest tooks välja koreograafid Rene Kösteri ja Henri Hüti, transgender-küsimuste uurija ja fotograafi Alan Proosa ning etenduskunstniku ja uurija Riina Maidre, kelle performance avab ühtlasi ka festivali.

Anna palun kolm kuni viis soovitust, keda peab „Tolmul” nägema.

Kindlasti tasub vaatama tulla Austraalia soulpopi artisti JOEL SARAKULAt, kelle muusika on lihtsalt nii helge ja hea, et see puhastab hinge. Ei tasu maha magada ka Siberi venelaste hüpnootilist tribal cabaret-roki kooslust SHORTPARIS. Kõik, kes neid Tallinn Music Week’il nägid, ütlesid, et see oli TMW absoluutne tipp ja katartiline kogemus. Siis peaks veel kindlasti nägema Peterburi elektroonilise live-dub’i duot SOBRANIE 8 18, Leedu uusdžässveidrust SHEEP GOT WAXED, Hannaliisa Uusmaa audiovisuaalset soulpopiansamblit HUNT, soulpoppareid MALCOLN LINCOLNi ja FLORIAN WAHLi, futupunkareid ST CHEATERSBURGi jne.

Tolmab juba mitu aastat, mis suunas festival aegade jooksul arenenud on?

Festivali joonis on laias laastus samaks jäänud, aga mulle tundub, et iga aastaga on programm läinud tundlikumaks ja terviklikumaks. Näiteks sel aastal on meil väga korralik kunstiprogramm, mis koosneb kahest osast, performance’itest ja näitusest. Viimasest leiab nii fotosid, video- ja niisama installatsioone.

Mis küsimustega tegeleb festivali kunstiprogramm ja kes seal üles astuvad?

Kuna võõristus ja võõrahirm on üha süvenevad nähtused nii lokaalsel kui ka globaalsel tasandil, siis võtsime seekord uurida erinevaid nähtusi, mida võiks koondada nimetuse alla „võõras”. Milliseid elamusi tekitab võõras neis, kes tajuvad võõrast kui võõrast, ja ka võõras endas, keda tajutakse kui võõrast ja kes ise ka tajub end kui võõrast. Võõras ei pea olema ainult kuskilt kaugelt saabunud eksootiline pagulane. Võõras võib olla ka „oma inimene”, kes kannab teistmoodi riideid, sööb teistmoodi toitu, kuulab teistsugust muusikat või käitub voodis teistmoodi. Võõrast erutavad asjad, mis „mind” ei eruta. Asjad, mida ma ei mõista, tekitavad minus ebaõdusust. Kuid võõras ollakse ka iseendale. Võib-olla tekitabki võõras meis ebamugavust, sest peegeldab meile võõrast meis endis. Palju me ennast tegelikult tunneme? Võib-olla hirmud ja ebamugavus, mida võõras meis esile kutsub, on tegelikult hirm iseenda ees, selle ees, et me tegelikult ei tunne ennast ja pole terviklikud.

Kunstiprogramm koosneb kahest osast, näitusest ja performance’itest. Performance-kunstnikest me põgusalt rääkisime. Näitusel astuvad üles JOHNSON & JOHNSON, MARKO MÄETAMM, MARGIT LÕHMUS, KIWA, kui vaid mõningaid nimetada.

Mida huvitavat festivalil veel toimub?

Laupäeval toimub alates lõunast kõigile soovijatele tasuta sissepääsuga plaadi- ja bändisärkide täika, mille kulminatsioonina esitleb kell 18.00 oma esikluulekogu punkpoeet Freddy Grenzmann. Psychoterrori laulja raamat ja esitlus tõotavad tulla juba ette aasta ühed põnevaimad kirjandussündmused. Laupäeval on piletita tutvumiseks lahti ka eksklusiivne, ainult festivali ajaks üles pandud näitus ning Fifi eksootiline kinoprogramm.

Detailsema info sündmuse kohta leiate kultuurikalendrist ja sündmuse Facebooki lehelt.

Möödunud nädalavahetusel toimus Rummu karjääris kauaoodatud elektroonilise muusika festival „Into the Valley”, mille korraldajad on pärit Rootsist ja koonduvad nime alla Music Goes Further. Varem on festivali korraldatud Rootsis Dalhallas endises lubjakivikarjääris asuvas amfiteatris. Festivali eesmärk on selle algataja Mattias Hedlundi sõnul 100% tervikliku kogemuse loomine algusest lõpuni ja võrdselt kõrge taseme hoidmine mitte ainult muusikaliselt, vaid ka kõiges muus. Ta lisab, et külastajad peaksid iga kord kogema midagi uut, sest elamuslik ja muusikaline valik tehakse vastavalt riigile ja keskkonnale, kus üritust korraldatakse. Nii tehti ka Eestis koostööd kohalike kunstnikega ning festivalialal võis nautida kohalikku toitu.

Kuidas siis korraldajad tervikliku kogemuse pakkumisega hakkama said? Festivalile sõitsin teadmisega, et turvafirmat ei ole ning politsei pole ürituse korraldamist heaks kiitnud. Samuti olin just uudistest kuulnud, et lavad ei olnud veel pärast kahte tundi festivali algust üleval, mis tähendab, et tuli arvestada muusikalise kava edasilükkumisega. Kohale jõudes oli aga ümberringi näha palju rõõmsaid inimesi ning turvafirma asemel oli tol õhtul patrullimas politsei.

Siinkohal soovingi võimalikult terviklikult välja tuua erinevad korralduslikud aspektid, mida nägin/kuulsin/kogesin.

Muusika. Välismaiste muusikute nimekiri oli pikk ja aukartustäratav. Kohal olid Jeff Mills, keda peetakse üheks kõige hiilgavamaks DJ-ks ja techno-produtsentideks terves maailmas ning kes alustas oma karjääri juba 1984. aastal; RicardoVillalobos, kelle ammendamatu loomingulisus ja uuenduslikkus ning tema vääramatu rahvatunnetus teevad temast väljapaistva artisti tänapäeva elektroonilise muusika maailmas, ja Nina Kraviz, kes on tuntud oma muusikaliselt kompromissitu energiaga DJ-etteastetega. (Laiendused on leitud festivali kodulehelt.) Pean kurbusega nentima, et ühtegi neist ei õnnestunud mul festivalil näha (vihmvihm-poripori). Silma jäid aga Cobblestone Jazz, kes tegi live-etteaste ning meeldis tohutult oma kõrvupaitava erilisuse poolest, ühendades elektroonilise rütmiga erinevaid džässilikke elemente; Kim Ann Foxman, kelle vennaga (no nii ta meile rääkis) me festivalil tuttavaks saime, ning rootsi DJ Axel Boman, kes pühapäeva varahommikul rannalaval veel hoogsalt inimesi tantsitas.

Muusikute seas oli kohalike DJ-de esindatus märksa väiksem kui välismaiste oma. Nimelt said erinevate ülemaailmselt tuntud ja tunnustatud DJ-de kõrval üles astuda vaid Kask, Nikolajev, Ellen Vene ja Artur Lääts. Ise leian, et kohalike DJ-de hulk oleks võinud olla suurem, kuna Eestis on nii mõnigi suurepärane plaadivõlur, kes oleks samuti inimeste tantsitamisega hakkama saanud. Kohalikest peosarjadest on lemmikuks kujunenud Sünkretism, kus mängivad Mava, 1212a, Marcel Düšess ja Nebukat.

Kunst. Erinevatelt seintelt, müüriäärtelt ja siseruumidest võis leida mitmesugust põnevat vaatamist. Oli just selle festivali tarbeks valminud tänavakunsti, installatsioone, videokunsti nii live-visuaalidena kui ka pidevalt mängivate loop’idena. Kohe kindlasti tegi see olemise ning kogemise palju rõõmsamaks ja värvilisemaks! Leidsin end mitmel korral sisse piilumas vanasse usteta-akendeta väikeste ruumidega kivihoonesse, kus olid kolmes ruumis erinevad videoinstallatsioonid. Samuti nautisin alati hiiglaslikke seinamaalinguid, kui neist mööda kõndisin, ning kui teisel päeval sai üles eesti kunstnike puidust installatsioon mägilava juures, siis seda läksin kohe esimese asjana nuusutama ja pettuma ei pidanud! Lõhnaski meeletult hästi, nagu puit ikka!

Eesti kunstnikest olid esindatud graafiline disainer Viktor Gurov (videoinstallatsioon), tänavakunstnikud Jamel ja Neki (seinamaal), installatsioonikunstnikud Sille Pihlak ja Siim Tuksam (puidust installatsioon), Anne Vingisar ja Liisa Valdmann (püramiidjad installatsioonid) ning VJ Alyona Movko (videokunst).

Toit. Põhiline toitlustaja oli siinmail suurt tunnustust pälvinud restoran NOA, mis saavutas eelmisel aastal Eesti restoranide järjestuses üheksanda koha. Seda täiendasid tänavatoiduautod Herbi, ÖKU ja Hungry Karl. Festivalil sööki igatsedes otsustasin Hungry Karli kasuks, kust sain mõnusa kitsejuustuburgeri. Muidugi olid hinnad krõbedad, kuid söök oli igal juhul kvaliteetne!

Rummu karjäär. Olles üheaegselt nii endine paekivikaevandus kui ka endine vangla, on Rummu karjäär märkimisväärselt huvitav paik, kuhu suursündmust korraldama tulla. Kohalikele on koht pärast vangla sulgemist üleujutuste ja liigniiskuse tõttu saanud paeluvaks ujumispaigaks, kuna karjääris on kristallselge vesi ning seal võib näha pooleldi vette uppunud vanu hooneid. Koha rannana kasutamine kinnistu omanikele siiski ei meeldinud ja eelmisel aastal suleti see avalikkusele. „Into the Valley” meeskond võttis aga paigaga ette omamoodi ruumiringluse. Uskumatult tänuväärne on veel asjaolu, et selle käigus tõid nad siia palju välismaalasi, kes said festivali nautides osa meie mitmekülgsest ajaloost.

Ööbimisvõimalused. Kohapeal sai ööbida nii telkides kui ka autodes, kui telgiplatsiraha maksta ei soovinud. Meie kasutasime viimast varianti. Võimalik oli tulla kohale nii enda telgiga kui ka osta või laenutada kohapealt erineva suuruse ja mugavusastmega telke ning sellest sõltusid ka hinnad. Võimalused olid seega head! Festivali lõppedes tekkis aga olukord, kus väga mitmed ainult selleks ajaks ostetud telgid ja magamiskotid-madratsid vedelesid telklas tühjadena ja prügist ümbrisetutena. Selle koha pealt ei ole kindlasti vaja vaadata korraldajate otsa, vaid inimeste otsa, kes need laenutasid/ostsid. On ju elementaarne viisakus, et enda järelt pannakse asjad kokku ja viiakse tagasi.

Ilmaga arvestamine ehk päike, vihm, poriporipori. Kui neljapäev möödus päikese ja paitava tuule keskel, siis reedeks moondus ilm pigem külmaks dušiks. Õhku sai paisatud mõte, et korraldajad oleks võinud tekitada rohkem ulualuseid, kuhu oleks saanud vihma eest kuiva ja sooja minna. Selle asemel kogunesid inimesed siseruumides asuvasse NOA restorani ning kõikvõimalikesse muudesse vähegi vihma eest kaitsvatesse katusega ruumidesse. Oli ka külastajaid, kes selle tõttu hoopis festivalilt lahkusid. Aga kindlasti ei olnud see mureks kõigile! Oli inimesi, kes tantsisid vihmas ja tundsid end kogu selles olukorras uskumatult hästi.

Jäätmekäitlus või pigem selle puudumine valmistas mulle meelehärmi. Mustust ja prahti, mis külastajatest alles jäi, oli palju. Maha oli visatud kõike – suitsukonisid, õllepurke, kokteilitopse, toidupakendeid. Eestis on festivalidel läinud käima pandirahal põhinev pestavate joogitopside süsteem Topsiring, mis on olnud kasutusel sellistel suure külastajate arvuga sündmustel nagu Viljandi pärimusmuusika festival ja Intsikurmu festival. Sellest süsteemist tundsin eriti puudust, kui nägin pori sisse tallatud plasttopse ja -kõrsi. See on kindlasti korraldajatele edaspidiseks suur soovitus – integreerida korraldusse taaskasutusvõimalusi, mõelda paremini läbi prügi kogumine ja käitlemine.

Analüüs sai rikkalik, aga ehk tekib küsimus, et kuidas siis ikkagi meeldis? Meeldis, aga sel korral oli ebamugavustunnet tekitavaid faktoreid liiga palju, et neist enda jaoks midagi uut ja õpetlikku välja võluda ja festivali seeläbi paremini nautida. Olen introvert, kes otsib välises maailmas kõnetavaid kokkupuutepunkte ning sel korral leidsin neid pigem vähem.