Rubriik: Kirjandus
Inimesed on alati tundnud huvi kollase ajakirjanduse vastu. Tihti püütakse seda küll mitte välja näidata, aga tegelikult on skandaalid, inimestevahelised suhted, klatš ja kõmu ikka kirgi kütnud, paljud inimesed kohe tahavad oma nina teiste asjadesse toppida. Susan Luitsalu uues romaanis “Ka naabrid nutavad” saab kaasa elada just sellistele seebiooperit meenutavatele sündmustele.
“Ka naabrid nutavad” sündmustik leiab aset Pojengilehe tänaval, mille elanikud on heal elujärjel, võiks lausa öelda, et rikkurid. Siiski on ka nemad kõigest inimesed ja nende üks põhilisi muresid elus on see, kuidas ometi naabrist edukam olla, näidata, et meie peres on kõik alati parim, lapsed tublimad, aed ilusam jne. Naabrivalve on sellel tänaval tõesti tasemel, aga mitte turvakaalutlustel, vaid puhtalt seepärast, et üksteise akendesse piilumine ja kuulujuttude levitamine on nii meelelahutuslik. Seda teevad nii noored kui ka vanad.
Raamatut lugedes tabasin end mitu korda mõttelt, et ei tea, kas see lugu on selline väljamõeldis, mis mitte kunagi reaalselt toimuda ei saaks või elab tõesti kusagil koos nii palju selliseid inimesi, kellel on mingi haiglane vajadus olla teiste eludega kogu aeg kursis. Ausalt öeldes ei oskagi öelda. Romaanis jookseb läbi praegu väga aktuaalne teema ehk internetis anonüümsete kommentaaride kirjutamine ja selles osas võiks öelda, et “Ka naabrid nutavad” polegi eriti ülepaisutatud lugu. Igal juhul võib öelda, et romaani teemad ja inimeste probleemid on sellised, millega paljud inimesed suudavad suhestuda.
Kuna tegevus toimub praeguses ajas ja mainitakse ka Eestis hetkel kuulsaid inimesi, siis jooksevad tegelaste eludest läbi sellised teemad, mis on meedias praegu kuumad. Räägitakse tervislikest eluviisidest või alkoholi liigsest tarbimisest, kehvadest paarisuhetest ja ühel tegelasel on probleeme lausa koduvägivallaga. Kui selle taustale lisada tegelaste soov naabritele “ära teha”, siis on, kust kinni hakata.
Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad” on lihtne ja sujuv lugemine. Võib-olla on alguses natuke raske meeles hoida, mis tegelased kuuluvad samasse peresse ja kes millega täpselt seotud on, aga mingil hetkel see enam segadust ei tekita ja pilt Pojengilehe tänava kodudest jookseb silme ees. Romaan on tegelikult kirjutatud väga humoorikalt, on palju irooniat ja põnevust, aga kui teos sai läbi loetud, siis tundsin, et küll on ikka tore, et ma ise sellises naabruskonnas ei ela. Selliseid meelelahutuslikke draamasid võib lugeda raamatust või hädapärast reedesest Kroonikast, aga ise nende keskel küll elada ei sooviks.
Alo Savi “Koolirahva välimääraja” on käsiraamat koolitöötajatega hakkamasaamiseks. Teos koosneb kolmest osast, kus esimeses tutvustatakse erinevat tüüpi direktoreid, teises õpetajaid ja lõpuks teisi koolis töötavaid inimesi, näiteks söögitädi ja sekretäri. Kõike seda tehakse humoorikas ja kohati iroonilises võtmes, mis toob kaasa naerupahvakuid või lausa pisarateni naermist, sest loetu on kirja pandud värvikalt ja äratundmisrõõm on suur. Iga tegelaskuju juures kirjeldatakse võrdlemisi lühidalt, kuid siiski piisavalt detailselt, kes nimetatud tüüp on. Samuti lisatakse soovitused, millest temaga rääkida ja milliseid teemasid vältida.
“Koolirahva välimääraja” juures ei saa mitte tähele panemata jätta, et Jane Raua illustratsioonid on lihtsalt geniaalsed: iga tegelaskuju juures on pildike, mis on oma olemuselt väike karikatuur, mis visualiseerib kirjeldatud tegelast ja paneb talle suhu sõnad, mis on omased just temale. Pildid loovad emotsiooni ja raamatut lugedes ma mõnes mõttes lausa ootasin järgmist lehekülge, et uut pildikest näha. Aga tõesti ainult mõnes mõttes, sest tegelikult oli lugemine nii lõbus, et ma ei tahtnud liiga ruttu lõpuni jõuda. Siiski sai raamat loetud läbi ühe jutiga, mis tähendab, et öökapiraamatuks, mida iga päev natuke lugeda, see ilmselt ei sobi. Esiteks seetõttu, et see saaks läbi loetud juba esimesel õhtul, ja teiseks, et pärast sellist lõbusat lugemiskogemust ei tule uni kindlasti peale. Samas võiks seda teost siiski läheduses hoida, et seda mõne aja tagant jälle üle lugeda, sest hea tuju loob see küll.
Pildid loovad emotsiooni ja raamatut lugedes ma mõnes mõttes lausa ootasin järgmist lehekülge, et uut pildikest näha. Aga tõesti ainult mõnes mõttes, sest tegelikult oli lugemine nii lõbus, et ma ei tahtnud liiga ruttu lõpuni jõuda.
Kui õpilaste kohustuslikust kirjandusest räägitakse päris palju, siis see raamat võiks olla kohuslik kirjandus hoopis koolitöötajatele. Kuna see on nii lahe lugemine, siis võiks vabatahtlikus korras raamatuga tutvuda ka õpilased ja miks mitte ka lapsevanemad, kes koolis erinevate kujudega ikka kokku puutuvad. Kui Sina, hea blogilugeja, ei kvalifitseeru ühekski sellest sihtgrupist, siis võiks selle raamatu lugemine olla lihtsalt nostalgiline ja vahva meenutus iseenda kooliajast, sest garanteerin, et vähemalt mõne tüpaaži tunneb raamatust isikliku kogemuse põhjal ära igaüks.
Kümme aastat tagasi ilmudes oli Vladimir Wiedemanni raamat “Maagide kool” (Hotpress Kirjastus, 2008) absoluutne aasta underground-kirjanduse esiteos. Ilma erilise reklaamikampaaniata saavutas raamat kiiresti kultusliku staatuse, räägiti lausa Tallinna oma “Meistri ja Margarita” sünnist.
Raamat vääris kahtlemata kultusstaatust – andis tõuke Kiwa ja Terje Toomistu kureeritud legendaarse näituse “Nõukogude lillelapsed: 1970ndate psühhedeelne underground” valmimiseks ERM-is ning näitusest omakorda arenes välja rahvusvahelistel festivalidel tunnustust saanud dokumentaalfilm “Nõukogude hipid”.
Wiedemannilt ilmus viie aasta pärast Maagide raamatule järg “Püha kaljukitse radadel” (Petrone Print, 2013) ning räägiti, et plaanis on suisa triloogia, mille viimane osa käsitleks küll mitte enam nõukogude aega, vaid autori juhtumisi Kolumbias, kus ta pärast Nõukogudemaalt välja saatmist aasta aega elas. Loogiline oli oodata, et järjekordse viisaastaku möödumisel saabki lugeda kauaoodatud triloogia viimast köidet, kuid seekord siiski veel mitte. 2019. aastal on kirjastuseks Tänapäev ning raamatu pealkirjaks “Tundmatu liit. Hipid, müstikud, dissidendid”, nii et endiselt käsitletakse Nõukogude Liidu ajastut. Tõlkinud Valdek Kiiver.
Tunnistan, see kärpis kõvasti esialgset rõõmu, kui eesõnast sai lugeda, et “järjepidevuse huvides” on peaaegu kogu “Maagide koolis” olev tekst uuesti trükitud, aga kuna esmasest lugemisest oli möödas kümme aastat, arvasin, et olgu peale, miks mitte üle lugeda! Enamik tekstist tuli lugemise käigus tuttav ette, kuid leidus piisavalt palju uusi/unustatud episoode ja täiendavaid nüansse. Näiteks arutlused tolle aja bändide repertuaari kuulunud Black Sabbathi kaverlugude ja Tallinna vanalinna kontserdipaikade ajalooliste müüride hõngu koosmõju üle või siis vahetegemine päev otsa kohvikus passivate kunstiboheemide ja korterites kommuunielu elavate hipide vahel. Raamatut lugedes meenus, et kuuekümnendate psühhedeelilise hipiliikumise kohta on öeldud, et juhul kui sa mäletad, mis sel ajal toimus, siis järelikult sind seal ei olnud. Arvestades, mida kõike ja millistes kogustes tarbiti, siis on Wiedemanni kohatine parunmünchhausenlik stiil selles valguses andeksantav.
Wiedemanni tekst iseenesest on küllaltki kergesti loetav, sellise väikese toetava keel-põses-huumoriga. Tõsi, korraks oli lugemine tuntavalt raskendatud. Seda siis, kui selgitati guru Mihkel Ram Tammi nullhüpotees-teooria põhimõtteid. Midagi nii keerulist (ja sogast) pole ma aastaid lugenud. Arusaamatut müstilist ajuteooriat lahati 5–6 lehekülje ulatuses. Kannatas ära. Kusjuures raamatu lõpupoole mainiti, et ingliskeelne variant sellest teooriast oli pea tuhat lehekülge ja see tuhat lehekülge oli vaja NSVL-ist kuidagi välja toimetada. Muidugi järgnes kohe omaette lugu, kuidas seda tehti. Kogu raamat ongi üles ehitatud sellistele järjepidevatele kirjeldustele kohati üsna hüplikest stseenidest ja väga intensiivsetest anekdootlikest-müstilistest lugudest, mis toimusid Wiedemanni enda või tema paljude koloriitsete tuttavatega, kes nägid välja nagu Jeesused ja kandsid johnlennonlikke ümmargusi prille.
Väga jutti ei suutnud neid juhtumusi lugeda, pidi enese mõistuse huvides lugemissessioone doseerima. Mul isiklikult kulus nädal kogu 500 lehekülje läbimiseks. Nädalasse mahtus ka tuntud vene rokkmuusiku Garik Sukatshovi lavastatud mängufilm “Dom Solntsa” (2010), mis käsitleb 70ndate vene hipiliikumise ühe liidri Solntse (kes figureerib korduvalt ka Wiedemanni raamatus) elu ja tegemisi ning pean tunnustavalt ütlema, et vaadatud film aitas konkreetse ajastu tabamisele vägagi mõnusasti kaasa.
Kokkuvõtteks võib öelda, et “Tundmatu liidu” puhul on tegu 2008. aastal ilmunud “Maagide kooli” täiendatud ja parandatud uustrükiga, mis sisaldab mõningaid uusi haruldasi fotosid, mis on seekord varustatud paljude täpsustavate ääremärkustega, ning lisatud on nimeindeks! Totaalselt unikaalne nõukogude hipiajastut defineeriv teos, mida tasub (üle) lugeda!
2018. aasta hilissuvel Euroopa suurima kaubanduskeskuse raamatuosakonnas ringi uudistades leidsin ilukirjanduse osakonnas ühe teose, mis oli teistest silmatorkavam – Paulo Coelho “Hipi”. Tuli see siis raamatu psühhedeelselt rõõmsameelsest kaanekujundusest, kuulsa autori nimest kaanel või pika reisi jooksul tekkinud üldisest hipivaimust, kuid igatahes oli tegu ainukese raamatuga, mida oleksin tahtnud sealt osta. Paraku olid kõik sealsed eksemplarid portugalikeelsed. Coelho meeletut populaarsust teades arvasin ekslikult, et ka eestikeelne tõlge ilmub õige pea. Tõlget pidi aga paraku ootama peaaegu pool aastat!
Natuke paneb see imestama, sest Paulo Coelho oli Eestis ju alles dekaad tagasi meeletult populaarne, saavutades isegi sellise tuntuse, et brasiilia menukirjanik valiti 2010. aastal ainukese kirjanikuna poliitikute ja muusikute seas 15 mõjukaima isiku sekka, kes on Eestit läbi aegade külastanud. Buum oli tõesti võimas, meediast võis lugeda, kuidas tuntud pankurid jätsid pangapidamise ja asusid pärast “Alkeemiku” lugemist hoopis haridusega tegelema. Kas haip on nüüdseks möödunud ja õigus oli tollastel professionaalsetel kriitikutel, kes suhtusid Coelho loomingusse reserveeritult ja isegi mahategevalt? Kriitikute nägemus Coelhost on ju olnud kui lihtsa stiili viljelejast, ühe ja sama tüüploo jutustajast (rändamine, eneseotsing, metafooride kasutamine, erinevate usundite käsitlemine). Samuti tekitas kriitikutes võõristust tollal harjumatult agressiivne müügistrateegia.
“Hipi” eestikeelne köide näeb igatahes kena välja, alles on jäetud originaalkujundus, ka on olemas joonistatud kaheleheküljeline teekonnakaart. Sisekaantel on “klaabufondis” raamatutsitaadid ja tagakaanevoldil pisike foto kräsupealisest hipi-Paulost. Paulo ise on öelnud, et see on ta kõige autobiograafilisem teos, seda on ka tema välimusest näha – pildil olev mees valdab teemat, millest kirjutab! Raamatu tõlkijaks on Indrek Koff, kes on eesti üks parimatest tõlkijatest. Ja nagu oli arvata, on “Hipi” lugemine ka väga kerge ja ladus, tõlke osas nuriseda ei saa. Halva tuju korral saaks toimetajat siiski noomida, sest leidus üks trükiviga, ehkki võib-olla läheb see hoopis laduja kapsaaeda.
“Hipi” on fragmentaarne meeleoluraamat, tugevat kandvat lugu siin ei ole. Põhiteemaks on noore brasiilia hipiseikleja Paulo ja Hollandist pärit neiu Karla bussireis Amsterdamist Nepaali, Katmandusse.
“Hipi” on fragmentaarne meeleoluraamat, tugevat kandvat lugu siin ei ole. Põhiteemaks on noore brasiilia hipiseikleja Paulo ja Hollandist pärit neiu Karla bussireis Amsterdamist Nepaali, Katmandusse. Raamatu alguses tutvustatakse hipiliikumise põhimõtteid ja leidub ka väga huvitavaid, kuid kahjuks lühikeseks jäävaid kirjeldusi brasiilia hipide kunagistest sihtkohtadest Boliivias ja Peruus. Kirjeldatakse kokkupõrkeid ja tigedat sallimatust teatud inimgruppide poolt, narkootikumide tarvitamist ja vabameelset seksi, mainitakse ka märgilisi raamatuid ja filme, mida kinodes võis tollal näha. Kohati on tollase keskkonna ja detailide kujutamine huvitav, kuid paraku ei minda sellega sügavuti ning paar-kolm korda kaldub jutt järsult teistele teemadele. Seda eelkõige siis, kui oma loo rääkimiseks antakse sõna teistele bussireisijatele. Samas aitavad sellised muutused raamatut kauem nautida.
Minul läks “Hipi” läbilugemiseks neli päeva. Raamatu võib muidugi ka ühe hooga läbi lugeda ja alustada siis uuesti, otsida elu ja armastuse mõtet või kirjutada välja tsitaate, unistada ennast raamatu tegevustiku aega – see raamat võimaldab seda kõike! Raamatu lõpplahendus on aga kiirustades kokku võetud. Et seda ebarahuldavat lõppu kuidagi pehmendada, pidin juutuubist temaatilisi dokumentaalfilme lisaks vaatama. Soovitused saavad neist kaks autentsemat – “Road to Kathmandu” ja “Afghanistan on the hippie trail“.
Arvustuse alguses sai imestatud, miks võttis “Hipi” eestikeelne versioon pea aasta aega (esmatrükk ilmus 2018. aasta aprillis). Tuleb aga välja, et “Hipi” ilmumine on ikkagi päris hästi ajastatud, sest varsti on oodata ka Vladimir Wiedemanni uut raamatut nõukogude hipide rännakutest 70ndate aastate sotsialistlikes liiduvabariikides. Nii et kui Coelho hipiraamatust jääb väheks (ja jääb, kinnitan!), siis saab õige varsti ka lisalugemist. Ootame huviga!
Piret Raud on tuntud lastekirjanik ja lasteraamatute illustraator, kelle esimesed teosed jõudsid lugejate ette juba 1990ndatel. Tänaseks on paljud lapsed, kellele loeti eelmisel sajandil tema kirjutatud lugu väikesest tüdrukust nimega Kataleena, kellel olid ilusad pikad juuksed, mis olid iga päev isesugused, võib-olla juba ise lapsevanemateks saanud. Koos lugejatega on kasvanud ka kirjanik. Ja nüüd on näinud trükivalgust tema esimene täiskasvanutele mõeldud romaan.
Lastekirjanikel lasub sellist hüpet tehes eriline vastutus, et sisenemine uude loomejärku ei oleks nende senist sihtgruppi silmas pidades liiga järsk. Sujuv üleminek võimaldab senised lugejad endaga kaasa võtta, teha neist ehk koguni eluaegsed fännid (või austajad, kuigi see sõna ei kõla paremini), kes kasvavad koos autoriga, saavad tema raamatutest tuge igal eluetapil.
“Initsiaal purjeka ja papagoiga” sobib hästi just raamatuks, mis tähistab sellist üleminekut. Seda kõlbab lugeda muidugi igas eas täiskasvanutel, kuid eriti soovituslik on see neile, kes on alles täiskasvanuks saanud või saamas. Hilisteismelistele, noortele elluastujatele, kes alles teevad oma suuri valikuid enda edasise elutee osas või kahtlevad valitud tee õigsuses. Samas aga ka juba keskeakriisi jõudnutele.
Teose tegevus leiab aset suuresti, aga mitte ainult kultuuriinimeste keskkonnas. Peategelane ehk lugejate teejuht selles maailmas on kalligraaf Eda Jaanson (samanimelisi isikuid leidub ka päriselt, kuid neis mingeid prototüüpe näha ilmselt ei maksa), kes saab ootamatult ühe kummalise tellimuse. Selle tellimusega seonduv on telg, mis jutustust koos hoiab, kuid lugu räägib elust laiemalt. Eda käib kunstinäituse avamisel ja raamatuesitlusel. Me saame osa tema juhendatava kalligraafiakursuse tegemistest. Kohtume tema kunagiste õpingukaaslaste ning õppejõuga. Lisaks veel ridamisi seiklusi, mida kõiki siin üksipulgi üles lugema ei hakka. Lühidalt: kena kulgemine.
Või kui kasutada autori enese sõnu: “Me tunneme sama, mida meremehed laeval. Tunneme tuult, mis puhub näkku ja sasib juukseid, tunneme pakitsust hinges, igatsust kauguste järele ning hirmu tundmatuse ees. Kõik on nii lihtne ja selge. Ilma keerutusteta, ilma alltekstideta. Lihtsalt minek.”
See väike tsitaat ei ole iseloomulik teose stiilile, aga annab kätte meeleolu, mis muutub lugedes valdavaks. Tuntav on kerge eksistentsialistlik allhoovus. Mitte masendav, kuid elutruu, aga samas poeetiline.
“Initsiaal purjeka ja papagoiga” on väga terviklik, lõpetatud teos, hästi viimistletud. Kritiseerida võib seda, et tegelased on kohati liiga karikatuursed, muutudes seetõttu ebausutavaks, kuid see on tänapäeva kirjanduse puhul üldisem häda. Ka dialoogid ei kõla alati nii nagu oleks tegemist inimeste jutuga. Aga eks see olegi ju raamat.
Piret Raud põlvneb teatavasti kirjanike perekonnast ning ilukirjandusega on proovinud kätt ka tema vanemad vennad Rein ja Mihkel. Kõnealuse teose võrdlemine nende omadega on vältimatu, kuid ebaõiglane, sest vennad hakkasid oma romaane kirjutama nooremas eas, kui nad ei saanudki olla veel nii küpsed. Eriti kehtib see Mihkel Raua bestselleri “Sinine on sinu taevas” kohta. Verd ja vägivalda on Piret Raua raamatus muidugi umbes tuhat korda vähem, kuigi dramaatiliste hetkede ja surmata ei möödu ka see. Kui võrrelda seda aga Rein Raua viimase romaaniga “Kell ja haamer”, jääb ainult üle lõpetada loosungitega: lihtsuses peitub jõud, vähem on rohkem.
“Initsiaal purjeka ja papagoiga” on raamat, mis kõneleb meie ajast, tänapäevast. Ja mina ennustan, et see jääb ajas püsima. Kui Piret Raua lasteraamatute najal kasvanute lapselapsed küsivad viiekümne aasta pärast oma vanavanematelt, millist romaani nad praeguse aja kohta lugeda soovitaksid, siis on üks lugemissoovitus tõenäoliselt just see.
* lubatud ka 16–18-aastastele
1941. aastal avaldatud kurikuulsas propagandabrošüüris “Tallame puruks valgesoome mao” kujutatakse toonast Soome Vabariiki kontrrevolutsioonilise herilasepesa, rahvusvahelise valgekaartluse kantsi, kõikvõimalike nõukogudevastaste intriigide ja provokatsioonide keskusena. Tunnustatud kirjanik ja Finlandia preemia laureaat Rosa Liksom ei jäta sellest riigist oma romaanis “Koloneliproua” paremat muljet. “Soome iseseisvuse juubeliaastaks on Rosa Liksom välja toonud luukered ühe rahva kapist, kapi alt, pealt ja tagant,” kuulutab kiri raamatu tagakaanel.
Liksomi loodud tegelased fännavad andunult natsionaalsotsialistlikku Saksamaad ja unistavad Suur-Soomest, mis ulatuks Uuraliteni. Eriti võigas ja jõhker tegelane on soomerootslasest Kolonel, kes kujutab endast nähtavasti “valgesoome mao” inimnäolist kehastust. Lapualased, kaitseliitlased, lottad, Isamaaline Rahvaliikumine, aga ka riigi sõjaeelsed ja -aegsed juhid – kõiki neid kujutatakse fašistidena.
Ja seda tehakse raamatu nimitegelase, kelle jutustusena lugu edasi antakse, suu läbi. Koloneliproua, kes peab sümboliseerima ilmselt Soomet ennast, isegi on tõupuhas soome nats, kuid kaugeneb lõpuks sellest aatest ja astub pärast sõda koguni Nõukogude Liidu sõprade seltsi (loe: näeb valgust).
“Pisitasa pöörasin pilgu uude suunda. Akkasin arvama, et Saksamaa on vabanend natsismist ja et sakslased olid ise kogu sõjas süidi, ja et nad tegid vägivallaihaluses ise oma linnadest varemed. Nüid arvan, et natsid ei lõppend sellega otsa, ku Hitler enesele lõpu piale tegi, vaid et alati ku võimalus antakse, sünnivad uued natsid ja fašistid, sest inime on juba kord seesugune. Korratakse ühte ja sama ja oodatakse, et nüid läheb teistmoodu,” võtab ta kokku loo moraali. “Meis kõigis elavad armastuse ja iade tegude kõrval julmus, südametus ja osavõtmatus.”
1958. aastal, kui Liksom sündis, oleks seda teost kirjeldatud Eestis lühidalt nii: tänapäeva progressiivse soome kirjaniku antifašistlik romaan. Ja eks selline kokkuvõte sobib ju ka tänapäeval.
Mil määral on teoses loodud olustik ajalooliselt tõepärane, seda oskavad soomlased kindlasti paremini hinnata. Ühest küljest läheb see ühte ritta selliste raamatutega nagu eelmisel aastal eesti keeles ilmunud “Musta koidiku kuulutajad”, milles Soome ajaloolased kujutavad fašismi peaaegu et kunagise Soome ühiskonna peavooluna. Teisest küljest sisaldab aga ilukirjandusliku teosena ka faktilisi ebatäpsusi. Näiteks jääb Koloneliproua meenutustest mulje, et Baltikum läks Molotovi-Ribbentropi paktiga Saksamaale, mitte Nõukogude Liidule.
“Ilukirjandus” on tegelikult sõna, mis mõjub antud juhul kohatuna, sest midagi väga ilusat selles romaanis ei ole. Pigem võiks selle liigitada kolekirjanduseks. Selles mõttes, et lugedes võib hakata vastik. Nii inetu ja räpane tundub maailm selles raamatus.
Kaanekujundus ja pealkiri võivad peibutada neid, kellele meeldivad romantilised armastusromaanid, aga selle teose soovitamine sellistele headele inimestele oleks minu meelest sadistlik.
Võib liialdamata öelda, et just sellise poliitilise orientatsiooniga raamatut paljud ootakski ühelt soomlaselt, kes tegeles nooruses skvottimisega ning õppis Brežnevi ajal Moskvas. Mis puudutab Koloneli ja Koloneliproua omavahelisi suhteid, siis need ei paku tegelikult samuti suuri üllatusi.
Väikese pettumuse valmistab see, et Liksom kordab lõpuks stereotüüpi, mille kohaselt saavad lapsepõlves pedofiilia ohvriks langenutest endist alaealiste seksuaalsed ärakasutajad. Uuringud seda müüti, muide, üheselt ei kinnita. Pigem kalduvad need näitama, et tabatud pedofiilid armastavad seda lihtsalt väita, sest siis paistavad nad ka ise ohvritena ja saavad kaastundlikuma kohtlemise osaliseks. Kui panna sellised inimesed valedetektori ette, siis paljudel jutt muutub. Enamik pedofiilia ohvriks langenutest ei lähe ise kunagi sama teed.
Kirja pandud on “Koloneliproua” samas muidugi meisterlikult. Väike kognitiivne dissonants tekib üksnes sellest, et minajutustaja on endine õpetaja, kes kirjutanud mitmeid raamatuid, kuid annab oma loo (vähemalt eestikeelses tõlkes) edasi justkui väheharitud inimese keeles. Võib-olla on sedasi üritatud rõhutada ajalist distantsi, mis lahutab lugejat kujutatud sündmustest, kuid mingit ebakõla see endas sisaldab.
PS. Soovitan lugeda võrdluseks tänavu Loomingu Raamatukogus ilmunud Inga Gaile romaani “Klaas”, mis on kirjutatud Läti Vabariigi juubeliaasta puhul. Selle ainestik on ajaliselt piiratum, tegevuspaik teine, autori hoiak põhiolemuselt sama (antifašistlik), kuid stiil täiesti erinev. Ja stiilist sõltub palju.
Just sain oma kodusest raamatukogust lugemiseks välja õngitsetud Korini „Zvjozda po imeni solntse“ (Eksmo, 2006), kui sain teada uudise, et ka eesti keeles on kohe oodata Viktor Tsoi teemalist raamatut kirjastuselt Tänapäev. Suurepärane uudis, jäin põnevusega ootama, mõttes tiirlemas küsimused, kas eestikeelses raamatus on ikka Tsoi laulutekstid sees, kas ma saan lõpuks teada, miks Kino trummar püsti seistes trumme tagus, ja muidugi põhiküsimus –milline raamat on tõlkimiseks välja valitud? Neid on vene keeles ilmunud väga palju.
Selgus, et eesti keelde sai tõlgitud Vitali Kalgin, kelle sulest on siiamaani ilmunud lausa kaheksa Viktor Tsoi ainelist raamatut. Tema põhiteost, mis on pea 800 lehekülje paksune, ei olnud siiski valitud. Käiku läks tema Kino-saaga üks viimasemaid, aastal 2017 ilmunud teos.
Esimesena torkas silma kaanepilt, mis suhteliselt erksavärviliselt on rohe-kolla-punastes toonides ja Viktor Tsoi esiplaanil … valges särgis. Hmm, Tsoi ja Kino olid teada kui musta värvi austajad, seda on ka raamatus eneses mitu korda spetsiaalselt esile toodud. Julgeks öelda, et selle vana ansambli algusaegadest pärineva 1983. aasta mustvalge foto ülevärvimisega on kujundaja Andres Tali üsna mööda pannud. Olgu, raamatu seljakaane kujundus on täitsa ilusasti välja kukkunud. Köiteks on valitud flexibound, mis on täitsa hea valik, arvestades raamatu paksust ning et seal on kaks fotopaneelide osakonda. Samas tekitas see kaas ja konkreetse raamatukujundaja valik omapärase tunde, et loen parasjagu mitte Tänapäeva, vaid hoopis kirjastuse Tammerraamat väljaantud teost. Igal juhul oli mugav raamatut käes hoida ning lugeda, selles suhtes kõik hea.
Raamatu olemusest andis tabava kirjelduse autor ise, selgitades kohe esimeste lausete jooksul, et tõepoolest, enam-vähem kõik on teema kohta juba kirja pandud ning see raamat on kogumik erinevatelt inimestelt kokku kogutud mälestustest. Lugedes sain aru, et mälestusi oli võetud igalt poolt, alates internetifoorumite anonüümsete kasutajate mälestuskildudest kuni telesaadete ja intervjuude sõnasõnaliste mahakirjutusteni.
Raamat on liigendatud kolmeks osaks – esimeses osas saab lugeja kolmkümmend lehekülge kiirkursust Kino ajaloost. Teises osas, mis on oral history stiilis, räägitakse mõned sündmused veel kord veidi pikemalt üle. Näiteks kontsertesinemisest USA indie-filmide festivalil Sundance ning seal sõlmitud tutvuste kaudu küberpungi isal William Gibsonil tekkinud plaanist kirjutada filmistsenaarium postapokalüptilise Leningradi jõukude omavahelisest madinast Viktor Tsoiga peaosas. Muide, kui filmidest rääkida, siis soovitaks potentsiaalsel lugejal enne lehekülje 212 juurde jõudmist ära vaadata tolleagne perestroika ja glasnosti kultusfilm „ASSA”, samamoodi ka teine kultuslik film, kus Viktor Tsoi mängis peaosas, Rashid Nugmanovi lavastatud „Igla”, mille puhul ei jää lugejale saladuseks ei süžee ega ka mitte lõpukaadrites juhtuv.
Teine osa on mahult kolmveerand raamatust ning mälestuste hulgas leidub igasuguseid. Osade mälestuste tase tõi meelde Mark Twaini Tom Sawyeri seiklustes olnud episoodi, kus kirikus peeti Tomi ja Hucki „mälestusmissat” ning sel momendil, kui anti võimalus kohalolnutel „kadunukesi” meenutada, tõusis üks Tom Sawyeri klassikaaslane püsti ja teatas: „ Aga mina olen Tomi käest peksa saanud!” Päris peksasaanute mälestusi siin raamatus siiski polnud, ehkki Tallinnas olevat ühes õllebaaris seisuks läinud. Kusjuures seisuks võis minna kergesti. Päris mitu meenutust olid stiilis, et „oh, vaatasime, et mingi usbekk/kasahh/mongol istub siin, et mida on?” Aga pärast, kui toosama (tegelikult Korea päritolu) tüüp äkki laval esines, siis olid hoopis teised toonid kohe. Enamasti kõik mälestused olid kiitvad ning ülivõrdes – super, legend ja nii edasi. Paar negatiivi oli ka sisse miksitud, seda küll heli kvaliteedi pihta kontsertidel.
Kolmanda osa moodustavad Viktor Tsoi kultuslik jutustus „Romanss” ning Tsoi ja Kino toimetamiste minimalistlikus stiilis kronoloogia.
Raamatu üldist taset arvestades jäid minu jaoks lemmikmemuaarideks kaks episoodi. Esikoht läheb loole sellest, kuidas üks meenutaja oli kuskil Burjaatia kandis sünnipäeval istunud ja jutu käigus tuli välja, et ta on Tsoi tuttav ning siis tehti kohe spetsiaalselt pilti temast kui isikust, kes on Tsoiga kohtunud. Teise koha saab lugu sellest, kuidas Tsoi oli Voronežis ühe sõbra pool valget veini joonud ja siis see (tundmatu) sõber oli joodud pudeli etiketti säilitanud kui reliikviat! Aga suuremalt jaolt olid mälestused stiilis, et käisin kontserdil (plangupiletiga!), oli äge, igavene mälestus! Leidus ka asjalikke arutlusi/meenutusi, näiteks Aleksei Rõbini arutlus algse huumori kadumisest Tsoi loomingus, mis algaastatel oli veel olemas. Eesti kontsertidest oli üllatavalt põhjalik ülevaade. Mulle meeldis, kuidas ja kus Kino tüübid endale tookord Tallinnas öömaja organiseerisid. Tolle aja kohta tase. Samuti oli südantsoojendav näha ühel Tallinas tehtud fotol Tsoi kõrval laua peal Rumba sigaretipakki.
Kui fotodest rääkida, siis minu jaoks oli suur jahmatus see, kui avastasin, et originaalteoses oli üle 80 illustratsiooni, kuid eestikeelses väljaandes on kolmandik, kui mitte pooled, välja jäetud. Kahju. Aga originaalteose uurimiseks andis mulle põhjust tekstis kohatud sõna „pisisuupisted” – no mida, kes rääkis nii 80ndate vene rokiskeenes? Tahtsin teada, mis originaalis oli, selgus, et „melkije sakuski”. No oleks võinud siis tõlkidagi juba sakuskad, see oleks sobinud ilusti tõlke üldstiiliga, sest hiljem kohtas tekstis russitsisme veelgi, keegi kirjutas midagi bloknooti, kleebiti üles afišše, käidi gastrollidel jne. See, et bändinimed olid sulgudes originaalis eraldi välja toodud, oli isegi hea, jäi ära nuputamine, et mis bänd võiks olla näiteks „Halb Mõju”. Huvitav, et ansambel Zvuki Mu oli jäetud tõlkimata. Tõlkija Ülar Laugi tõlkeportfoolio järgi otsustades peaks tegemist olema kogenud mehega, aga seekord väga rahule jääda ei saa. Eriti just Tsoi laulutekstide tõlgete jaoks oleks võinud kellegi keeletundlikuma inimese abi kasutada.
Kerge fännina pean tunnistama, et oli kohati päris huvitav ja selline lihtsasti loetav raamat, kuid kahtlemata „põhjalikust raamatust”, nagu Eesti meedias olnud pealkirjad väitsid, on asi üsna kaugel. Jäi tunne, nagu oleks surfanud DVD-l lisamaterjalide sektsioonis ning põhifilmi seekord ei vaadanudki. Idee ja ajastuse eest (kinodes just linastumas Tsoi elust jutustav film „Leto”) 10 punkti, paraku ebaõnnestunud raamatuvalik, leidub paremaid. Samas andis raamatu lugemine põhjuse üle vaadata juutuubi arhiivides leiduvaid võimsa energiaga kontserte ning kuulata üle Kino diskograafia.
Tänapäeva kirjastusel on nüüd ilmunud kaks raamatut vene kõige kuulsamatest kitarrikangelastest (lisaks Tsoile Vladimir Võssotski biograafia) ja nagu ütleb vanasõna – ega kaks ilma kolmadata jää. Järgmisena Boriss Grebenštšikov?
Foto: Nikolai Krasnopevtsev
Mida suudab inimene, kui teda surutakse, lämmatatakse, aetakse higistama, saadetakse ta teele takistusi ning kogu tema iseloom loputatakse minema nagu vana kastmistünni põhjas maotult lamav läga täis läppunud vesi?
Leebemaks muudab olukorra vaid see, et sääraselt käituja ei ole subjekt, isik; kellelegi ei saa näpuga näidata, et miks sa nii teed. Kõik toimub justnagu iseenesest. Samuti ei ähvarda inimest otseselt agressioon – ta elab kenasti mugavas linnakeskkonnas; tõsi küll, sovietlikus ja umbses, mis tundub siiski turvaline ja kindel. Ometi süveneb pidevat järjest enam kuklatunne, et NAD ja MISKI on vist järjest ligemal. Võimud, loodusseadus, mingi hall lõputu ja läbimatu müür, lootusetus, ahastus ja allaandmine.
Just säärase õhkkonna loovad ulmeklassikud Boriss ja Arkadi Strukatski kirjastuse Tänapäev taaskord eesti keeles välja antud lühiromaanis „Miljard aastat enne maailmalõppu“. Kus siin on üldse ulme? Tõsi, Strugatskite põhiline postulaat raamatus – Homöostaatiline Ilmaruum (nimme suurtähed) hoiab mõistuse (intelligentsi) kasvu tasakaalus entroopia kasvuga, et ei saaks rikutud looduse tasakaal – kõlab mõnevõrra ulmeliselt. Ent siiski vaid mõnevõrra. Meenutagem, et looduse tasakaalust rääkis juba Eno Raud Sammalhabeme isikus ning kaose ja korra (mõistuslikkuse) omavahelist mõõduvõtmist ja tasakaalumängu on täis suur osa mütoloogiat, tüvitekste ja religioosseid õpetusi.
Just religioossus võiks olla üks võti, kuidas tõlgendada raamatus leiduvat surutist ja konflikti. Kui panteistlikult eeldada, et jumal on kõikjal ja avaldub looduses, on päris huvitav spekuleerida, kuidas avalduks säärase jumala tahe? Mõistagi loodusseadustes. Millised need aga on, kas ja kui palju on inimkond (teadlased) neid juba avastanud, kas me üldse saame aru, milliste loodusseaduste keskel elame – kõigi nende küsimustega Strugatskid raamatus „Miljard aastat enne maailmalõppu“ ka tegelevad. Minule lugejana tundus, et autorite loodusteaduslik taust on faktor, mis on muutnud raamatu teise poole ehk liigagi teaduslikuks, programmiliseks ja loogiliseks. Teose esimene osa, kus valitseb defineerimatu, natuke kuratlik, ent lõbus ja triksterlik vaim ning mis meenutab veidi Bulgakovi kuulsat romaani „Meister ja Margarita“, on oma käsitamatuses nauditavam kui lõpp. Lõpus saab kõik selgeks, piirid pannakse paika ja asjad otsustatakse ära, õhku enam küsimusi ei jää.
Samas võib kõike võtta ka kui allegoorilist mõistulugu, et hoopis totalitaarne võim on see, mis ründab inimeste vaba tahet, eneseusku ja -austust. Boriss Strugatski tunnistab ka ise järelsõnas, et prototüübid on olemas kõikidel tegelastel, läbielatud sündmused on suuresti nende enda läbielatud … Mis muu loovaid vaime 1970ndate Leningradis muserdada sai kui nõukogude totalitaarne võim?
Kõige metafüüsilise, teadusliku ja universaalse kõrval on „Miljard aastat enne maailmalõppu“ seega vägagi ajastutruu, tugevat nõukogude tausta eviv tekst. Kes mäletab, tunneb kõhklematult ära kohad, kus piim käib rasketes klaaspudelites ning on alalõpmata hapu, tomateid pole saada, telefonid ragisevad, kalamari ja konjak on märk peenest peolauast ning ukse taha võivad igal ajal ähvardavalt saabuda organid. On selge, et nõukogude tausta tundmata on ühelt poolt raske mõista teoses valitsevat halli, ühetaolist, nivelleerivat, sumbunud ja pidurdavat atmosfääri ning teisalt saada aru selle sees pulseerivatest emotsionaalsetest intellektuaalidest ning nende tegevusest tulenevast komöödiast.
Sest hoolimata teaduslikest kõrgelennulistest mõtetest, hoolimata intellektuaalsest tummisusest valitseb pidev bardakk, trussikutes ja maikades mehed „madistavad“ kuumades ja umbsetes korterites ning üritavad endast ja maailmast aru saada. Targad, ent emotsionaalsed, suure vene hingega, külalislahked ja avatud südamega, aga ei saa mitte millegagi hakkama. Alguses on takistuseks tühised ja pealtnäha kummalised seigad – tüütud valeühendused, ootamatud külalised, mõistetamatud kirjad lähedastelt – taolised seigad, millele saab tugev vaim kindlasti vastu ning millest raudne tahe on üle. Ent mida rohkem nad üritavad, seda suuremaks läheb vastasseis ning nende resignatsioon avaldub esialgu suuremas koguses alkoholis, seejärel veelgi kirglikumas targutamises ja teoretiseerimises ning lõpuks dramaatilises mängust välja astumises, allaandmises. Viimane mängulauale jääv võitleja teeb seda juba peaaegu suitsiidselt, võttes ainsana üsna stoilise rahuga vastu looduse (jumalikud) seadused.
Seega on kihistusi ja tasandeid teoses palju ning lugemine pettumust ei valmista. Tasub taastutvuda kindlasti neil, kel teos loetud juba varasemast ajast ning ammugi siis noil, kel raamat seni veel täiesti lugemata. Tänapäeva variandis on raamat käepärane, kõvade kaantega ja mugav lugeda, ka tõlke osas (tõlkinud Maiga Varik) ei oska midagi ette heita, tekst on suupärane ja voolab hästi.
On saanud traditsiooniks, et iga aasta alguses kuulutatakse välja 25 kaunimat möödunud aastal ilmunud raamatut. Konkurss on üles kutsutud Kujundusgraafikute Liidu, Eesti Kirjastuste Liidu ja Eesti Rahvusraamatukogu poolt ning on toimunud juba 1987. aastast alates. Selle konkursi raames valitakse eraldi kategooriana välja ka 5 kaunimat lasteraamatut. Paralleelselt, kuid mitte nii pika aja vältel, on toimunud Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt algatatud Nukitsa konkurss, mis on mõeldud selleks, et lapsed saaksid oma eelistuste koha pealt sõna sekka öelda, valides oma lemmikkirjaniku ja -illustraatori. See leiab aset iga kahe aasta tagant ning tänavused lemmikud kuulutatakse välja 2.aprillil. Aastate jooksul on ilmnenud, et laste arvamus kipub ekspertide omast mõnevõrra erinema. Eks siis ole näha kuidas sel aastal läheb ja kuidas arvamused kattuvad. Üks on kindel, et lasteraamatute hetkeolukorra üle saab ainult rõõmu tunda.
Tulles tagasi kauneimate raamatute juurde, siis tuleb öelda, et kaunidust sellel konkursil ei hinnatud pelgalt esteetilise kriteeriumina, vaid suurem rõhuasetus oli teose terviklikkusel, sellel kuidas raamatu kujunduslik pool ning illustratsioon või pildimaterjal teineteist toetavad. Hinnati teoseid, milles avaldus loojate isikupära.
Lasteraamat, mis sai ära märgitud 25 kauneima raamatu kategoorias, on Kätlin Vainola ja Ulla Saare „Poiss, kes joonistas kaarte.“ See on silmiköitev ja südant soojendav teos, mille esikaanel olev koll, kes pööninguukse tagant piilub ei ole oma muheda oleku tõttu pea, et üldse hirmutav, vaid pigem lugema meelitav. Pole kahtlustki, et Ulla Saare andekus on piiritu. Seda raamatutki on ta leidlikult veelgi atraktiivsemaks muutnud, paigutades sinna vanu maakaarte või neid ammuseid kuhugile unustuste hõlma vajunud arhailiseid perfokaarte. Isegi minus taaselustus ähmane mälestus sellest, kuidas mulle meeldis neid kartongist kaarte nende värviliste jubinatega ääristada. Selliste kaartide kasutamine illustraatori poolt on igati loogiline väljendades teose peategelase Margi armastust igasuguste kaartide ja kaardistamise vastu. Ulla Saare karakterid on alati omanäolised ja mõnusad. Varem pole seda juhtunud, kuid seekord tahaks küsida, kas tal oli Margi tegelaskujule mõni prototüüp, sest ta on ära vahetamiseni sarnane ühele poisile, keda ma tunnen. Ma üldsegi ei imestaks, kui ta Margile sarnaselt kaarte koguks ja kõike samamoodi kaardistada armastaks. Kätlin Vainola on pannud kirja vaimustava loo hirmudest ja nende ületamisest ning see Ulla Saare illustratsioonidega raamat peaks kuuluma kõikide raamatusõprade riiulisse. Lisaks on see õpetlik lugu ka kõigile täiskasvanutele, kes ei tea kuidas oma hirmudega hakkama saada või ei tea mida teha siis, kui kaarti tuleb lugeda pimedas. Ei, pealamp ei ole õige probleemi lahendus.
Kauneimate raamatute üldkategoorias toodi esile ka Kadri Hindrikuse raamat „Kateriina ja Herned“, mille illustreeris Anne Pikkov. Pikkovile mõeldes kangestuvad silme ette tema Andrus Kivirähki Oskari raamatu illustratsioonid, mis puudutasid hinge oma lihtsuse ja maheda koloriidi poolest. Katariina ja herneste loos domineerivad hoopis kirkamad toonid ja laiem värvispekter, ent Pikkovi käekiri on siiski äratuntav. Rõõsade põsksetel lastel tuleb selles raamatus silmitsi seista eluliste raskustega, millega võivad tõenäoliselt end samastada mitmed tänapäeva lapsed. Perekonna lagunemine, vanemate ajanappus ning uues peremudelis kohanemine on teemad, millel raamatus peatutakse. Samas ei puudu laste elust seiklused, mis pakuvad rõõmu ning lastel tekivad uued sõprussuhted, mis aitavad selle kurva olukorraga hakkama saada. Hindrikuse liigutav lugu, mida saadavad Pikkovi erinäolised lakoonilises stiilis ja täpselt paigas oleva koloriidiga teostatud illustratsioonid on kohustuslik lugemine kõigile, kes arvavad, et lasteraamatutes tõsiste teemadega ei tegeleta.
Kaunimate raamatute üldkategoorias oli lasteraamatutest veel välja toodud Reeli Reinause teos „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“, mille kujundas ja illustreeris Marja-Liisa Plats. Selle teose puhul on üllatav illustraatori kahe värvitooni, kollase ja rohelise ,vastandus. Põnevust annab teosele veel seegi, et Plats on otsustanud tüpograafias kasutada rohelist värvitooni. Mina isiklikult ei julgeks panna illustratsioonis vastanduma selliseid värvitoone, ent selle raamatu puhul see kõik toimib ja justkui lisab teosele sellist müstilisuse essentsi. Raamatu lugu ise on väga kaasahaarav, olgu te hoiatatud, et võite selle lugemise käigus kaotada aja- ja ruumitaju ning igaöistesse unenägudesse võib ühtäkki lisanduda igasuguseid kummalisi olevusi ja und pikendavaid seiklusi.
5 kauneima lasteraamatu kategoorias toodi välja Joel Sangi luulekogu „Tulge eile meile“ Anne Pikkovi kummaliste ja vähem kummaliste tegelaskujudega, Reeli Reinausi „Suusi ja kadunud uni“, mille illustreeris ja kujundas Marge Nelk, Anti Saare õunamaitseline „Külaskäik“, mille kujundas ja illustreeris Anna Ring, Paul-Erik Rummo absurdihõnguline luulekogu „Tihane tõstab tiibu“, mille kujundas Andres Tali ja illustreeris Kaido Ole, uus trükk Ellen Niidu teosest „ Onu Ööbik Öösorri tänavalt“ Priit Pärna illustratsioonidega, Cathrine Zaripi illustreeritud ja kujundatud Aafrika muinasjutt „Kuidas loomad endale sabad said“ ning Jaanus Vaiksoo luulekogu „Kolm sügist“, mille kujundas Anne Linnamäe ja illustreeris Kadi Kurema. Silmailu ja põnevat vaatamist on palju, polegi muud järele jäänud öeldagi kui et head tutvumist ja nautimist!
30. jaanuaril esitleti Arhiivis luulekogu „Ikkagi on tore olla Bukowski“. Bukowski luulet lugesid ette tõlkijad Kristjan Haljak, Jüri Kolk, Hasso Krull, Anna-Magdaleena Kangro, Maarja Kangro, Carolina Pihelgas, Jürgen Rooste ja Peeter Sauter ning hiljem esitas muusikat rühmitus Charles Turowski. Muusikaline etteaste oli küsimusitekitavalt huvitav, selline väga omamoodi. Järgnes pidu, kus erinevad kirjanikud muusikat mängisid.
Bukowski on minu arvates suuresti mosaiikkirjanik. Ta on fenomenaalne ning tema nimi ja olemus kajab vastu igast kirjutisest. Iseloomulikku julget ja brutaalromantilist luulet kellegi teise esituses kuulda oli väga teistmoodi, see manas luulele hoopis teistsuguse atmosfääri ja mõtte. Seetõttu oligi see väga huvitav ning rõhutas veelkord Bukowski mosaiiksust – ette kandes on luule väga plastiline ja võib saada hoopis teised mõõtmed originaalkuvandist. Esitused olid kõik mõjusad, eriti põnev oli näha naisi Bukowski luulet ette kandmas. Ka Rooste esitus, kus ta pani Bukowski luule vastuolustamisega teise perspektiivi, lisas üritusele nüansse. Eks luule ongi kõigile omanäoline, selles see võlu peitubki, ning luule erinevaid nägusid on huvitav näha. Bukowskiga vast teisiti ei saagi, sest ta on Bukowski. Üks kuulaja ütles, et tema visioon ei kattunud väga sellega, mida ta laval nägi – teades luuletuse sisu, ei tea siiski, mis luuletus ettekandmisele tuleb. Esitlusel kajas läbi ka mõte, et parem on teha originaalasja teisiti, andes tekstile täiesti uue näo. Kui ma hiljem Kristjan Haljakult küsisin, kuidas oli Bukowskit ette lugeda, kostus mõningane vaikus, kuhu sekkus Hasso Krull: „Aga sa ei lugenudki ju Bukowskit, sa lugesid Haljakut.“ See võtab luule plastilisuse hästi kokku.
Hilisemas vestluses osalejate ja mõne esinejaga kõlasid huvitavad mõtted Bukwoski olemuse kohta. Näiteks milline olnuks Bukowski olemus siis, kui ta oleks olnud naine? Hasso Krull mõtiskles, et Bukowski võib olla ükskõik kes. Samas seisneb Bukowski fenomenaalsus just selles, et tal on kindel muster ja sinna on kedagi või midagi teist raske paigutada.
Sellistlaadi üritusi võiks rohkem olla – õdus luuleõhtu, mis kulmineerub peo ja huvitavate vestlustega. Kohavalik oli samuti õnnestunud. Lisaks tänusõnad Carolina Pihelgasele, kes mulle Bukowski kogu kinkis! Tõlkes ärkab kirjanik uuesti ellu – uues vormis – ning need luuletused on hästi ja tabavalt tõlgitud.
„Kui olete võtnud nõuks lugeda tänavu ainult ühte Eesti autorite ilukirjanduslikku raamatut, siis soovitan alustada just sellest – võib selguda, et teie plaanid muutuvad,” kirjutab Andres Laiapea.
Tere, lugupeetud lugejad!
Kirjutan teile, et tutvustada lühidalt hiljuti Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud kogumikku „Kuusteist Eesti kirja”. Selle kaante vahelt leiab kuueteistkümne Eesti meesprosaisti kirjad, mis sarnanevad küll sageli rohkem esseedele või novellidele kui tavapärastele kirjadele, kas tõelisele või üksnes kujuteldavale adressaadile. Samas on need muidugi mõeldud lugejate laiemale ringile, kirjutatud just selles kogumikus avaldamiseks.
Andrei Hvostov kirjutab enda pojatütrele, kes hiljuti sündis, aastasse 2050. Jan Kaus oma naisele olevikus. Meelis Friedenthal ühele Norra luuletajale. Urmas Vadi aga Eesti rahvale (kehastudes justkui eestlaste unistuste pagulaseks). Enn Nõu oma ammu surnud vanaonule. Olev Remsu lausa Jeesusele. P. I. Filimonov iseendale (lugemiseks pärast isiksuse ümbertegemise operatsiooni). Peeter Sauter kirjutab Loomingu Raamatukogule ja mõnele tütarlapsele. Lauri Sommer enda kunagisele tüdruksõbrale. Kalle Käsper oma siit ilmast lahkunud abikaasale Elüüsiumi väljadele. Rein Veidemann Eestile. Toomas Vint kunstisõbrale (kaasaegsest kunstist). Paavo Matsin (kehastudes oma jopekäisest leitud nagiks) Ülemaailmsele Kohvikunagide Arbitraaž-Kohtule. Ülo Mattheus oma surnud emale. Tiit Aleksejev tütrele. Indrek Koff oma surnud sõpradele.
Kuna kõnealused tekstid on algusest peale mõeldud (sündinud) avaldamiseks, laiema lugejaskonna ette jõudmiseks, siis põimub isiklik neis tugevalt ühiskondlikuga. Nii annavad need kokku omamoodi suvalise läbilõike Eesti ühiskonna hetkeseisust, aga ka ajaloost, inimeste jaoks olulistest teemadest ja nähtustest (näiteks on mitmetes juttu sotsiaalmeediast, Facebookist), tulevikuga seotud mõtetest.
Kogumik on mõtteline järg varem ilmunud naisautorite kogumikele „Kaksteist Eesti kirja” (1995) ja „Kolmteist Eesti kirja” (2016). On küll tore kujutleda, et mehed (lumehelbekesed) hakkasid protesteerima sooliselt ebavõrdse kohtlemise vastu ja saidki tänu sellele oma kogumiku, aga kuidas oli asi tegelikult, seda ma ei tea. Nii või teisiti võiks järgmine sarnane kogumik olla sooneutraalne, koostatud tõmbluku meetodil.
Tegelikult võiks Loomingu Raamatukogu alustada edaspidi igat aastakäiku mõne sarnase kogumikuga („100 Eesti luuletust”, „10 Eesti novelli” jne), mis toob ühtede kaante vahele kokku meie erinevad kaasaegsed autorid. See võimaldaks kohalikel kirjandushuvilistel saada kiiresti kerge ülevaate sellest, kes kuidas kirjutab – olla justkui kataloogiks, milles sisalduvate tekstinäidete põhjal langetada järgnevaid otsuseid raamatute ostmiseks.
Nüüd kaldusin juba teemast kõrvale, hakkasin lausa heietama, lihtne raamatutvustus muutus järsku sisuliselt palvekirjaks Loomingu Raamatukogu toimetajatele ja kolleegiumile. Kui teha veidi kriitikat, siis seisnebki see selles, et paljude kõnealuses kogumikus leiduvate tekstide puhul on liiga arusaadav, et need on suunatud eelkõige mitte nimetatud adressaadile, vaid kolmandale osapoolele ehk tavalisele lugejale – sageli ei teki seda tunnet, et meil lastaks heita pilk kellegi erakirjavahetusse.
Aga muidu hea. Tekstid on piisavalt lühikesed, enamasti 6–7 lehekülge, et mitte muutuda tüütuks. Ja kuna autorid on erinevad, siis valitseb ka stiililine mitmekesisus. Kõige parem ongi see, et nii saab kiiresti kätte pildi sellest, kuidas keegi kirjutab. Kui olete võtnud nõuks lugeda tänavu ainult ühte Eesti autorite ilukirjanduslikku raamatut, siis soovitan alustada just sellest – võib selguda, et teie plaanid muutuvad.
Kultuur.info virtuaalne kultuurigiid.
JAANUAR
1.–7.01., Tartu V TARTU TALVEMUUSIKA FESTIVAL
1.–7.01., Tallinn VII TALLINNA BACHI MUUSIKA FESTIVAL „BACHFEST“
5.–11.01., Tallinn KORFEST 2018
19.–20.01., Jõgeva BETTI ALVERILE PÜHENDATUD XIII LUULEPÄEVAD „TUULELAPSED“
20.01., Tallinn INTSIKURMU TALIFESTIVAL
24.–26.01., Pärnu DRAAMA 2018 VÄIKEFESTIVAL KRIITIKUTELE
26.01.–4.02., Tallinn, Tartu, Pärnu, Jõhvi MUSTONENFEST
26.01.–14.10., üle Eesti FESTIVAL „KOOLITANTS“
31.01.–4.02., Tallinn DOCPOINT TALLINN
VEEBRUAR
2.–4.02., Tallinn V PARMUPILLIFESTIVAL
3.–4.02., Tallinn SIMPLE SESSION 18
3.–4.02., Laulasmaa XVI TEENIFEST
5.–10.02., Rakvere RAKVERE GÜMNAASIUMI FILMIFESTIVAL
5.–13.02., Tallinn XI TALLINNA TALVEFESTIVAL
9.02., Tallinn ACOUSSION FESTIVAL
10.02., Valga XVIII RAHVUSVAHELINE KLAVERIANSAMBLITE FESTIVAL
10.–11.02., Tartu XVIII EESTI NOORTE TŠELLISTIDE FESTIVAL
10.–22.02., Tallinn FESTIVAL „EESTI TEATER “ESTONIAS““
12.–16.02., Tallinn FESTIVAL „VIRMALISED“
16.–17.02., Kuressaare IV ÜLE-EESTILINE A. RAUDKATSI NIMELINE VÕISTUTANTSIMINE
16.–18.02., Viljandi XVI TUDENGITE TEATRIPÄEVAD
23.02., Tallinn SISEFESTIVAL „MADE IN ESTONIA“
23.02., Tallinn WINTER GRIND
MÄRTS
4.–31.03., üle Eesti FRANKOFOONIA KUU
9.03., Tallinn 9. MÄRTSI TEGEVUSKUNSTIFESTIVAL „TÕSISELT NALJAST“
9.–10.03., Jõgeva XXII ALO MATTIISENILE PÜHENDATUD MUUSIKAPÄEVAD
9.–10.03., Tallinn ARS-I FILMIFESTIVAL „AFF 2018“
10.03., Tallinn XI ETENDUSKUNSTIDE LÜHIVORMIDE FESTIVAL „MADE IN ESTONIA MARATON“
10.03., Valga EESTI MUUSIKAVIDEOTE FESTIVAL
15.–18.03., Tallinn VANAMUUSIKAFESTIVAL „CECILIANA“
19.–25.03., Tartu XV VISUAALSE KULTUURI FESTIVAL „MAAILMAFILM“
22.–24.03., Tallinn TALLINN FASHION WEEK
23.–25.03., Kuressaare ÜLE-EESTILINE KOOLITEATRITE FESTIVAL „SAAREMAA MINITEATRIPÄEVAD“
24.03., Tartu HELI- JA VIDEVIKUFESTIVAL „ERMI ÖÖ“
APRILL
aprill, Tartu VUNK
2.–8.04., Tallinn TALLINN MUSIC WEEK 2018
9.–29.04., üle Eesti SAKSA KEVAD 2018 – FOOKUSES HAMBURG
12.–13.04., Tartu ÕPILASTE TEADUSFESTIVAL 2018
12.–19.04., Tallinn, Tartu EESTI MUUSIKA PÄEVAD 2018 „PÜHA“
12.–22.04., Tallinn TALLINNA VANALINNA TOIDUFESTIVAL
17.–24.04., Viljandi VILJANDI JAZZKAAREKE 2018
19.04., Lehtse VÄIKEKOOLIDE MUUSIKAFESTIVAL „MUUSIKA ME SEES JA ÜMBER“
20.–29.04., üle Eesti JAZZKAAR
20.–23.04., Tartu, Tallinn POOLA JA EESTI KAMMERMUUSIKA FESTIVAL „VARSSAVI KEVAD“
21.–28.04., Tallinn XI KLAVESSIINIFESTIVAL
23.–29.04., Viljandi, TANTSUNÄDAL
26.–29.04., Tartu XVII SUPILINNA PÄEVAD
27.–28.04., Tallinn TALLINN COFFEE FESTIVAL
27.–29.04., Haapsalu XIII HAAPSALU ÕUDUS- JA FANTAASIAFILMIDE FESTIVAL (HÕFF)
27.–29.04., Tallinn TALLINN LARP FESTIVAL / TALLINNA LÜHIROLLIMÄNGUDE FESTIVAL
27.–30.04., Tallinn TRADITSIOONILISE TANTSU FESTIVAL „SABATANTS“
27.04.–5.05., Jõhvi XI JÕHVI BALLETIFESTIVAL
28.04., üle Eesti ÜLE-EESTILINE AVATUD KALASADAMATE PÄEV 2018
28.04.–5.05., Tartu KEVADFESTIVAL „TARTU TUDENGIPÄEVAD“
MAI
2.–5.05., Tartu AUTORILAULUFESTIVAL „MAILAUL“
2.–6.05., Viljandi VILJANDI KOMÖÖDIAFILMIDE FESTIVAL „WILKOM“
5.–6.05., Pärnu PROVINTSITEATRI PÄEVAD
7.–12.05., Tartu, Jõhvi RAHVUSVAHELINE KIRJANDUSFESTIVAL „PRIMA VISTA“
11.–12.05., Mooste MOOSTE ELOHELÜ
12.05., Lao VIII RÄIMEWEST
12.–13.05., Kihlepa VÕILILLEFESTIVAL
17.–19.05., Tartu ULMEFESTIVAL
17.–19.05., Tartu VABADUSE FESTIVAL
19.05., üle Eesti MUUSEUMIÖÖ: ÖÖS ON PIDU!
19.05., Koigi UMBROHUFESTIVAL
23.–27.05., Tallinn TALLINNA KIRJANDUSFESTIVAL „HEADREAD“
25.05., üle Eesti RAHVUSVAHELINE KIRIKUTE ÖÖ
26.05., Abja-Paluoja V MULGI PIDU
26.05., Orjaku TUULEKALA FESTIVAL
26.–27.05., Kuressaare KURESSAARE TÄNAVAFESTIVAL
30.05.–3.06., Tallinn XXXVII TALLINNA VANALINNA PÄEVAD
JUUNI
juuni, Pärnu, üle Eesti ja Euroopa DIVERSE UNIVERSE PERFORMANCE FESTIVAL
juuni–september, Naissaar, üle Eesti NARGENFESTIVAL
1.–2.06., Viljandi VILJANDI HANSAPÄEVAD
1.–3.06., Türi XII TÜRI KEVADFESTIVAL
2.06., Haapsalu HAAPSALU ITAALIA MUUSIKA FESTIVAL
2.06., Häädemeeste PÕHJA-LIIVIMAA FESTIVAL
2.06., Võru V VÕROKEELNE LAULU- JA RAHVAPIDU „UMA PIDO“
2.06., Kohila KAPAROCK 2018
2.06.–1.07., Haapsalu HAAPSALU GRAAFILISE DISAINI FESTIVAL
4.–10.06., Tartu EESTI MOE FESTIVAL
6.–12.06., Tallinn V GUSTAV ADOLFI ORELIFESTIVAL
7.–9.06., Saue, Tallinn XVI RAHVUSVAHELINE NOORTE RÜTMIMUUSIKA FESTIVAL „VISIOON“
7.–17.06., Tallinn, Tartu, Narva FESTIVAL „TADAA!“
8.–10.06., Haapsalu RAHVUSVAHELINE KAASAEGSE TSIRKUSE FESTIVAL „HOOG 2018“
8.–10.06., Uuri BUSHCRAFT FESTIVAL ESTLAND 2018
8.–10.06., Luige FESTIVAL „LUIGE NOKK“
9.06., Virtsu KUNSTIFESTIVAL „TOORTUUMIK“
9.–10.06., Haapsalu KREEGI PÄEVAD
9.–15.06., üle Eesti TALLINNA KITARRIFESTIVAL 2018
10.06., Tallinn ERITI LÜHIKESTE FILMIDE FESTIVAL 2018
11.–17.06., üle Eesti TÄNAVAKUNSTIFESTIVAL „STENCIBILITY“
13.–15.06., Saue XXI LOOMINGU JA IMPROVISATSIOONI PÄEVAD
13.–16.06., Tartu LOODUSFESTIVAL
14.–17.06., Hiiumaa SÕRU JAZZ
16.–17.06., Vastseliina XXIV MAARAHVA LAAT
16.–17.06., Tartu TARTU TÄNAVATOIDUFESTIVAL
16.–23.06., Põhja-Sakala vald XXI SUURE-JAANI MUUSIKAFESTIVAL
20.–22.06., Kihnu saar KIHNU KUDUMISFESTIVAL
22.–24.06., Tartu XVIII ÜLIÕPILASTE LAULU- JA TANTSUPIDU „GAUDEAMUS“
25.06.–08.07., Pärnu, üle Eesti XXXII PÄRNU FILMIFESTIVAL
26.–30.06., Peipsimaa V PEIPSIMAA ORELIFESTIVAL
27.–30.06., Haapsalu HAAPSALU TŠAIKOVSKI FESTIVAL
29.06., Tartu TARTU LINNA PÄEV
29.06., Tartu MUSTLASFESTIVAL „ROMANÕ TŠERGEN“
29.–30.06., Vana-Vigala HARD ROCK LAAGER
29.–30.06., Pühajärve küla RETROBEST FESTIVAL 2018
29.–30.06., Värska SETO FOLK
29.–30.06., Kaiavere FESTIVAL „PUNK’N ROLL“
29.06.–15.07., Ida-Virumaa XX „7 LINNA MUUSIKA“ FESTIVAL
29.06.–5.08., Kabli KABLI PÄIKESELOOJANGU FESTIVAL
30.06.–1.07., Narva III NARVA KESKAJA FESTIVAL
30.06.–7.07., Peipsimaa III PEIPSI JÄRVEFESTIVAL
JUULI
juuli, Jõhvi RAHVUSVAHELINE FESTIVAL „SLAAVI VALGUS“
juuli–august, Pärnu, Riia PÄRNU IN GRAAFIKA
4.–6.07., Tallinn ÕLLESUMMER FESTIVAL
4.–7.07., Rakvere RAHVUSVAHELINE ETENDUSKUNSTIDE FESTIVAL „BALTOSCANDAL“
4.–7.07., Tallinn VIII HORTUS MUSICUSE SUVEFESTIVAL „IN HORTO REGIS“
4.–8.07., Haapsalu XXV HAAPSALU VANAMUUSIKAFESTIVAL
4.–8.07., Sänna SOOME-UGRI FILMIFESTIVAL
4.–8.07., Saaremaa FESTIVAL „HELISEVAD SAAREMAA ORELID“
5.–7.07., Pärnu PÄRNU OOPERIPÄEVAD
5.–8.07., Muhu saar, Kuressaare, Tartu, Tallinn XXII MUHU TULEVIKUMUUSIKA FESTIVAL „JUU JÄÄB“
5.–8.07., Tallinn XIX KESKAJA PÄEVAD
5.–8.07., Võru XXIV VÕRU PÄRIMUSTANTSU FESTIVAL
5.–8.07., Äksi SAADJÄRVE FESTIVAL 2018
5.–9.07., Pärnu PÄRNU HARMONICA FESTIVAL JA KONKURSS „BALTIC-NORDIC OPEN“
6.–7.07., Kohtla-Nõmme FESTIVAL „MÄGEDE HÄÄL“
6.–7.07., Pärnu RANNAFESTIVAL „BEACH GRIND“
6.–7.07., Toomasmäe SETO JAANITULI
6.–8.07., Kihelkonna XXIII KIHELKONNA KIRIKUMUUSIKAPÄEVAD
6.–8.07., Kihnu saar KIHNU MERE PIDU
6.–8.07., Kikkaoja ELEKTROONILISE MUUSIKA FESTIVAL „KÕU“
7.07., Laiksaare VÕNGE 2018. RÄNDAV MUUSIKAFESTIVAL
7.07., Valga VALGAMAA PÄRIMUSKULTUURI PIDU „SÄDE AIAPIDU“
7.07., Lindi küla RANNAKÜLAFESTIVAL „MEIE KÜLA PIDU“
7.–8.07., Tartu TARTU HANSAPÄEVAD
7.–8.07., Tallinn EESTI I KLAVERIFESTIVAL „KLAVERI EMBUSES“
8.–14.07., Viljandi NOTAFE 2018
9.–14.07., Põlvamaa TÄNAVAKUNSTIFESTIVAL „RURAL URBAN ART: PÕLVAMAA“
10.–15.07., Viljandi VILJANDI VANAMUUSIKA FESTIVAL
10.07.–13.08., Tallinn ALION BALTIC FESTIVAL
11.07.–8.08., Pärnu SUVEAARIA. KUNSTIDE SÜNTEES 2018
12.–15.07., Orissaare I LAND SOUND 2018
12.–17.07., Tartu FESTIVAL „KLAASPÄRLIMÄNG“
13.–14.07., Kanepi FESTIVAL „BEER CAMP & ROCK’N’ROLL“
13.–15.07., Haapsalu AMERICAN BEAUTY CAR SHOW
13.–15.07., Kilingi-Nõmme KILINGI-NÕMME LINNAPÄEVAD
13.–15.07., Tallinn TALLINNA MEREPÄEVAD
13.–15.07., Pärnu VI PÄRNU RAHVUSVAHELINE SAKSOFONIFESTIVAL „SAX.FEST ’18“
14.07., Venevere PANDIVERE MUUSIKAFESTIVALI SUVEKRÄU 2018
14.–15.07., Hiiumaa HIIUMAA KAMMERMUUSIKAPÄEVAD
14.–15.07., Roosiku SÜDAMEMUUSIKA FESTIVAL 2018
18.–21.07., Narva BALTIC SUN 2018
19.–22.07., Hiiumaa XIV HIIUMAA PÄRIMUSMUUSIKA FESTIVAL „HIIU FOLK 2018“
19.–22.07., Valgeranna SURFILAAGER 20
19.–28.07., Kuressaare SAAREMAA OOPERIPÄEVAD
21.07., Haapsalu FESTIVAL „ROCK IN HAAPSALU“
21.07., Hingu MOTONOSTALGIA 2018
21.07., Põltsamaa PÕLTSAMAA LOSSIPÄEV
21.07., Pärnu EESTI KÜLAPILLIMEESTE KOKKUTULEK
21.07., Pärnu RÕÕMSATE LASTE FESTIVAL
26.–29.07., Viljandi XXVI VILJANDI PÄRIMUSMUUSIKA FESTIVAL
26.–31.07., Hiiumaa, Tallinn XIII HIIUMAA HOMECOMING FESTIVAL
26.07.–5.08., Raplamaa XXVI RAPLA KIRIKUMUUSIKA FESTIVAL
27.–28.07., Tartu MUUSIKAFESTIVAL „PUNK & ROCK 2018“
27.–28.07., Võsu VÕSU RANNAFESTIVAL „POWER ON THE BEACH 2018“
27.–29.07., Vormsi saar OLAVIPÄEV
27.–30.07., Pärnu PORTSELANIPÄEVAD
27.07.–5.08., Tallinn EUROPA CANTAT XX TALLINN 2018
28.07., Valga X RAHVUSVAHELINE VALGA MILITAARAJALOO FESTIVAL
28.07., Narva-Jõesuu EAST BEACH FEST 2018
28.–29.07., Haapsalu JOOGAFESTIVAL
28.–29.07., Võru VÕRU LASTEFESTIVAL „RÕKKAB RÕÕMUST MAAKERA“
28.07.–12.08., Tallinn XXXII TALLINNA RAHVUSVAHELINE ORELIFESTIVAL
29.07., Tallinn LASNAMÄE PIRUKAFESTIVAL
30.07.–5.08., Hiiumaa HIIUMAA TANTSUFESTIVAL
31.07.–4.08., Kuressaare XXIV KURESSAARE KAMMERMUUSIKA PÄEVAD
juuli lõpp v augusti algus, Vormsi saar VORMSI SURFIPÄEVAD
AUGUST
2.–5.08., Haapsalu AUGUSTIBLUUS
3.–4.08., Põlva INTSIKURMU FESTIVAL
3.–4.08., Palupera LEIGO JÄRVEMUUSIKA FESTIVAL 2018
3.–4.08., Rõngu EESTI HIPHOP FESTIVAL
3.–5.08., Narva-Jõesuu FESTIVAL „KASVA JA KÕDUNE“
3.–5.08., Eivere, Paide VI EIVERE KLAVERIFESTIVAL
3.–5.08., Suuremõisa PÜHALEPA MUUSIKAFESTIVAL 2018
3.–5.08., Tartu TARTU TOIDU- JA VEINIFESTIVAL
3.–5.08., Tartu TARTU SUMMER SWING
5.–11.08., Pärnu PÄRNU MUUSIKAFESTIVAL 2018
7.–12.08., Lihula VIII LIHULA LILLKIRJA FESTIVAL
7.–12.08., Mustvee VM FEST MUSTVEE 2018
8.–12.08., Uhti II KEDRAFEST 2018
9.–11.08., Kuressaare KURESSAARE MEREPÄEVAD
9.–12.08., Haanjamaa HAANJAMAA SUITSUSAUNA NÄDAL
9.–18.08., Tallinn BIRGITTA FESTIVAL
10.08., Elva ELVA ELAMUSFESTIVAL
10.–11.08., Paide ARVAMUSFESTIVAL
10.–11.08., Pärnu XXI PÄRNU GILDIPÄEVAD
10.–11.08., Puhja ROCK@ULILA 2018
10.–12.08., Käsmu VIRU FOLK
10.–12.08., Tartu 13. RAHVUSVAHELINE PUHKPILLIFESTIVAL „MÜRTSUB PILL“
10.–12.08., Narva AJALOOFESTIVAL „NARVA LAHING 2018“
10.–12.08., Tartu EMAJÕE FESTIVAL
10.–12.08., Tõstamaa TÕSTAMAA PÄEVAD
11.08., Pärnu PÄRNU FIDEOFEST
11.08., Pärnu RAHVUSVÄHEMUSTE SUVEFESTIVAL „MULTIKULTUURNE PÄRNU“
11.08., Kose MAHEDA MUUSIKA FESTIVAL 2018
12.08., Haapsalu LASTE KULTUURIFESTIVAL „LAPSEPÕLVEMAAGIA“
12.08., Anija MÕISAKULTUURI FESTIVAL
13.–18.08., Tartu TARTU ARMASTUSFILMIDE FESTIVAL TARTUFF
15.–19.08., Lüganuse vald JÕEFESTIVAL „PURFEST“
15.–19.08., üle Eesti C-JAM CELLOFEST 2018
15.–20.08., Võru linn ja maakond E. TAMME NIMELINE VÕRU PUHKPILLIFESTIVAL
16.–18.08., Pärnu WEEKEND FESTIVAL BALTIC
17.08., Rakvere EESTI ESIMENE ÜLDLUULEPIDU
17.–18.08., Rapla III RAHVUSVAHELINE SEENIORTANTSUFESTIVAL „NAABER, TULE TANTSIMA!“
17.–18.08., Võru VÕRU LINNAPÄEVAD
17.–18.08., Univere küla URISSAARE KANTRI 2018
17.–19.08., Pala SKENERAATOR FESTIVAL 2018
17.–19.08., Ruhnu saar RUHNURAHU FESTIVAL
17.–19.08., Põlvamaa ÖKOFESTIVAL
18.08., Varnja VARNJA SAUNAFEST
18.08., Alatskivi KIRJANDUSFESTIVAL „EESTI LUGEJA“ 2018
18.08., Haapsalu TÄNAVATOIDUFESTIVAL „MAITSETE PROMENAAD“
18.08., Järva-Jaani FILMILINDIFESTIVAL
19.–20.08., Valga FESTIVAL „AUGUSTITÄHED VALGAS“ 2018
19.–31.08., Tallinn XIV TALLINNA KAMMERMUUSIKA FESTIVAL
20.08., Tahkuranna küla TAHKURANNA KURGIFESTIVAL
23.–26.08., Tallinn FESTIVAL „TALLINNA TORNID“
24.08., Laulasmaa VII PÄRTLIPÄEVA PÄRLID
24.–26.08., Haapsalu VALGE DAAMI AEG
25.08., Tallinn TELLISKIVI KIRBUFESTIVAL
25.08., Tallinn KULTUURIÖÖ
25.–26.08., Peraküla NÕVA LESTAFESTIVAL
25.–26.08., Tudulinna alevik SUVELÕPUFESTIVAL „TUDULINNA TULED“
31.08.–1.09., Tartu APARAADITEHASE FESTIVAL
SEPTEMBER
1.–2.09., Tallinn UUE MAAILMA TÄNAVAFESTIVAL 2018
1.–9.09., Narva NARVA OOPERIPÄEVAD „CONTEMPART“ 2018
3.–9.09., Tartu EESTI TEATRI FESTIVAL „DRAAMA“
3.–9.09., Saaremaa SAAREMAA TOIDUFESTIVAL
7.–9.09., Haapsalu NOSTALGIAPÄEVAD
8.09., Tallinn KIRJANDUSTÄNAVA FESTIVAL
8.09., Otepää KUKESEENEFESTIVAL 2018
10.–16.09., Tallinn XIII TALLINNA DISAINIÖÖ FESTIVAL
14.09., Tallinn IMELIKE FILMIDE FESTIVAL
14.–15.09., Rapla KULTUURIFESTIVAL „SÄRIN“
14.–15.09., Tihemetsa SEENEFESTIVAL
17.–22.09., Tallinn COMEDY ESTONIA KOMÖÖDIAFESTIVAL „PÕRSAS KOTIS“
17.–23.09., Hiiumaa HIIUMAA TOIDU- JA KUNSTIFESTIVAL
19.–21.09., Tallinn VALGUS KÕNNIB 2018
19.–23.09., Lihula, Haapsalu 16. MATSALU LOODUSFILMIDE FESTIVAL (MAFF)
19.–23.09., Rakvere RAHVUSTOITUDE FESTIVAL „KAMALAMMAS“
20.09., Tallinn MIKROTONAALSE MUUSIKA FESTIVAL „SOUND PLASMA“
20.–22.09., Tallinn RAHVUSVAHELINE IMPROTEATRITE FESTIVAL „TILT“
21.–22.09., Tallinn ÖKOMÄSS 2018
21.–23.09., Narva STATION NARVA 2018
22.–23.09., Tartu JAAPANI POPKULTUURI FESTIVAL „ANIMATSURI 2018“
24.–30.09., Tartu SÜGISFESTIVAL „TARTU TUDENGIPÄEVAD“
27.–29.09., üle Eesti TEADLASTE ÖÖ FESTIVAL
28.–30.09., Kihnu saar KIHNU VIIULIFESTIVAL
29.09., Tallinn ÕUNAFESTIVAL
OKTOOBER
4.–10.10., Tallinn TALLINNA MOEFILMIDE FESTIVAL „MOEKUNSTIKINO“
5.–6.10., Viljandi PÄRIMUSMUUSIKA LÕIKUSPIDU
5.–7.10., Tartu RAHVUSVAHELINE AUTORILAULU FESTIVAL „LEHESAJU MUUSIKA“
5.–12.10., Tallinn XI RAHVUSVAHELINE FESTIVAL „KLAVER 2018“
6.10., Nõo VALGUSE FESTIVAL
8.–28.10., üle Eesti FILMIFESTIVAL „KINO MAALE“
9.–12.10., Tallinn TALLINN COMEDY FESTIVAL
9.–14.10., Viljandi VILJANDI KITARRIFESTIVAL
9.–17.10., Tallinn, Viljandi, Sillamäe, Narva KULDNE MASK EESTIS
10.–28.10., üle Eesti HÕIMUPÄEVAD
11.–13.10., Tartu TRADITSIOONILISE TANTSU FESTIVAL „SABATANTS“
11.–14.10., Tartu VII RAHVUSVAHELINE A-FESTIVAL
11.–14.10., Tõrva TÕRVA DOKFEST
12.–14.10., Tartu XXIII RAHVUSVAHELINE VANAMUUSIKA FESTIVAL „ORIENT ET OCCIDENT“
13.–28.10., üle Eesti LASTE JA NOORTE MUUSEUMIDEFESTIVAL „AVATUD MÄNGUVÄLJAD“
17.–20.10., Tallinn TALLINN FASHION WEEK
19.–24.10., Tallinn SÜGISFEST
20.–28.10., Tallinn VII NU PERFORMANCE FESTIVAL
25.–27.10., Tallinn TALLINN FOODFEST
25.–28.10., Tallinn FESTIVAL „ÜLE HELI“
25.–28.10., Tartu TARTU VALGUSFESTIVAL TAVA 2018
29.10.–3.11., Tartu, Tallinn XVII RAHVUSVAHELINE NÜÜDISMUUSIKA FESTIVAL „AFEKT“
31.10.–2.11., Tallinn RAHVUSVAHELINE TEATRIFESTIVAL „NAKS“
NOVEMBER
November–detsember, üle Eesti JÕULUJAZZ
5.–8.11., Tartu MEDITSIINITEEMALISTE FILMIDE FESTIVAL MEFF 2018
5.–11.11., Viimsi VIIMSI HAPPY JAZZ FESTIVAL
6.–28.11., Tallinn SKULPAKUU
8.–9.11., Tartu INTERDISTSIPLINAARNE FESTIVAL „HULLUNUD TARTU“
8.–10.11., Tallinn XXII MARDILAAT
9.–11.11., Tartu III TARTU NOORTE FOLKLOORIFESTIVAL
9.–12.11., Tartu, Narva VIII TARTU RAHVUSVAHELINE DŽÄSS- JA RÜTMIMUUSIKA FESTIVAL „IDEEJAZZ“
12.–17.11., Ida-Virumaa PÕHJAMAADE NÄDAL 2018
16.–25.11., Tallinn, Tartu LASTE- JA NOORTEFILMIDE FESTIVAL „JUST FILM“
16.11.–2.12., Tallinn, Tartu PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
23.11.–1.12., Väike-Maarja X VÄIKE-MAARJA MUUSIKAFESTIVAL
24.11.–2.12., Tallinn, Tartu VARAJASE MUUSIKA FESTIVAL „TALLINN FEAT. REVAL“
DETSEMBER
2.12.2018–7.01.2019, üle Eesti JÕULUMUUSIKA FESTIVAL „KIRIKUPÜHAD MAARJAMAAL“
2.12.2018–10.01.2019, Tartu JÕULULINN TARTU
7.–9.12., Rakvere FESTIVAL „DARKLAND FIRE 9“
9.–15.12., Tallinn TEATRIFESTIVAL „TALVEÖÖ UNENÄGU“
Alates 17. oktoobrist 2017 on Kadriorus Eduard Vilde Muuseumi teise korruse saalides avatud erinäitus „Kohvist viidud. Kohvi(ku) jälg Eesti kunstis ja kirjanduses”.
Puutrepist üles kõndinud, ootas mind ees kolme saali peale ära jagatud mitmekülgne näitus, mis tutvustab kohvijoomise ajaloolisi arenguid Euroopas ja Eestis, kus viimane kujunes omal ajal linnakultuuri lahutamatuks osaks.
Esimesesse saali sisenedes avanes kohe hubane kohvikumiljöö, kus väikesed ümarad lauad olid kaetud valgete linikutega ja läbipaistva plastikkattega, millel kirjapildis Eesti kirjanike mõtted kohvikukeskkonnas kirjutamisest. Pruunid, seljatugedega toolid kuulusid eksponaatidena nende lauakeste juurde, võimendades meeleliselt vanamoodsat atmosfääri. Ukse kõrval kapil seisid tassid, lusikad ja kohviaparaat, millest soovijad saavad endale soojendavaks turgutuseks lasta värskelt röstitud orgaanilist kohvi. Ruumi teises nurgas rippus seinal ajaleht, mille esilehel oli lugu sellest, kuidas sõna „kohvik” 100 aastat tagasi kasutusele võeti. Niisiis, maitseelamuse ja vaimu arendamise praktilised võimalused käsikäes.
Keskmises saalis kaunistasid seinu kohvi- ja kohvikutemaatikaga seotud erinevas suuruses maalid. Akna kohal oli esindatud väljapanek Eesti autorite kohviainelisest lüürilisest loomingust värssides.
Kolmandas saalis olid seinu ilmestavatele maalidele täienduseks kirjalikud tekstid Eesti legendaarsetest kohvikutest Werner ja Pegasus. Nii nagu keskmises ruumis, seisid ka siin põrandapinnal omanäolised, traadist punutud, haprad toolitaolised kunstipärased moodustised, millel puudus istumiseks vajalik põhi. Läbi kõigi näitusesaalide kõlas ahvatlevas atmosfääris vaikne, rahulik, rõõmsameelne kohvikustiilis klaverimuusika, mida saatis maheda kõrvapaitusena seinas paiknenud kõlar.
Tore, kunstiliselt stiilne, maailmapilti avardav näitus kõneleb läbi väljapandud kirjaridade ka sellest, mida tähendas kohvikukeskkond vabaduse puudumise ajal vabadust ihkavatele tavakodanikele ja kirjanike kogukonnale Eestis ning kuidas on kohvikud läbi aegade olnud maailma kirjandusklassikutele inspiratsiooniallikas ja suurteoste sünnipaik.
Huvitav näitus mõnusas keskkonnas jääb külastajatele avatuks kuni 6. jaanuarini 2018.
Lisatud pilt: Endel Kõks „Kohvikus”, 1940, TKM
Lisainfo: Näitus „Kohvist viidud. Kohvi(ku) jälg Eesti kunstis ja kirjanduses”
Neljapäeval, 28. septembril 2017 toimus Paides suurejooneline kultuuriloopäev ja -konverents „Hermann Hesse 140 – Paide päritoluga maailmakuulus kirjamees“.
Paide on kuulsa saksa kirjaniku vanaisa kodulinn ja isa sünnilinn. Kuigi kirjanik Eestisse ei jõudnud, saatsid teda läbi elu isalt kuuldud imelised jutustused Eestimaast ja Paidest, mis ehitasid juba lapsepõlves tema hinges üles omaenda väikese Eesti. Neid mõtteid on ta oma loomingus väljendanud.
Kõnetav kultuuriprogramm pakkus osalistele mitmekülgset, harivat elamust nii siseruumides kui ka väliskeskkonnas.
Päeva peale jagatud mitmekihiline programm algas hommikul raekoja majas avakõnede ja näitusega „Kirjanik Hermann Hesse ja Paide“. Informatiivsed tekstid ja fotod rääkisid kirjaniku perekonna lugu ja tõid välja seosed Eestimaa südamega. Näitusega tutvumist raekoja teise korruse kaunis saalis saatis pianist valgel klaveril mõnusate meloodiatega. Järgnesid tervituskõned ja päevakava tutvustus. Sõna võtsid omavalitsusjuhid ja kultuuritöötajad. Publiku hulgas viibis ka Hesse loomingu uurijaid Saksamaalt. Avakõnedest jäid kõlama mõtted, et ise Eestit mittekülastanud Hermann Hesse kätles oma esivanemate kodumaa atmosfääriga läbi kuuldud ja mällusööbinud lugude. Üleüldse olevat Eestimaa süda nagu üks imedemaa, mis seotud mõjukate kultuuri suurkujudega nii Eesti kui maailma mastaabis.
Raekoja saalist liikus sõbralik vaimustunud rahvamass tänavale, kus esitati ülevaade Hessede elust Paide linnas, perekonna traditsioonidest, põhimõtetest ja eluviisidest. Käest kätte liikusid vanad fotod perekonnaliikmetest. Pikemalt peatuti kirjaniku maakonnaarstist vanaisal Carl Hermann Hessel ja tema teenetel paiksele elule, kes on aktiivse, väärika kodanikuna jäänud linna ajalugu ilmestama.
Edasi mindi kirikusse, kus kirjaniku vanaisa ja isa Johannes Hesse mõlemad omal ajal teenistusi läbi viisid. Vaimulikena aitasid nad luua orbudekodu, mille juurde tekkis ka eestikeelne kool. Rõõmsameelne vanaisa Carl Hermann Hesse algatas ka kirikukoori ja aitas pärast kiriku põlengut selle taastamiseks kõrgematelt poliitilistelt instantsidelt raha taotleda.
Pühakoja seinte vahelt viis tee edasi Reopalu kalmistule, kuhu on maetud nii eestlasi kui baltisakslasi. Siin, kõrgete kohisevate puude all asub Hesse perekonna rahula, kus puhkavad legendaarne Paide kreisiarst doktor Hesse ja tema pereliikmed. Kõnest hauaplatsi juures sai teada, kuidas Carl Hermann Hesse käinud tihti kalmistul istumas ja jumaldanud eriliselt sealt tagasikõndimist linna poole. Ka meie grupi liikumine viis meid tagasi linna, kultuurimajja, kus kohvipausi järel algas konverents ettekannete ja jooksvate küsimustega.
Kuna konverentsi esimene pool kujunes kakskeelseks, oli tehniliste vahenditega tagatud kahepoolne tõlge. Avakõnede hulgas ütles paar tunnustavat lauset Paide kultuurielu arengute kohta kultuuriminister Indrek Saar, kes jättis õhku lootuse Paides kord ka midagi Hesse põhjal lavastatut vaadata. Sealjuures kutsus ta üles mõtlema helgelt ja unistama suurelt.
Algasid ettekanded kirju lillemerega kaunistatud laval, kus tunnistati, et kuigi kirjanik pole kirjutanud eraldi elulugu, on tema looming samas üsna autobiograafiline. Linnulennul vaadeldi kirjamehe kujunemislugu alates lapseeast, tema sisemaailma avanemist, jõudmist poeetilise eneseotsinguni ning eneseteostust koolides, praktikumides ja ametites. Peatuti esimestel kirjatöödel, reisidel, kirjeldati pere loomist ja kodu rajamist, aiatöid ja kirjaniku kiindumust erilisse kirsipuusse, samuti tema Idamaade lummust, meditatsioone ja loomingulist kriisi. Tsiteeriti Hermann Hesset tema enda mõtetega, et ta olevat pigem otsija – nomaad, mitte paikne talupoeg. Tutvustustest ilmnesid huvitavad faktid, et kirjanik pühendas oma kolmele abikaasale igaühele oma muinasjutu ja et lisaks kirjutamisele ta ka maalis. Rõhutati Hermann Hesse kui 20. sajandi ühe kultusautori erilist tunnetuslikku seost muusikaga, mis oli nagu tema hingeline kodumaa.
Pärast lõunapausi kultuurimaja kohvikus jätkus konverents veel kahe ettekandega, milles vaagiti Hermann Hesse mõju eesti kirjanike loomingule. Nimeliselt mainiti ära Karl Ristikivi, Betti Alver, Paul Viiding ja Ene Mihkelson. Teema ilmestamiseks loeti nende eesti autorite tekstidest ette kohad, kus on mainitud Hesset. Eraldi teemana puudutati klassiku unustusse vajumist ja taasavastamist, millest viimane toimus tänu ameeriklastele Vietnami sõja aegu ja kuidas mõõna järel tema looming uuesti ausse tõusis.
Viimases ettekandes võeti vaatluse alla, kuidas Baltimaade ajakirjandus suhtus Hermann Hesse loomingusse. Kirjandusloolased üldiselt ei pidavat teda baltisaksa kirjanikuks. Nimetati peamised baltisaksa väljaanded, mis Hermann Hesse varasema loomingu ajal ilmusid, ning kuidas nendes autorit oli kiidetud ja kritiseeritud.
Konverentsile pani piduliku punkti meditatiivne tantsuetendus „Siddhartha“, mis on valminud klassiku enda samanimelise teose ainetel.
Nii möödusid kuldsed kultuuriloolised tunnid, mis olid pühendatud Paide taustaga maailmakodanikule, kes on kirjutanud kirjandusloo kullafondi sellised pärlid nagu „Stepihunt“, „Siddhartha“ ja „Klaaspärlimäng“.
Siinkohal lõpetaksin konverentsi kajastamise väikese omapoolse mõtisklusega.
Vanas eas kirjutatud jutustuses „Puud“ filosofeerib Hermann Hesse:
„Puud on minu meelest ikka kõige veenvamad jutlustajad…“
„Puu kõneleb: minus on varjul tuum, säde, mõte, ma olen osa igavesest elust. Minu ülesanne on luua ainukordset, et selle kaudu kehastada ja näidata igavest…“
„Puudel on pikad mõtted, pikaldased ja rahulikud, nagu neil on meist pikem eluigagi…“
Nende klassiku sõnade põhjal võtaksin kokku tema enda olemuse. Pisikese Paidega seotud suure maailmakirjaniku meeliköitvad mõttekäigud, mis sisaldavad kustumatu sädemena ürgset tuuma, elavad veenvalt läbi aegade igavesti, pakkudes vaimutoitu ka eestimaalastele – väikerahvale, kes jääb surematu jutlustaja perekonnalooga alatiseks seotuks.
Foto: Paide Kultuurikeskus
Koidula tänav moondub sel laupäeval Kirjandustänavaks, mis kätkeb endas nii suurel hulgal põnevaid ja erinäolisi sündmusi, et igav ei hakka mitte kellelgi, olgu siis tegu suure või väikese lugejaga.
Kuidas sündis sellise festivali idee ja miks korraldate festivali just Kadriorus?
Kõigile on teada, et Kadriorus on palju kunsti. Weizenbergi tänava ääres on nii Kadrioru kunstimuuseum kui ka Kumu. Samas selle tänavaga paralleelne Koidula tänav on väga tihedalt täis eesti kirjanike ja kirjanduse jalajälgi. Tekkiski mõte kirjandusliku Kadrioru olemasolu rohkem avaliku ruumina teadvustada ja samas ka sõna otseses mõttes kirjandus tänavale tuua.
Kas festival on kuidagi seotud ka “HeadReadi” või Tartus toimuva “Prima Vista” kirjandusfestivaliga?
Mõlemad festivalid on meie suured sõbrad. “HeadRead” on oma telgiga festivalitänaval esindatud. Samuti on kohal kirjanduslinn Tartu, kes ka “Prima Vistat” korraldab. Täiendame üksteist imeliselt.
Kes on Kirjandustänava festivalile oodatud ja kas tulekuks on vaja mingit ettevalmistust?
Oodatud on kõik, kes tunnevad, et see üritus tekitab mõnusat huvi, paneb kulmu kergitama või lausa “ohhoo!” ütlema. Ettevalmistuseks on vaja ilmale vastavat riietust, sularahavaru ning muidugi sõbralikku ja uudishimulikku meelt.
Millised tegevused on kavas noorematele kirjandussõpradele?
Rahva Raamat ja Eesti Lastekirjanduse Keskus keskenduvad oma telgis ainult lastele. Segasummasuvila nime kandev telk on pilgeni täis põnevat lastekirjandust, igal täistunnil lahedaid tegevusi, lisaks töötoad. Samuti pakub lastele kuhjaga toimetamist Tallinna Keskraamatukogu. Laste raamatute juurde toomisele on vaja suurt tähelepanu pöörata ja on väga rõõmustav, et meie festivalialal võimendub see eesmärk mitme osapoole koostöös.
Kava on väga mitmekesine ja kirju. Kas saaksite anda mõne soovituse, millest üks korralik kirjandussõber kindlasti ilma jääda ei taha, ja ka mõne sellise soovituse, mis sobiks huvitujale, kes end ehk veel veidi kirjanduskaugena tunneb?
Tõeline kirjandussõber võiks kohal olla erinevate kirjanike esinemistel ning põnevate sisuliste kirjandus- ja kultuuriteemaliste vestlusringide juures. Elava kirjanduse kuulamine kirjaniku enda esituses on midagi muud kui raamatu lugemine koduses üksinduses. Samuti võiks tutvuda uute raamatutega, mida festivalil esitletakse. Ja kahtlemata peaks tõeline kirjandussõber käima istumas Mati Undi pingil, mille avame kell 12 Luigetiigi kõrval. See on kirjandusliku Kadrioru oluline maamärk, Koidula tänaval elanud Mati Undi jälje jäädvustamine seal, kus ta ise armastas käia.
Veidi kirjanduskaugem inimene võiks julgelt telkidesse sisse astuda ja uudistada. See võib olla tõeline avastus, mille kõigega tegeleb näiteks Eesti Rahvusraamatukogu või millist eriti sisukat ja harivat kultuuriajakirjandust meil ilmub. Kõik need organisatsioonid on tulnud tänavale, oma harjumuspärasest keskkonnast välja. Nad soovivadki tutvustada kõike, millega tegelevad. See on väga põnev. Kahtlemata võib natuke kirjanduskaugem inimene tulla nautima ka lihtsalt uue festivali melu ja sügisest Kadriorgu.
Toimub ka Ööülikooli salvestus. Mis teemadel juttu tuleb?
Raadio Ööülikool koos festivaliga on välja pakkunud eriti paeluva ja huvitava teema. Joonas Hellerma ja Kadri Tüür mõtisklevad keskkonnahumanitaariast. Põhiküsimus on, et kuidas saavad humanitaarteadused panustada üleilmsete kliimamuutustega toimetulekusse. Tõepoolest, selle mastaapse ja kriitilise probleemiga silmitsi seismine ei ole pelgalt loodusteadlaste pärusmaa. Humanitaaridel on siin oluline roll täita. Milline? Kuidas saab kas või kirjanduse ja loodus suhete uurimine kõigele sellele kaasa aidata? Kindlasti tasub tulla kuulama!
Kas oodata on ka mõne uue raamatu esitlust?
Festivalil esitletakse lausa kuut uut raamatut, millest kahe sisu on otseselt Koidula tänavaga seotud. Oleme väga rõõmsad, et kirjastused on oma esitlusi rihtinud just festivali ajaks.
Kas festivalilt saab endale ka lugemisvara osta?
Festivalilt saab osta nii uut kui ka vana raamatut ja spetsiaalselt Rahva Raamatu koostatud lastekirjanduse valikut.
Oodata on ka fiktiivseid monumente. Kes on monumentide autorid ja kellele sellist fiktiivset au osutatakse?
Tahame pisut provotseerida ning pakume välinäituse ja väikese performance’i abil välja, millistele kirjanikele võiks Tallinnas veel oma monumendi või mälestustahvli püstitada. Näitusevisuaalis oleme need fiktiivsed monumendid ka konkreetsetele Tallinna tänavatele paigutanud. Oma monumenti igatsevalt sammuvad kohale Mati Unt, Jaan Kross, August Gailit ja Silvia Rannamaa.
Kas tulevikus on kavas Kirjandustänava festivali ka mõnes muus linnajaos pidada?
Kadriorust me kindlasti välja ei lähe, aga nagu suursündmustel kombeks, siis on ka meie festivali kasvupotentsiaal suur.
Kuidas valisite festivalile kirjanikke?
Programm kujunes koostöös asutustega, kes on festivalil oma alaga esindatud. Nemad valisid esinejad ja teemad, nii et kokkuvõttes on see tõeline koosloome.
Eriti südantsoojendav on, et Kadrioru kogukond ja Koidula tänava elanikud on meie ettevõtmisesse suhtunud väga positiivselt. Üks maja korraldab oma õuel ka ise ühe tõeliselt rikkaliku programmiga kirjandushoovi sündmuse. Seal on muusikat, raamatuid, lastetegevusi, kohvik jpm. Ka kohalik asumiselts on mestis ja korraldab kultuuriloolisi Kadrioru-tuure. Samuti on sündmusesse kõvasti panustanud Koidula tänaval asuv kohvik Gourmet Coffee.
Kirjandustänava festival sünnib väga paljude toredate koostööpartnerite koostegemises ja nii see ju ainult olla saabki!