Rubriik: Galerii

„Come with me and you’ll be
In a world of pure imagination
Take a look and you’ll see
Into your imagination”

Need on loo „Pure Imagination” sõnad ulmefilmist „Ready Player One” („Valmistub esimene mängija”) ja nagu filmis öeldakse, on videomängude maailm seesugune ainulaadne koht, „kus sind piirab vaid sinu enese kujutlusvõime”.

Foto: Ruxin Wang

LVLup!’i omanik Andrejs ei hoia muuseumit tutvustades oma elevust ja kirge videomängude vastu vaka all. Muuseum on täis retrokonsoole ja kõiksugu interaktiivseid mänguelemente, kuid oleks vale pidada seda ainult n-ö „omadele” mõeldud kohaks. Vastupidi, see paik ühendab endas mittetraditsioonilises mõttes kõiki kunsti, ajaloo ja kultuuri ideid. Siin saab vaimustust tunda ka industriaalse kujunduse ja igati keskkonnasõbraliku atmosfääri üle. Kui te ei ole parajasti mängudemaailma süvenenud, saab alati teha vahepeatuse ülakorrusel asuvas näitusesaalis, kus on peamiselt EKA õpilaste väljapanekud. Diivanilaua kõrval on ka muusikanurgake, kust leiab igast žanrist vinüülplaate.

Muuseum asub vanas tehasehoones ja on ümbritsetud kunstnike tööruumidest, seega on siin mitmekesine ja elav keskkond, mis muudab koha veelgi atraktiivsemaks. Teine omanik, prantsuse kunstnik Camille, kaasab muuseumi kujundusse palju maale ja installatsioone. Kunstiteosed on paigutatud nii peenelt, et need võivad kergesti märkamatuks jääda, kui ei pööra eraldi tähelepanu põrandale asetatud rohelistele taimedele või kui ei uuri ruumi erinevate nurkade alt. Andrejs on isegi puutrepid käsitsi poleerinud ja kogu ruum on otsast lõpuni nende enda renoveeritud. Muuseumi rajamisel on oma roll ka inimeste panusel ja koostööl, kuna paljud kollektsioonid pärinevad anonüümsetelt annetajatelt või on need toetuse avaldamiseks müüdud väga madala hinnaga. Konsoolid ja videomängud on pärit kogu maailmast ja armastus videomängude vastu ühendab jätkuvalt inimesi.

Foto: Ruxin Wang

Muuseumi nimi LVLup! viitab mänguri jõudmisele järgmisele tasemele ja logo punane värv on vaste sisselülitatud toitenupule. Seda näeb kõikjal muuseumis ja see toob esile omanike idee luua kaasaegne mängudemaailm ning tuua kokku kõik huvilised, kaasa arvatud nullindatel sündinud noored. See on ühtlasi lõõgastumiskoht peredele ja sõpruskondadele isiklike hetkede nautimiseks või lihtsalt pärastlõunase vaba aja veetmiseks nädalavahetustel.

Tsiteerides filmi „Ready Player One”: „Inimesed tulevad siia kõige selle pärast, mida nad teha saavad, kuid nad jäävad siia kõige selle pärast, kes nad olla saavad. See ei ole lihtsalt mäng.” See lause selgitab täiuslikult, miks nii paljud inimesed soovivad LVLup!’i külastada ja oma aega selles mängudemaailmas veeta. Sest nende, meie, jaoks on see enamat kui lihtsalt mänguväljak, see on ka meenutus, lapsepõlvemälestus ja elu armastus.

Foto: Ruxin Wang

LVLup!

Esimene interaktiivne videomängude muuseum Balti riikides avas uksed 2. septembril 2018. Muuseum tutvustab külastajatele videomängude mitmekesist maailma ja ajalugu. LVLup! asub Tallinnas aadressil Pärnu mnt 154, ARS-i kunstilinnakus. LVLup!’i külastajad saavad väljapanekus olevaid mänge mängida kuuel päeval nädalas. Muuseumis on avatud ka ajutised näitused ja retropood ning korraldatakse üritusi ja kooliekskursioone.

Koduleht: http://lvlup.ee/
Facebook: https://www.facebook.com/lvlupmuseum/
Instagram: https://www.instagram.com/lvlupmuseum/

Fotod: Ruxin Wang

“See, mida te kannate, näitab, kuidas te end maailmale presenteerite. Eriti tänapäeval, kui inimestevahelised kontaktid on kiired ja lühikesed. Mood, see on keel, mida mõistetakse ilma sõnadeta.” — Miuccia Prada

Eesti Ajaloomuuseumi näitus “Moejoon: pidulik rõivamood 1920–1940” on jäädvustanud kangaste kaudu hetkepildi kohalikust elust. Väike näitus ei ole korraldatud mitte värvi ega stiili järgi – nagu seda võiks olla riidekapp –, vaid kolmkümmend kaks kostüümi on rühmitatud koha või aja järgi, kus ja millal vastavaid rõivaid kanti (nt pulm, puhkus või teatriõhtu). Paljud nendest tegemistest sisustavad meie elu veel tänapäevalgi.

Väljapaneku täiel rinnal nautimiseks pange oma lugemisprillid (või põlved) valmis. Riided on seatud ruumi eri paigus asetsevatele hõlpsasti jälgitavatele mannekeenidele ning aksessuaare esitletakse piki seina kulgevates klaaskappides, kuid väga madalal asuvad kirjeldused lisavad ohtralt konteksti. Näiteks:

– “Lesed veetsid kuus kuud sotsiaalsest suhtlusest eemal ja kandsid raskepäraseid musti rõivaid. Aasta hiljem oli naisel lubatud must halli vastu välja vahetada.”

– “Vana kombe kohaselt tuleb enne jõule selga panna oma kõige vanemad ja enimkantud riided, nii et need saaks pühade saabudes uutega asedada.”

– “Mis tahes kuurortlinna päevakava oli lihtne: päevitamine ja ujumine.”

– “Peigmees vastutas valge pruudikimbu eest, mis koosnes hooajale vastavatest lilledest. 1930ndatel muutusid populaarsemaks oranžid õied.”

Kuigi riided ise annavad oma loo pealispindselt edasi, olid just need väikesed (inglis-, vene- ja eestikeelsed) kirjalikud detailid need, mis aitasid mul rõivaid tõeliselt ja elavalt ette kujutada olukordades, kus neid kanti: matustel, puhkusel, pidudel ja tantsuõhtutel, spaakuurortides, ülikoolis ning kohvikus, leeris, ristsetel ja pulmas.

Korraldajate sõnul pakub näitus sissevaadet linnanaise ellu, aidates mõista tolle aja kultuurilisi protsesse ning näidates, kui tihedalt on moe ideed seotud ajastu väärtuste ja vaimsusega. Ehkki ei saaks öelda, et oleksin ainuüksi selle näituse põhjal teemat sügavuti mõistma hakanud, tekitas see minus soovi minna välja ja leida mõni vana film või romaan, mis asetaks need kostüümid Eesti elu lukku.

Ilmselt võlus mind kõige enam mustvalge video, mis sissepääsu juures seinale paigutatud ekraanil kordus. Nois vanades videoklippides võis näha erinevas vormis, suuruses ja vanuses naisi neid rõivaid kandmas ning olin lummatud naiste ilmetest, hoiakust ja suhestumisest ümbritsevate inimestega. Võimalus näha rõivaid lähivaates oli küll meeldiv viis umbes poole tunni veetmiseks, kuid just see väike pilguheit neid samu riideid kandvatele inimestele äratas minus tõesti uudishimu.

Lisaboonusena on näitusesaali ühes nurgas olemas ka peresõbralikud pusled ja kunstitarbed, nii et nooremad (või vanemad) külastajad saavad meelt lahutada, kuniks moefanaatikud näitusega tutvuvad.

Näitus jääb Eesti Ajaloomuuseumis avatuks kuni 12. maini 2019.

Muljeid esimeselt Station Narva muusika- ja linnakultuuri festivalilt

Sõidan reedeses täistuubitud Narva rongis ja üritan reisijaid vaadeldes tabada, kes neist on tavasõitjad ja kelle sihiks esmakordselt toimuv Station Narva festival. Kõrv püüab kinni võõraid jutukatkeid narvakate narkoprobleemidest, töötusest, alkoholismist, kõrgest kuritegevusest ja muust sellisest – esmakorselt idapiirile sõitjaid tundub olevat omajagu. Nende näod vajuvad kindlasti imestusest pikaks, kui rongist väljudes ei hakka silma mitte räpastel tänavatel jõlkuvad joodikute-narkarite hordid, vaid hoopis puhas ja heakorrastatud linn. Kuhu julgeb minna president, sinna on ka tavakodanikul asja. Välismaised infokanalid lausa kubisevad komplimentidest Narvale kui kõige hipsterlikumale Eesti linnale – sovetlik ja postindustriaalne värk läheb neile ju hästi peale. Mida aga on Narval pakkuda tavaeestlasele? Üritan seda välja selgitada.

Narvas on reede õhtule ja festivalile vaatamata ootamatult vaikne ja rahulik. Pole ühtegi viidet toimuva suurürituse kohta, välja arvatud reklaamtulbad linnaruumis. TÜ Narva kolledžis asuvas festivalikeskuses on samuti rahulik, pole järjekorda ega trügimist, ka teel peamisesse esinemispaika Kreenholmi saarele ei kohta kuskil rahvamasse. Suure lava ees seisab mõnikümmend muusikahuvilist, paar inimest on tšillimas DJ-telgis ja mõni üksik piidleb tänavatoiduputkasid. Sealne toiduvalik on eripalgeline, aga toidupakkujaid vähevõitu ja näljastena jõuame kogu pakutud sortimendi juba esimesel päeval ära maitsta. Soome toidupakkujad tunnistavad ainult sularaha, mis seab toiduvalikule omad piirid – eestlane on ju harjunud kaarti piiksutama ja rahapakke üldjuhul kaasas ei kanna. Tore festivaliüllatus on Moe Apteegi „ravimivalik“ (kulub eriti ära tuulisel ja külmal laupäeval).

Öö poole koguneb festivalipaika rohkem rahvast, laupäeva õhtul on pealava esine juba üsna täis. Kaks kõrvallava täidavad pealava vaheajal oma rolli väga hästi. Tehniline teostus on laitmatu, kõik sujub viperusteta ja suuremate hilinemisteta. Muusikavalik on paigale sobivalt postindustriaalse maiguga – on (liiga?) palju hiphoppi ja räppi, kohati tundub muusikaline programm pisut ühekülgne. See-eest vanad rokipeerud (Echo & the Bunnymen) meelitavad lava ette ka keskealised fännid. Vaatamata tehasehoonete vahel lõõtsuvale tõmbetuulele on meeleolu hea ja rahvas lõbus. Vene bändide kuulajaskond on valdavalt venekeelne ja Eesti bändide oma eestikeelne, kaks seltskonda segunevad ainult pealava ees suurtele tähtedele kaasa elades. Intiimsemat laadi kontserdid toimuvad Ro-Ro klubis jõeäärsel promenaadil, aga see paik jääb Kreenholmist väga kaugele ning hoolimata kurseerivatest festivalibussidest on sinna keeruline ja tülikas pääseda. Ilmselt taotleti muusikalise osa kaheks hajutamisega suuremat nähtavust linnaruumis (nagu Viljandi Folgil), kuid see ei täida eesmärki ning esinemiskohtade vahel liikumine võtab ülemäära aega. Tulevikus võiks kaaluda kompaktsemat lahendust. Minu jaoks on festivalil tõeline elamus ja (ootamatu?) kõrghetk Soome bänd Joensuu 1685. Tuntud headuses esineb Briti lummav Gazelle Twin, Ro-Ro klubi repertuaarist aga pakuvad tõelist naudingut vana hea Sõpruse Puiestee ja isikupärane multitalent Indrek Spungin.

Laupäeva esimeses pooles on piisavalt aega ka piirilinna vaatamisväärsustega tutvumiseks – teejuhiks tuleb narvakast ameeriklane Kris. Teeme ringi peale bastionidele, käime jõepromenaadil vaatamas Putini näoga lõvi, seikleme kasemattides ja loomulikult kindluses. Kuigi sõjaeelsest Narvast pole just palju säilinud, on vaadata piisavalt. Kindluse muuseumi väljapanekud on muljetavaldavad, nagu ka selle müüridelt avanevad vaated. Väärt külastada!

Viimasel festivalipäeval (pühapäeval) toimuvad kõik üritused jõepromenaadil. Euroopa Komisjoni keeltekohvikus Speak Dating saab õppida 17 võõrkeelt, kõrval läheb käima garaažikontsert, pakutakse tänavatoitu. Rahvast on piisavalt, ilm on ilus. Jõe keskel toimetavad kalamehed, üle nende paistab Ivangorod. Vestlusest kohalikega jääb kõlama, kuivõrd oluline oli narvakate jaoks presidendi septembrikuine külaskäik. Muljeid sellest kuuleb kõikjal. Mõni kohalik puutus presidendiga kokku isegi mitu korda. Narva on osa Eestimaast – see on selge sõnum, mis ei jää vastukajata.

Festivalilt oleks oodanud rohkem nähtavust linnaruumis ja narvakate osavõttu. 39-eurone festivalipass (päevapilet 25 eurot) on ilmselgelt liiga kallis kohas, kus takso hind linna piires on maksimaalselt 2.50. Samadel põhjustel olevat kohalikest mööda läinud ka suvine „Kremli ööbikute“ lavastus. Festivali üheks ülesandeks oli täita linnaruumi – pakkuda tegevust erinevatele põlvkondadele. Toimusid erinevad töötoad ja loengud, aga jällegi jäi kasinaks kohaliku rahva osavõtt. Kas oli põhjus reklaami vähesuses või oleks võinud mõelda narvakatele soodushinna kehtestamisele?

Mida on Narval ja festivalil pakkuda mujalt tulnule? Üldmulje nii linnast kui Station Narva festivalist on väga positiivne. Anname vastsündinud festivalile aega kosuda ning ennast näidata, hoiame pöialt, et see hea algatus tuule tiibadesse saaks. Narva on väärt külastust ning mis suudaks sinna veel paremini inimesi meelitada kui üks särtsakas ja omanäoline festival.

Igapäevaelu üksikasjade ajaloo osaks pidamine võib tunduda kummaline, kuid kas ajalugu polegi mitte pelgalt kogum igapäevaelu lugudest? Kantavad riided, kuulatav muusika ja – nagu käesolev näitus osutab – ka kodu sisutamiseks kasutatav mööbel on tihtipeale suuremate sotsiaalsete, kultuuriliste ja poliitiliste ilmingute väljendus. Nendest elementidest näituse koostamine võib osutuda põnevaks sissevaateks läbi aegade esinevatesse mustritesse ning lõbusaks retkeks mööda mälumaastikke.

Linnastumine

“Kohaliku aja järgi” on 1920. aastatest kuni 2000ndate aastateni Eesti elus toimunud muudatustele viitamiseks lisaks fotodele, mööblile ja moejoonistele kasutatud ka mitmeid visuaalseid tööriistu, sealhulgas statistikat. Üks kõige silmatorkavamaid näitajaid on Eesti linnastumise kasv viimase sajandi jooksul.

1920ndatel elas linnas 27% elanikkonnast
1930ndatel 32%
40ndatel ja 50ndatel 47%
1960ndatel 57%
70ndatel–90ndatdel ligikaudu 70%
2000ndatel 85%

Linnas elamine on tänapäeval sama populaarne kui oli 1920ndatel elamine väljaspool linnapiire. Mis te arvate, milline mõju oli sellel siinsete kodude sisustusele?

Kodutehnika

Kui mõtlen tehnoloogia mõjust tänapäeva sisekujundusele, lähevad mu mõtted nutiseadmetele ja digitaalsele meelelahutusele. Kui mõelda veelgi kaugemale, siis võib “tehnika” tähendada asju, mida paljud tänapäeval iseenesestmõistetavaks peavad. Sellised nähtused on näitusel üksikasjalikult välja toodud.

– Ainult 11 protsendil Eesti kodudest oli 1920ndatel aastatel olemas kraanivesi ja veel 1970ndatelgi oli see näitaja ainult 84%. See mõjus meeldetuletusena sellest, et uuendused ei jõua kogu elanikkonnani kohe, kui miski kättesaadavaks osutub. Mis pani mind omakorda ümber mõtestama kümnendit, mida olen tavaliselt seostanud kõikide kaasaegse elu mugavustega.
– Elekter levis märksa kiiremini kui kraanivesi, 32 protsendilt kodudest 1920ndatel 100 protsendini 1970ndatel.
– 1930. aastatel kasutati 97% Eesti kodudes ahikütet, kuid 1970. aastateks oli pea pooltel keskküte ja 1980ndateks oli see juba 74% kodudest.

Need muudatused mõjutavad küll oluliselt kodu mugavustaset, kuid ei ole alati sisekujunduses nähtavad. See-eest meelelahutus on kodudesse nähtavalt sisse ehitatud. Kui 20. sajandi alguses kasvas raadiote populaarsus, siginesid kodudesse raadiokapid. Kui lisandusid televiisorid, oli vaja mööblit, millele need asetada, ning diivanite ja tugitoolide puhul hakati rohkem rõhku panema mugavusele. Nullindatel liikusid lameekraaniga telerid seintele, vähendades vajadust telerilaua või kodukino järele. Samuti toob näitus välja isiklike nurgakeste tekke kasvu, kui ühiseks kasutamiseks mõeldud meelelahutuskeskusi on hakanud asendama individuaalsed ekraanid.

Materjalid ja minimalism

Eri kümnenditega tutvudes annavad eesti- ja ingliskeelsed kirjeldused stiilimuutustele konteksti. Tootmisvahendid, materjalide kättesaadavus, nõukogude aja ettekirjutused ja iha isikupärase järele – kõik see väljendub mööbli kujus ja tekstuuris. Nullindad tähistavad kaasaegset suundumust ühendada vana mööbel tänapäevase disainiga, nii et näituselt koju jõudes võite proovida määratleda oma kodu ajastut ja stiili.

Näitus “Kohaliku aja järgi. Sajand Eesti linnakodu” on Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud 7. oktoobrini 2018 ja sellega põhjalikult tutvumiseks kulub umbes tund.

Kui külastaja on möödunud tohutusuurest sildist “300”, mis tähistab Kadrirou lossi ja pargi aastapäeva, hakkavad jalgteed mahedas küünlavalguses kumama. Pea kohal ümisevad mõned ringitiirutavad droonid, mis jäädvustavad allpool toimuvat vaatemängu ning pargist sisse-välja voogavaid inimesi. Kaks noort jooksevad ümber väikese tiigi ja taassüütavad vees ulpivaid küünlaid.

13. iga-aastane festival “Valgus kõnnib” sai avalöögi kolmapäeval, 19. septembril kell 19. Noil suve viimastel hetkedel mõjus pea kohal kõrguv sinine taevas lausa nostalgiliselt. Õhtu pimenedes muutusid rahvamassid suuremaks ja igas eas külastajate mobiiltelefonid lisasid maastikule veel ühe helendava valguskihi.

Sügaval pargis, Kadrioru lilleaia müüril rullus lahti lihtne lugu vanamoodsates kostüümides siluettidest, kes kahe pildiraami vahel liikusid. Lapsed tõusid kikivarvule, püüdes käsi piisavalt kõrgele sirutada, et raamide alumises servas varjuteatrit teha. Vanem generatsioon tungles, et teha endale ruumi Eesti videokunstnike Mikk Mäe ja Sander Jooni installatsiooniga “Miraaž” poseerimiseks ning pildistamiseks. Teisel pool aeda, Kadrioru lossi rõdul astusid üles tuležonglöörid ja hooldatud murulappe ääristavate küünalde väikesed leegid tantisklesid. Helitaust oli vaikne, vaid purskkaevu vulin laskis loomulikul müral omasoodu kulgeda.

Teisel pool Kadrioru lossi esitles Norra videokunstnik Anastasia Isachsen muinasjutt-installatsiooni “Sügisball”, mida projitseeriti majesteetiliku hoone fassaadile. Etenduste vahepeal lendlesid üle kogu hoone sügislehed. Kui algas muusika (tuled olid seadistatud võimsa keelpillimuusika taktis), hakkasid pildid oma lugu jutustama. Linnud heljusid üle seina, maja keskosas keerles suursugune daam, juuksed pea kohale kokku kuhjatud, üks ümmargustest akendest pidevalt tema nägu varjamas. Lühikese etenduse lõpupoole sai kokku paar, et kogu öö tantsides mööda saata, seejärel hajus lugu tasahilju vaheajaks ja uue publiku kogunedes hakkasid lehed taas lendlema.

Kõige rohkem rahvast sagis Kadrioru Luigetiigi muusikaliste purskkaevude ümber. Kõlas viis lühikest pala – alustades Pjotr Tšaikovski balleti “Pähklipureja” “Lillede valsist” ja lõpetades ooperiklassikaga “Por ti volare” –, samas kui veejoad tiigi pinnal tantsisid. Mahedad lillad ja sinised toonid, võimas punane valgus või lihtsad valged veejoad sööstsid kõrgele pargi puudelatvade kohale või keerlesid erikujuliselt muusika taktis. Hoiatus: esiridades viibijad võivad kokku puutude veepritsmete või objektiividega. Iga ühe muusikapala pikkuse minietenduse vahele jäi 3–5-minutine paus. Kui on soov vaadata ära kogu etendus kõikide muusikapaladega, võiks kohale jääda 30–45 minutiks. Luigetiigi etendused korduvad alates kella 19st kuni südaööni, suur osa publikust liigub pärast üht lugu edasi, nii et läheb vaja vaid mõneminutilist kannatlikkust, et saavutada hea vaade.

Laias laastus igal kümnendal tiigi äärde kogunenud inimesel (kaasa arvatud minul) oli käes nutitelefon, mille ekraan oli suunatud etendusele ja sellest kujunes minu kõige keerulisem võitlus. Soovisin toimuvat jäädvustada, et jagada seda blogi lugejatega, kuid avastasin, et installatsioonide vaatamine ekraani kaudu ei lase mul etendusega kaasa minna. Elude jäädvustamine tundub tänapäeval olevat meie teine loomus, kuid need hetked, mil mul tuli meelde peatuda ja süveneda valgusmängu jälgimisse, andsid kogetule täiesti uue kaalu. Kadreerimisele keskendumise asemel koondasin tähelepanu kunstilisele elamusele.

Kokkuvõttes istusin ligi tund aega Luigetiigi ääres, otsides ja valides sobivat aega fotode, videote ja märkmete tegemiseks, kuid siis jätsin kõik kõrvalise sinnapaika. Silmitsesin vaimustunult reaalajas purskkaevusid, samal ajal kui mu kõrvu kostusid ümbritseva muusika crescendo’d. Kuigi ilmselgelt ei ole ma nutitelefonide ega sotsiaalmeedia vastane, rabas mind, kui võimsaks muutuvad hetked, kui kõik muu peale kohalolu muutub teisejärguliseks.

Festival “Valgus kõnnib” jätkub neljapäeval, 20. septembril etendustega Kadriorus ja vanalinnas ning lõppeb reedel, 21. septembril installatioonidega vanalinnas. Kogu programmiga saab tutvuda siin.

Kui arst soovitab teil läbida meeleliste naudingute kuuri, siis sõitke I Land Soundile.

Saabusime objektile reede pärastlõunal, esimene öö ja õhtu oli paljudel juba seljataga. Mina nautisin neljapäeva õhtut läbi Raadio 2 lainete ja ainus asi, mida soovin ja soovitan edaspidiseks – leida veel mõned kõrvalsagedused, et saaks kuulata kordamööda kõiki muusikaalasid, mida oli festivalil õige mitu ja mitmele maitsele, aga kindlasi eriti just tantsumaitsele. Esinejaid jagus tervelt üheksale erinevale lavale või lavakesele. Kohal olid DJ-d ja esindatud sellised Raadio 2 saated nagu „Öötöö“, „Machine Nation“, „Haigla saade“, „Tjuun In“, „Estonian Funk Embassy“, „Tallin Express“, „Majamasin“. Kui oled Raadio 2 õhtuse vööndi fänn, siis see festival on vastus kõigile su palvetele. Saad seda kõike korraga ja hästi palju!

Kõigisse suhtuti väga hästi ja isiklikult. Alati taheti teada, kuidas läheb, mis sul kotis on, ja lõpuks said veel „kalli“ ka. Seda kõike selleks, et pidu tuleks parim kõigile, ja selle eest hoolitsesid toredad kollastes vestides inimesed peaväravas.

Õhk oli täis värve, kunsti, helisid, mõnusamast mõnusamat vaibi ning täielikku ilmaõnnistust!

Kui on soov veeta tõesti üks hea puhkus imekaunis paigas, kus saab ujuda, teha sporti, mängida, lebotada, õhtul korralikult reivida ning järgmisel päeval jälle puhata ja mängida, siis see ongi see koht, aga tuleb olla kiire ja valvas, muidu imedemaale ei pääse – sel korral olid juba neljapäevaks KÕIK piletid ja passid läbi müüdud, kokku neljale tuhandele inimesele, kellele lisandusid veel vabatahtlikud ja meeskond. Aga õhku, ruumi ja kõike muud head jagus kõigile. Võib-olla järgmisel aastal on võimalus juba 5000–6000 inimesel, mine sa tea!

Meie esimene kirikukontsert “Juu Jääbil” algas kell kaheksa Katariina kirikus. Seal esinesid Jazztronik klaveril ja Asuka kotol. Alguses mängis Jazztronik üksi klaverit, pärast tuli juurde ka Asuka oma kotoga. Muusika, mis nad koos mängisid, oli väga ilus ja rahustav. Mulle väga meeldib jaapanipärane muusika. Kogu see kontsert oli väga ilus.

Õhtupoole mängis laval džässi Baltic Stars. Selles bändis mängisid Timo Lassy Soomest, Deniss Pashkevickh Lätist, Liutauras Janušaitis Leedust ja Villu Veski Eestist. Ma armastan džässi väga ja nad kõik mängisid seda nii hästi. Inimesed elasid kõik kaasa.

Poole üheteiskümnest algas peakontsert. Prantsusmaa bänd. Terve kontsert oli väga energiline ja peaaegu kõik tantsisid. Me saime lõpupoole isegi nendega kaasa laulda. Pärast oli küll hääl veidi ära, aga see tuli tagas … õnneks.

Järgmisel päeval toimus kirikus Espen Berg Trio kontsert. Norralaste kirikukontsert oli lihtsalt imeline. Jällegi meeldis mulle väga-väga klaverimäng ning muidugi kontrabassimängija oli üle prahi. Trummar oli lihtsalt AMAZING!!! Mulle tundus terve aeg, et trummimängija improviseeris. See oli kindlasti üks mu lemmikkontserte.

Kiirrongid teatavasti igal pool ei peatu. Nii polnud näiteks paljud Tartu-Tallinna reisijad enne tselluloositehase vastaseid proteste Tabivere olemasolust vist üldse teadlikudki. Imaginaarsel soome-ugri raudteel peatub rong vaid paaris üksikus jaamas (õnneks ka Eestis!) ning kihutab kiiresti mööda kõigest, mis jääb suuremate jaamade vahele. Soome-ugri kogemus näitab, et kui sul pole tänapäeval oma riiki, siis sinust kihutatakse lihtsalt mööda, halvemal juhul sõidetakse üle. Jaamade vahel on palju vaatamisväärset, aga kihutava rongi aknast seda ei näe.

On küll väikerahvad, aga pole olemas väikesi keeli ega kultuure – kõik on võrdsed. Mõnel on lihtsalt suuremad võimalused ja levik kui teistel. Soome-ugri filmifestival (FUFF) lubab meie väikerahvastest keelesugulastel paigutuda tänapäevasele meedia- ja filmimaastikule, andes neile juurde veel ühe võimaluse oma kultuuri kaitsta ja arendada. Kui on olemas võimalus, võib teha peadpööritavalt suuri asju! Seda FUFFil ka näeb. Festivali veab juba viiendat aastat ungarlanna Edina Cüllög. Seto kirjaniku ja ühiskonnategelase, FUFFi patrooni Kauksi Ülle sõnul tuleb Edinat tänada selle eest, et ta on osanud soome-ugri hõimuliikumist elavdada ning selle rüppe tagasi tuua ungarlased.

Soomeugrilastele sobilikult leiab sündmus aset suurtest tõmbekeskustest kaugel Võrumaal, tänavu esmakordselt Sännas. FUFF võtab kiirustajal aja maha, ümberringi lõhnavad pärnad, pole kuhugi kiiret. Internet ja moblalevi on (õnneks!) viletsavõitu, seltskond see-eest imeline. Ja toidud! Mitmepäevane taimetoidukuur turgutab mõnusalt keha ning kuna Sänna kultuurimõisa poliitika ei soosi alko tarbimist, saab suvegrillist ja -tšillist väsinud maks teenitud puhkuse. Suitsusaun ja pärnaõied, Pärlijõe ääres ja planetaariumi radadel linnulaulu nautimine, kaunis särtsakas mõisainterjöör ja südamlikud kontaktid teiste kohaletulnutega … Juba ainuüksi kõige selle pärast tasus siia tulla. Lisaks kõigele sellele on ka filmiprogramm super!

Festivalihommikud algavad stsenaristika, animatsiooni, eksperimentaalfilmi ja -muusika töötubadega, viimasel päeval esitletakse ka neis töötubades loodut. Pärast lõunat hakkavad suures saalis erinevad filmiprogrammid. Võistlevad ainult soome-ugri väikerahvaste filmid, kuid näeb ka Türgi, Hispaania, Eesti, Soome ja Ungari lühifilmiprogramme, sekka pikemaid linateoseid.

Mul on ka isiklikud lemmikud sellel festivalil. Avafilmi „See pole mu elu parim aeg“ on teinud tuntud Ungari režissöör Szabolcs Hajdú (juhatas FUFF-il ka eksperimentaalfilmi töötuba). Ta filmis kodus, näitlejaiks tema oma pere, enamik filmi linastustest on samuti olnud inimeste kodudes. See kammerlik teos on mitmetasandiline ja äärmiselt haarava dialoogiga, mis paneb elu üle mõtlema ja äratab soovi seda filmi uuesti vaadata. Teine film, mis sügavalt kõnetas, on Julia Mironova dokumentaalfilm „Rahvus“, mis räägib kurbnaljaka loo Udmurdimaast ja bessermanidest. Filmis näeb kaunist ja särtsakat Udmurdi lauljatari ja EMTA doktoranti Maria Korepanovat. Festivali üks preemiafilm, lühidokk „Järv“ (autor Daria Blokhina) helistab neidsamu hingekeeli, mõtiskledes pärimuskultuuri ja -elustiili kaduvuse üle.

Veel tahaksin kiita festivali hilisõhtust muusika- ja kultuuriprogrammi. Öösiti ei lastud filmivaatamisest väsinud hingi telgis puhata, vaid veeti muusikat nautima ja tantsuringi: valik oli soome-ugri diskost ja viie rütmi tantsust „Pööriöö“ Triinu Taulini.

Loen teksti üle ning vaatan nõutult ohtraid hüüumärke. Käsi ei tõuse neid kustutama. Uskuge, see oli tõesti eriline festival, väike ja kodune, erilise vaimsusega. Loodan, et mainstream-festivaalerid seda iialgi ei leia. Mul on veel kaks soovi tulevikule: et Edina ja tema vabatahtlikud ei väsiks ning et aeglased rongid ei kaoks!

Meie „Juu Jääbi“ seiklus algab reede õhtul kell 17.30 Muhu Katariina kirikus. On vaikne, mitte üleliia inimesi. Istume ja ootame, kohe peaks algama. Villu Veski ja üks teine meesterahvas teibivad klaverit. Eemal asetseb huvitava välimusega keelpill. Kõik on mõnus ja õdus, viimaks kutsutakse esinejad „lavale“. Need on Ryota Nozaki (Jaapani helilooja, pianist ja produtsent artistinimega Jazztronik) ja kotomängija Asuka Yoshizaki. Algab imeline hingekeeli puudutav jaapanipärane heliline voogamine ja muusikaline voolamine. Just sel põhjusel teibiti klaveritki – lisamaks juurde summutavat materjali, et kõik kõlaks nii, nagu on kombeks Jaapanis – pehmelt ja sulnilt.

Kiriku akustika mõjub lummavalt – eriti veel, kui iidse Jaapani instrumendi mängija Asuka esitab vanima kotopala koos vokaaliga. Koto on eriline pill, mida peab enne igat muusikapala häälestama ja vastavalt sättima, kuid õnneks ei jäänud ka lisalugu tulemata. Samuti annab kontserdile kaalu asjaolu, et isegi Jaapanis on päris haruldane sattuda kuulama kotomängu.

Järgnevalt suundume Muhu Muusikatallu, kus on oodata järgmisi põnevaid artiste. Lavale astub Tenor Legacy: Baltic Stars koosseisus Timo Lassy Soomest, Deniss Pashkevich Lätist, Liutauras Janusaitis Leedust ning meie oma Villu Veski Eestist. Väga meelolukas ja puhkpilline kontsert – toredaim moment oli see, kui korraga kõlasid trompet ja kolm saksofoni.

Pärast seda astub üles ilmselt kuulsaim ja nimekaim päevaartist, Ann Shirley, kel kaasas bänd suurepäraste vokalistide, pianisti, trummari ja kahe kitarristiga otse Pariisist. Oli see alles lõbus seltskond, kes suutis tõeliselt iga kohalolijat kaasa haarata ja imelise ning värvika hääleskaalaga lummata. Tegemist oli soul-funk-rock-džässiga, kui püüda määratleda žanrit. Tõeliselt võimas ja tegelikult pigem kirjeldamatu kontsert ja artist.

Väikese hilinemisega saavad lavale jälle ka eestlased, värske kollektiiv Gram-of-Fun eesotsas särtsaka oma saare tüdruku Kristel Aaslaidiga, kelle puhul pidi taas tõdema, et vokaal on tõesti võimas. Väga funky ja tantsukas grupp, kuigi looming kohati mitte nii fun kui grupi nimi lubab – tõsistel muusikutel kipuvad teemad ikkagi diibiks libisema.

Öö jätkub jämmitelgis, mis on võib-olla isegi mõnusaim ja vahetuim osa päevast. Muusikud omas elemendis ennast ja üksteist nautimas, publik sealsamas ennast ja muusikuid nautimas. Kõik on mõnus ja tšill. Need, kes magama suunduvad, saavad uinuda mõnusate helide saatel, mõeldes vaikselt, mida lummavat järgmine „Juu Jääbi“ muusikapäev küll toob.

Laupäev, kell 14.00, Katariina kirik, Espen Berg Trio. Ei oska midagi oodata, kuid Norra kõlab juba iseenesest hästi. Ja ongi nii, et näha saab midagi ennenägematut!

Vaieldamatult minu parim elamus sellelt festivalilt. Väga mõnus ja orgaaniline, ilmselt suurelt osalt vabaimprovisatsiooniline etteaste. Kahjuks on jällegi kuidagi võimatu seletada, mis teeb ühe esinemise eriliseks, kuid kindel on see, et nägin esimest korda sellist trummide kasutust. Trummar kasutas vähemalt kuute erinevat eset, millega kiirelt vaheldumisi trummidel heli tekitada. Õrnalt lüües, kraapides, kriipides, koksates, puudutades, riivates trumme, taldrikuid, puidust karbikest, oma põlve, ja seda kõike kiirelt, nobedalt, vaheldumisi, õrnalt, mõnusalt, tunnetega, kooskõlastades kõike kontrabassi ja avatud klaveriga. Kõik voogas ja vulises, sahises ja krõbises nagu vihmake katusel või mööda libisev üksik auto öisel tanaval. Ühe pala puhul tekkis kindel assosiatsioon Saaremaa ilmaga, kus vaikne mõnus olemine vaheldub meeletu merelise tuule ja mölluga, mis samas jälle vaikuseks vaibub. Soetasin ka plaadi, mille ümbriselt vaatasidki vastu merelained.

Järgneb dinosauruste paraad – Eesti legendid: Mati Vaarman ja Elmu Värk Organ Trio. Minu eelistustes norrakate kõrval kohal number kaks. Kui ikka vanad tegijad tegema hakkavad, siis ei ole tõesti midagi öelda. Kuulad elavas esituses helisid, mis on saatnud sind lapsest peale ja näed ka seda, kes on olnud kogu selle HEA muusika taga. Süda täitub kuidagi suure heaolu ja tänutundega, mis antud sündmuse puhul segunes aga ka kahju- ja kurbustundega, kuna puudu olid ilmselt paljud, kellele oleks see kõik väga meeldinud, kes oleks suutnud pakkuda väärilist aplausi ja kiiduhüüdeid meie tõesti suurepärastele vanameistritele. On tõeliselt kurb, kui kontserdi lõpus peab korraldaja publikult aplausi sõna otseses mõttes välja nuruma. Piinlik. Mis paneb omakorda mõtlema, mis võis olla põhjus kogu festivali küllaltki hõredale publikuasustusele ja sellele, et see vähenegi publik oli kaunis passiivne. Samas tundus, et joogi ja söögi kõrvale kõlbasid need PÄRLID siiski.

Seejärel esitlevad Laura Põldvere ja Villu Veski (Laura ja W) suurelt jaolt Muusikatalus sündinud lugudest koosnevat värskelt ilmunud väljaannet „Crazy Enough“. Nagu ka pealkiri aimu annab, on etteaste julge ja huvitav, teatraalne ning eksperimenteeriv.

Kell 23.00 algab kauaoodatud ja paljureklaamitud Jaapani megastaari Jazztroniku DJ-set. Tõeliselt mõnus ja tantsuline etteaste. Kõigil on lõbus. DJ ise on muidugi hurmav ja meeldiv, suheldes rahvaga ning sütitdes kõigis armastust ja tantsulusti. Etteaste lõpetab ekspromptidee, kui kotomängija Asuka avaldab soovi teha ühe loo koos Lauraga, mis sünnibki sealsamas kohapeal, tekitades palju elevust ning now-and-wow-efekti.

Võiks öelda, et pidu läbi, aga EI. Lavalt liigutakse jämmitelki, kus jätkub disko DJ Tõnu Kõrvitsa plaadikeerutuste saatel. Keerutan jalga minagi – retro on lahe.

Kogu festivali võtab viimasel õhtul tabavalt kokku üks külaline, kes ütleb: „See festival vajub iseenda raskuse all kokku!“ Paremini ei saaksi öelda. Asi on aetud suureks ja kalliks, kuid inimesi on ülivähe ja need vähesedki on igavesti tuimad. Võib-olla võiks järgmisel korral kutsuda tasuta kohale vähemalt kümme muusikahuvilist noort, kes plaksutaksid õige koha peal ja hoiaksid melu üleval.

Kahe päeva lõpuks võib siiski tõdeda, et uinun rõõmsa ja õnnelikuna, olles saanud võimaluse rännata oma hingesügavustesse, teejuhtideks parimad muusikud ning kaaslasteks lummavad helid.