Rubriik: Fotograafia
Tänavu sügisel toimub viiendat korda kaasaegse kunsti biennaal Tallinna Fotokuu. Nii süvendatud asjatundjale kui ka niisama huvilisele võib kunstifestivali nimi olla eksitav – klassikalist fotokunsti näeb väga põgusalt. Läbi näituste tegeletakse pigem foto kui meediumi tänapäevase mõtestamise ning selle ambivalentsuse analüüsiga.
Võrreldes varasemate aastatega on programm mahult kasinam, kuid kontsentreeritum.¹ Jaguneb see kolmeks põhinäituseks, satelliitsündmusteks, filmiprogrammiks ning kunstimessiks Foto Tallinn, mis leidis aset septembri lõpus. Järgnevalt lähemalt põhinäitustest ja nende omavahelistest ühenduspunktidest.
Esimese Fotokuu näitusena avati EKKMi Belgia päritolu Heidi Balleti kureeritud “Kui ütled, et kuulume valgusesse, kuulume äikesesse”. Ballet on kokku kutsunud 19 kunstnikku ja uurijat ning sobitanud kokku teosed, mille loomise taga on uurimistööd ning kultuuriliste andmete analüüs. Keskmiseid teemablokke on kaks. Nendeks on kuulumisvajadusest tingitud natsionalism ning lähenevast kliimakatastroofist tulenev tõuge, mis suunab vaatama rahvusriikide poole. Informeerivas ja kohati teadusartikli-maigulises kaastekstis viitab Ballet Hannah Arendti esseele “The Human Condition” (eesti keeles “Inimese olukord”), mille tuumaks on tehnilistest saavutustest tingitud inimese võõrandumine maast. See õõnestab kuuluvustunnet.²
Näitusel on rohkelt teoseid, mis kõik nõuavad korralikku ajalist panust, et neisse piisavalt süüvida. On põhjalikud etnograafiliste sugemetega videoteosed Jonathas de Andradelt, LaToya Ruby Frazierilt, Angela Andersonilt ning Angela Melitopoluselt, mis tegelevad paigaga seotud harjumuste ja müütidega ning võltsrituaali loomisega. Teoste omavahelise paigutuse puhul on veidi tuntav, et nad pole piisavalt seotud. Kunstnikud ja uurijad on tegelenud seinast seina teemadega, mida töödega esitlevad. Seetõttu lookleb näituse liin veidi arusaamatult. Samas on meeldiv teostega kaasnev informatiivsus. Kes otsib fakte, kunstilist analüüsi ja teadmisi, võib külastusega rahule jääda ning end ka küllastunult tunda.
Teise Fotokuu põhinäituse leiab Tallinna Kunstihoonest ning see kannab pealkirja “Elavhõbe”. Näituse kureeris Post Brothers ning see on kombinatsioon teostest, mis tuginevad Simon Dybbroe Mølleri esseele. Kaasatud on 13 kunstnikku. Lugedes “Elavhõbeda” saateteksti, leiab juba esimestest ridadest, et tegeletakse foto kui meediumi ümbermõtestamise ning elluäratamisega sel postfotograafia ajastul.³ Ja see on väga täpne – “Elavhõbeda” teemakäsitlus ja ülesehitus vastab kõige enam Fotokuu taotlusele.
Taani päritolu ja Berliinis töötava kunstniku Simon Dybbroe Mølleri visuaalne essee laiendab fotograafia mõistmist. Kirjeldab, et tegu ei ole pelgalt paberil nähtavaga, vaid millegagi, mis tänasel päeval on minetanud materiaalsed piirid. Teostena näeb näitusel esmapilgul üksteisega mitte eriti hästi haakuvaid objekte: näiteks hunnikut heinapalle, üleelusuuruses tulemasinaid, gruppi mannekeene ning ka Dolly-kaamerat. Aga terve “Elavhõbeda” kontseptsioon seob nad üheks. Seda nii märksõnaga “fotograafilisus”, millest Post Brothers saatetekstis kirjutab, kui ka objekti “fotostamisega”. Vaataja näeb koopiaid Rothko ning Courbet’ töödest, mis ärgitavad mõtlema ja meenutama maailmamuuseumites kogetud stseene, kus teoste vaatamisest, tajumisest ja mõistmisest on olulisem nende fotografeerimine. Mølleri essee tekstikatkend haakub selle masstegevusega hästi, kirjeldades digikaameraga pildistamist kui mingisuguse rituaali täitmist, millel on vähe seost fotograafia algupärase praktikaga. Miljonitele turistidele ja muuseumikülastajatele on saanud see üheks kohustuslikuks rituaaliks näitusel viibides, mida ilmtingimata teha tuleb, kuna sellega kinnistub ja lukustub, et külastus sai sooritatud. Mõtet edasi arendades võib nentida, et ükskõik milline olemisvorm saab end kehtestatud ainult läbi foto ülesvõtte, mille tulemusel toimub elusolendi objektistamine. Mølleri essee kirjeldab seda kui tõsiasja, et postfoto ajastu on fotolikkuse ajastu, mida sümboliseerib kõige konverteerimine materiaalseks väärtuseks. Suhestub hõlpsalt kapitalismikäsitlusega.
Kolmas näitus “Lase oma tähelepanul… pehmeneda ja laiali valguda” avas ühtlasi Tallinnas uue näitusepinna ja kunstiasutuse – Kai kunstikeskuse. Näituse on kureerinud Hanna Laura Kaljo, kes keerleb ümber mitmete teemade – kehatöö, looming ja vastuvõtlikkus, sügisene pööripäev, tervenduskunst. Samuti sobitab ta kokku mitmeid kunstnikke töötubasid ühe näituse piirides. Kaasatud on kaheksa nii rahvusvahelist kui ka kodumaist kunstnikku.
Selle näituse juures on omanäoline, et mitmed teosed ei ole saalis kogu aeg nähtavad, vaid ilmuvad kindlatel aegadel ja kuupäevadel näituseperioodi jooksul: näiteks teeb liikumisele orienteeritud kunstnik Nele Suisalu aeg-ajalt performance‘eid ja Norra kunstnik Elin Már Øyen Vister viib publiku hoopis maastikku avastavale jalutuskäigule. Kirjeldatud näituse ülesehituse viis võib tunduda külastajale esialgu võõras, justkui mida sildistada fraasiga “ah, see on kaasaegne kunst”. Lähemalt süvenedes ja eriti näitusesaalis neljal projektsioonil olevat Taani kunstniku Marie Kølbæk Iverseni videoteost “Io” vaadates avaneb kõige paremini, kuidas sel näitusel on oma kindel rütmistatus, suisa sisemine koreograafia, mida muuseas illustreerib brošüürist leitav ajaline kaar, kus on teoste ja esituste ajagraafik. Selline eksponeerimislahendus tekitab suure võimaluse, et külastaja tuleb tagasi, kuna ühiskonnas valitseb mentaliteet, et sama raha eest tuleb võimalikult palju näha ja kogeda. Nagu üleküllastunud Lääne maailmas kohane. Näituse üks sõnumiliin ongi kusjuures kriitika Lääne maailma üleproduktiivsuse ja väsimatuse suunas. Samas teoste järk-järguline avaldumine ja ajutine loomus mõjuvad kergendavalt ning kutsuvad kaasa kureeritud ja koreografeeritud rännakule.
Fotokuu kolme näituse omavahelisi ühenduslülisid ja temaatilist haakuvust on kohati keeruline mõista. Tõsi, ühte nägu nad on. Ei saa muidugi eeldada, et nad väga identsed oleksid, kuid kohati triivivad nad kolme täiesti eri suunda. Sai mainitud, et Heidi Balleti kureeritud näitus EKKMis vastab uurimistöödele ja sellest välja kasvanud kunstipraktikale, samuti võib Kunstihoones Simon Dybbroe Mølleri visualiseeritud esseed niiviisi mõista. Üldse on kunstilised uurimistööd ning Art & Science’i sümbioos tegemas oma võidukäiku – seda tõestavad nii mõnedki viimased ülemaailmsed suurnäitused.⁴ Kai kunstikeskuse näitusel on kahe teisega kõige nõrgemad seosed. Kui otsida, siis muidugi leiab. Naiivselt võib kokku põimida lõnga Kunstihoone “Elavhõbeda” näitusega. Nimelt on Kais osalemas Soome kunstnik Pia Lindmann, kelle teos ja sessioon toetuvad 12 aastat tagasi avastatud elavhõbedamürgitusele. Samas paralleelselt on sellisele haprale sidususele toetuv ka tänapäeva fotokunstimaailm – kohati mitte midagi konkreetset pakkuv ja kõikehõlmav. Igas mõttes interdistsiplinaarne.
¹ M. Mürk, Intervjuu Laura Tootsi ja Helen Meleskiga. – Kunstiministeerium [raadiosaade], 28.09.2019, 15:32 min.
² H. Arendt, The Human Condition. Chicago: Chicago University Press, 1998.
³ G. Sonesson, Post-photography and beyond: From mechanical reproduction to digital production. – Visio, nr 4, 2012, lk 11–36.
⁴ Näiteks mõned koostööpaviljonid tänavusel Veneetsia biennaalil.
Kõigil pealinlastel ja ka neil, kes tulevad ESTO ja laulupeo ajaks Tallinnasse, tasuks külastada Tallinna uusimat tõmbenumbrit Fotografiska fotomuuseumit, mis avati 20. juunil Telliskivi Loomelinnakus. Selle rajajad on öelnud, et Fotografiska Tallinn on kohtumispaik, kus saavad kokku kunst, hea toit, muusika, disain ja avatud mõtteviis. Tallinna fotokeskus on Stockholmi Fotografiska esimene välismaa lapsuke. Järgmisena avatakse sarnased muuseumid New Yorgis ja Londonis.
Fotografiska on Stockholmis tegutsenud vaid kaheksa aastat, kuid korraldanud juba üle 190 näituse nii maailma tippfotograafidelt kui ka andekatelt uustulnukatelt ning on hetkel üks Stockholmi külastatavamaid muuseume. Fotografiska Tallinn on 2500 m² pinnaga elegantne ja stiilne hoone, millest umbes pool on näituste ala kahel korrusel. Allkorrusel on kohvik ja loengusaal. Kõige kõrgemal asub restoran – sealt avaneb kaunis panoraamvaade Toompeale ja Kalamajale.
Mõtlemapanevad fotod loodusest ja inimestest
Fotografiska pole lihtsalt muuseum, vaid see näitab fotokunsti kaudu elu erinevaid külgi ning tekitab vaatajates diskussiooni vaadatavaga. Tallinna Fotografiska pakub hetkel nelja avanäitust.
Suurim neist on Jimmy Nelsoni (Suurbritannia) “Austusavaldus inimkonnale”, mis mõjub rabavalt oma ülivõimsate värvifotodega maailma kaugete nurkade põlisrahvastest. Fotograaf on külastanud eksootilisi hõime, kelle kombeid ja elu tundma õppides on valminud mõjuvad fotod ja videod ohustatud iidsetest kultuuridest. Samal ajal mõjub see näitus ka teatraalselt ja museaalselt – inimesed kannaksid justkui kostüüme laval või poodiumil. Avapäeval pidas Jimmy Nelson loengu, kus ta rääkis nii huvitavatest läbielamistest oma elus kui ka oma kunstniku-kreedost – näidata fotode kaudu inimestele iseennast justkui peeglist.
Soome vanameistri Pentti Sammallahti näitus “Kauge maa” viib meid samuti kaugetesse paikadesse, kuid fotode järgi on üldiselt väga raske öelda, mis maal on need pildistatud. See võiks olla sama hästi ka kuskil Eestis. Sammallahti fotokeel on väga kaunis ja poeetiline. Eriti südamlikud on tema pildid lastest ja loomadest. Sellel näitusel on väljas ka üks Sammallahti fotoseeria Tallinnast 1981. aastast, kus näeme mööduvat erinevaid inimesi. Kunstnik kasutab traditsioonilist mustvalget tehnikat ja on pilte niimoodi teinud juba üle 50 aasta. Ta on öelnud, et fotod justkui antakse talle ning iga pildi taga on natuke ka head juhust.
Norraka Anja Niemi näitus “Rollis” paneb vaataja mõtlema naiste identiteedile ja soovidele meie maailmas. Kunstnik on kujutanud naisi erinevates lavastatud olukordades ning kasutanud modellina iseennast. Tema fotod on väga filmilikud ja visuaalselt kaunid, neis on tunda poeetilist üksindust.
Varalahkunud Anna-Stina Treumund oli ikooniline Eesti fotokunstnik, kelle tööd kutsuvad kaasa mõtlema naise seisundi üle ühiskonnas, aga ka seksuaalsuse piiridest. Kunstnik uuris oma fotoprojekti tegemiseks ajalugu, vanu ajalehti, kirikuraamatuid ja dokumente. Treumundi lavastatud ajaloolised pildid kujutavad naisi, kes võivad olla meile ajaloost juba tuttavad või ainult oletatavad tegelased või siis tervenisti kunstniku väljamõeldised.
Näitused ootavad vaatajaid kuni 15. septembrini. www.fotografiska.com/tallinn
Foto: Pentti Sammallahti
1. september on paljude asjade esimene päev ja lisaks neile paljudele asjadele on esimene päev ka Fotokuul, mis on sellel aastal suurem, mahukam ja laialdasemat publikut hõlmavam kui varem. Et asjasse selgust tuua, küsis kultuur.info toimkond mõne küsimuse ja Fotokuu toimkond vastas.
Selle aasta programmist paistab silma, et esindatud on paljud tunnustatud kunstnikud, kelle jaoks fotomeedium ei ole ehk igapäevane väljendusviis. Millest sellised valikud?
Tallinna Fotokuu on alates esimesest toimumiskorrast 2011. aastal oma nimele vaatamata oluliseks pidanud laiemalt kaasaegsele kunstile keskendumist. Oleme oma laiast fookusest hoolimata alles hoidnud biennaali nime – Fotokuu. Seda põhjusel, et kaasaegne maailm on pungil fotodest, ta on oma fotogeenilisusest teadlik ning fotode abil peamiselt suhtlebki. 2017. aasta programmis saab näha maali- ja fotonäitusi, installatsioone, residentuure, raamatuesitlusi, stuudiokülastusi, filmilinastusi nii kultuuriasutuste sees kui ka avalikus ruumis.
Kuidas Fotokuu programm valmis ja kuidas käis kunstnike ja tööde valimisprotsess? Millised teemad on üles kerkinud?
Programmi koostamist alustasime avanäitusest Tallinna Kunstihoones. 2016. aasta suvel korraldasime rahvusvahelise kinnise kuraatorikonkursi, mille tulemusena valisime grupinäituse kuraatoriks Lõuna-Aafrika päritolu Anthea Buysi. Eriliselt hakkas silma Buysi näituseprojekti ilukirjanduslik lähenemine. Projekti alguspunkt on reaalselt eksisteerinud ajaloolised tegelased, kes elavad Buysi kirjutatud tekstis läbi fiktiivseid kogemusi ja olukordi.
Tegime teadliku otsuse, et kunstnikele, kuraatoritele ja teistele osalejatele me biennaaliülest peateemat välja ei paku. Igal programmi osal on olnud vabadus olla täpselt see, mida on soovinud kuraator või kunstnik. Ometi näib, et Fotokuu avanäitus „Visuaalkurnatus” on andnud jumet ka ülejäänud programmile, rääkides laiapõhjaliselt mitmetest olulistest murdepunktidest minevikus, olevikus ja tulevikus. Sellised märksõnad nagu aja kulgemise poeesia, tulevikust unistamine, emigratsioon ja hõivamine on nüüdseks kujunenud kogu programmile laienenud suundumusteks, vihjates biennaali isetekkelisele selgroole.
Üldiselt on valimisprotsess olnud mitmetahuline. Oleme kaasanud oma vanu lemmikuid, mõelnud selgemalt programmiosadele, mis ei väljendu näituseformaadis (näiteks filmilinastused kinos Sõprus, kunstnike residentuurid EKKMis ja Narva kunstiresidentuuris) ning kaasanud ruume, kus näitusi tihti ei eksponeerita. Võtmeküsimus oli nn paaripanemine – leida sobiv ruum juba välja valitud näitusele, sobitada kindel kunstnik spetsiaalse ruumiga ja kutsuda kuraatoreid kohaspetsiifilisi projekte looma.
Kokku on sel aastal üle 20 erineva näituse ja neile lisaks tihe publikuprogramm.
Fotokuu jaguneb osadeks (näitused, mess, üritused), kuidas see jagunemine toimib?
Meediumipõhiselt osadeks jagunemisi ei ole, toimuvad näitused, residentuurid, raamatuesitlused ja muud sündmused. Fotokuu põhiprogramm on olnud sisuliselt suures osas meie algatada ja vedada.
Selle raames eksponeeritakse kunstiteoseid Tallinna Kunstihoones, Fotomuuseumis, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis, Kanuti Gild SAALi keldrisaalis, ARSi projektiruumis, Telliskivi Loomelinnakus, raamatupoes Puänt, Vabaduse väljakul ja Kumus. Kinos Sõprus linastuvad Fotokuu programmi osana kunstnike lühifilmid, üle linna külastatakse ka kunstnike stuudioid.
Lisaks põhiprogrammile toimub Fotokuu raames galeriide programm, kus suures osas esil just Eesti kunstnike isikunäitused. Siia on kaasatud järgmised galeriid Tallinnas: Temnikova & Kasela galerii, Hobusepea galerii, Kunstihoone galerii, Tallinna Linnagalerii, galerii Mihhail, Vaal galerii, Draakoni galerii.
Sel aastal laieneb Tallinna Fotokuu kahe näituse ning väliskunstnike residentuuriga Narva, sealne programm toimub Narva Kunstigaleriis ja Narva kunstiresidentuuris.
Septembri lõpus toimub kaheksandat korda Eesti Fotokunstimess, taas Telliskivi Loomelinnakus.
Mis on Fotokuu eesmärgid, kas (Eesti) fotokunsti tutvustamine laiemale publikule või koosneb publikum pigem end juba otsapidi kunstimaailmas koduselt tundvatest tegelastest?
Tallinna Fotokuule on oluline olla mitmekesine ja põimunud, seda iseäranis eri publikugruppide kaasamisel. Seega oleme loonud näitusteülese publikuprogrammi, mis toob välja seoseid erinevate näituste vahel, avab ja ka laiendab näitustel käsitletavaid teemasid. Eesti ja väliskülaliste loengud, giidiekskursioonid, kunstnikevestlused, filmiõhtud ja raamatuesitlused on suunatud kunstiprofessionaalide kõrval ka laiemale publikule ja sellest lähtuvad ka meie ürituste teemadevalikud. Lisaks on Tallinnas ja Narvas toimuvad näitused platvormiks haridusprogrammile, mida pakume tasuta üldharidus- ja huvikoolide gruppidele eesti ja vene keeles. Haridusprogrammi eesmärk on arendada õpilaste visuaalset lugemisoskust, kujundada huvi kaasaegse kunsti vastu, arendada võimet kaasaegse kultuuri nähtusi kriitiliselt analüüsida ning pakkuda inspiratsiooni loominguliseks tegevuseks.
Eraldi saab välja tuua septembri viimasel nädalal toimuva erialakontaktide nädala Professional Week, mille raames toimub professionaalsele pilgule ja vajadustele suunatud ürituste programm, mis on avatud ka kõigile huvilistele.
Kunstnikud ja kuraatorid:
Kadi Adrikorn (EE), Anu Allas (EE), Andrew Amorim (BR/NO), Rebecca Jane Arthur (UK/BE/AT), AW stuff (EE), Ruben Bellinkx (BE), Manon de Boer (BE), Anthea Buys (NO/ZA), Josef Dabernig (AT), Lydia Debeer (BE), Fairuz & El Moïz Ghammam (BE/TN), Gintaras Didžiapetris (LT), Mattijs Driesen (BE), Victoria Durnak (NO), Madli Ehasalu (EE), Mathijs van Geest (NL/NO), Beatrice Gibson (UK), Viktor Gurov (EE), Hans Hansen (NO), Stefanie Hessler (DE/SE), Carl Johan Högberg (NL/SE), Henri Hütt (EE), Mihkel Ilus (EE), Hedi Jaansoo (EE), Jacob Jessen (DK), Toril Johannessen (NO), Anna Juhlin (SE), Tuukka Kaila (FI), Liisa Kaljula (EE), Kirke Kangro (EE), Maria Kapajeva (EE/UK), David Kasprzak (US), Anni Kivisto & Kirke Talu (EE), Kristi Kongi (EE), Aglaia Konrad (AT/BE), Paul Kuimet (EE), Laura Kuusk (EE), Vilen Künnapu (EE), Karl Larsson (EE), Anna Mari Liivrand (EE), Holger Loodus (EE), Joosep Maripuu (EE), Herkki Erich Merila (EE), Marge Monko (EE), Tanja Muravskaja (EE), Eva Mustonen (EE), Neandertali koobaskool (EE), Alissa Nirgi (EE), Els Opsomer (BE), Adrian Paci (AL), Paul Paper (LT), Oskari Parkkinen (FI), Antonis Pittas (GR/NL), Anneli Porri (EE), Laura Põld (EE), Birgit Püve (EE), Kristel Raesaar (EE), Mark Raidpere (EE), Kristin Reiman (EE), Tomáš Roček (CZ), Rundum (EE), Anri Sala (AL), Gabriel Sierra (CO), Pire Sova (EE), Spencer M. A. (EU), Mårten Spångberg (SE), Christina Stuhlberger (BE/DE), Ellen Suhrke (NO), Merilin Talumaa (EE), Triin Tamm (EE), André Tehrani (NO), Peeter Tooming (EE), Annika Toots (EE), Olga Tšernõševa (RU), Roman-Sten Tõnissoo & Kevin-Chris Tõnissoo (EE), Ingel Vaikla (EE), Tarvo Varres (EE), Kert Viiart (EE), Sigrid Viir (EE), James Webb (ZA), Kristina Õllek (EE)
Helen Meleski fotolt leiate peakorraldajad Kadri Laasi ja Laura Tootsi, kes lahkelt kultuur.info küsimustele vastasid.
Täpsem info kultuur.infost ja fotokuu kodulehelt.
Mis on „Tolmu” idee?
Festivali idee on luua selline platvorm, kus kohtuvad kunst ja muusika kriitiliselt meelelahutuslikus vormis. Tahame pakkuda lahedaid bände ja performance‘eid, üllatada publikut ja mitte lasta tal ülepeakaela terve nahaga pääseda. Me tahame, et ta peaks natukene mõtlema ka. Võib-olla korraks isegi ebamugavust taluma ja seisma iseenda sisemise tundmatuga vastamisi, et see siis ületada ja olla avardunum inimene.
Ma saan aru, et mõte EKKM-i kolida hakkas küpsema juba siis, kui Patareis seisud kehvaks läksid. Kas on plaan festivali ka tulevikus seal korraldada?
EKKM on alati õhus olnud. Tegelikult oli EKKM festivali programmis 2011. aastal, kui programm puudutas idaeuroopluse küsimusi. Siis toimus EKKM-is Rael Arteli kureeritud rahvusvaheline näitus „Lost in Transition”, mis uuris ja mängis samuti idaeuroopa identiteetidega.
„Tolm” paistab silma just oma eklektilisusega. Millised skeened seekord esindatud on? Line-up on muljetavaldav nagu alati, aga anna palun väike ülevaade, mis mussi kuuleb ja millist perfonksi näeb?
Skeenedest on esindatud vana hea punk, indie, shoegaze, elektroonika, techno, soul ja kõikide eelpoolmainitud stiilide sugemetega uus- ning postveidrikud. Kui reede õhtu kuulub pigem art– ja indie-bändidele, siis laupäeva varaõhtuses vööndis annab tooni postpunk ning hilisõhtust hommikutundideni on lavad soulisugemetega artistide ja elektroonikute päralt. Festivalil on esindatud ka kõikide pidude pidu ehk Haigla Pidu ja kõikide techno-friikide lemmiksari Mürk.
Perormance’eid on ka väga erinevaid. Assortiist leiab nii videoakustilisi kui ka teksti- ja tantsu-performance‘eid ning numbreid, mille puhul tegelikult ei oskagi öelda, kas see on nüüd muusika, performance või nali. „Tolm” üritab käia mööda seda peenikest joont, kus kohtuvad erinevad distsipliinid. Nimedest tooks välja koreograafid Rene Kösteri ja Henri Hüti, transgender-küsimuste uurija ja fotograafi Alan Proosa ning etenduskunstniku ja uurija Riina Maidre, kelle performance avab ühtlasi ka festivali.
Anna palun kolm kuni viis soovitust, keda peab „Tolmul” nägema.
Kindlasti tasub vaatama tulla Austraalia soulpopi artisti JOEL SARAKULAt, kelle muusika on lihtsalt nii helge ja hea, et see puhastab hinge. Ei tasu maha magada ka Siberi venelaste hüpnootilist tribal cabaret-roki kooslust SHORTPARIS. Kõik, kes neid Tallinn Music Week’il nägid, ütlesid, et see oli TMW absoluutne tipp ja katartiline kogemus. Siis peaks veel kindlasti nägema Peterburi elektroonilise live-dub’i duot SOBRANIE 8 18, Leedu uusdžässveidrust SHEEP GOT WAXED, Hannaliisa Uusmaa audiovisuaalset soulpopiansamblit HUNT, soulpoppareid MALCOLN LINCOLNi ja FLORIAN WAHLi, futupunkareid ST CHEATERSBURGi jne.
Tolmab juba mitu aastat, mis suunas festival aegade jooksul arenenud on?
Festivali joonis on laias laastus samaks jäänud, aga mulle tundub, et iga aastaga on programm läinud tundlikumaks ja terviklikumaks. Näiteks sel aastal on meil väga korralik kunstiprogramm, mis koosneb kahest osast, performance’itest ja näitusest. Viimasest leiab nii fotosid, video- ja niisama installatsioone.
Mis küsimustega tegeleb festivali kunstiprogramm ja kes seal üles astuvad?
Kuna võõristus ja võõrahirm on üha süvenevad nähtused nii lokaalsel kui ka globaalsel tasandil, siis võtsime seekord uurida erinevaid nähtusi, mida võiks koondada nimetuse alla „võõras”. Milliseid elamusi tekitab võõras neis, kes tajuvad võõrast kui võõrast, ja ka võõras endas, keda tajutakse kui võõrast ja kes ise ka tajub end kui võõrast. Võõras ei pea olema ainult kuskilt kaugelt saabunud eksootiline pagulane. Võõras võib olla ka „oma inimene”, kes kannab teistmoodi riideid, sööb teistmoodi toitu, kuulab teistsugust muusikat või käitub voodis teistmoodi. Võõrast erutavad asjad, mis „mind” ei eruta. Asjad, mida ma ei mõista, tekitavad minus ebaõdusust. Kuid võõras ollakse ka iseendale. Võib-olla tekitabki võõras meis ebamugavust, sest peegeldab meile võõrast meis endis. Palju me ennast tegelikult tunneme? Võib-olla hirmud ja ebamugavus, mida võõras meis esile kutsub, on tegelikult hirm iseenda ees, selle ees, et me tegelikult ei tunne ennast ja pole terviklikud.
Kunstiprogramm koosneb kahest osast, näitusest ja performance’itest. Performance-kunstnikest me põgusalt rääkisime. Näitusel astuvad üles JOHNSON & JOHNSON, MARKO MÄETAMM, MARGIT LÕHMUS, KIWA, kui vaid mõningaid nimetada.
Mida huvitavat festivalil veel toimub?
Laupäeval toimub alates lõunast kõigile soovijatele tasuta sissepääsuga plaadi- ja bändisärkide täika, mille kulminatsioonina esitleb kell 18.00 oma esikluulekogu punkpoeet Freddy Grenzmann. Psychoterrori laulja raamat ja esitlus tõotavad tulla juba ette aasta ühed põnevaimad kirjandussündmused. Laupäeval on piletita tutvumiseks lahti ka eksklusiivne, ainult festivali ajaks üles pandud näitus ning Fifi eksootiline kinoprogramm.
Detailsema info sündmuse kohta leiate kultuurikalendrist ja sündmuse Facebooki lehelt.