Rubriik: Intervjuu

Palju õnne, Anne, näituse “Radikaalne valgus” avamise puhul! Meil on väga hea meel, et sa siia jõudsid.

Aitäh, mul on suur au, et mind Tallinnasse uude Kai kunstikeskusesse kutsuti ja et mul oli nii imetore meeskond ja nii äge hoone, kus täiesti uus teos luua.

Oled eelmistes intervjuudes maininud, et sina kui kunstnik saad inspiratsiooni kontekstist ja ruumidest ning sulle meeldib kasutada kohaspetsiifilisteks installatsioonideks suuri ja avatud ruume, millel on ajalooline narratiiv. Kas võiksid kirjeldada käesoleva skulptuuri ehitusportsessi ja selle erilisust ajas ja/või ruumis? 

Kui Karin Laansoo kutsus mind eelmisel kevadel esitama ideed Kai kunstikeskusesse teose loomiseks ning kirjeldas mulle selle ajalugu ja konteksti ning kui ma augustis esimest korda Tallinna tulin, et hoonet näha, olin ma tõesti vaimustuses ja armusin sellese üsna esimesest silmapilgust: selle kaarjasse lakke ja fakti, et see oli kunagine allveelaevatehas. Selles hoones on midagi väga romantilist, teatud nostalgia ja soe endassemattev õhustik. See on täiuslik ruum suuremahuliseks installatsioonkunstiks ja ei juhtu tihti, et saaksin suures siseruumis luua üheainsa monumentaalse teose. See annab loojale võimaluse luua teos, mis saab tema karjääris märkimisväärseks. See on kingitus kunstnikule.

Kuna kogeme ja elame läbi olulisi ajaloolisi muutusi ning väljakutseid nii tehnoloogias, poliitikas, keskkondlikul tasandil kui ka filosoofiliselt, on meil kodanike ja kunstnikena võimalus panustada, kommenteerida ja mõjutada kogukonda positiivselt. Samuti panustada kaasa kaasaja vormimisse, kritiseerida, tuua päevavalgele probleeme ja tõsta teadlikkust.

Praegu ei ole vaikne neutraalne kodukeskse utoopia ajastu, vaid kiirenenud ja muutuv aeg. Kunsti kaudu saab asju panna perspektiivi korraga mitmel tasandil ja kunst pakub omakorda emotsionaalselt ja vaimselt vaikset kohta, et kogeda seda, mis toimub, ilma et peaks mõtlema analüütiliselt igapäevaste praktiliste piiride sees.

See annab võimaluse vaimselt avaneda, mõtiskleda vabalt ja võttes endasse kunsti, mis adresseerib küsimusi hoopis kognitiivsemal, sensoorsemal, emotsionaalsemal ja füüsilisemal tasandil. Kunsti sisu ja seda majutava hoone (aja)loo kooslus annab vaatajale terviklikuma ja võimsama elamuse ning teose potentsiaal on suurem. Kui Kai kunstikeskus 100 aastat tagasi ehitati, oli, nagu praegugi, muutuste aeg. Aastakümneid järjest oli sõdu ja kannatusi, genotsiide ja rahvaste jagamist riikide vahel, maade ja rikkuste suuremastaabilist vargust, naised võitsid kätte õiguse valida, tekkis psühholoogia kui liikumine, tööstusajastu tegi inimesi rikkaks, kunstis tekkisid kõike olulisemad ja radikaalsemad suunad. Ka tänapäeval on meil võimalus vastata ja reageerida teadlikult muutunud aegadele. Luues teose, milles segunevad ajaloolised mälestused ja Kai kunstikeskuse mitmekülgne ajalugu, suuremõõtmeline ruum ning valget vaala meenutav sisemus, tahtsin uurida valge värvuse täit potentsiaali monumentaalse mälestusmärgi, labürindi või maatriksina. Tahtsin teosega publiku üleni endasse võtta, luua sissepääs aktiveerimaks muutust ja puhastada nii meie minevikku kui ka tulevikku.

Installatsiooni saatva muusika autor on Austraalia helilooja JG Thirlwell, kellega oled koostööd teinud 20 aastat. Mis teeb ühe koostöö nii jätkusuutlikuks?

Koostöödel on lõputuid vorme. Meie puhul toimub koostöö sobiva projekti korral. Teen Thirlwelliga koostööd iga paari-kolme aasta tagant, ja tavaliselt alati on need monumentaalsed teosed. Tal on võime kehastada ja väljendada helide kaudu vaikset, kuid samas dramaatiliselt levivat häält. Minu jaoks valdab ta detailset kõige suuremat võimalikku heli, mis jääb tajutava kuulmisspektrumi sisse. Samuti on oluline tunda teineteise loomingulist keelt ja võimeid. Tean, mida ma tema tööst eeldada ei saa ja mida saab veel kaugemale arendada. Arvan, et on oluline tuua välja parim, mis teises on, arvestades seejuures tema loomingulist keelt. Kui seletan talle konteksti ja helide stiili, mis peaks sobima ja harmoniseeruma kunstiprojekti või installatsiooni sisuga, paneb ta põhimõtteliselt alati täppi – aga samas on oluline, et tal oleks täielik loominguline vabadus, nii et ta tegutseks iseendast lähtuvalt. Mul on määratu austus tema talendi vastu, selle vastu, kuidas ta oskab väga vaikselt instrumentide valiku ja helimaastike kaudu kutsuda publikus esile tundeid või meeleolusid.

Sinu installatsioonile otsitakse ka kohalikku helitausta Tallinn Music Weeki (24.–29. märts) toimumise ajaks – kas sa tead, mida otsid, või on see rohkem kehaline tunnetus, mis toimub, kui õiget heli kuuled? 

Kutsume huviga Tallinn Music Weeki raames Eesti heliloojaid pakkuma heliteoseid, mis vastaks installatsioonile ja mida nad saaksid seal ruumis esitada. See võiks peegeldada nii valguse kogemist kunstivormina kui ka ruumi maatriksilist kompositsiooni. Arvan, et on oluline toetada ja kaasata kohalikku kogukonda ühise kunstikogemuse kaudu – see kuulub kõigile ja ma arvan, et minu töö ühendamine Eesti tundmustega on väga meeldiv ja inspireeriv kõigile osalejatele. Heliteos võib olla täiesti abstraktne kompositsioon, mis evib tundeid, mida komponist tunneb, kui valguskeskkonda kogeb, aga see võib olla ka muusikalisem helitöö, nagu näiteks orkestriteos või kammerteos.

Milline kunstivorm on sinu jaoks kõige “toitvam”? Näitlejad ütlevad tihti, et ei jõua ise teatrisse, kirjanikud, et ei loe palju raamatud. Kas sina võtad aega, et teiste kunsti kogeda?

Arvan, et on oluline teiste kunstnike töid kogeda, näitusi külastada, kolleege toetada ja näha töid erinevatest kaanonitest ja ajastutest. Me ei ela mulli sees. On oluline näha, mis on varem toimunud, aga samuti tuleb mõista tsivilisatsiooni üldisemaid probleeme ja ka kontekstualiseerida kunstiajalugu. Samas inspireerivad mind ka kino, reisimine, filosoofilised ja kirjanduslikud tekstid, vestlused, seikluslikud vägitükid ja tehniline uurimistöö. Pean ütlema, et kirjanikud, keda tunnen, loevad palju, aga ma saan aru soovist olla värske ja autente, olla teiste autorite stiilist puutumata. Saan tihti rohkem inspiratsiooni kunstnikest, kelle stiil on minu omast väga erinev. Näiteks meeldivad mulle Paul McCarthy tasakaalutu maailm ja algusaegade dokumentaalfotograafia, aga samamoodi inspireerib mind minimalism, modernism ja eeterlik valguskunst, seega ma ei väldi enda töödega sarnast kunsti. Ma arvan, et mulle meeldib natuke igast asjast, tingimusel, et sellel on loomingulist sügavust, kvaliteeti ja autentsust, mis minuga resoneerub ja mida ma igatsen. Samas ei käi ma kogu aeg muuseumites ja galeriides, selles mõttes olen ma enda töösse väga süvenenud.

On sul mõni lemmik mälestus valgusest – kust kohast ja mis ajast on see pärit, ükskõik kas kunstlik või looduslik?

Pean ütlema, et see on keskööpäike Norras, valged ööd, millel on sametiselt sinised nüansid. Olen seda näinud ka Alaskal, aga see polnud samasugune. Ilmselt on Eestis suviti samasugune olukord. Samuti armastan seda, kui talvepäike tuleb nähtavale ja lumelt tagasi peegeldub. Põhjamaade valgus on kogu aasta ringi üsna karge ja toonilt sinine. Mulle meeldib ka soojemate maade pehme kollane valgus. Sedasorti valgus, milles Terrence Malick filmi väntaks. Lapsena reisisin perega palju ja ma olin alati lummatud linnade valgusest, vilkuvatest siltidest suurtes linnades nagu Pariis või London.

Viimaseks – mis on su kõige radikaalsem idee, mida pole jõudnud veel ellu viia, aga mis peab tehtud saama? 

Teen seda praegu. Aga kes teab, mis tulevik toob! On paar asja, mis ootavad elluviimist, aga nagu ütlesid viikingid: kes elavad, need näevad.

Anne Katrine Senstadi intervjueeris Liisi Rohtung.

Fotod: Renee Altrov, Stefano Giovannini

Ilmselge küsimus, millega alustada: kuidas valisite säärase huvitava bändinime?

Meie ei valinud, nimi valis meid. See moodustub meie perekonnanimedest: Šipavičius – Sheep, Gecevičius – Got, Vaškas – Waxed.

Kes moodustavad bändi ja kuidas te kokku saite?

Simonas ja Paulius olid Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia jazzi-osakonna kursusekaaslased. Valmistasime ühe teise bändiga ette mõningaid lugusid konkursile Vilnius Jazz Young Power. Pauliusel oli prooviruum, kus muuhulgas käis ka Adas trumme harjutamas. Nõnda kohusime seal, hakkasime koos katsetama ja jäime tänaseni kokku.

Kui suur on Leedu jazzi-skeene ja kuidas teie sellesse oma kaasaegse kõlapildiga sobitute? Kas peate ennast üldse jazz-bändiks?

Skeene on Leedu suuruse riigi kohta küllaltki suur. See varieerub klassikalistest jazz-bändidest eksperimentaalsete hullusteni. Samuti on väga aktiivne alternatiivse muusika skeene, millel on mõningasi jazzi-eelistusi. Meil on raske ennast määratleda: otsime enda muusika kirjeldamises rohkem uusi termineid või ütleme lihtsalt, et see on “power jazz” või “turbo jazz”. Ent jah, selles on siiski “jazz” sees.

Kas teil on suuri mõjutajaid, valguskiiri, kelle poole ülesse vaadata?

Meie suurim mõjutaja on muusika. Kuulame palju eri tüüpi ja žanrilist muusikat. Kuulame isegi siis, kui see ei meeldi – mõningaid asju lihtsalt selle pärast, et neid oleks huvitav proovida mängida.

Tummfilmi saatmine ei ole teie jaoks uudne kogemus. Mis paneb filmide juurde tagasi tulema?

Tummfilmidele helitasuta tehes on muusikale lähenemine väga huvitav. Me improviseerime palju, püüame mitte tüdineda ja isegi kui mängime üha uuesti ja uuesti sama filmi taustaks, kõlab see iga kord veidi teisiti. Peame leidma teineteisega uusi seoseid, sest harilikult mängime kõik kolmekesi koos, ent tummfilmide puhul tuleb jätta mõningast ruumi filmile, mitte seda üle mängida. See pakub väljakutset ja meile meeldib see alati!

Teie esinemisi tõukab tagant ka visuaalne stiimul: transsi viivad valguspildid, teatraalsed muusikavideod jne. Milline on teie suhe visuaalkunsti ja teatriga?

Meil on lisaks SGW-le veel mitmeid eraldiseisvaid projekte ja kõigil meil on mõningane kogemus teatri, tantsuteatri või filmikunstiga: muusika loomine, kaasaegsete tantsijatega improetendusel mängimine, filmide helitausta tegemine. Sheep Got Waxediga oleme loonud taustamuusika ka teatrietendusele “Kaklusklubi” (lavastaja Vidas Bareikis), mida elava muusikaga saatsime. Muusika visuaalne aspekt aitab improviseerijatel lugu oma mänguga üles ehitada. See peab kuulajale midagi ütlema, mitte olema lihtsalt hunnik helisid. Aga sageli toimub see teadvustamatult ja me püüame lihtalt head muusikat luua.

Kuidas on kultuuriga üldisemalt? Kuidas teie muusika üldpilti sobitub? Kas sellel peab olema impulss ravida ühiskonda, päästa noorsugu, millegi vastu (või siis mitte) protesteerida jne?

Me püüame oma muusikaga poliitikat mitte segada. Jah, meil on asjadest oma arusaamad, ent meile meeldib ennast muusika kaudu rohkem puhastada kui ajudele mingit sõnumit edastada. Me püüame nihutada muusikalisi piire ja näidata, et muusikat saab teha nii, et see ei näeks välja kusagil õpituna: ennast saab vabalt väljendada, sa võid olla sina ise. Me oleme loodetavasti leedu skeenes mõningast mõju avaldanud ja nüüdseks on üha rohkem muusikuid, kes teevad mida nad tahavad, püüdmata sobituda “standardiga”.

Mis raamatud on teie öökapil, seda eriti leedu kirjandusest, millest me Eestis kahjuks nõnda vähe teame?

Viimane loetud leedu autori teos oli Ruta Sepetysi “Hallaaegade algus” (e.k 2014). See on menuk, vahest olete seda juba lugenud. Enamasti loeme välismaa autorite teoseid, ajaloolist- või teaduskirjandust. Mainida võiks näiteks Michael Talboti teost “The Holographic Universe”. Ja muidugi loeme raamatuid muusikast ja muusikutest.

Millised on tulevikuplaani?

Töötame uue materjali kallal, katsetades erinevaid lähenemisi ja liikudes samm sammu järel oma kolmanda stuudioalbumi poole.

Pilt: Kiur Kaasik

19.–20.07 toimub Setomaal juba üheksandat korda Ostrova Festival. Lõuna-Eestis puhkavatel inimestel on harukordne võimalus veeta tõeliselt mõnus nädalalõpp, mis võiks alata 18. juulil Metallica kontserdiga Tartus ja jätkuda järgmistel päevadel Ostrovas, kuhu võib juba festivalieelsel õhtul ennast ankrusse sättida. Ülevaate sellest, mis hakkab Ostrovas toimuma, annab festivali esindaja Neeme Tulp.

Mida kujutab endast Ostrova Festival?

Ostrova Festival on võimalus veeta tore nädalavahetus kogu perega Eesti looduskaunis kagunurgas. Nädalavahetus saab täidetud hea muusika, maitsva toidu ja hubase keskkonnaga.

Mis motiveerib sellist festivali juba üheksandat korda korraldama?

Üritust motiveerivad korraldama rahulolevad fännid, kes ootavad ikka ja jälle Ostrova Festivali külastamist, lisaks positiivne tagasiside kogukonnalt ja muusikute siiras soov Ostrovas mängida. Loomulikult on selle kõige taustal korraldajate keskmisest suurem muusikahuvi. Kõik see kokku annabki jõudu festivali üha uuesti korraldada.

Kas sel aastal on midagi varasemast teisiti? Mis?

Festivali formaat on üldjoontes aastatega välja kujunenud. Sel aastal propageerime varasemast tugevamalt keskkonnahoidu. Selleks oleme Ostrova Festivali kodulehel ja Facebookis avaldanud 8-punktilise juhise, kuidas nautida festivali keskkonnasäästlikult. Näiteks on igati tervitatav, kui külastajal on kaasas oma joogipudel, ta sorteerib prügi või kasutab kohale jõudmiseks ühistransporti/jalgratast. Enamike toitlustajatega on kokku lepitud, et kui osta jooki või sööki oma nõudega, siis saavad külastajad ka allahindlust. Samuti oleme motiveerinud toitlustajaid kasutama keskkonnasõbralikke toidunõusid.

Mis teeb Ostrova Festivali eriliseks?

Ostrova Festivalist on kujunenud n–ö koguperefestival, kus on mõeldud nii suurtele kui ka väikestele külastajatele. Paneme rõhku laste tegevustele: festivalil on suur lastetelk juhendajatega, kiiged, lasteetendus “Lotte reis Setomaale” ja kontsert teise päeva hommikul.

Festivali külastajad saavad nautida muusikat värsketel heinapakkidel mõnuledes. Toitlustamine on korraldatud kodukohvikuid meenutavas formaadis. Festivali visiitkaardiks on kujunenud tasuta värskete soojade pirukate jagamine kenade linastes kleitides näitsikute poolt. Mis aga eristab Ostrova Festivali kümnetest teistest festivalidest, on ürituse asukoht: kõik see leiab aset korraldajate kodu juures heinamaal, mis asub metsade rüppes ja eemal suurtest teedest. Kõik see on väga äge!

Mille järgi valite esinejaid?

Esinejate valikul arvestame mitme komponendiga. Enne jõule viiakse Facebookis läbi küsitlus, millest selgub publiku eelistus. Samuti arvestame artistide sobivusega festivali programmiga, korraldajate eelistuste, esinejate tuntuse ja nende endi sooviga Ostrovas üles astuda.

Teater Must Kast tähistas selle aasta märtsis oma viiendat sünnipäeva. Miks ja kuidas teater alguse sai?

Teatri loomise idee tuli eelkõige meie õppejõududelt, kes meile ka sisendasid, et meid ei oota kuskil keegi, vaid tuleb ise tegutseda. Olime kõigest üks kamp inimesi, kes juhuse tahtel kokku sattnud ning alles seejärel leidsime üksteise abiga üles ühise sünergia.

Kas Mustal Kastil on viie aasta jooksul välja kujunenud oma kindel stiil või suundumus, mida järgite? Või oli teil alguses mõni siht, millest olete siiani kinni pidanud või, vastupidi, millest olete kõrvale kaldunud?

Alguses oli meie siht luua kogukonnateater, kuid suund muutus peatselt. Meie suhtlus oma publikuga on aga pidevalt jätkunud, näiteks etendusejärgsete vestluste kaudu. Minu jaoks pole Mustal Kastil veel oma stiili ja ma loodan, et see ka ei kinnistu, vaid toimubki pidev otsing ja eksperimenteerimine uute vormidega. Fakt on see, et tegutseme black box tüüpi saalis ja meie trupis on väga erinevad kunstnikud ning igaühel on siinses elukeses oma asi ajada.

Kas teil on ka mõni eeskuju teatri- ja/või kultuurimaastikul? Millised lavastused, trupid, raamatud, filmid jne on teie loomingule mõju avaldanud?

Minu eeskujuks on inimesed, kes tegutsevad sihipäraselt eesmärgi suunas. Mõju avaldavad kõik. Inimesed, raamatud, filmid. Kas positiivset või negatiivset mõju, pole oluline, püüan igast asjast midagigi endasse imeda.

Sinu lavastusest “5 grammi sisemist rahu” on peagi publikuni jõudmas ka venekeelne versioon. Räägi sellest natuke lähemalt ja millal ning kus venekeelset etendust näha saab?

Jaa, see mõte tekkis mul juba mõned aastad tagasi ja nüüd on see lõpuks teoks saamas. Eks ma kogusin veel julgust lavastajana töötamiseks. See on olnud minu jaoks väga arendav ja edasiviiv protsess. Töötame proovisaalis kolmekesi koos näitleja Aleksandr Zhilenko ja tõlkija Maia Soormiga. Minul on eestikeelne tekstiraamat ning nendel venekeelne. Sisulise poole pealt on see ju tegelikult kõik üks ja sama. Narkomaania ei küsi, kus sa elad, mis rahvusest sa oled või kui vana sa oled.

Venekeelne lavastus “5 граммов” jõuab publiku ette 29. aprillil Tallinnas Lindakivi kultuurikeskuses ning seejärel jõuame etendustega ka Tartusse, Narva ja Jõhvi.

Eestikeelse “5 grammi” puhul olid ise nii lavastaja kui ka peaosatäitja rollis. Kumb oli keerulisem?

Keerulisem oli kindlasti ise lavastada ja mängida. Pidevalt tekkis konflikt ja lõhestumine. Antud teemaga süvitsi minemine oli samuti uus. Nüüd, Aleksandriga proovisaalis olles on vahepeal tunne, et olengi endine narkomaan, kes on mineviku varjust välja tulnud.

Millised on Musta Kasti tulevikuplaanid?

Sügisel esietendub Birgit Landbergil musta huumori ja draamaga vürtsitatud muusikaline lavastus.

Foto: Gabriela Liivamägi

24. jaanuaril esitlesid eesti elektoonilise popi artist NOËP ja briti tõusev täht Chinchilla Eesti muusikaauhindade galal oma uut lugu “Fk This Up”. Kultuur.info heidab veidi valgust sellele, kes on see julge ja iseteadlik laulja, kes peidab end nime Chinchilla taha.

Hiljuti valmis sul koostöös NOËPiga singel “Fk This Up” ja esitasite seda esmakordselt publikule Eesti muusikaauhindade galal. Kuidas läks?

See oli erakordne kogemus. Kuidas saakski uut lugu veel paremini proovile panna kui esitades seda nii suurele ja toetavale rahvahulgale?! See oli enneolematu õhtu, meil oi NOËPiga väga tore ja tundus, et esinemine ning lugu läksid õnneks samuti hästi peale!

Kuidas sa NOËPi avastasid ja kuidas teievaheline koostöö alguse sai?

Kohtusime Londonis lugude kirjutamise laagris. Sattusime juhuslikult samasse rühma ja hakkasime NOËPile lugu kirjutama. Ta mängis meile oma muusikat, mis mulle väga meeldis, nii et oli lihtne õige meeleolu saavutada ja peale hakata. Osalesin kirjutaja rollis, nii et alles siis, kui refrääni juures toppama jäime, otsustasime, et mina võiksin seda lugu esitada.

Praegusel hetkel on lugu “Fk This Up” tõenäoliselt üks vähestest asjadest, mida eesti inimesed sinu kohta teavad. Kui peaksid end kirjeldama muusikuna kellelegi, kes sinust midagi ei tea, mida ütleksid?

Olen 22-aastane urban pop’i artist Londonist. Mind on tohutult inspireerinud naiste jõustamine ja suured võimsad naisartistid on mulle alati suurt mõju avaldanud; alustades Janis Joplinist ja lõpetades Amy Winehouse’i ja Queen Beyga. Kirjutan ja produtseerin suurema osa oma muusikast ise ning teen peamiselt julgeid, ägedaid, jõustavaid lugusid, mille võib peale panna, kui on soov end bossina tunda.

Töötad praegu oma debüütväljalaske kallal, räägi sellest pisut.

See kannab nime “Elements”, olen selle otsast lõpuni ise kirjutanud ja produtseerinud ning selle üle uhke – minu jaoks on see lugu naiste jõustamisest. See on elurõõmus, iseloomukas, solidaarsusele rõhuv lugu minu kolmest parimast sõbrast; tüdrukutest, kellega ma üles kasvades kõige rohkem aega veetsin, nende isikupärast ja erinevustest, mis teevad nad imeliseks ja ägedaks. See on minu enda kirjutatud lugudest mu lemmik ja selles peituvat sõnumit arvestades sellest lihtsalt pidi saama minu esimene singel … See ilmub 15. märtsil ja ma lihtsalt ei jõua seda ära oodata!

Milline sinu loomeprotsess välja näeb?

See oleneb sellest, kas ma kirjutan üksi või koos teistega, kuid tavaliselt alustan sõnade või viisiga, mis mulle duši all või keset ööd pähe on tulnud ja mille olen häälmärkmetesse salvestatud. Seejärel loon sellele taustaks bassiliini või rütmi ja hakkan ideid viimistlema, et loo või selle osade plaan paika panna. Mul ei ole kindlaid reegleid selle kohta, kas kirjutada esimesena refrään või viimasena salmid või kas kirjutada see kõik klaverile jne. See toimib kindlasti mõne inimese puhul, kuid mulle meeldib näha, kuhu lugu loomulikul teel välja jõuab. Produtseerimisvalikud kujundavad lugu oluliselt, nii et edasi tegelen sellega, lisan töödeldud vokaale kontrameloodiaks jne, ning lihtsalt vaatan, mis juhtub ja kuhu see mind viib – nii meeldib mulle kõige rohkem töötada.

Kes on sinu muusikalised mõjutajad?

Nagu ma juba varem mainisin, kasvasin üles, kuulates suuri naisvokaliste, nagu Christina Aguilera, Tracy Chapman, Janis Joplin, Etta James, Amy Winehouse, ja tüdrukutebände, nagu Atomic Kitten, Sugababes. Viimasel ajal meeldib mulle Little Mix. Siis hakkas mulle meeldima Rihanna ja suurim lemmik on Beyoncé. Kuulan palju erinevat muusikat, alustades Classic FM-iga autos ja lõpetades Radio 1 Xtraga. Ma arvan, et kõigest saab inspiratsiooni ammutada. Mulle meeldivad sellised artistid nagu Kendrick, Nicki Minaj, Billie Eilish, Prince, MJ, kindlasti Mark Ronson. Ma võiksin seda nimekirja veel jätkata …

Sa oled Londonist. Kas sealne atmosfäär on sind samuti mõjutanud?

Seda on raske öelda, sest olen siin elanud kogu elu, seega ei ole mul võrdlusmomenti, kuidas oleks, kui ma ei oleks siin elanud, aga ma arvan, et London on üleskasvamiseks lahe ja inspireeriv koht, siin on motiveeriv ja toetav atmosfäär. Siin on nii palju ägedaid tegelasi, inimesi, kes kannavad või teevad igasugu veidraid asju, mis neile pähe tuleb. See paneb kõvasti pingutama, et anda endast parim ja veelgi rohkem, muidu ei ole mingit võimalust siinsete talendihordide seas silma paista.

Kas oled avastanud muusikas mingeid uusi suundi, mis sulle eriliselt huvi pakuvad ja millega tahaksid tulevikus ise katsetada?

See muutub pidevalt. Praegu olen suur Billie Eilishi ja James Blake’i uue albumi fänn. Mulle meeldib, milliseid muutusi nad on kaasa toonud. Mis puutub tulevikus katsetamisse, siis inspireerivad mind alati nii endised kui ka praegused artistid ja saan neilt mõjutusi, kuid ma ei kopeeriks kunagi kedagi otseselt, alati on huvitavam ise uusi trende algatada.

Mis peaks muusikas olemas olema, et see oleks sinu jaoks see “õige”?

Ma arvan, et piisab sellest, kui see on erinev või kuidagi eriline. Ma ei mõtle muusikast kunagi kui “õigest” või “valest”, kuid mõni asi on rohkem minu maitsele ja mulle jäävad kõrva asjad, mis on veidrad ning erinevad sellest, mida kõik teised teevad.

Millist albumit või lugu oled oma elu jooksul kõige rohkem kuulanud?

Tõenäoliselt Beyonce’i “Lemonade’i” – see album oli minu jaoks pöördepunkt ja see on mulle väga südamelähedane.

Mis on su lemmikheli?

Kõik helid, milles on jõudu ja rütm, mille puhul lihtsalt ei saa liikumatuks jääda.

Kumu auditooriumis saab veel täna ja lähipäevil näha iduteatri Elektrooniline Jumal debüütlavastust “Saun” mõtlevate inimeste elutunnetusest ning kaasaegsest haavatavusest digitaalse revolutsiooni keerises. Mida see endast täpsemalt kujutab ja kuidas saun asjasse puutub, sellele heidab valgust lavastaja Barbara Lehtna.

Kuidas sündis idee teha lavastus “Saun”?
Idee sündis koos Sten Õitspuuga, kes on selle lavastuse ellukutsuja. Temaga koos sotsiaalmeedia- ja internetiteemat lahates jõudsin selle mõtteni, et mõnikord ma tunnen, et maailm mu ümber läheb justkui järjest kuumemaks – nagu keegi viskaks kusagil kogu aeg leili ja ongi pidevalt selline tunne, et peab kõrvu pihus hoidma, et mitte selle tempo ja infokülluse alla kinni jääda.

Mida võiks publik sellelt lavastuselt oodata?
Palju kehalisust, kerget nalja, iseenese ära tundmist, ebamugavust, külmavärinaid, aga ka sooja huumorit.

On teil varasemaid eeskujusid – lavastusi, truppe, raamatuid, mis on tugevalt kogu teie sündivat loomingut mõjutanud?
Muidugi on mind väga tugevalt mõjutanud Austria koreograaf Doris Uhlich, kelle tantsukompaniis ma nüüd juba mitu aastat tantsin ja kellega koos olen mitu lavastust teinud. Samuti võiksin välja tuua Sasha Pepeljajevi ja tema kineetilise lavakeele, aga mõjutajaid on teisigi.

Mida tähendab iduteater? Selliselt olete oma väljaütlemistes nimetanud teatrit Elektrooniline Jumal?
Iduteatri mõiste pärineb idufirmade maailmast, kus idufirmade eesmärk on keskenduda väga konkreetselt ühele probleemile. Samuti läheneb Elektrooniline Jumal just ühele teemale ehk internetile, tehnoloogiale ja sotsiaalmeediale.

Mis saab pärast “Sauna”? Kas järgmised projektid on juba kavas ning mis need on?
Järgmised plaanid juba küpsevad ja kuna Elektroonilise Jumala üks eesmärk on tuua välja üks lavastus aastas ja seda just selleks, et iga aastaga nii produktsiooni kui lavalises mõttes kvaliteetsemaks muutuda, siis võime juba ette öelda, et me tuleme järgmisel aastal jälle. Üha põletavamalt, üha sügavamale kaevudes. Vahepeal tegelevad teatritöötajad ka oma projektidega, näiteks minul tuleb kevadel välja järgmine füüsilise teatri lavastus “Together Forever”.

Miks peaksin “Sauna” vaatama tulema? Millal?
Mina ise läheksin “Sauna” vaatama, sest ma tunnen mõnikord, et tehnoloogia tuleb meile peale nagu sõda – tahad või ei taha, sa pead sellega tegelema. Etendusele tulemine võiks olla üks variant selle teemaga tegeleda. Me ootame publikut 15.–17. novembril KUMU auditooriumis.

Etenduse ja selle toimumisaegade kohta saab täpsemat teavet siit: http://www.kultuur.info/syndmus/saun-lavastus-digitaalses-kastmes/

Foto: Ailan Daniel Mark

Seekordse HÕFFi fookuses on flaami kino ja sellega seoses linastub pühapäeval, 29. aprillil 2018 Haapsalu kultuurikeskuses Jonas Govaertsi film „Kutsikas”.  Režissöör, kelle värske õudussari ka praegu Netflixis jookseb, on tõeline atmosfääriarmastaja.  Seega soovitame kõigil, kellele filmide puhul nende hõng sisust olulisem on, nüüd silmi teritada, kuna meie filmiasjatundja Helina Koldek võttis filmilooja intervjuuhaardesse ning uuris, kuidas filmitegu sealkandis käib ja mida režissöör veel oluliseks peab.

Räägi veidi endast ja sellest, kuidas filmide tegemiseni jõudsid.

Olen filmide vaatamist armastanud nii kaua, kui mäletan, aga alles siis, kui leidsin kohalikust videopoest „Evil Dead 2”, mõtlesin, et “ohhoo, filmide tegemine võib ka lõbus olla!”. Selle filmi maniakaalses energias on midagi väga inspireerivat.

Oled öelnud, et „Kutsika” esmane idee tekkis, kui olid 12-aastane skaut. Kui palju see film sinu enda kogemustega sarnaneb? Näha on, et vähemalt sina pääsesid eluga, aga …

Kui tahes veidrana see ka ei kõlaks, on „Kutsikas” tegelikult üsna autobiograafiline. Isegi sedavõrd, et pärast esilinastust sain kõnesid oma vana skaudirühma teistelt poistelt, kes tahtsid teada, kust ma nende nooremate minade teisikud leidsin! Mul oli tõepoolest kaks juhti, Chris ja Peter, ma olin armunud skaudirühma kokka, sattusin meie laagriplatsil kohalike noortega kaklustesse … Ja mu keskmine nimi on Sam, nagu ka peategelasel. Nii et sa ei eksi: kui verevalamine välja arvata, loob „Kutsikas” minu noorusest üsna täpse pildi.

Miks õudusžanr? Kas see on sulle kuidagi hingelähedasem kui muud žanrid?

Mulle meeldivad kõik žanrid, kuid õudus oli mu esimene armastus ning jääb selleks alati. Saan heast õudusfilmist korraliku laksu, nagu ka hea punk- või metal-loo kuulamisest. Õudus aitab mul puhastuda.

Kuidas on Belgias õudusfilmi teha? Kas tunned, et saad teostada kõike, mis pähe tuleb, ilma erilise surve ja piiranguta või on raske oma plaanide juurde jääda? Ma ei pea silmas eelarvelisi probleeme.

Viimane Belgia õudusfilm, mis enne „Kutsikat” ilmus, oli „Pimeduse tütred” („Daughters of Darkness”), mis valmis 43 aastat varem. Nii et meil ei ole Belgias erilist õudusfilmitraditsiooni, vähemalt mitte kinofilmide vallas. Seetõttu tundus mulle, et sain „Kutsika” puhul teha enam-vähem kõike, mida soovisin. Filmi rahastanud inimesed ei olnud ilmselt kursis õudusfilmi kirjutamata reeglitega, nagu nt et „lapsi ei tapeta” või et „loomadele ei tohi liiga teha”. Vaatamata filmi verisusele ja laipade arvule andis Belgia tsensuurinõukogu „Kutsikale” algselt reitingu „lubatud kõigile”, eeldades, et film, mille tegelased on lapsed, on automaatselt lastele sobilik. Lühidalt, pääsesin „Kutsika” puhul nii mõnestki asjast puhtalt.

Aga kas sul on mingeid piiranguid filmivaatajana? Näiteks kas on mingeid teemasid või lähenemisviise, mida pead tingimusteta lubamatuks?

Film tohib teha kõike, ainult mitte igav olla.

Kui saaksid valida ainult ühe, siis kumba filmi puhul eelistaksid – head lugu või head atmosfääri?

Kahtlemata atmosfääri. Minu jaoks on filmid unenäopüüdjad: need ei pea olema mõistuspärased, tahan nendega lihtsalt kaasa minna. Kui ma soovin süžeed, vaatan telekat.

Kas on mõni kindel film või režissöör, kes on sind või sinu filmikeelt mõjutanud?

Neid on palju, kuid film, mille juurde alati tagasi pöördun, on Michele Soavi „Dellamorte Dellamore”, zombikomöödia eksistentsiaalses kriisis vaevlevast hauakaevajast. See on ühtaegu naljakas ja hirmus; seksikas ja vastik; sügav ja madalalaubaline; segane ja meisterlik. See on ühtlasi minu kinemaatiline maagiline kuul: kui mul on probleem, panen „Dellamorte Dellamore” peale ja saan sealt vastuse.

Soovita lugejatele ja HÕFF-i külalistele mõnd väga head, kuid vähetuntud filmi.

On mõni film, mille puhul endiselt veidi kahtlen, kas see on tõepoolest olemas või olen selle filmi ise välja mõelnud. „The Dark Backward” stand-up-koomikust, kelle seljast kasvab välja lisakäsi. „Singapore Sling”, Kreeka verine neo-noir intsestist. „The Birthday”, Hispaania apokalüptiline komöödia, mis toimub mingil põhjusel reaalajas.

Mis sul praegu pooleli on ja millised on tulevikuplaanid? Kas on konkreetseid ideid, millega sooviksid tulevikus kindlasti tegeleda?

Lõpetasin just töö flaami õudussarjaga „Tabula Rasa”, mis jookseb praegu Netflixis. Loodetavasti õnnestub mul järgmisena veel üks film teha. Minu unistus on teha õudusfilm kõikides suuremates alamžanrites: zombifilm, kollifilm, kummitusfilm … Ja muidugi flaami apokalüptiline komöödia, mis toimub mingil põhjusel reaalajas.

Meie toimetaja Helina Koldek sai kirja võluva usutluse režissöör Bertrand Mandicoga, kes debüteeris täispikkade filmide maailmas julge ja provokatiivse linateosega „Metsikud poisid”. Mainitud teos ekraniseerus mõistagi ka Pimedate Ööde filmifestivalil.

Milline on sinu taust isiksuse, filmihuvilise ja -tegijana?

Kirglik teekond, meeletu armastus kino vastu, tagasihoidlik lähenemine animatsiooni ja eksperimentaalse filmi kaudu. Ülevoolav janu inspireerivate filmide järele. Romantiline iha teha filme, mis viivad vaatajad laineharjale, mis on ühtaegu soolane ja magus.

Sinu esimene täispikk film „Metsikud poisid” on lõpuks festivale ja vaatajate südameid vallutamas. Kui kaua selle tegemine aega võttis ja kuidas läks?

Olen teinud aastate jooksul palju lühi- ja keskmise pikkusega filme, olen kirjutanud täispikki filme, mis on takerdunud ükskõiksete produtsentide võrku.
„Metsikud poisid” valmis lõppkokkuvõttes päris kiiresti, kirjutasin stsenaariumi ühe tormilise ja palavikulise hooga. Film on üles võetud paar kuud pärast selle kirjutamist. Heliriba loomiseks ja monteerimiseks kulus üle aasta.

„Metsikute poiste” müstilise saare maailm on väga ainulaadne ja kummitav. Õhus on midagi eksootilist, erootilist, unenäolist ja heldet, samas aga julma ja ohtlikku. Mis on selle saare taustalugu?

See on Jules Verne’i vaimus robinsonaadi ja William Burroughsi lugude kohtumispaik. Piir lapsepõlvelugude ja noorukieas avastatud raamatu vahel. Soovisin teha võimsa ja mürgise seiklusfilmi. Midagi sellist, mis jääb embuse ja hammustuse vahele, vaba ja meeletu filmi.

Ihad ja brutaalsus, erootika ja julmus käivad sinu filmides tihti käsikäes. Mis sind nende kombinatsioonide juures võlub?

Mulle meeldivad kontrastid. Või vastassuunalised hoovused, mis on fantastilise ainese liikumapanev jõud. Ilma kahe pooluseta pole liikumist. See on fiktsiooni ja emotsiooni materjal.

Naased ikka ja jälle mõningate teemade juurde, millest üks on sooline muundumine. Kuidas sa sellist tüüpi metamorfoosile lähened? „Metsikute poiste” puhul näis, et kehad muutusid, kuid isiksused jäid samaks. Niisiis, kas tegemist on pelgalt kehalise ja üldse mitte vaimse rännakuga või …?

Ma pooldan piirituse ideed, sugude segunemist. Keha muutub ja vaim kohaneb. Miski ei ole seksuaalsuse ega sooga paika pandud, kõik on muutumises. On võimalik liikuda ühele ja teisele poole ning jääda samal ajal iseendaks.

Naistel on sinu filmides väga huvitavad ja omanäolised rollid ning üks sinu erilistest näitlejannadest on Elina Löwensohn. Räägi veidi sellest koostööst.

„Metsikute poiste” puhul oli mul võimalus anda näitlejannadele ennenägematuid rolle. Leian, et naisnäitlejaid surutakse liiga tihti konventsionaalsetesse rollidesse.
Elina Löwensohn on väga laia ampluaaga hiilgav näitlejanna. Oleme teinud rohkem kui kaheksa aastat koostööd lühifilmide vallas, tegeledes kogumikuga, mis on omamoodi mõtisklus vananemise ja iha üle. Elina on aidanud mul näitlejannade tööst paremini aru saada, et suudaksin võimaluste väljal olevaid nüansse paremini tajuda.

„Metsikutel poistel” on fantastiline ja väga atmosfääriline heliriba. Milline näeb välja heli ja pildi kokkupanemise protsess?

See on väga aeganõudev töö. Filmimise ajal ei salvesta ma ühtki heli otse. Kui esimene montaaž on tehtud, asun heliriba kallale. Häälte salvestamine võimaldab mul näitlejaid uuesti juhendada. Loon koos kolleegidega emotsionaalse ja meelelise heliatmosfääri, realistlikke või sürreaalseid heliefekte, misjärel panen muusika paika.
Mõned lood on varem olemas, mõned on spetsiaalselt filmi jaoks komponeerinud Pierre Desprat. Ja siis püüan kõike seda doseerida, nii et tekiks teatav helijõgi, emotsionaalne ning sidus voog. Selle filmi puhul oli meil miksimisel rohkem kui 400 helirada.

Millised filmid, kunstiteosed ja raamatud kuuluvad su lemmikute hulka või on sind kõige enam mõjutanud?

Nimekiri on pikk, selle filmi puhul: Burroughsi „The Wild Boys”, Jules Verne’i „Deux ans de vacances”, Henry Dargeri joonistused, Genet’ „Querelle” Fassbinderile, Suzuki „Fighting Elegy”, Wakamatsu, Lewis John Carlino „The Sailor Who Fell from Grace with the Sea”, Brooksi „Lord of the Flies”, Kaneto Shindô „Onibaba”, Stevenson, Cocteau, Imamura „The Profound Desire of the Gods”, Kenneth Anger, Max Ophuls, Jean-Claude Foresti „Mystérieuse Matin, Midi et Soir”, Lobi ja Pichard’i „Ulysses” … kui nimetada vaid mõni.

Mis järgmiseks? Kas jätkad lühiformaadiga või on lähitulevikus tulemas veel mõni täispikk film?

Filmin parasjagu keskmise pikkusega filmi ulmefilmivõtete ajal meeleheitesse langenud naistest … ja lühifilmi elundite vabanemisest. Loodan, et saan mõne kuu jooksul algust teha ka uue täispika filmiga, mis on praegu rahastamisel. Samuti on mul kirjutamise lõppjärgus üks fantastiline sari.

NB! Pildil EI OLE kujutatud intervjuu läbiviimise metoodikat.

Koidula tänav moondub sel laupäeval Kirjandustänavaks, mis kätkeb endas nii suurel hulgal põnevaid ja erinäolisi sündmusi, et igav ei hakka mitte kellelgi, olgu siis tegu suure või väikese lugejaga.

Kuidas sündis sellise festivali idee ja miks korraldate festivali just Kadriorus?

Kõigile on teada, et Kadriorus on palju kunsti. Weizenbergi tänava ääres on nii Kadrioru kunstimuuseum kui ka Kumu. Samas selle tänavaga paralleelne Koidula tänav on väga tihedalt täis eesti kirjanike ja kirjanduse jalajälgi. Tekkiski mõte kirjandusliku Kadrioru olemasolu rohkem avaliku ruumina teadvustada ja samas ka sõna otseses mõttes kirjandus tänavale tuua.

Kas festival on kuidagi seotud ka “HeadReadi” või Tartus toimuva “Prima Vista” kirjandusfestivaliga?

Mõlemad festivalid on meie suured sõbrad. “HeadRead” on oma telgiga festivalitänaval esindatud. Samuti on kohal kirjanduslinn Tartu, kes ka “Prima Vistat” korraldab. Täiendame üksteist imeliselt.

Kes on Kirjandustänava festivalile oodatud ja kas tulekuks on vaja mingit ettevalmistust?

Oodatud on kõik, kes tunnevad, et see üritus tekitab mõnusat huvi, paneb kulmu kergitama või lausa “ohhoo!” ütlema. Ettevalmistuseks on vaja ilmale vastavat riietust, sularahavaru ning muidugi sõbralikku ja uudishimulikku meelt.

Millised tegevused on kavas noorematele kirjandussõpradele?

Rahva Raamat ja Eesti Lastekirjanduse Keskus keskenduvad oma telgis ainult lastele. Segasummasuvila nime kandev telk on pilgeni täis põnevat lastekirjandust, igal täistunnil lahedaid tegevusi, lisaks töötoad. Samuti pakub lastele kuhjaga toimetamist Tallinna Keskraamatukogu. Laste raamatute juurde toomisele on vaja suurt tähelepanu pöörata ja on väga rõõmustav, et meie festivalialal võimendub see eesmärk mitme osapoole koostöös.

Kava on väga mitmekesine ja kirju. Kas saaksite anda mõne soovituse, millest üks korralik kirjandussõber kindlasti ilma jääda ei taha, ja ka mõne sellise soovituse, mis sobiks huvitujale, kes end ehk veel veidi kirjanduskaugena tunneb?

Tõeline kirjandussõber võiks kohal olla erinevate kirjanike esinemistel ning põnevate sisuliste kirjandus- ja kultuuriteemaliste vestlusringide juures. Elava kirjanduse kuulamine kirjaniku enda esituses on midagi muud kui raamatu lugemine koduses üksinduses. Samuti võiks tutvuda uute raamatutega, mida festivalil esitletakse. Ja kahtlemata peaks tõeline kirjandussõber käima istumas Mati Undi pingil, mille avame kell 12 Luigetiigi kõrval. See on kirjandusliku Kadrioru oluline maamärk, Koidula tänaval elanud Mati Undi jälje jäädvustamine seal, kus ta ise armastas käia.

Veidi kirjanduskaugem inimene võiks julgelt telkidesse sisse astuda ja uudistada. See võib olla tõeline avastus, mille kõigega tegeleb näiteks Eesti Rahvusraamatukogu või millist eriti sisukat ja harivat kultuuriajakirjandust meil ilmub. Kõik need organisatsioonid on tulnud tänavale, oma harjumuspärasest keskkonnast välja. Nad soovivadki tutvustada kõike, millega tegelevad. See on väga põnev. Kahtlemata võib natuke kirjanduskaugem inimene tulla nautima ka lihtsalt uue festivali melu ja sügisest Kadriorgu.

Toimub ka Ööülikooli salvestus. Mis teemadel juttu tuleb?

Raadio Ööülikool koos festivaliga on välja pakkunud eriti paeluva ja huvitava teema. Joonas Hellerma ja Kadri Tüür mõtisklevad keskkonnahumanitaariast. Põhiküsimus on, et kuidas saavad humanitaarteadused panustada üleilmsete kliimamuutustega toimetulekusse. Tõepoolest, selle mastaapse ja kriitilise probleemiga silmitsi seismine ei ole pelgalt loodusteadlaste pärusmaa. Humanitaaridel on siin oluline roll täita. Milline? Kuidas saab kas või kirjanduse ja loodus suhete uurimine kõigele sellele kaasa aidata? Kindlasti tasub tulla kuulama!

Kas oodata on ka mõne uue raamatu esitlust?

Festivalil esitletakse lausa kuut uut raamatut, millest kahe sisu on otseselt Koidula tänavaga seotud. Oleme väga rõõmsad, et kirjastused on oma esitlusi rihtinud just festivali ajaks.

Kas festivalilt saab endale ka lugemisvara osta?

Festivalilt saab osta nii uut kui ka vana raamatut ja spetsiaalselt Rahva Raamatu koostatud lastekirjanduse valikut.

Oodata on ka fiktiivseid monumente. Kes on monumentide autorid ja kellele sellist fiktiivset au osutatakse?

Tahame pisut provotseerida ning pakume välinäituse ja väikese performance’i abil välja, millistele kirjanikele võiks Tallinnas veel oma monumendi või mälestustahvli püstitada. Näitusevisuaalis oleme need fiktiivsed monumendid ka konkreetsetele Tallinna tänavatele paigutanud. Oma monumenti igatsevalt sammuvad kohale Mati Unt, Jaan Kross, August Gailit ja Silvia Rannamaa.

Kas tulevikus on kavas Kirjandustänava festivali ka mõnes muus linnajaos pidada?

Kadriorust me kindlasti välja ei lähe, aga nagu suursündmustel kombeks, siis on ka meie festivali kasvupotentsiaal suur.

Kuidas valisite festivalile kirjanikke?

Programm kujunes koostöös asutustega, kes on festivalil oma alaga esindatud. Nemad valisid esinejad ja teemad, nii et kokkuvõttes on see tõeline koosloome.

Eriti südantsoojendav on, et Kadrioru kogukond ja Koidula tänava elanikud on meie ettevõtmisesse suhtunud väga positiivselt. Üks maja korraldab oma õuel ka ise ühe tõeliselt rikkaliku programmiga kirjandushoovi sündmuse. Seal on muusikat, raamatuid, lastetegevusi, kohvik jpm. Ka kohalik asumiselts on mestis ja korraldab kultuuriloolisi Kadrioru-tuure. Samuti on sündmusesse kõvasti panustanud Koidula tänaval asuv kohvik Gourmet Coffee.

Kirjandustänava festival sünnib väga paljude toredate koostööpartnerite koostegemises ja nii see ju ainult olla saabki!

1. september on paljude asjade esimene päev ja lisaks neile paljudele asjadele on esimene päev ka Fotokuul, mis on sellel aastal suurem, mahukam ja laialdasemat publikut hõlmavam kui varem. Et asjasse selgust tuua, küsis kultuur.info toimkond mõne küsimuse ja Fotokuu toimkond vastas.

Selle aasta programmist paistab silma, et esindatud on paljud tunnustatud kunstnikud, kelle jaoks fotomeedium ei ole ehk igapäevane väljendusviis. Millest sellised valikud?

Tallinna Fotokuu on alates esimesest toimumiskorrast 2011. aastal oma nimele vaatamata oluliseks pidanud laiemalt kaasaegsele kunstile keskendumist. Oleme oma laiast fookusest hoolimata alles hoidnud biennaali nime – Fotokuu. Seda põhjusel, et kaasaegne maailm on pungil fotodest, ta on oma fotogeenilisusest teadlik ning fotode abil peamiselt suhtlebki. 2017. aasta programmis saab näha maali- ja fotonäitusi, installatsioone, residentuure, raamatuesitlusi, stuudiokülastusi, filmilinastusi nii kultuuriasutuste sees kui ka avalikus ruumis.

Kuidas Fotokuu programm valmis ja kuidas käis kunstnike ja tööde valimisprotsess? Millised teemad on üles kerkinud?

Programmi koostamist alustasime avanäitusest Tallinna Kunstihoones. 2016. aasta suvel korraldasime rahvusvahelise kinnise kuraatorikonkursi, mille tulemusena valisime grupinäituse kuraatoriks Lõuna-Aafrika päritolu Anthea Buysi. Eriliselt hakkas silma Buysi näituseprojekti ilukirjanduslik lähenemine. Projekti alguspunkt on reaalselt eksisteerinud ajaloolised tegelased, kes elavad Buysi kirjutatud tekstis läbi fiktiivseid kogemusi ja olukordi.
Tegime teadliku otsuse, et kunstnikele, kuraatoritele ja teistele osalejatele me biennaaliülest peateemat välja ei paku. Igal programmi osal on olnud vabadus olla täpselt see, mida on soovinud kuraator või kunstnik. Ometi näib, et Fotokuu avanäitus „Visuaalkurnatus” on andnud jumet ka ülejäänud programmile, rääkides laiapõhjaliselt mitmetest olulistest murdepunktidest minevikus, olevikus ja tulevikus. Sellised märksõnad nagu aja kulgemise poeesia, tulevikust unistamine, emigratsioon ja hõivamine on nüüdseks kujunenud kogu programmile laienenud suundumusteks, vihjates biennaali isetekkelisele selgroole.
Üldiselt on valimisprotsess olnud mitmetahuline. Oleme kaasanud oma vanu lemmikuid, mõelnud selgemalt programmiosadele, mis ei väljendu näituseformaadis (näiteks filmilinastused kinos Sõprus, kunstnike residentuurid EKKMis ja Narva kunstiresidentuuris) ning kaasanud ruume, kus näitusi tihti ei eksponeerita. Võtmeküsimus oli nn paaripanemine – leida sobiv ruum juba välja valitud näitusele, sobitada kindel kunstnik spetsiaalse ruumiga ja kutsuda kuraatoreid kohaspetsiifilisi projekte looma.
Kokku on sel aastal üle 20 erineva näituse ja neile lisaks tihe publikuprogramm.

Fotokuu jaguneb osadeks (näitused, mess, üritused), kuidas see jagunemine toimib?

Meediumipõhiselt osadeks jagunemisi ei ole, toimuvad näitused, residentuurid, raamatuesitlused ja muud sündmused. Fotokuu põhiprogramm on olnud sisuliselt suures osas meie algatada ja vedada.
Selle raames eksponeeritakse kunstiteoseid Tallinna Kunstihoones, Fotomuuseumis, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, Kanuti Gild SAALi keldrisaalis, ARSi projektiruumis, Telliskivi Loomelinnakus, raamatupoes Puänt, Vabaduse väljakul ja Kumus. Kinos Sõprus linastuvad Fotokuu programmi osana kunstnike lühifilmid, üle linna külastatakse ka kunstnike stuudioid.
Lisaks põhiprogrammile toimub Fotokuu raames galeriide programm, kus suures osas esil just Eesti kunstnike isikunäitused. Siia on kaasatud järgmised galeriid Tallinnas: Temnikova & Kasela galerii, Hobusepea galerii, Kunstihoone galerii, Tallinna Linnagalerii, galerii Mihhail, Vaal galerii, Draakoni galerii.
Sel aastal laieneb Tallinna Fotokuu kahe näituse ning väliskunstnike residentuuriga Narva, sealne programm toimub Narva Kunstigaleriis ja Narva kunstiresidentuuris.
Septembri lõpus toimub kaheksandat korda Eesti Fotokunstimess, taas Telliskivi Loomelinnakus.

Mis on Fotokuu eesmärgid, kas (Eesti) fotokunsti tutvustamine laiemale publikule või koosneb publikum pigem end juba otsapidi kunstimaailmas koduselt tundvatest tegelastest?

Tallinna Fotokuule on oluline olla mitmekesine ja põimunud, seda iseäranis eri publikugruppide kaasamisel. Seega oleme loonud näitusteülese publikuprogrammi, mis toob välja seoseid erinevate näituste vahel, avab ja ka laiendab näitustel käsitletavaid teemasid. Eesti ja väliskülaliste loengud, giidiekskursioonid, kunstnikevestlused, filmiõhtud ja raamatuesitlused on suunatud kunstiprofessionaalide kõrval ka laiemale publikule ja sellest lähtuvad ka meie ürituste teemadevalikud. Lisaks on Tallinnas ja Narvas toimuvad näitused platvormiks haridusprogrammile, mida pakume tasuta üldharidus- ja huvikoolide gruppidele eesti ja vene keeles. Haridusprogrammi eesmärk on arendada õpilaste visuaalset lugemisoskust, kujundada huvi kaasaegse kunsti vastu, arendada võimet kaasaegse kultuuri nähtusi kriitiliselt analüüsida ning pakkuda inspiratsiooni loominguliseks tegevuseks.
Eraldi saab välja tuua septembri viimasel nädalal toimuva erialakontaktide nädala Professional Week, mille raames toimub professionaalsele pilgule ja vajadustele suunatud ürituste programm, mis on avatud ka kõigile huvilistele.

Kunstnikud ja kuraatorid:
Kadi Adrikorn (EE), Anu Allas (EE), Andrew Amorim (BR/NO), Rebecca Jane Arthur (UK/BE/AT), AW stuff (EE), Ruben Bellinkx (BE), Manon de Boer (BE), Anthea Buys (NO/ZA), Josef Dabernig (AT), Lydia Debeer (BE), Fairuz & El Moïz Ghammam (BE/TN), Gintaras Didžiapetris (LT), Mattijs Driesen (BE), Victoria Durnak (NO), Madli Ehasalu (EE), Mathijs van Geest (NL/NO), Beatrice Gibson (UK), Viktor Gurov (EE), Hans Hansen (NO), Stefanie Hessler (DE/SE), Carl Johan Högberg (NL/SE), Henri Hütt (EE), Mihkel Ilus (EE), Hedi Jaansoo (EE), Jacob Jessen (DK), Toril Johannessen (NO), Anna Juhlin (SE), Tuukka Kaila (FI), Liisa Kaljula (EE), Kirke Kangro (EE), Maria Kapajeva (EE/UK), David Kasprzak (US), Anni Kivisto & Kirke Talu (EE), Kristi Kongi (EE), Aglaia Konrad (AT/BE), Paul Kuimet (EE), Laura Kuusk (EE), Vilen Künnapu (EE), Karl Larsson (EE), Anna Mari Liivrand (EE), Holger Loodus (EE), Joosep Maripuu (EE), Herkki Erich Merila (EE), Marge Monko (EE), Tanja Muravskaja (EE), Eva Mustonen (EE), Neandertali koobaskool (EE), Alissa Nirgi (EE), Els Opsomer (BE), Adrian Paci (AL), Paul Paper (LT), Oskari Parkkinen (FI), Antonis Pittas (GR/NL), Anneli Porri (EE), Laura Põld (EE), Birgit Püve (EE), Kristel Raesaar (EE), Mark Raidpere (EE), Kristin Reiman (EE), Tomáš Roček (CZ), Rundum (EE), Anri Sala (AL), Gabriel Sierra (CO), Pire Sova (EE), Spencer M. A. (EU), Mårten Spångberg (SE), Christina Stuhlberger (BE/DE), Ellen Suhrke (NO), Merilin Talumaa (EE), Triin Tamm (EE), André Tehrani (NO), Peeter Tooming (EE), Annika Toots (EE), Olga Tšernõševa (RU), Roman-Sten Tõnissoo & Kevin-Chris Tõnissoo (EE), Ingel Vaikla (EE), Tarvo Varres (EE), Kert Viiart (EE), Sigrid Viir (EE), James Webb (ZA), Kristina Õllek (EE)

Helen Meleski fotolt  leiate peakorraldajad Kadri Laasi ja Laura Tootsi,  kes lahkelt kultuur.info küsimustele vastasid.

Täpsem info kultuur.infost  ja fotokuu kodulehelt.

Peagi algab Tallinna kammermuusika festival, mis leiab aset 19.–30. augustil. Väliskülalistena astuvad üles Põhjamaade noorte sümfooniaorkester Orkester Norden, klaveritrio Teos (Soome/Eesti), kammerorkester Baltic Neopolis Virtuosi (Poola) ja suur hulk Eesti tippsoliste.

Festivalist on saanud traditsioon ja see kuulub Eesti klassikalise muusika tippsündmuste hulka. Väärtmuusikafestival annab publikule võimaluse nautida nii Eesti kui ka välismaa tippmuusikute esinemisi, kaunistades ja rikastades seeläbi Tallinna ning kogu Eesti kultuuripilti.

Enne festivali algust on aga sobilik küsida korraldajalt, muusikute fondi PLMF loojalt ning tunnustatud Eesti ooperilauljalt Pille Lillelt mõned festivali korralduslikku poolt puudutavad küsimused.

Kuidas tekkis idee korraldada Tallinna kammermuusika festivali? Kas nägite kultuurisündmustes teatavat puudujääki?

Festivali teke oli loogiline jätk aasta varem loodud  muusikute fondi sünnile, mis tõepoolest täitis teatavat puudujääki, sest Eestis puudus organisatsioon, kes hoolitseb professionaalsete muusikute käekäigu eest. Kuna üks muusikutele ülioluline arengu tagamise faktor on esinemisvõimalused, siis oligi festivali loomine ainuõige.

Millised on olnud kõige suuremad katsumused seoses festivali korraldamisega?

Kõike tuli alustada nullist – eelarve, turundus, väliskoostöö jne. Kõik on olnud katsumus ja on siiani.

Millised on olnud kõige suuremad rõõmud? Mis on see, mis alati uuesti korraldama paneb? 

Meie muusikud ja nende tase. Olen iga kord nende pühendumusest pisarateni liigutatud.

Milline on olnud publiku tagasiside?

Äärmiselt meeldiv. Viimastel aastatel oleme saanud tagasisidet, et fondi kontserte saadab kvaliteedimärk. Nii see tõesti on ja seda suhteliselt normaalse piletihinnaga. Kaks kontserti on taas publikule ka vaba sissepääsuga. Fantastiline!

Millised on kontserdisoovitused publikule? 

Kõik kontserdid on erakordse energiaga, sest kõiki muusikuid, kes sel aastal esinevad, olen tundnud juba 15 ja rohkem aastat ning tean, milleks nad on võimelised. Samuti on väga kõrgel tasemel väliskülalised: Baltic Neopolis Virtuosi kammeransamblis mängivad kontsertmeistrid Berliini Deutsche Operast ja Londoni Royal Opera House’ist, Põhjamaade noorte talentide sümfooniaorkester on kuulamist väärt ja Soome-Eesti tippmuusikutest koosnev klaveritrio Teos on leidnud tunnustust Skandinaavia maades.

Milliseid esinejaid ise sel aastal kõige rohkem ootate?

Ma ei soovi teha valikuid, sest olen väga õnnelik iga meie tippinterpreedi esinemise üle, kes armastab oma eriala ja on end pühendanud muusikale.

Kuhu edasi? Mida plaanite tulevikus veel teha ja keda siia esinema kutsuda?

Usun, et järgmisel aastal tuleb festival taas ja juba mitmete välisesinejatega on kokkuleppeid, millest kindlasti peagi kontserdikülastajatele ka teada anname. Vastloodava PLMF Academia Nova kooliga saavad toimuma ka meistriklassid noortele muusikutele, nii et on, mida oodata!

Mis on „Tolmu” idee?

Festivali idee on luua selline platvorm, kus kohtuvad kunst ja muusika kriitiliselt meelelahutuslikus vormis. Tahame pakkuda lahedaid bände ja performance‘eid, üllatada publikut ja mitte lasta tal ülepeakaela terve nahaga pääseda. Me tahame, et ta peaks natukene mõtlema ka. Võib-olla korraks isegi ebamugavust taluma ja seisma iseenda sisemise tundmatuga vastamisi, et see siis ületada ja olla avardunum inimene.

Ma saan aru, et mõte EKKM-i kolida hakkas küpsema juba siis, kui Patareis seisud kehvaks läksid. Kas on plaan festivali ka tulevikus seal korraldada?

EKKM on alati õhus olnud. Tegelikult oli EKKM festivali programmis 2011. aastal, kui programm puudutas idaeuroopluse küsimusi. Siis toimus EKKM-is Rael Arteli kureeritud rahvusvaheline näitus „Lost in Transition”, mis uuris ja mängis samuti idaeuroopa identiteetidega.

„Tolm” paistab silma just oma eklektilisusega. Millised skeened seekord esindatud on? Line-up on muljetavaldav nagu alati, aga anna palun väike ülevaade, mis mussi kuuleb ja millist perfonksi näeb?

Skeenedest on esindatud vana hea punk, indie, shoegaze, elektroonika, techno, soul ja kõikide eelpoolmainitud stiilide sugemetega uus- ning postveidrikud. Kui reede õhtu kuulub pigem art– ja indie-bändidele, siis laupäeva varaõhtuses vööndis annab tooni postpunk ning hilisõhtust hommikutundideni on lavad soulisugemetega artistide ja elektroonikute päralt. Festivalil on esindatud ka kõikide pidude pidu ehk Haigla Pidu ja kõikide techno-friikide lemmiksari Mürk.

Perormance’eid on ka väga erinevaid. Assortiist leiab nii videoakustilisi kui ka teksti- ja tantsu-performance‘eid ning numbreid, mille puhul tegelikult ei oskagi öelda, kas see on nüüd muusika, performance või nali. „Tolm” üritab käia mööda seda peenikest joont, kus kohtuvad erinevad distsipliinid. Nimedest tooks välja koreograafid Rene Kösteri ja Henri Hüti, transgender-küsimuste uurija ja fotograafi Alan Proosa ning etenduskunstniku ja uurija Riina Maidre, kelle performance avab ühtlasi ka festivali.

Anna palun kolm kuni viis soovitust, keda peab „Tolmul” nägema.

Kindlasti tasub vaatama tulla Austraalia soulpopi artisti JOEL SARAKULAt, kelle muusika on lihtsalt nii helge ja hea, et see puhastab hinge. Ei tasu maha magada ka Siberi venelaste hüpnootilist tribal cabaret-roki kooslust SHORTPARIS. Kõik, kes neid Tallinn Music Week’il nägid, ütlesid, et see oli TMW absoluutne tipp ja katartiline kogemus. Siis peaks veel kindlasti nägema Peterburi elektroonilise live-dub’i duot SOBRANIE 8 18, Leedu uusdžässveidrust SHEEP GOT WAXED, Hannaliisa Uusmaa audiovisuaalset soulpopiansamblit HUNT, soulpoppareid MALCOLN LINCOLNi ja FLORIAN WAHLi, futupunkareid ST CHEATERSBURGi jne.

Tolmab juba mitu aastat, mis suunas festival aegade jooksul arenenud on?

Festivali joonis on laias laastus samaks jäänud, aga mulle tundub, et iga aastaga on programm läinud tundlikumaks ja terviklikumaks. Näiteks sel aastal on meil väga korralik kunstiprogramm, mis koosneb kahest osast, performance’itest ja näitusest. Viimasest leiab nii fotosid, video- ja niisama installatsioone.

Mis küsimustega tegeleb festivali kunstiprogramm ja kes seal üles astuvad?

Kuna võõristus ja võõrahirm on üha süvenevad nähtused nii lokaalsel kui ka globaalsel tasandil, siis võtsime seekord uurida erinevaid nähtusi, mida võiks koondada nimetuse alla „võõras”. Milliseid elamusi tekitab võõras neis, kes tajuvad võõrast kui võõrast, ja ka võõras endas, keda tajutakse kui võõrast ja kes ise ka tajub end kui võõrast. Võõras ei pea olema ainult kuskilt kaugelt saabunud eksootiline pagulane. Võõras võib olla ka „oma inimene”, kes kannab teistmoodi riideid, sööb teistmoodi toitu, kuulab teistsugust muusikat või käitub voodis teistmoodi. Võõrast erutavad asjad, mis „mind” ei eruta. Asjad, mida ma ei mõista, tekitavad minus ebaõdusust. Kuid võõras ollakse ka iseendale. Võib-olla tekitabki võõras meis ebamugavust, sest peegeldab meile võõrast meis endis. Palju me ennast tegelikult tunneme? Võib-olla hirmud ja ebamugavus, mida võõras meis esile kutsub, on tegelikult hirm iseenda ees, selle ees, et me tegelikult ei tunne ennast ja pole terviklikud.

Kunstiprogramm koosneb kahest osast, näitusest ja performance’itest. Performance-kunstnikest me põgusalt rääkisime. Näitusel astuvad üles JOHNSON & JOHNSON, MARKO MÄETAMM, MARGIT LÕHMUS, KIWA, kui vaid mõningaid nimetada.

Mida huvitavat festivalil veel toimub?

Laupäeval toimub alates lõunast kõigile soovijatele tasuta sissepääsuga plaadi- ja bändisärkide täika, mille kulminatsioonina esitleb kell 18.00 oma esikluulekogu punkpoeet Freddy Grenzmann. Psychoterrori laulja raamat ja esitlus tõotavad tulla juba ette aasta ühed põnevaimad kirjandussündmused. Laupäeval on piletita tutvumiseks lahti ka eksklusiivne, ainult festivali ajaks üles pandud näitus ning Fifi eksootiline kinoprogramm.

Detailsema info sündmuse kohta leiate kultuurikalendrist ja sündmuse Facebooki lehelt.

Populaarne telekonkurss „Klassikatähed” on kolmel hooajal toonud telerite ette ja kontserdisaalidesse rohkelt uusi ja vanu muusikasõpru. Esimesed kaks konkurssi võitsid kaksikutest tšellist Marcel Johannes Kits (2013) ja viiuldaja Katariina Maria Kits (2014) ning 2016. aasta konkursi pianist Sten Heinoja. Reedel, 28. aprillil soleerivad ERSO ees kõik kolm telekonkursi võitjat. Kõlab nii Heino Elleri helilooming kui ka Beethoveni kolmikkontsert. Eesti ja Lääne klassikute loomingut ühendava kava on koostanud ERSO peakülalisdirigent Olari Elts.

Mida on andnud sulle „Klassikatähtede” võit? 

Marcel Johannes Kits: Tänu „Klassikatähtede” telekonkursi võidule sain eelkõige palju esinemisvõimalusi. Kindlasti avas see ka n-ö uksi, kuna kontserte oli tõesti erinevaid ja väga palju, alates koolikontsertidest ja erapidudest kuni orkestrite ees mängimiseni. Samas loodan, et sellest võidust ei olnud kasu ainult mulle. Ei tohi unustada saate eesmärki, milleks oli ja on klassikalise muusika populariseerimine. Seega kokkuvõttes andis saate võit mulle võimaluse tutvustada oma tšellomängu abil klassikalist muusikat.
Katariina Maria Kits: „Klassikatähtede” võiduga on kaasnenud palju erinevaid kontserdipakkumisi ja arenenud on oskus erinevateks situatsioonideks alati valmis olla. Lisaks andis see konkurss palju enesekindlust, tugevat lavanärvi ja muidugi kaasneb sellega ka tohutu vastutus.
Sten Heinoja: „Klassikatähtede” võit on kindlasti andnud väga palju võimalusi enda tutvustamiseks ning musitseerimiseks koos paljude heade muusikutega. Turunduse mõttes on saade teinud fenomenaalset tööd, kuna paratamatult on tänapäeva maailmas ilma reklaamita väga keeruline hakkama saada.

Kui palju olete kolmekesi koos esinenud?

Katariina Maria: Alates 2014. aastast ja lugematul arvul kordadel.
Marcel: Beethoveni kolmikkontserti mängisime kaks ja pool kuud tagasi Tel Avivi ooperimajas Iisraeli sümfooniaorkestri ja dirigent Andres Mustoneniga, lisaks mängisime Iisraelis ka kammermuusikat.
Sten: Kolmekesi koos musitseerisime juba 2014. aastal, kui mängisime ühel kontserdil triot. Tõsisem koostöö algas aga seoses Iisraeli kontsertreisiga ning koostöö jätkub ka järgmisel aastal.

Miks on Beethoveni kolmikkontsert sinu jaoks eriline teos?

Marcel: Beethoveni „Kolmikkontsert” on igas mõttes eriline. Esiteks on juba selle koosseis muusikaajaloos üliharuldane. Teiseks on see ilmselt üks Beethoveni kõige õnnelikumaid ja heatujulisemaid teoseid, kus kurbust kui sellist peaaegu ei eksisteerigi. Esimeses osas tasub näiteks tähele panna erinevaid teemasid, mida on kokku lausa kuus! Kolmikkontserdiga umbes samal ajal on Beethoven kirjutanud ka mitu oma tuntuimat teost nagu 3. sümfoonia, klaverisonaadi „Appassionata”, klaverikontserdi nr 4, viiulikontserdi jne. Loomulikult on kolmikkontsert ühele tšellistile eriline ka sellepärast, et nii sisuliselt kui ka tehniliselt asendab see Beethovenil kirjutamata jäänud tšellokontserti.
Katariina Maria: Beethoveni kolmikkontsert on teos täis õnne ja rõõmu ja tohutut sära. Kontsert on eriline juba selle poolest, et seda esitavad koos kolm solisti.
Sten: Ma isiklikult olen arvanud väga pikka aega, et see on kõige geniaalsem muusika, mis on kirjutatud. Iga kord, kui seda mängin, teeb see mind nii õnnelikuks, et tunnen, et midagi muud polegi vaja. Aga ma olen muidugi natukene Beethoveni friik ka, nii et see ei ole ilmselt kõige ratsionaalsem mõtteavaldus. Kõige erilisemaks teeb selle loo minu jaoks kolmanda osa algus, kui tšello esitleb oma teema ära C-duuris ja moduleerib selle kahe taktiga viiuli teemaesitlusse, mis on E-duuris. Siis ma alati naeratan, sest see kõlab täiesti ebamaiselt.

Mis tundeid tekitas ettepanek esitada Beethoveni kolmikkontserti koos ERSO ja Olari Eltsiga?

Marcel: Ettepanekule mängida ERSOga kolmikkontserti ei ole lihtsalt võimalik ei öelda, sest see on minu jaoks Eestis suurim au ja privileeg. Loomulikult tekitas see väga õnnelikke tundeid!
Katariina Maria: Mulle valmistas ääretut rõõmu võimalus mängida ERSO ja Olari Eltsiga Eestis Beethoveni kolmikkontserti. See on väga suur au.
Sten: Kui Olari Elts eelmisel aastal sellest mõttest rääkis, siis ma olin muidugi kohe kahe käega poolt. Temaga koos tegime ka Prokofjevi kontserti ning see on olnud mu elus üks kõige ägedamaid koostöid üldse!

Miks innustaksid sina noori muusikaga tegelema ja pillimängu õppima?

Marcel: Pillimängu õppimise kasulikkust ning selle positiivset mõju lapse arengule on korduvalt teaduslikult tõestatud. See arendab väga erinevaid külgi: enesedistsipliini, loomingulisust, ka pillimänguga kaasnev raske töö ja vaev on omamoodi väärtus elus. Kõige olulisem on aga muusika ise, mida pilli abil teha saab. Lugematul hulgal geniaalseid heliloojaid on kirjutanud teoseid, mida meil on nüüd võimalik taasesitada. Kui anda parimal võimalikul viisil edasi helilooja mõtteid ja tundeid ning teha seda kogu südamest, siis on muusika nagu hingetoit. Muusikuks olemine tähendab ka eluaegset õppimist. Muusikat armastades ei hakka mitte kunagi igav – alati on võimalik midagi uut leida ja õppida.
Sten: Muusika ja pillimänguga tegelemine sõltub loomulikult igaühest endast. Kui õppida lapsena ükskõik millist instrumenti mängima, siis seda oskust ei saa keegi sinult ära võtta. See kasvatab sind kogu elu, isegi kui see mingil ajal sulle täiesti vastumeelne oli. Oskus mõnest instrumendist heli välja võluda on täielik maagia!
Katariina Maria: See õnn, mis muusikast tuleb, on meeletu. Noored, harjutage! Mida rohkem te harjutate, seda lõbusamaks see tegevus muutub. Elus võivad paljud asjad alt vedada, aga mitte muusika.

Intervjueeris Maarja Kasema.

Foto: Kristel Üksvärav

28. aprilli kontserdi lisainfo:
https://www.kultuur.info/syndmus/erso-kolmikkontsert/

Helina Koldek intervjueeris Evan Katzi, kelle filmi „Small Crimes” Euroopa esilinastus avab 28. aprillil kell 19.00 Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali.

Räägi veidi oma taustast. Millega tegelesid enne filmimaailma sisenemist?

Noh, kõige pikemat aega olin paras fuck up – tegin grafiteid, kukkusin keskkoolist välja ja peamiselt rulatasin ja suitsetasin kanepit. Elasin koos teiste fuck up’idega ja raiskasin palju aega. Mul oli isegi lollakas töö ajakirjade ukselt uksele müüjana. Kas keegi on näinud filmi „American Honey”? Umbes midagi sellist. Minu õnneks tekkis mul enne täielikult halvale teele pöördumist suhe muusikaga, mis aitas mul tähelepanu keskendada. Hakkasin käima hardcore-, punk- ja metal-kontsertidel – mõnda aega olin isegi straight edge. Minust sai mõne bändi transamees, reisisin koos nendega ja tegin kontsertidel pilte, mis viis selleni, et tekkis soov koostada omaenda muusika-zine’i.

Minu väike ajakiri sattus paari suurema muusikaväljaande valdusesse ja hakkasin bändide intervjueerimise eest tasu saama. Õudusfilmiarmastus hakkas mind varajaste online-õudusväljaannete poole tõmbama ja liitusin Frank Boothi nime all creature-corner.com-i meeskonnaga. See kogemus õpetas mulle, et õudusfilmi vallas on võimalik teha karjääri või sellele pühenduda, nii et kui lõpuks filmikooli läksin, teadsin, millisele erialale keskenduda.

Oled varasemalt kirjutanud mõne üsna sirgjoonelise õudusfilmistsenaariumi nagu Adam Wingardi „Home Sick” ja „Pop Skull”. Sinu režissööridebüüt „Cheap Thrills” ja uus film „Small Crimes” on aga huvitav segu krimitrillerist, mõningatest küünilise musta huumori ja õuduse elementidest. Milline žanr on sind enim mõjutanud ja millised teemad sind kõige rohkem huvitavad?

Ma arvan, et „Home Sick” ja „Pop Skull” on üsna hullumeelsed, nii et ma pole kindel, kas ma nimetaks neid puhtalt sirgjoonelisteks. Need on väga veidrad filmid! Aga jah, mis puutub minu enda kraami, siis arvan, et tabasid mingis mõttes naelapea pihta. Must komöödia on olnud nii mu töös kui ka elus üsna oluline tegur. Mu vanavanemad olid holokausti üleelanu ja Stalingradi all ellu jäänud poola sõdur, kelle maailmavaade oli alati huvitavalt humoorikas. Mind on tohutult mõjutanud sellised filmitegijad nagu Jim Jarmusch, vennad Coenid, Álex de la Iglesia ja paljud teised ning mind köidavad väga film noir’id, eriti äärmiselt vägivaldsed, ekstsentrilised 70ndate ja 80ndate filmid. Kõige tipuks olen Fulci tätoveeringuga õudukafriik, nii et on näha, kuidas kõik need mõjutused üksteise sisse sõidavad.

Mind paelub väga valetamine – leian, et jama ajamine on kütkestav ja see meeldib mulle mitmeski mõttes. Lood, iseäranis filmilood, on samuti üks valetamise vorm, mis siis, et vaid meelelahutuse eesmärgil. Noir-žanr on selles eriti hea, sest kõik elemendid on mingis mõttes valed – tegelased, vaatenurk, kõik. Mind võlub see, kui inimesed endast räägivad, sest nad esitavad maailmale endast filmiversiooni. Versiooni, kuidas nad tahaksid, et neid nähtaks, ja maailm on sellisel juhul publik, kes võib enda ees lahtirulluvat versiooni kas uskuda või mitte.

Õudusžanriga seoses arutletakse alati õudusfilmide halva mõju üle ja pidevalt tekib vajadus selgitada, et „õudusfilmifänn” ja „psühhopaat” ei ole sünonüümid. Mida sina vägivaldsetest filmidest ja nende mõjust arvad? Kas leiad, et vägivaldsed filmid peavad vägivalla õigustamiseks kandma endas olulist sõnumit või kas vägivaldne film võib olla ka pelgalt meelelahutus?

Mulle ei meeldi eriti filmid, mis on üleliia julmad või sisaldavad pikki piinamisstseene, kuid ma ei ütleks iial, et neid filme ei tohiks olemas olla või et need vajavad mingit ühiskondlikku sõnumit. Kui seda sõnumit aga ei ole, siis on mul vaatajana raske filmi tõsiselt võtta või selle vastu huvi tunda. Teisalt meeldivad mulle väga tobedad vägivaldsed märulifilmid ja ma ei nõuaks kunagi, et need peaksid olema midagi meelelahutusest enamat. Inimväljendus koosneb paljudest elementidest ja mõnikord on see suunatud vaid rumalale sisalikuajule ja nii ongi okei.

Sinu uus film „Small Crimes”. Mis lugu selle taga on?

Palju verd, higi ja pisaraid! Olen alati tahtnud teha 90ndate neo-noir’i. See köitis mind juba enne seda, kui teadsin, et tahan filmitegijaks saada. Pärast „Cheap Thrillsi” olen saanud enamasti stuudiofilmide projekte, mis ei ole nii põnevad. Kui vend näitas mulle raamatut „Small Crimes”, nägin võimalust mängida oma armastatud mänguväljal, kuid samal ajal omamoodi satiiristada ja õõnestada teist žanri, mis on minu meelest vahel natuke naeruväärne – lunastust otsiva vabaneva vangi alamžanri. Olin „Blue Ruini” Macon Blairi fänn, nii et kui avastasin, et ta on ka üliandekas noir’istsenarist, võtsin temaga ühendust ja uurisin, kas saaksime selle projektiga koostööd teha. Rääkisime sellest, meile pakkusid lõbu samad asjad ja ta lõi kampa. Prantsuse kompanii Memento („Blue Ruin”, „Cold in July”, „Cop Car”) maksis projekti kirjutamise eest ja seejärel liitus produtsent David Lancaster („Drive”, „Nightcrawler”), mis lõigi soodsa pinnase selle motherfucker’i tekkeks.

Mis oli „Small Crimesi” tegemisel kõige raskem?

Graafik oli väga tihe, sest meil oli ainult 24 päeva ja need olid vaid kümne tunni pikkused, nii et mõnes mõttes oli tegemist 21-päevase võttega, mis hõlmas paljusid erinevaid asukohti, kaskadööre, tegelasi ja eriliselt vastikut ilma väga ambitsioonika märulistseeni ajal, mille pidime poole päevaga purki saama. Vananesin selle viie tunni jooksul aasta jagu.

Kuidas näitlejad valiti?

Peaosatäitja leidmiseks kulus kolm aastat, peamiselt seetõttu, et paberil tundus stsenaarium palju süngem kui lõplik teostus ja paljud näitlejad ei soovinud kehastada sellist tolgust, kes ei leia isegi lunastust (kuigi ma arvan, et mingis mõttes leiab, isegi kui ainult väikeseks hetkeks). Nikolai oli skaipides enesekindel ja vaimukas ning sai kohe asjale pihta. Tema jaoks ei olnud oluline, kas Joe on lahe tüüp, vaid see, et ta oleks vaadatav. Niipea kui Nik oli värvatud, läks meil väga kiireks. Meil oli põhimõtteliselt umbes kuu aega ülejäänud näitlejate leidmiseks, et saaksime filmida nii, et see sobiks Niki ajakavaga. Selles meil tõesti vedas – Jacki Weaver, Robert Forster, Molly Parker … oli võimalus, et asjad oleksid võinud hoopis teisiti minna.

Mõni naljakas lugu võtteplatsilt?

Meil oli profinäitleja, sisisev kass, kes oli platsil kõige ebaprofessionaalsem. Täielik primadonna. Ühel hetkel kratsis ta Nikolail peaaegu näo peast. Arvatavasti oli see naljakas peamiselt minu jaoks, see võis õudne olla.

Anna meie lugejatele mõni hea filmisoovitus. Midagi vana ja midagi uut.

Okei, vana kraam: „Branded to Kill”, „Night Moves”, „Killing of a Chinese Bookie”, „Point Blank”, „Cisco Pike”, „Red Rock West”, „One False Move”, „Prime Cut”, „Friends of Eddie Coyle”. Uus kraam: „Wiener” (dokumentaal), „Raw”, „Green Room”. Pagan, pean rohkem uusi filme vaatama.

Ja lõpetuseks – mis on kõige intrigeerivamad väikesed kuritööd, mille oled elu jooksul toime pannud?

Teismelisena arreteeriti mind grafiti tegemise pärast. Ma ei saanud kuni 18. eluaastani juhilube. Põhikoolis lõhkusin ilma põhjuseta kellegi jalgrattakummi. Varastasin koomikseid.

Aasta alguses  teist sünnipäeva tähistanud Eesti feministliku infovärava Feministeerium toimetajad soostusid vastama Andres Laiapea küsimustele feminismi teemal. Meie jagame nende vastuseid rõõmuga just täna, naistepäeval.

Tänavu möödub 130 aastat sellest, kui Lilli Suburg hakkas andma Viljandis välja esimest eestikeelset naisteajakirja Linda, ja 100 aastat sellest, kui naised said Eestis valimisõiguse. Kas te tunnete ennast mingis mõttes nende varasemate põlvkondade töö jätkajatena?

FM: Kõik, kes mingit pidi naiste õiguste eest seisavad, on nende töö jätkajad. Meie soov on pakkuda feministidele ja feminismist huvitatule platvorm, mille kaugem eesmärk on aktivismi toetada ja aktiviste koondada.

Feminism omab Eestis osade inimeste silmis justkui negatiivset tähendust. Näiteks Feministeeriumi lugejate poolt aasta šovinistiks valitud Martin Helme kuulutas, et see on „väga auväärne tiitel”, mille saamise üle tal on hea meel, aga kui ta oleks nimetatud aasta feministiks, siis oleks ta ilmselt häbi pärast maa alla vajunud. Millest teie arvates tuleb see feminismi kohatine demoniseerimine?

FM : Demoniseerimine tabab vist kõiki, kes seavad küsimärgi alla kehtivad normid ja võimujaotuse. See tähendab ju kehtiva korra murendamist ja võimu ümberjaotamist. Muidugi tekib osal inimestel eksistentsiaalne hirm. Kuna feministid on palju kritiseerinud norme ja nähtusi, mis on seotud erasfääriga – näiteks naistevastast vägivalda, naiste topeltkoormust kodus, naiste seksuaalsuse häbistamist ja naiste käsitlemist mingisuguse rahvuse taastootmise üksusena, siis on mõned mehed (ja naised) mures, et feminism ohustaks justkui perekonda.

SA PTK portaal Objektiiv, mida võib paljuski pidada teie maailmavaateliseks antipoodiks, viib pidevalt läbi kampaaniaid, et korjata lugejatelt annetusi, mis võimaldaksid pühenduda selle aktivistidest toimetajatel oma propaganda levitamisele. Nad on loonud endale täisajaga töökohad, mis sisuliselt lausa nõuavadki neilt ühiskonnas teravate vastasseisude ülespuhumist, et saada oma toetajatelt rohkem annetusi. Kuidas on korraldatud Feministeeriumi majanduslik külg?

FM: Meil on annetejaid ja teeme palju vabatahtlikku tööd, aga saame ka riigieelarvest toetust. Sellel aastal soovime annetamist lihtsustada, aga eraldi kampaaniaid ei ole plaanis läbi viia. Oma loomeprotsessis me majanduslikule küljele ei mõtle ega pea ka mõtlema.

Rootsis tegutseb erakond Feministlik Initsiatiiv, mis sai 2014. aastal eurovalimistel 5,5% häältest ja ühe koha Euroopa Parlamendis ning jõudis ka Rootsi parlamendivalimistel üsna lähedale valimiskünnise ületamisele. Hiljuti registreeriti Feministlik Partei ka Soomes. Kas Eestis oleks samuti vaja eraldi feministlikku erakonda?

FM: Ühele teemale keskenduvate erakondade positiivne pool on see, et tavaliselt on teised erakonnad motiveeritud rohkem neid teemasid oma valimisplatvormides käsitlema. Võib-olla teema elavdamiseks oleks tõesti vaja feministlikku erakonda.

Ajalooliselt on rõhutanud Eestis naiste õiguste eest võitlemist kõige tugevamalt küll sotsiaaldemokraadid, aga kui vaadata kõrgeimatele riiklikele ametipostidele tõusnud naiste poliitilist tausta, siis kaldub see olema pigem konservatiivne (varem Riigikogu esinaine Ene Ergma, nüüd president Kersti Kaljulaid). Sama võib näha Euroopas ka mitmetes teistes riikides, näiteks Saksamaal ja Suurbritannias. Feministeerium esindab üldiselt liberaalsemat suunda. Mida te arvate sellistest naissoost riigijuhtidest nagu Angela Merkel, Theresa May ja meie enda uus president Kersti Kaljulaid, kes ei toeta näiteks sookvootide kehtestamist jms asju, mida paljud seostavad feminismiga?

FM: Feminsteerium ootab tegelikult väga häid tekste konservatiivsetelt feministidelt, kahjuks on neid seni nappinud. Meie eesmärk ei ole pakkuda ühte kitsast vaatenurka, seda „õiget feminismi”, vaid kajastada erinevaid feministlikke lähenemisviise. Lisaks liberaalsele ja konservatiivsele teljele on põnevaid vaatenurki pakkunud ka queer-feminism, ökofeminism, radikaalfeminism jne. Oleme avaldanud ka feminismikriitikat feministlikult positsioonilt.

Feministlikke lahendusi reaalprobeelmidele on erinevaid ja mitte kõik feministid ei toeta sookvoote. Nii Merkel kui ka May on natuke vastuolulised kujud, eriti May. Ta on oma karjääri jooksul poliitikuna hääletades või ministrina valitsuse poliitikat ellu viies teinud nii head kui ka halba naiste jaoks. Heade asjade poole pealt on ta ministrina näiteks muutnud sundabielud ebaseaduslikuks. Kersti Kaljulaid ei ole traditsioonilise poliitilise taustaga ja ei sobi siia võrdlusesse. Mis neid aga kõiki ühendab, on see, et nad näitavad noortele naistele, et kõik on võimalik. Ja seda ei maksa alahinnata.

Mida aga arvata sellistest naissoost poliitikutest, kes ei toeta naiste õigusi?

FM: Nood võivad muidugi palju kahju teha. Parem valida parlamenti profeministlik mees kui antifeministlik naine. Need IRL-i naised, kes on aktiivselt töötanud kooseluseaduse vastu, on näiteks naistele väga palju halba teinud, sest pigem on need naissoost paarid, kelle peredes kasvavad lapsed ja kellel on põletav vajadus oma kooselu registreerida ning laste juriidiline kaitse tagada. Nad teevad seda muidugi nagunii, seadus ju kehtib, kuid rakendusaktide puudumine on tähendanud palju segadust ja mõttetut bürokraatiat.

Lõpetuseks, kuna kultuur.info on eelkõige siiski kultuurimaastikul toimuvate sündmuste teejuht, siis kuhu soovitate selle lugejatel käesoleval aastal minna, milliseid üritusi külastada või mida lugeda (peale Feministeeriumi enda)?

FM: Märtsis avatakse Okupatsioonide Muuseumis naiste õiguste teemaline näitus ning KUMU-s „Anu Põder. Haprus on vaprus”. Märtsis toimub feministlik kultuurifestival LadyFest ja kuuldavasti Rahvusraamatukogus ka VII Eesti Naiste Kongress. Juulis toimub Tallinnas OMA festival, mis on sel aastal rändava Baltic Pride’i Eesti versioon ning augustis toimub Tallinn Pride. Oktoobris võiks silma peal hoida Rakverel, kus loodetavasti toimub seksuaalsele võrdõigus­likkusele suunatud filmifestival LGBT+. Lisaks soovitame aasta läbi külastada Ülase12  ja Kraami ruumides toimuvaid üritusi ning tellida Eesti Inimõiguste Keskuse uudiskirja ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse nädalakirja .