Rubriik: Film

Käisin 14. novembril Tallinn Comedy Festivalil, et näha välismaa koomikuid. Vahel on ju ikka tunne, et kui on välismaalt, siis peab olema tasemel. Kahjuks pidin aga pettuma – võib-olla ei olnud minu päev, võib-olla koomikute. Huumoril on üsna väike tasakaaluteravik. Väiksemgi muutus atmosfääris, vastuvõtvas publikus või sõnadevalikus, ja kõik võib muutuda, illusioon kaduda. 

Kõige nauditavam oli sel õhtul Briti elektroonilise muusika trio Haiku Salut, kes tegu muusikat tummfilmile “The General”, mille peaosas oli Buster Keaton. Vabandage minu võhiklikkust, aga ma polnud varem näinud ühtegi tummfilmi. Samuti ma ei teadnud, kes on Buster Keaton. Väga piinlik. Vaadata tänapäeval tummfilmi on nagu omada Nokia 3310-t – jah, see töötab, aga miks jätta ennast kõigest muust ilma? Saadud kogemus oli aga hoopis eriline. Reaalajas tehtud muusika tegi filmi sisseelamise nii ägedaks ja oli omaette kontsertelamus. Mida aeg edasi, seda paremini hakkas ka film tööle. Inimesed, kes olid alguses üsna skeptiliselt vaikuses istunud, hakkasid muigama ja seejärel kõva häälega naerma. Film oli üpris füüsiline (lugesin, et Keaton tegi kõik kaelamurdvad trikid ise) ning nii elasin ka mina võpatades ja vahepeal kägarasse tõmbudes filmile kaasa. Üksikud lapsed, kes saalis olid, naersid lõpus lausa laginal. Väga äge ja teistmoodi elamus! Teinekordki läheksin mingit tummfilmi niimoodi vaatama, eriti kui veel saaks istuda sellises salongilikumas atmosfääris, kuulata džässi ja lonksata Manhattanit.

Haiku Salutile järgnes Komeediklubi, kus õhtujuhi rollis oli Ben Norris (UK) ning esinejateks inglisepärase kirjapildi järgi Vasiliy Medvedev (RUS) ja The Raymond and Mr Timpkins Revue (UK), kes olid ühtlasi festivali peaesinejad. Ben Norris on viiekümnendates eluaastates koomik, kes tegi väga head crowd worki, ehk rääkis inimestega esireas, küsides neilt, kes kellega koos on, kes keda kepib ja mis tööd üldse tehakse. Ta oskas hästi improviseerida ja ka ta naljad läksid rahvale peale. Kummaline oli ainult see, et ta enda enesekindlus tundus natuke kõikuvat – minu arvates lasi ta just sellepärast peeru- ja seksinaljad käiku. Esineja ütles korduvalt, vähemalt neli-viis korda, et me ei ole piisavalt soojad ja et meie (eestlaste?) ees on ikka väga raske esineda. Ma saan aru, et selline asi tuleb üle huulte ilma mõtlemata, aga mida rohkem publikule meelde tuletada, et nad peavad nautima või peavad naerma, seda ebamugavam hakkab. Minul vähemalt. Ma ütleks, et publik naeris keskmisest eestlasest isegi rohkem, seega tõstis iga selline meeldetuletus mind tekkinud olukorrast välja. Kaasa ei aidanud ka see, et esineja algul küsis, kas tema rääkimistempo ei ole liiga kiire. Tahad eestlast endast välja ajada? Küsi, kas ta saab su inglise keelest aru.

Järgmiseks tuli lavale Vasily Medvedev Venemaalt, kes tegi nalja alla veerand tunni. Võib-olla oligi tema show‘l säärane ülesehitus? Igatahes tundus, et tal kas oli inglise keelega raskusi või jooksis ta laval lihtsalt tupikusse. Minu meelest oli ta enda kohatu olemisega päris koomiline (näiteks kui ta rääkis, kui lahe ta on, sest tal on Apple Watch ja ta ei pea enam ise oma peas kogu aeg samme lugema), aga ühel hetkel ütles ta lihtsalt: “That’s it from me!”, ja jalutas lavalt minema. Tagasi tuli Ben, kes kiitis esinejat taevani, nagu ikka on kombeks. Ma arvan, et endale kodusemas keeles oleks esineja mõjunud palju humoorikamalt.

Peaesinejateks olid tol õhtul The Raymond and Mr Timpkins Revue – juba üle kahekümne aasta tegutsenud duo, keda peetakse koomikute raudvaraks. Leidsin ka tsitaadi The Guardianist, millega nad end promovad: “Rumaluse hullumeelne ja anarhiline triumf stiili üle – sellest ei tohi ilma jääda.” Ma ütleks, et pole hullu, kui ilma jääd. Tegemist oli kahe vanemapoolse härraga, kes olid show üles ehitanud kokku miksitud muusikapalale ja nende sõnade valestikuulmisele, mida nad ilmestasid erinevate siltidega. Väga leidlik ja kiire koreograafia, mitmed vaimukad leiud, kuid minule isiklikult absoluutselt mitte naljakas. Selline jalaga-perse-haa-haa-komöödia. Publik siiski naeris ja aplaus oli kõva. Nende etendust võingi hinnata n-ö professionaalsest (kuigi vahepeal tundus, et ka ajastust tegid nad üle jala) ja unikaalsest küljest, sest sisu jättis mind täiesti külmaks. Igaühele oma.  

Ise eelistaksin kaks päeva varem vaatamas käidud Mikael Meema “Puhast poissi”. Meema oli laval enesekindel ja rääkis enda teada-tuntud maheda häälega kvaliteetseid nalju, ja seda emakeeles ja ilma tõmblemata. Eesti huumor on kindla peale tõusuteel.

Fotod: Siim Vahur

Zombid on igavad, mitte kuigi nupukad ja ega nad ka Jim Jarmuschile teab mis huvi ei paku. Kui heita pilk zombifilmide evolutsioonile, siis pole selles antipaatias ka midagi imekspandavat. Sest tõsi ta on, et viimase 50 aasta jooksul pole selles žanris just midagi ülemäära revolutsioonilist toimunud ega ka zombide isiksuseomadused märkimisväärselt arenenud. Zombid on olevused, kellel puudub säärane pikaajaline ilukirjanduslik taust, nagu on näiteks vampiiridel. Piltlikult võib öelda, et zombid hüppasid otse Haiti folkloorist kinolinale, mistõttu zombifilmide algusaegadel ei kujutatud neid mitte innukate tarbimiskultuuri esindajatena, vaid nad peegeldasid eelkõige seda õuduse aspekti, mis nood olevused ka rahvalugudes nii hirmuäratavaks muutis. Õudseks peeti zombide täielikku apaatsust, kiretust ja huvipuudust, nende täielikku isiksuse puudumist. Üks oluline nüanss selle kõige juures oli aga see, et zombid toimisid nagu robotid või androidid – neid juhtis alati keegi teine – nõid või manaja –, mistõttu võib ka öelda, et nad kujutasid ohtu väljastpoolt.

Vanameister George A. Romero oli see, kes pani zombižanri tuuled uues suunas puhuma. Üks tähtsamaid tema populariseeritud aspekte on vast see, et zombid muutusid kontrollimatuks. Nad ei kujutanud enam ohtu kusagilt väljastpoolt, vaid kasvasid välja meie endi keskelt. Ehk vana hea “zombid oleme me ise”. Samuti oli just Romero see, kes tõi oma 1968. aasta “Night of the Living Deadiga” masside teadvusse idee, et zombi ainus “surmavalt” haavatav kehaosa on pea. Varasemalt oli seda pisidetaili nii mokaotsast mainitud ainult mõningates filmides, nagu “Revenge of the Zombies” (1943) ja “Creature with the Atom Brain” (1955).

No ja muidugi see ühiskonnakriitika: inimene kui tarbija, tarbija kui zombi, kelle kesta sees pesitseb veel üksnes tühi ja hingetu iha. Kõikidele nendele Romero uuendustele leidub Jarmuschi zombiloos ohtralt nii otsesemaid kui ka kaudsemaid viiteid.

Jarmuschi filmi on hea vaadata. See on oma kummastava atmosfääri ja kõige paremas mõttes idiootsete dialoogidega õhuline ja vaimukas. Sümpaatne on see, et filmis on väga vähe või peaaegu üldse mitte zombifilmide kõige igavamat osa ehk inimesi, kes kaklevad zombidega, vahepeal ka üksteisega võimuvõitlust pidades. “Surnud ei sure” on mõnusalt kerge ja mänguline ega sisalda žanrile omast maailmavalu ja halamist. Loo sisu on siiski märkimisväärselt ebaoriginaalne ja siingi võib otsejoones tagasi pöörduda meie vana sõbra Romero juurde. Seekord selleks, et osutada asjaolule, et kuigi “Elavate surnute öö” tulekust on nüüdseks möödas juba 50 aastat, ei ole suurt midagi muutunud. Ei elus, ei filmis. Just see staatiline seis kultuuris ja hoiakutes on üks tahk selles, miks maailm oma teljelt üha rohkem kõrvale kaldub ja järjekindlalt oma lõpu poole rühib. See on miski, mida küll järjekindlalt teadvustatakse, kuid millest ei näi sellegipoolest pääsu olevat. Selline väikeste stiilierinevustega paigaltammuv maailm on samasugune väljapääsmatu lõks, nagu seda on Jarmuschi stsenaarium, mida mõningad filmitegelased võivad küll lugeda ja sellest midagi arvata, aga mida nad muuta ei saa, isegi kui teavad, millega see kõik lõppeb.

Lisaks Romerole saadab Jarmusch oma värskeima filmiga põgusa, kuid see-eest tunnustava peanoogutuse ühele oma lemmikfilmile, Kihachi Okamoto 1966. aasta samuraimärulile “Sword of Doom”, milles Tatsuya Nakadai kehastatud hullunud sotsiopaatsamurai oma vaheda külmrelvaga surma külvab. Just sellest filmist on inspireeritud Tilda Swintoni ükskõikse uhkuse ja elegantsiga sooritatud katananipid. Väärib märkimist, et Jarmuschil on mainitud samuraifilmiga eriline side, sest omal ajal suitsetamist maha jättes lukustas ta end kümneks päevaks oma elamisse ja lükkas hukatusliku mõõga seiklused DVD-mängijasse lausa 2–3 korda päevas ehk iga kord, kui tundis endas viha tõusvat. Filmi ääretu nihilism ja selles pulbitsev raev aitasid isiklikke nikotiininäljaseid emotsioone hõlpsamini vaos hoida.

Võib-olla võiks Jarmuschi enesegi teosest kujuneda kellelegi samasugune teraapiavahend – näiteks konsumerismi vastu. Külm talv on ukse ees. Hea võimalus neil, kes tajuvad maailmalõpumeeleolusid või tunnevad, et tarbivad ehk üleliia, uksed-aknad nädalakeseks kinni lükata ja võtta muu tarbimise asemel käsile üks korralik filmidieet. Menüüs mõistagi ainult “Surnud ei sure” (soovitatav minimaalne manustamissagedus kaks korda päevas).

20. septembril näidati Eestis, Tartu Elektriteatris esimest korda sakslaste Robert Siodmaki ja Edgar Georg Ulmeri filmi “Inimesed pühapäeval” (“Menschen am Sonntag”). See 1930. aastal valminud tummfilm oli nende kahe hiljem Hollywoodis kuulsust kogunud mehe esimene film.

Süžee on lihtne: viis noort, keda kehastavad just selleks rolliks valitud n–ö inimesed tänavalt, veedavad ühe suvise nädalavahetuse. Nädal on ilmselgelt täis tööd, sest argipäeva peategelased ei maini. Näeme küll mõningaid kaadreid esmaspäeva hommikust ja noorte töökohtadest, mis vastavad näitlejate päriselu rollidele (taksojuht, heliplaatide müüja, veinimüüja, filminäitleja, modell), ent ühe nädalavahetuse lõppedes oodatakse juba järgmist.

Loid abielunaine, kes rikub laupäevaõhtuse pittumineku. Kurblik modell, kes ei taha ennast teps mitte meesterahval kohe katsuda lasta. See sama loid abielunaine, kes muudkui magab ja oma abikaasat vihastab. Kevadõiena tärganud armukolmnurk. Rand ja liiv. Piknik ja põõsad. Lugu on lihtne ja naiivne ning oma kohatises grotesksuses kaasahaarav. Minutid mööduvad märkamatult, põnevad kaadrid tollasest elust vahelduvad tunnetest rõkkavate peategelaste omadega.

Filmi sündmustik toimub maailmasõdadevahelises Berliinis. Tumedad jõud polnud veel paisetena üles tõusnud – nad möllasid kaadri taga. Just nimelt kaadri taga! Sattusin pärast filmi vaatamist lugema Isabel Marleri 2011. aasta bakalaureusetööd “Embracing modern Berlin: representations of time and space in Menschen am Sonntag“. Kosutav analüüs, mida tasub tervikuna lugeda (http://www.bristol.ac.uk/history/media/docs/ug-dissertations/2011marler.pdf). Näiteks üks oluline tähelepanek: filmis puuduvad täielikult viited klassiteadvusele, -võitlusele, -vahedele. Tsiteerin: “Laupäevane filmijärg toimub keskses Bahnhof Zoo piirkonnas ja pühapäevased jõudeaja stseenid on filmitud linna edelaosas Nikolassees. Tähelepanuväärselt on nende kahe koha vaheline ala peamiselt metsamaa. Oleks filmi jõudeeluks valitud mõni teine koht Berliini järveala asemel – näiteks mõni linna Volkspark –, oleks pidanud reisima äratuntavates töölisklassi piirkondades. Seda töölisklassi piirkondade vältimist võib pidada püüuks mitte esile tuua sotsiaalse kihistuse erinevusi. Märkimisväärselt ei esine filmis peaaegu üldse Berliini vaesemate linnaosade Mietskaserne‘sid (vaste meie elamukarpidele).”

Säärane see filmitööstus oli juba tollal! Muljet loob isegi see, kui öeldakse, et näitejad on võetud tavaliste inimeste seast. Too linn, mis on üks peategelasi, varjab endas palju saladusi. Hää on taas kõrvale lugeda Stefan Zweigi, kes kirjeldab tollaseid seksuaaltabusid, mis filmis vaevu välja paistavad. Ja lõpetuseks Joseph Rothi “Savoy hotelli”, mis näitab, kuidas need mainimata massid ja tulevased diktaatorid kõik leekides ära põlevad, küllap selleks, et uutele asu teha.

“Peale tolleaegsete noorte tundmaõppimise annab see elurõõmu täis päikesepaisteline film haruldase võimaluse heita pilk sõdadevahelise Weimari ajastu Berliini tänavatele, selle ainulaadsele arhitektuurile ja linnamelule. “Inimesed pühapäeval” valmis vahetult enne natsionaalsotsialistlikku mõju ja seda, kui Joseph Goebbelsi propagandaministeerium võttis Saksa filmitööstuse üle. Filmi võib vaadelda ka kui ajakapslit, mille kaudu heita pilk Euroopa ühele tähtsamale suurlinnale 1920. aastate lõpus. Teise maailmasõja jooksul hävis üle 30% Berliini keskusest, muutes seeläbi pöördumatult Berliini ja saksa rahva nägu.”

Nii kirjutatakse filmi reklaamtekstis. Kohati on see ju õige. Filmis on unikaalseid kaadreid. Goebbelsi filmitööstus on hoopis midagi muud. Ent seesama propagandamasin töötab ka tolles tummfilmis – varjatult palju peenemalt. Filmide autorid jätkavad tegemisi Ameerika filmitööstuses, mis kandis tollal hoopis teisi sõnumeid. Aga sõnumid olid needki.

Olgu veel öeldud, et Tartu Elektriteatris on alati hirmus tore käia, sest nad juhatavad filmi sisse. Lühike sissejuhatav tekst loob konteksti, mis annab säärastele filmidele palju juurde. Ja muidugi on kõik muu Elektriteatris samuti hää – paremat kino on raske tahta!

Muusika

Nüüd siis muusika, mida peaks vaatlema filmist eraldi. Elektriteatri tummfilmide seansid on juba teada-tuntud. Varasemad filmivaatamised on olnud alati suursündmused, millest räägitakse veel aastaid – alati on filme saatnud köitvad kollektiivid. Leedu Sheep Got Waxed (loe lisaks intervjuud!) jätkab seda traditsiooni. Trio, milles “kitarri, saksofoni ja trummikomplekti täiendavad paljud efektimasinad ja digitaalperkussioon”, oli suurepärane. Film algas nõnda, et tabasin ennast alles pärast mõned minutid avakaadreid jälginult mõttelt, et vaatan ju tummfilmi. Muusika oli kohe osa filmist, seda oli täpselt parajalt, nõnda et ei tekkinud tunne, nagu oleksin kontserdil. Samal ajal ei olnud see aga lihtne taust – säärast paikatimmimist, kus nii heli kui ka pilt saavad samaväärselt sõna, ei mäleta ma ammusest ajast.

Kindlasti oleks huvitav film mõne n–ö ametliku helireaga koos üle vaadata (neid on eri versioonidega välja antud), sest ilmselgelt pidid muusikud tegema valikud, kas mõni kaader on täis traagikat või hoopis klounaadi, vaikust või hoopis pinevat ootusärevust jne. Ent vähemalt sellel seansil tundusid kõik valikud ilmeksimatud – just nii peabki olema. Kui vahel liikus pilk muusikute nägudele, oli sealt näha mängulusti ja pühendumust. Muusika voolas lainetena, keris pinget seal, kus kaadrid seda vajasid, oli oma elektroonilisuses ja džässilikkuses 20. sajandi alguse modernse Berliini peegelpilt. Harukordne saavutus, mis hakkab kohe rõhutatult meelde tulema, kui taas mõni tavaline menuk ette tuleb, kus õnnetu süntesaatorimees püüab olematut meeleolu luua.

Kokkuvõtteks peab ütlema, et see oli tänavuse aasta köitvaim filmielamus – seda tänu nii filmikaadritele ja mõtisklustele, mida need tekitasid, kui ka muusikute virtuoossusele.

Fotod: Kiur Kaasik

Ilmselge küsimus, millega alustada: kuidas valisite säärase huvitava bändinime?

Meie ei valinud, nimi valis meid. See moodustub meie perekonnanimedest: Šipavičius – Sheep, Gecevičius – Got, Vaškas – Waxed.

Kes moodustavad bändi ja kuidas te kokku saite?

Simonas ja Paulius olid Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia jazzi-osakonna kursusekaaslased. Valmistasime ühe teise bändiga ette mõningaid lugusid konkursile Vilnius Jazz Young Power. Pauliusel oli prooviruum, kus muuhulgas käis ka Adas trumme harjutamas. Nõnda kohusime seal, hakkasime koos katsetama ja jäime tänaseni kokku.

Kui suur on Leedu jazzi-skeene ja kuidas teie sellesse oma kaasaegse kõlapildiga sobitute? Kas peate ennast üldse jazz-bändiks?

Skeene on Leedu suuruse riigi kohta küllaltki suur. See varieerub klassikalistest jazz-bändidest eksperimentaalsete hullusteni. Samuti on väga aktiivne alternatiivse muusika skeene, millel on mõningasi jazzi-eelistusi. Meil on raske ennast määratleda: otsime enda muusika kirjeldamises rohkem uusi termineid või ütleme lihtsalt, et see on “power jazz” või “turbo jazz”. Ent jah, selles on siiski “jazz” sees.

Kas teil on suuri mõjutajaid, valguskiiri, kelle poole ülesse vaadata?

Meie suurim mõjutaja on muusika. Kuulame palju eri tüüpi ja žanrilist muusikat. Kuulame isegi siis, kui see ei meeldi – mõningaid asju lihtsalt selle pärast, et neid oleks huvitav proovida mängida.

Tummfilmi saatmine ei ole teie jaoks uudne kogemus. Mis paneb filmide juurde tagasi tulema?

Tummfilmidele helitasuta tehes on muusikale lähenemine väga huvitav. Me improviseerime palju, püüame mitte tüdineda ja isegi kui mängime üha uuesti ja uuesti sama filmi taustaks, kõlab see iga kord veidi teisiti. Peame leidma teineteisega uusi seoseid, sest harilikult mängime kõik kolmekesi koos, ent tummfilmide puhul tuleb jätta mõningast ruumi filmile, mitte seda üle mängida. See pakub väljakutset ja meile meeldib see alati!

Teie esinemisi tõukab tagant ka visuaalne stiimul: transsi viivad valguspildid, teatraalsed muusikavideod jne. Milline on teie suhe visuaalkunsti ja teatriga?

Meil on lisaks SGW-le veel mitmeid eraldiseisvaid projekte ja kõigil meil on mõningane kogemus teatri, tantsuteatri või filmikunstiga: muusika loomine, kaasaegsete tantsijatega improetendusel mängimine, filmide helitausta tegemine. Sheep Got Waxediga oleme loonud taustamuusika ka teatrietendusele “Kaklusklubi” (lavastaja Vidas Bareikis), mida elava muusikaga saatsime. Muusika visuaalne aspekt aitab improviseerijatel lugu oma mänguga üles ehitada. See peab kuulajale midagi ütlema, mitte olema lihtsalt hunnik helisid. Aga sageli toimub see teadvustamatult ja me püüame lihtalt head muusikat luua.

Kuidas on kultuuriga üldisemalt? Kuidas teie muusika üldpilti sobitub? Kas sellel peab olema impulss ravida ühiskonda, päästa noorsugu, millegi vastu (või siis mitte) protesteerida jne?

Me püüame oma muusikaga poliitikat mitte segada. Jah, meil on asjadest oma arusaamad, ent meile meeldib ennast muusika kaudu rohkem puhastada kui ajudele mingit sõnumit edastada. Me püüame nihutada muusikalisi piire ja näidata, et muusikat saab teha nii, et see ei näeks välja kusagil õpituna: ennast saab vabalt väljendada, sa võid olla sina ise. Me oleme loodetavasti leedu skeenes mõningast mõju avaldanud ja nüüdseks on üha rohkem muusikuid, kes teevad mida nad tahavad, püüdmata sobituda “standardiga”.

Mis raamatud on teie öökapil, seda eriti leedu kirjandusest, millest me Eestis kahjuks nõnda vähe teame?

Viimane loetud leedu autori teos oli Ruta Sepetysi “Hallaaegade algus” (e.k 2014). See on menuk, vahest olete seda juba lugenud. Enamasti loeme välismaa autorite teoseid, ajaloolist- või teaduskirjandust. Mainida võiks näiteks Michael Talboti teost “The Holographic Universe”. Ja muidugi loeme raamatuid muusikast ja muusikutest.

Millised on tulevikuplaani?

Töötame uue materjali kallal, katsetades erinevaid lähenemisi ja liikudes samm sammu järel oma kolmanda stuudioalbumi poole.

Pilt: Kiur Kaasik

All the leaves are brown
And the sky is grey
I went for a walk
On a winter’s day
I’d be safe and warm
If I was in L.A.
California dreamin’
On such a winter’s day

 (tsitaat filmis José Feliciano esituses kõlavast The Mamase & Papase loost “California Dreamin'”)

Quentin Tarantino “Ükskord Hollywoodis …” (“Once Upon a Time … in Hollywood”) on kindlasti parim film, mida lähinädalail kinno kaema minna. Kaks tundi ja nelikümmend üks minutit California unelmat ehk filmi, mille puhul lugu jääb pisut tagaplaanile ning pjedestaalile tõusevad ajastu, meeleolud ja muidugi karakterid, kelle hulka võib vabalt lugeda ka Los Angelese linna. Teistest Tarantino filmidest mõnevõrra erineva atmosfääriga linateos on sellegipoolest läbi ja lõhki tarantinolik. Siit vaatab vaat et kõige selgemapilguliselt ja sirgjoonelisemalt vastu tema kirglik armastus inglite linna ja (vanade) filmide vastu. Just selliseid filme, mida kuuekümnendate lõpu L.A. kinode neoontuled vaatama kutsuvad, näidatakse veel praegugi, aastal 2019 New Beverly Cinemas, mille omanik ja programmijuht on ei keegi muu kui Tarantino ise. See kino leiab äramärkmist ka värskes filmis, sest kuuekümendate lõpus asus samas majas täiskasvanutele mõeldud erootilisi šedöövreid näitav kino Eros, mille vastas asuvasse ja muide siiani tegutsevasse Mehhiko restorani El Coyote suundub oma kaaslastega einestama Sharon Tate.

Niisiis. Los Angeles. Aasta 1969. Üks ajastu on (olenevalt vaatevinklist) kas juba lõppenud või kohe-kohe lõppemas ja Hollywoodi filmikarussell on hakanud pöörlema vanakooli tegijatele harjumuspäratus suunas. Oma näitlejakarjääri allakäiku ja iseenda üha kasutumaks muutumist tajuv aktsiooni- ja vesternistaar Rick Dalton (Leonardo DiCaprio) piinleb eksistentsiaalses kriisis. Tema pikaaegne kaskadöör-dublandist semu Cliff Booth (Brad Pitt) – vaieldamatu lemmiktegelane! – ei leia ametialaselt piisavalt rakendust ning seikleb muretult mööda linna. Naabruskonda, aadressile 10050 Cielo Drive on äsja kolinud kuulus režissöör Roman Polanski (Rafał Zawierucha) ja näitlejana tähelendu tegev Sharon Tate (Margot Robbie). Charles Manson (vähem kui minuti ekraaniaega saav Damon Harriman) ja tema klann on end sisse seadnud George Spahnile kuuluvas filmirantšos, kus üles võetud nii mõnedki popid telesarjad, sealhulgas “The Lone Ranger” ja paar “Bonanza” episoodi.

Nagu juba öeldud, ei ole narratiiv siin esmatähtis. Film jälgib mainitud ja mainimata tegelaste tegemisi rohkem nende kui inimeste ja vähem nende kui lugu märkimisväärselt edasiviivate subjektide perspektiivist. Näitlejatööd on muidugi imelised, kui välja arvata Rick Daltoni naist kehastava Lorenza Izzo maneerlik stiil ja mõningad ülepingutatud koomikaga lahendatud stseenid, kuid kindlasti ei ole siinkohal küsimus oskamatuses, vaid pigem maitses – kes millist huumorit eelistab.

Tarantino pöörab väga palju tähelepanu linnale, mida ta oma lapsepõlvest just sellisena mäletab, ning muidugi linnaelu lahutamatule osale – popkultuurile. Filmi läbivad kord taustamürana, kord rohkem esile tõstetult nostalgilised detailid ja viited: filmiplakatid, telesaated ja -sarjad, kinodes linastuvad filmid, raadioreklaamid, muusika … Kõik see koos muude elu-oluliste üksikasjadega jätab tõesti ajastutruu mulje, ehkki alati leidub pahaseid melomaane, kes päid vangutades kurdavad, et Polanski-Tate’i majapidamises leiduv grammofoni helipea Audio Technica AT3600 läks tootmisse alles kaheksakümnendatel, ning keemiaspetsialiste, kes õigustatult nurisevad, et LSD-ga immutatud sigareti suitsetamine cliffboothilikke elamusi kaasa ei too. Siinkohal lubage aga üht tagasihoidlikku meeldetuletust: “Ükskord Hollywoodis …” ei ole dokumentaalfilm ning neile, kes kipuvad selle pisiasja vahepeal unustama, peaks filmi viimane pooltund päris valju häält tegeva äratuskellana mõjuma ja nad ilusti tagasi fiktsioonidemaailma transportima.

Minge seda filmi kindlasti kinno vaatama ja ärge enne välja tormake, kui esimesed lõputiitrid ekraanile ilmuvad – nii võite millestki ilma jääda.

Sel kevadel näitas Kino Sõprus Lõuna-Korea ühe tuntuima lavastaja Kim Ki-duki filmi “Tühi maja” (Cannes’i filmifestivali Hõbelõvi, 2004), mis oli suurepäraseks eelmänguks nüüd kinodesse jõudnud “Parasiidile” – tänavu Cannes’is Lõuna-Koreale juba Kuldse Palmioksa korjanud Bong Joon-ho linateosele.

Enam kui 10 aastase vahega valminud filmid on sarnased, sest kritiseerivad kapitalistlikku klassiühiskonda koomilise draamapõneviku võtmes. Ent kui “Tühjas majas” nägime töölisklassi unenäolist, peent ja romantilist röövi rikkurite südametunnistuse arvelt, siis “Parasiidis” toimub sissetung kiirelt ja halastamatult.

Mõlemast filmist jääb mulje, et Lõuna-Koreas on käärid vaeste ja jõukate elujärje vahel vägevad. Kui kapitalismi laineharjal kulgejad elavad mägistes suburbiates ning võtavad tööle teenijaid, autojuhte ja kokkasid, siis töötud vettivad sõna otseses mõttes rentslis. Kas vaesed on oma sellise olukorra eest vastutavad? Raske öelda. Või on süüdi hoopis ahne keskklass ja naiivsed koduperenaised? “Parasiit” ei proovigi sellele otseselt vastata, vaid paneb meid hoopis küsima.

Film algab vaatega keldrikonkust slummitänavale ja esimesed sõnad töötu agulipoisi suust oma  pereliikmetele on “oleme omadega perses”. Nii tutvume perekonnaga, kes on harjunud juhutööde, äärmise vaesuse ja diskrimineerimisega, kuid kellel on kavalust ja oskusi, et end kuidagi vee peal – või täpsemalt – maa peal hoida. Tegemist on siiski veel keldrikorteri, mitte rentsliga. 

“Parasiidi” lugu hakkab hargnema, kui perepoeg saab tuttava kaudu tööd koduõpetajana. Olgugi et käiku lähevad hädavaled ja näitemäng, on esiotsa hea meel, et poiss saab palga eest vanematele korraliku sooja kõhutäie osta. Kuid süües kasvab isu ja varsti on villasse tööle smugeldatud ka poisi õde ja vanemad. 

Edasist võiks kokku võtta žanritega žongleerimisena, sest näeb nii põnevust, märulit, draamat kui komöödiat. Vaataja jaoks toimub kõik kiiremini, kui ollakse harjunud ette kujutama. See on ka põhjus, miks tegelased mõjuvad ehk tasapindsetena ning narratiivi ei ole jagunud aega, et avada karakterite sügavamat olemust. Kes pole Aasia või täpsemalt Korea kinoga kokku puutunud, neile võib segavaks osutuda ka kohati üle paisutatud ja ebausutav näitlemine. Vähemalt filmi esimeses pooles tundub, et tegu on justkui multikaga, milles hiir tõmbab kassil nahka üle kõrvade ja kassi kiskjaliku loomusega me seejuures kohtuda isegi ei jõua. Empaatiat ja samastumist ei teki esialgu kummagi osapoole suhtes.

Edasist võiks kokku võtta žanritega žongleerimisena, sest näeb nii põnevust, märulit, draamat kui komöödiat. Vaataja jaoks toimub kõik kiiremini, kui ollakse harjunud ette kujutama.

Eesmärk aga pühendab abinõu ja tegelikult polegi antud filmi puhul tegelaste siseelu, mõistlik tempo või loo usutavus kõige olulisemad. Nagu öeldud, on käärid vaeste ja rikaste vahel võimsad. Vahest ei jõuagi sellises kontekstis vabaks isiksuseks kujuneda. Sul on kas ropult raha ning su loomus upub kõigesse materiaalsesse, või sul pole seda üldse ja sa upud üle ujutatud rentslis. See näibki olevat lavastajale südameasjaks. Järelikult – filmi vorm põhjendab selle sisu.

Seega on põhirõhk asjaolul, mida me ehk ise ühistranspordis sõites või autoga koju kihutades ei adu (vahet pole kas Eestis või Koreas) – raha määrab kapitalismis selle, kes sa oled või olla saad. Sõgedust, mida lõuna-korealased peavad oma elatamiseks tegema, näeme juba “Parasiidis”.

Lummavalt on linateoses mängitud parasiidi-kujundiga ja kahjuritega seonduvate metafooridega. Selleks tuleks mainida stseeni, kus keldris elav perekond laseb tänavalt tulevat kahjuritõrjeks mõeldud mürki oma akendest sisse, et sitikad ka nende korteris hävineksid. Selle tulemusel köhivad nad aga ise peaaegu et hinge välja. “Tasuta kahjuritõrje” on märk ülimast vaesusest, sellisest, kus endid peetakse putukate vääriliseks. Ka filmi teistes kohtades on vaesemat ühiskonnaklassi seostatud reovee, haiguste, haisu, allergiate ja mustusega, mille peale nõrganärvilised koduperenaised ilmselt minestaksid.

On märgiline, et aguli perepojal pole südikust tõsta häält, et ajada ära nende soklikorruse aknale kusevat joodikut. Alles hiljem, kui poeg ja isa on saanud tööd ja neil on tekkinud mingigi ligipääs sotsiaalsele õiglusele, julgevad nad joodikule vastu astuda. See tähendab, et kuigi neil on füüsiliselt hääl olemas ja perekond otseselt tänaval ei ela, ei tunneta nad, et neil oleks õigust häält teha. Kuid mida aeg edasi, seda valitumaks muutuvad vahendid õigluse taastamiseks, misjärel lähevad verbaalse õigusnõude asemel käiku juba käed.

(Pop)kultuur ja sotsiaalne diskursus toodavad stereotüüpe, mille järgi kujunevad alateadlikult ka meie ihad, mis panevad meid selliste elamisviiside poole pürgima. Aguliperekond ei soovi lõpuks ju muud, kui saada selliseks nagu häärberiperekond, kelle kehva õiglustunde, ülbuse ja ahnuse üle nad alguses nalja heidavad.

Filmile võiks mõnes mõttes ette heita stereotüüpset lähenemist jõukate peremudelile. Isegi kui tegelaskujud, keda me seal näeme, kajastavad suurel määral nii Lääne kui Aasia vaprate ja ilusate reaalsust, toimivad need kui šabloonid: tülpinud ja protestialdis peretütar, naiivne ja nõrganärviline koduperenaisest ema ning edukas isa, kes jõuab koju alles hilistundidel. Samas on karakterite n–ö tüüpnäidetena kujutamine ka omamoodi üleskutse vaatamaks peeglisse. (Pop)kultuur ja sotsiaalne diskursus toodavad stereotüüpe, mille järgi kujunevad alateadlikult ka meie ihad, mis panevad meid selliste elamisviiside poole pürgima. Aguliperekond ei soovi lõpuks ju muud, kui saada selliseks nagu häärberiperekond, kelle kehva õiglustunde, ülbuse ja ahnuse üle nad alguses nalja heidavad. Muidugi on huvitav jälgida ka vastupidist mentaliteeti – kuidas põlastatud räpasus ja robustsus osutub ühes stseenis eduka abielupaari seksuaalihade käivitajaks. 

“Parasiidi” lõpuks polegi nii selge, kes kelle pudrukausist sõi või kelle käed on mustemad. Kas sotsiaalne õiglus peksti majja või jäävad kahjurid põranda alla? Kas kõrgem klass saab jätkata elu teadmatuses ja ükskõiksuses, mis uuristab nende südametesse augud, või mitte? Kõik see jäägu juba filmivaataja hinnata!

Kultuurilinn Haapsalu meelitas taas nii kodumaiseid kui ka kaugemaid külalisi Baltimaade suurima žanrifilmide festivaliga HÕFF. 25.–28. aprillini toimunud sündmus oli tänavu tõeliselt kirka filmivalikuga.

Meeleoluka festivali pärliks ja favoriidiks kujunes Oskar Lehemaa debüütfilm „Karv” ehk neliteist minutit täis ihukarvu ja meelierutavat pinget. Pinget, mis ei olnud alati ekraanil ega käegakatsutav, vaid kõditas nii õigesti vaataja kujutlusvõimet ning tabas täpselt õudusfilmide essentsi. Essentsi, mis nüüdistes õudusfilmides on asendunud vaid odava ehmatamisega.

Kaadrid olid täpsed ning ükski võte ei olnud liiast – kõik voolas kokku üheks tervikuks. Muusika, mille eest hoolitses Paul Oja, hoidis rahvast ärevalt tooliserval ja kurjakuulutav helilaad pani silmi põue peitma. Visuaal varieerus punktuaalsest rahuldustpakkuvast kompositsioonist riukaliku, ent nauditava rõveduseni.

Eesti rahva sügavaks kurbuseks ja ohkeks ei suutnud „Karv” murda viimaste aastate tummfilmide mustrit. Ütleks, et film võiks pälvida lausa vaikimise grand prix’, sest ühtki sõnavõttu seal ei toimu ning puudub isegi kibestunult omaette pomisemine. Antud filmi puhul on see aga täiesti põhjendatud ning selle tõestuseks olgu peaosatäitja Sten Karpov, kes võtab ette tohutu katsumuse ning demonstreerib seeläbi näitlemise meistriklassi.

Karpov mängib keskeakriisis kümblevat Leod, kes pöördub kiilanemise vastu võitlemiseks kahtlustäratava juuksekasvuseerumi poole, kuid loomulikult ei lähe kõik plaanitult. Juuksekasvuseerum töötab, ent kohutava järelkajaga. Linateose sündmustik võib kõlada koomiliselt, ent seda vaadates on kõik kaunis usutav ning haarab imekergelt kaasa. Isiklikult minu jaoks oli kõige imponeerivam stseen, kus metsastunud protagonist, täis meelehärmi, näeb viimast korda end peeglist. Silmades segadus, kurbus ja haledus nagu Orwelli „1984” Winston Smithil, kes murdus lõpuks piinamisel, kui enda väetit keha peeglist nägi.

Vaatamata sellele, et antud linateos läheb õudusfilmižanri alla, ei ütleks ma, et just õudus oleks filmi tabavuse aluseks. Filmi mõjusus seisneb hoopistükkis suhestatavuses ning inimlikus absurdis. Veidralt siiras ja konkreetses tagamõttes, mis toob vaataja maa peale ja lubab naerda enda rumaluse üle.

Foto: kaader filmist

Ali Abbasi “Piir” (2018) on üldistusvõimeline, veider ja üllatusterohke, kuid siiski terviklik kompott lüürilisest fantaasiast, cronenberglikust body-horrorist ja skandinaavia trollilugudest, kus kõige ebamaise edasiandmiseks kasutatakse nii klassikalist armastuslugu kui ka õõvastavat ja ühiskonnakriitilist sotsiaalrealismi.

“Piir” on iseenda leidmise, antud juhul trolliks saamise lugu, mille käigus laiendatakse vaataja arusaama ja empaatiat sellest, mida peetakse inimesele omaseks, mida mitte, kust inimene üldse algab ja kust ta lõppeb. “Piiriga” hägustatakse üpris edukalt nii looduse ja kultuuri kui ka inimese ja mitte-inimese vahelist muidu kindlaks peetud eristust. Kõige kujundlikumalt, aga ilmselt ka kõige selgemalt tuleb see välja sellest, kui võrrelda filmi kõige esimest stseeni ülejäänud filmiga.

Nimelt algab “Piir” sellega, et tollitöötajast peategelane Tina/Reva tehakse vaatajale võimalikult omaseks. Selleks näidatakse, kuidas Tina/Reva võtab ühe putuka rohukõrrelt oma sõrmele, silmitseb seda korraks uudishimulikult ja laseb juba järgmisel hetkel putuka ettevaatlikult kõrrele tagasi. Kuigi ülejäänud filmis pole putukad Tinale/Revale mitte midagi rohkemat kui trollitoit, ei kaotata sellega filmi esimeses stseenis loodud empaatiat peategelase vastu. Enam pole erilist tähtsust, kas putukas võetakse kätte või süüakse lihtsalt ära. Empaatia peategelase vastu jääb püsima ja muutub isegi seda võimsamaks, mida rohkem Tina endas Revat näeb, mida isukamalt Tina/Reva putukaid sööb. “Piiri” intrigeerivus ja peamine huvitavus seisnebki ilmselt põhimõttes, et mida rohkem Tina ennast mitte-inimesena, Revana, tajub, seda lihtsam on vaatajal talle kaasa elada ja Tina püüdlusi enda individuaalsete püüdlustega võrrelda.

Võib öelda, et “Piir” on Frankensteini-loo järjekordne, juba mitmendat korda reformeeritud tulemine. Kui Mary Shelley näitas, kuidas see, kes on koletisena sündinud, võib olla siiski rohkem inimene kui inimesed ise, siis Abbasi näitab, kuidas lisaks inimeseks jäämisele võib ka koletiseks saamine sisaldada üksjagu inimlikkust. Võtmeküsimus seisneb siin mõistagi selles, kust jooksevad eetilised piirid ja kas neid ületatakse või mitte. Sellega Abbasi “Piir” tegelebki.

Pimedate Ööde filmifestivali programmis leidus sel aastal muu hulgas üks ainulaadne ja põnev pärl – Quarxxi õudus-, ulme-, komöödia- ja fantaasiasugemetega draama “Kõik taevased jumalad”. Järgnevas intervjuus räägib prantsuse režissöör ja kunstnik Quarxx oma täispika filmi debüüdist pisut lähemalt.

Filmi sisukokkuvõte: Simon (Jean-Luc Couchard) on 30-aastane tehasetööline, kes elab inimpelgurina üksildases farmis. Mees jagab päevinäinud vanematekodu oma õe Estelle’iga, kes on lapsepõlves juhtunud õnnetuse tõttu sügava puudega. ­Simon süüdistab juhtunus ennast, kahetsuses tarib ta turjal süükoormat ning proovib meeleheitlikult juhtunut lunastada. Endale aru andmata on ta samal ajal sulgenud õe ees maailma.

Oled öelnud, et sinu filmi “Kõik taevased jumalad” peamine teema on kahetsus. Kuna tegutsed peaajaslikult kunstnikuna, siis mis teemad sulle kunsti puhul veel huvi pakuvad ja miks sa tundsid, et antud filmi temaatika on kõige parem valada just filmivormi?

Film on kindlasti kahetsusest, kuid mitte ainult. Kuna soovisin, et filmi narratiivne ülesehitus peegeldaks peategelase meeleseisundit, ei tahtnud ma lineaarset lugu ühe kindla teemaga, vaid lugu, mis koosneb erinevatest kihtidest, mis annavad edasi Simoni psühholoogilist ebastabiilsust. Kuna film segab kokku eri žanre (draamat, ulmet, õudust, komöödiat), siis tegelevad loo alamkihid teiste teemadega, nagu skisofreenia, ükindus ja normist kõrvalekaldumine.

Need on teemad, mis mind praegu huvitavad. Miski ei kesta igavesti ja mulle meeldib edasi areneda, kuid praegu tunnen, et inimhinge tumedama (ja helgema) poole uurimine on väga põnev kunstiline väljakutse ja selle põhjal saab luua suurepäraseid lugusid!

Kirjutasid kõigepealt täispika filmi stsenaariumi, millest sündis esmalt siiski lühifilm “Peaaegu täiuslik sinine taevas”, ja alles mõni aasta hiljem täispikk film “Kõik taevased jumalad”. Kas lühi- ja täispika filmi vahel on toimunud ka mingi sisuline nihe või on tegemist põhimõtteliselt sama filmi lühikese ja pika versiooniga?

Tegemist on sama filmi kahe versiooniga. “Peaaegu täiuslik sinine taevas” on lihtsalt süngem, kontsentreeritum versioon filmist “Kõik taevased jumalad”. Seal puudub emotsionaalne osa, mis on olemas täispikas filmis. Seal on ka mõned muud keerdkäigud.

Kas filmi tegemise käigus tekkis ka olukordi, kus mingil põhjusel oli vaja midagi, mis stsenaariumis kirjas, kardinaalselt muuta või kiiresti improviseerida?

Ei, tegelesin palju järelproduktsiooniga vältimaks kõiki probleeme, millega lühifilmi tehes silmitsi seisime. Teadsin täpselt, mida tahan ja milline film peaks olema, nii et improviseerimiseks ruumi ei jäänud.

Õnneks läks produktsioon väga sujuvalt ja erinevalt lühifilmist suuremaid probleeme ei tekkinud.

“Kõik taevased jumalad” asub žanriliselt üsna hallil alal ja ristab elemente eri žanritest. Näiteks PÖFFi kavas oli selle kohta öeldud fantaasiadraama, mis on päris hea määratlus. Aga paralleele on tõmmatud ka näiteks French New Extremity liikumisega. Kas oled selle laine filmidega kursis ja kuidas sulle endale tundub, kas paralleelide tõmbamine on õigustatud?

Jah, rääkisin sellest juba varasemalt. Ma ei soovinud end piiritleda ega piirata ootustega, mida ühele või teisele žanrile omistatakse. Minu jaoks ei ole nn žanrite vahel piire ja mulle meeldib tihti ühelt žanrilt teisele üle minna. Ma arvan, et fantaasiadraama on päris hea määratlus.

Mis puutub French New Extremity lainesse, siis muidugi olen sellega kursis. Olen suur Gaspar Noé tööde austaja. Marina de Vani “In My Skin” avaldas mulle samuti väga muljet. Ka meeldivad mulle Pascal Laugieri, Philippe Grandrieux’ ja paljude teiste tööd, seega olen väga meelitatud, et mind nendega võrreldakse, kuid ma ei tunne tõtt-öelda, et oleksin osa sellest liikumisest, kuid see ei ole ehk minu otsustada.

Arvestades seda, et “Kõik taevased jumalad” tegeleb üsna tumedate teemadega, kas oled kirjutades tundnud vajadust end mingil määral tsenseerida või tagasi hoida?

Ei tundnud ühelgi hetkel, et peaksin end kuidagi tagasi hoidma. Esiteks seetõttu, et ma ei soovinud üle võlli minna, panustada vuajerismile või šokeerida lihtsalt šokeerimise pärast. Tahtsin vaid enda peas olevat lugu jutustada. Teiseks olid mul väga toetavad produtsendid, Vincent Brançon TBC-st ja François Cognard TOBINA FILMIST, kes said aru, kuhu ma tahan välja jõuda ja miks.

Filmi tegevus toimub idüllilises maapiirkonnas. Kui välja jätta see, et see on lihtsalt võluv ja elulähedane, siis kas maakoha kasuks otsustamine tulenes pigem sellest, et see võimaldab paremini edasi anda tegelaste süvenevat isoleeritust, või on kohavalikul mingid muud tagamaad?

Selles on sul õigus, et maapiirkond võimaldab linnakeskkonnast hõlpsamini eraldatuse meeleolu luua. Soovisin algusest peale keskenduda filmi esteetilistele aspektidele, samuti soovisin asetada tegelased karmi keskkonda ja leidsin, et maapiirkond vastab mõlemale nõudele.

Üks teema, mis mind filmi vaadates kummitama jäi, on füüsilise läheduse pakkumine inimesele, kes ei ole võimeline ise oma soove väljendama. Stseen filmis mõjub küll väga realistlikult, kuid samal ajal pigem õudusunenäo kui naudingu pakkumisena. Kuidas tuli mõte see just sellisel moel lahendada?

Soovisin näidata, et Simon hoolitseb oma õe eest, lihtsalt ta teeb seda valesti. See, mis tema arvates on kasulik, osutub hoopis jubedaks kogemuseks. Stseen on intensiivne, toores ja kurb ning pikkade vaikushetkede lisamisega tahtsin rõhutada mõlema tegelase üksildust, kui nad on silmitsi millegagi, mida kumbki neist ei soovi.

Kas oled saanud filmile mingit tagasisidet, mis on sind üllatanud või sulle olulist mõtlemisainet pakkunud?

Olen alati üllatunud ja tänulik igasuguse kriitika eest, mis filmi kohta on kirjutatud. Siiani on see olnud väga positiivne. Kuigi ma tean, et film on vastuoluline ja mitte igaühele, on kogu tagasiside olnud meeldiv.

Kas filmis sisaldub mingeid otseseid või kaudseid viiteid mõnele sinu eeskujule, lemmikule või mõjutale?

Ei. Ma ei soovinud teha filmi, mis koosneb viidetest. Tahtsin luua ainulaadse maailma, mis ei ole tulem mõjutustest, mida olen saanud.

Kas sooviksid veel midagi lisada?

Oli tore oma filmi Eestis Pimedate Ööde filmifestivalil esitleda ja loodan peagi tagasi tulla!

Küsis Helina Koldek.

Seekordse HÕFFi fookuses on flaami kino ja sellega seoses linastub pühapäeval, 29. aprillil 2018 Haapsalu kultuurikeskuses Jonas Govaertsi film „Kutsikas”.  Režissöör, kelle värske õudussari ka praegu Netflixis jookseb, on tõeline atmosfääriarmastaja.  Seega soovitame kõigil, kellele filmide puhul nende hõng sisust olulisem on, nüüd silmi teritada, kuna meie filmiasjatundja Helina Koldek võttis filmilooja intervjuuhaardesse ning uuris, kuidas filmitegu sealkandis käib ja mida režissöör veel oluliseks peab.

Räägi veidi endast ja sellest, kuidas filmide tegemiseni jõudsid.

Olen filmide vaatamist armastanud nii kaua, kui mäletan, aga alles siis, kui leidsin kohalikust videopoest „Evil Dead 2”, mõtlesin, et “ohhoo, filmide tegemine võib ka lõbus olla!”. Selle filmi maniakaalses energias on midagi väga inspireerivat.

Oled öelnud, et „Kutsika” esmane idee tekkis, kui olid 12-aastane skaut. Kui palju see film sinu enda kogemustega sarnaneb? Näha on, et vähemalt sina pääsesid eluga, aga …

Kui tahes veidrana see ka ei kõlaks, on „Kutsikas” tegelikult üsna autobiograafiline. Isegi sedavõrd, et pärast esilinastust sain kõnesid oma vana skaudirühma teistelt poistelt, kes tahtsid teada, kust ma nende nooremate minade teisikud leidsin! Mul oli tõepoolest kaks juhti, Chris ja Peter, ma olin armunud skaudirühma kokka, sattusin meie laagriplatsil kohalike noortega kaklustesse … Ja mu keskmine nimi on Sam, nagu ka peategelasel. Nii et sa ei eksi: kui verevalamine välja arvata, loob „Kutsikas” minu noorusest üsna täpse pildi.

Miks õudusžanr? Kas see on sulle kuidagi hingelähedasem kui muud žanrid?

Mulle meeldivad kõik žanrid, kuid õudus oli mu esimene armastus ning jääb selleks alati. Saan heast õudusfilmist korraliku laksu, nagu ka hea punk- või metal-loo kuulamisest. Õudus aitab mul puhastuda.

Kuidas on Belgias õudusfilmi teha? Kas tunned, et saad teostada kõike, mis pähe tuleb, ilma erilise surve ja piiranguta või on raske oma plaanide juurde jääda? Ma ei pea silmas eelarvelisi probleeme.

Viimane Belgia õudusfilm, mis enne „Kutsikat” ilmus, oli „Pimeduse tütred” („Daughters of Darkness”), mis valmis 43 aastat varem. Nii et meil ei ole Belgias erilist õudusfilmitraditsiooni, vähemalt mitte kinofilmide vallas. Seetõttu tundus mulle, et sain „Kutsika” puhul teha enam-vähem kõike, mida soovisin. Filmi rahastanud inimesed ei olnud ilmselt kursis õudusfilmi kirjutamata reeglitega, nagu nt et „lapsi ei tapeta” või et „loomadele ei tohi liiga teha”. Vaatamata filmi verisusele ja laipade arvule andis Belgia tsensuurinõukogu „Kutsikale” algselt reitingu „lubatud kõigile”, eeldades, et film, mille tegelased on lapsed, on automaatselt lastele sobilik. Lühidalt, pääsesin „Kutsika” puhul nii mõnestki asjast puhtalt.

Aga kas sul on mingeid piiranguid filmivaatajana? Näiteks kas on mingeid teemasid või lähenemisviise, mida pead tingimusteta lubamatuks?

Film tohib teha kõike, ainult mitte igav olla.

Kui saaksid valida ainult ühe, siis kumba filmi puhul eelistaksid – head lugu või head atmosfääri?

Kahtlemata atmosfääri. Minu jaoks on filmid unenäopüüdjad: need ei pea olema mõistuspärased, tahan nendega lihtsalt kaasa minna. Kui ma soovin süžeed, vaatan telekat.

Kas on mõni kindel film või režissöör, kes on sind või sinu filmikeelt mõjutanud?

Neid on palju, kuid film, mille juurde alati tagasi pöördun, on Michele Soavi „Dellamorte Dellamore”, zombikomöödia eksistentsiaalses kriisis vaevlevast hauakaevajast. See on ühtaegu naljakas ja hirmus; seksikas ja vastik; sügav ja madalalaubaline; segane ja meisterlik. See on ühtlasi minu kinemaatiline maagiline kuul: kui mul on probleem, panen „Dellamorte Dellamore” peale ja saan sealt vastuse.

Soovita lugejatele ja HÕFF-i külalistele mõnd väga head, kuid vähetuntud filmi.

On mõni film, mille puhul endiselt veidi kahtlen, kas see on tõepoolest olemas või olen selle filmi ise välja mõelnud. „The Dark Backward” stand-up-koomikust, kelle seljast kasvab välja lisakäsi. „Singapore Sling”, Kreeka verine neo-noir intsestist. „The Birthday”, Hispaania apokalüptiline komöödia, mis toimub mingil põhjusel reaalajas.

Mis sul praegu pooleli on ja millised on tulevikuplaanid? Kas on konkreetseid ideid, millega sooviksid tulevikus kindlasti tegeleda?

Lõpetasin just töö flaami õudussarjaga „Tabula Rasa”, mis jookseb praegu Netflixis. Loodetavasti õnnestub mul järgmisena veel üks film teha. Minu unistus on teha õudusfilm kõikides suuremates alamžanrites: zombifilm, kollifilm, kummitusfilm … Ja muidugi flaami apokalüptiline komöödia, mis toimub mingil põhjusel reaalajas.

Märtsi eelviimasel nädalal toimus Tartus viieteistkümnendat korda dokumentaalfilmifestival „Maailmafilm”. Eelmisel kevadel kolis festival Tartu linnasüdamest ERMi uude hoonesse ja tänavune kogemus näitas, et on end ka uues kodus juba päris kenasti sisse seadnud.

Minu jaoks on tavaliselt hea festivali esimene tunnus see, et kavaga tutvuma asudes tabab mind kõigepealt ärevushoog, sest mul pole võimalik näha ja kogeda kõike, mida festivalil pakkuda on. Nõnda läheb ka tänavuse Maailmafilmiga. Teemadering on nagu ikka festivali nimele vääriliselt avar ja kirev: muusika, peresuhted, toidukultuur, inimeseksolemine tehnoloogiaajastul, linnaruum, kodu, loodus, kultuur ja selle kestmine, suurekskasvamine, vananemine ja nii edasi ja nii edasi. Põhimõtteliselt – ütle vaid, mis sind elus huvitab, ja Maailmafilm pakub suure tõenäosusega sel teemal värskeima saadaoleva doki.

Hingan rahulikult sisse ja välja, lepin oma inimliku piiratuse ja astraalkeha puudumisega ning panen kokku festivalikava, mis peaks enam-vähem järgitav olema. Mis lõpuks kirja sai, on muidugi kirjeldus sisemaailmafilmist, mis võiks igal päeval olla natuke erinev. Siin on siis tänane, inimkeskne lähenemine.

Alustuseks unustatud inimesed

Festivali avafilmiks kujuneb minu jaoks Poola režissööri Wojech Kasperski „Ikoon” (2016) – sissevaade lagunevasse Siberi psühhiaatriahaiglasse, kus on 1500 patsiendi jaoks 5 psühhiaatrit, ravivõimalused põhimõtteliselt puuduvad ja haigla direktor ise nimetab asutust „prügikastiks, kuhu ühiskond saadab need, kellega ta ei oska midagi peale hakata”. Isegi need patsiendid, kellel võiks adekvaatse ravi korral olla pea täielik paranemislootus või vähemasti võimalus iseseisvalt toime tulla, hääbuvad seal üsna kindlasse unustusse ja on ilmselge, et sellises keskkonnas kõik probleemid ainult süvenevad. Kasperski, kes on kogunud tuntust inimloomuse tumedama poole delikaatse avastajana, püstitab filmis palju keerulisi küsimusi, millele ta aga ise eriti vastama ei kipu ning jätab selle au vaatajale. Vaatajale, kellel ei jää lõppeks muud üle, kui mõista, et mõnikord on ainus, mida teha saab, võtta endale teadliku tunnistaja perspektiiv. Ja et seda ei ole tegelikult üldse mitte vähe. Tunnistada ja mäletada üldise inimkogemuse osana ka neid elusid, mis otseselt meisse ei puutu, mille kulgu me kuidagi mõjutada ei saa, on eluline tegu. Samuti annab film vaatajale võimaluse õppida eristama kaastunnet haletsusest ja harjutada oskust oludest olenemata just esimesele truuks jääda.

Unustatud inimeste teemat käsitleb ka Arianna Nacci film „Need, kes jäävad”, mis räägib 2016. aastal toimunud Itaalia maavärina ohvritest. Tänaseks on peavoolumeedia sündmuse vastu ammu huvi kaotanud ja sama näib olevat teinud ka Itaalia valitsus – paljud inimesed on piirkonnast lahkunud, viimased vaprad jääjad elavad rusude keskel, püüavad toime tulla leinaga nii kaotatud lähedaste kui ka kaotatud maailma pärast – maavärin hävitas lisaks ju ka paljud asutused ja töökohad ning suretas välja igasuguse seltsielu. Nendega koos paremale homsele lootes tõstatab Nacci film ühtlasi vastutuse küsimuse – nii valitsuste kui ka meedia puhul. Teadmist, et ajakirjandus tekkis kunagi eesmärgiga rahvast valgustada, on neil päevil muidugi nagunii äärmiselt küüniline meenutada. Õnneks jääb ka minusugustele idealistidele alati alles usk kunsti, sealhulgas mõistagi dokumentaalfilmikunsti võimesse maailmu ehitada ja parandada ja ehk panna isegi kedagi päriselt lagunenud külasid üles ehitama. Ikka suurema hea nimel.

Noppeid lühidokumentaalidest

Festivalipäevad mööduvad hoogsalt tutvusi sõlmides – jah, mõne uue tuttava leian tõesti ka siitpoolt ekraani, aga peamiselt olen orienteeritud inimestele, kes jõuavad minuni ekraani vahendusel. Seega kuuluvad uute tuttavate hulka nüüd näiteks Tansaania entusiast Atali („Atali and”, 2017), kes püüab oma ebaõnnest lahti saada, lastes end vääriliselt pühitseda oma vägeva vaarisa suguvõsasse, katoliiklik ema ja tema tütar, kes peavad intensiivseid dialooge kunstliku viljastamise teemal („Kolm vestlust elu üle”, 2016) ja Paula (Mehhiko režissöör Paula Hopf), kes oma lapsepõlve koduvideote põhjal tehtud liigutavas filmis „Lupulo maja” (2016) on lõpuks asunud läbi töötama latentset leina, mis on käinud temaga kaasas alates isa äkksurmast 1994. aastal. Paula isa oli üks neist, kelle murdis 1994. aasta majanduskriis. Kõrvutades nüüd oma lapseeatundmusi ja -mälestusi noore täiskasvanu elukogemusega, hakkavad avanema uued perspektiivid. See on väga isiklik film, mis on samas vaataja suhtes äärmiselt õrn ja taktitundeline ning võiks öelda, et tõsisest teemast hoolimata isegi helge, sest ennekõike räägib film ühe tütre ja isa siirast ja soojast armastusest ning nagu lisas režissöör ise filmi järel antud kommentaaris – ka minevikuga leppimisest, mis on alati kummardus elu ees.

Gravitatsioonist ja traditsioonist

Üheks üllatavalt vägevaks kogemuseks osutus film, millele sattusin n-ö poolkogemata – mu festivalikavas oli ju hoopis ühele teisele filmile ring ümber tõmmatud, aga impulsi ajel lähen sõpradega kaasa ja Matthieu Brouillard’i värvikas ja empaatiline „Mis puudutab gravitatsiooni” (Kanada, Šveits, 2017) saab samuti osaks mu maailmast. See on lugu sõprusest, kahest mehest – Christianist (63) ja Bruce’ist (71) –, kellel mõlemal on oma koorem kanda: Christianil geneetiline haigus, mis rikub ta nägemist ja muudab naha ülitundlikuks päikesevalgusele, ning Bruce on halva kuulmise ja bipolaarse häirega. Tervisemured mõjutavad mõlema mehe elu ja valikuid märkimisväärselt, kuid režissöör on heatahtlikult, sooja huumoriga ja peenetundeliselt andnud mõista midagi üliolulist, mis paraku väga tihti ununema kipub – ükski inimene ei võrdu diagnoosiga. Isegi mitte siis, kui tema haigus on n-ö pöördumatu. Filmi läbiv absurdihuumor, mis kohati ka meeldivalt tumedaks kisub, võimaldab Christiani ja Bruce’iga üsna lähedaseks saada ning paneb nende heitlikule suhtlusele ja lennuplaanidele südamest kaasa elama. Lisaks aitas see film mul mõista midagi, mida ma endiselt sõnadesse maandada ei oska. Ju siis nii ongi hea.

Oma tänavuste valdavalt indiviidikesksete valikute vahele satun ka vaatama neid, milles esitatakse olulisi küsimusi kultuuri kohta laiemalt. „Oskara” (Hispaania, 2017) on film tantsuetendusest, mis räägib baski kultuuri näitel küsimustest, mille ees seisab neil päevil suur osa maailmast: mil määral saab üht kultuuri rikastada, ilma et see oma essentsi kaotaks? Mis on üldse kultuuri essents? Kas ja kuidas peaks ravitsema hääbuvat kultuuri? Selgeks saab igal juhul see, et kultuur ja traditsioonid peavad püsimajäämiseks olema nõtked, elusad ja lummavad nagu tantsija. „Oskaraga” on huvitav kõrvutada Nora Fingscheidti filmi „Selle maailmata”, mis räägib Argentiina kõrbes elavast mennoniitide (Hollandi preestri Menno Simonsi järgi nime saanud protestantlik usulahk) kogukonnast, kes hoiavad au sees 17. sajandi kombeid ning leiavad oma kestvuse garantii olevat just kindlate piiride säilitamises, kõige sobimatu välistamises.

Siinkohal pean aga tunnistama, et olen paar korda sattunud vaatama reality show’d „Breaking Amish” (amišid on omakorda mennoniitide ülikonservatiivne haru), mistõttu jooksevad filmi vaadates pidevalt paralleelid stiilis „müüt ja tegelikkus” ning tekib üleüldse soov vestelda mõne asjatundjaga pikemalt antropoloogilise dokumentaalfilmi positsioonist maailmas, kus suure osa inimeste teadvuse on vallutanud just reality show’d. Põhimõtteliselt võiksin kohe pärast filmi ükskõik kellega sel teemal vestlust alustada – festivali atmosfäär on soe ning pea igaühele tundub soovi korral paslik ligi astuda ja äsja nähtud filmist juttu teha. Sellest hoolimata lükkan kõik need põnevad arutelud tulevikku ja naudin hoopis oma kookonit. Nagu ikka muljeterohketel ja rikastavatel reisidel – olen muutunud tavalisest vaiksemaks ja ühtlasi taban pärast paari festivalil veedetud päeva, et mu pilgule on tekkinud omamoodi filter – nimelt tundub pea kõik, mis mu ümber toimub, olevat dokumentaalfilm. See nihe on igal juhul päris lõbustav ja tekitab soovi seda maheda antropoloogi pilku ehk edaspidi isegi väljaspool „Maailmafilmi” festivali praktiseerida.

Vägevad naised ja veidrad muinasjutud

Kuna me kõik oleme lugudest tehtud inimesed, kes tahavad Maal võimalikult kaua elus püsida, siis tuleb kindlasti rääkida ka filmist „Donna Haraway: Lugude vestmine maiseks ellujäämiseks” (Belgia, 2016). Donna Haraway on geniaalne mõtleja, tunnustatud professor ja teadvuse ajaloo uurija, värvikas jutustaja ja südikas feminist, keda teatakse tõenäoliselt kõige paremini 1985. aastal ilmunud „Küborgide manifesti” järgi, mis on tänaseks klassikaks saanud. Tekst mängis toona hulljulge ideega tulevikumaailmast, kus inimesed ja masinad elavad sümbioosis. Haraway arvas, et selline ühiskonnakorraldus võiks aidata kaasa ka paljude teiste kunstlike piiride kaotamisele ning viiks maailma üldisele harmooniale lähemale.

Haraway elujõudu, entusiasmi ja armastust elu vastu kiirgab tõepoolest ka tervesse saali ja miks ei peakski – lennukate ideedega inimene, kes elab julgelt ja südamest, püüab veel seitsmekümnendates eluaastates särasilmselt lahendada kõikvõimalikke maailma müsteeriume ja inimkonna ees seisvaid väljakutseid, on ülimalt sütitav. Ning viis, kuidas Haraway oma lugusid jutustab, tuletas muu hulgas meelde, et meil on tegelikult iga loo kulgemise osas omad ootused – tavaliselt teadvustame neid alles siis, kui jutustaja neist mööda hiilib ja meid turvatsoonist välja viib. Sinna, kus avaneb seninägematu võimalikkuste ruum.

Tänavuse Maailmafilmi kõlav lõppakord kuulub samuti ühele vägevale naisele Julieta Salmeronile ja tema elust kõnelevale filmile „Palju lapsi, pärdik ja loss” (Hispaania, 2017). Äärmiselt humoorikas ja eluline, veidrat muinasjuttu meenutav film on saanud pealkirja selle peakangelanna Julieta kolme lapsepõlveunistuse järgi, mis kõik talle endalegi ootamatult elus täitunud on. Julieta ise on stiilipuhas matroon, minu jaoks täiesti lummav kombinatsioon kuningannast ja Kunksmoorist. Lisaks on ta äärmiselt põhimõttekindel naine, kelle põhimõtted pidevalt muutuvad. Olgu viimase näiteks kas või stseen, kus Julieta oma krutsifiksikogu vaatleb ja arutleb, kuidas ta noorena oli sügavalt katoliiklik, tahtis isegi nunnaks hakata, aga nüüd on täielik ateist. Pärast sekundilist järelemõtlemist siis aga kõlaval häälel oma kõikekuulnud abikaasale otsusekindlalt teatab, et tegelikult ta on hoopis vabamüürlane!

Julietal ja tema abikaasal on kuus nüüdseks täiskasvanud last, kellest üks on ka kõnealuse filmi autor Gustavo Salmeron, kes selle filmi tarbeks on kasutanud suuresti ka perekonna viimase 17 aasta koduvideosid. Perekond on kõigi selle liikmete jaoks väga tähtsal kohal ning unustatud pole ka surnud sugulasi – filmi läbivate teemade hulgas on ühe esiema selgroolülid, mis on kuidagi maha matmata jäänud ja mida nüüd kogumiskirega Julieta lossitäie asjade keskelt üles leida üritatakse, sest alati tegevuses (peamiselt söömisega hõivatud) Julieta muidugi juba aastakümneid ei mäleta, kuhu ta selle karbi pani.

See meeleolukas ja inimlik film pisut segasest, alatihti vaidlevast, kuid selle juures üksteiseset sügavalt hoolivast ja tingimusteta armastavast perekonnast oli lõpufilmiks igati õnnestunud valik ning
kõige muu kõrval aitas taibata, kuidas võiks toimida ka üks eluterve ühiskond. Või lausa inimkond.

*Lisatud foto Matthieu Brouillard’i filmist „Mis puudutab gravitatsiooni”.

Kultuur.info virtuaalne kultuurigiid.

JAANUAR
1.–7.01., Tartu V TARTU TALVEMUUSIKA FESTIVAL
1.–7.01., Tallinn VII TALLINNA BACHI MUUSIKA FESTIVAL „BACHFEST“
5.–11.01., Tallinn KORFEST 2018
19.–20.01., Jõgeva BETTI ALVERILE PÜHENDATUD XIII LUULEPÄEVAD „TUULELAPSED“
20.01., Tallinn INTSIKURMU TALIFESTIVAL
24.–26.01., Pärnu DRAAMA 2018 VÄIKEFESTIVAL KRIITIKUTELE
26.01.–4.02., Tallinn, Tartu, Pärnu, Jõhvi MUSTONENFEST
26.01.–14.10., üle Eesti FESTIVAL „KOOLITANTS“
31.01.–4.02., Tallinn DOCPOINT TALLINN

VEEBRUAR
2.–4.02., Tallinn V PARMUPILLIFESTIVAL
3.–4.02., Tallinn SIMPLE SESSION 18
3.–4.02., Laulasmaa XVI TEENIFEST
5.–10.02., Rakvere RAKVERE GÜMNAASIUMI FILMIFESTIVAL
5.–13.02., Tallinn XI TALLINNA TALVEFESTIVAL
9.02., Tallinn ACOUSSION FESTIVAL
10.02., Valga XVIII RAHVUSVAHELINE KLAVERIANSAMBLITE FESTIVAL
10.–11.02., Tartu XVIII EESTI NOORTE TŠELLISTIDE FESTIVAL
10.–22.02., Tallinn FESTIVAL „EESTI TEATER “ESTONIAS““
12.–16.02., Tallinn FESTIVAL „VIRMALISED“
16.–17.02., Kuressaare IV ÜLE-EESTILINE A. RAUDKATSI NIMELINE VÕISTUTANTSIMINE
16.–18.02., Viljandi XVI TUDENGITE TEATRIPÄEVAD
23.02., Tallinn SISEFESTIVAL „MADE IN ESTONIA“
23.02., Tallinn WINTER GRIND

MÄRTS
4.–31.03., üle Eesti FRANKOFOONIA KUU
9.03., Tallinn 9. MÄRTSI TEGEVUSKUNSTIFESTIVAL „TÕSISELT NALJAST“
9.–10.03., Jõgeva XXII ALO MATTIISENILE PÜHENDATUD MUUSIKAPÄEVAD
9.–10.03., Tallinn ARS-I FILMIFESTIVAL „AFF 2018“
10.03., Tallinn XI ETENDUSKUNSTIDE LÜHIVORMIDE FESTIVAL „MADE IN ESTONIA MARATON“
10.03., Valga EESTI MUUSIKAVIDEOTE FESTIVAL
15.–18.03., Tallinn VANAMUUSIKAFESTIVAL „CECILIANA“
19.–25.03., Tartu XV VISUAALSE KULTUURI FESTIVAL „MAAILMAFILM“
22.–24.03., Tallinn TALLINN FASHION WEEK
23.–25.03., Kuressaare ÜLE-EESTILINE KOOLITEATRITE FESTIVAL „SAAREMAA MINITEATRIPÄEVAD“
24.03., Tartu HELI- JA VIDEVIKUFESTIVAL „ERMI ÖÖ“

APRILL
aprill, Tartu VUNK
2.–8.04., Tallinn TALLINN MUSIC WEEK 2018
9.–29.04., üle Eesti SAKSA KEVAD 2018 – FOOKUSES HAMBURG
12.–13.04., Tartu ÕPILASTE TEADUSFESTIVAL 2018
12.–19.04., Tallinn, Tartu EESTI MUUSIKA PÄEVAD 2018 „PÜHA“
12.–22.04., Tallinn TALLINNA VANALINNA TOIDUFESTIVAL
17.–24.04., Viljandi VILJANDI JAZZKAAREKE 2018
19.04., Lehtse VÄIKEKOOLIDE MUUSIKAFESTIVAL „MUUSIKA ME SEES JA ÜMBER“
20.–29.04., üle Eesti JAZZKAAR
20.–23.04., Tartu, Tallinn POOLA JA EESTI KAMMERMUUSIKA FESTIVAL „VARSSAVI KEVAD“
21.–28.04., Tallinn XI KLAVESSIINIFESTIVAL
23.–29.04., Viljandi, TANTSUNÄDAL
26.–29.04., Tartu XVII SUPILINNA PÄEVAD
27.–28.04., Tallinn TALLINN COFFEE FESTIVAL
27.–29.04., Haapsalu XIII HAAPSALU ÕUDUS- JA FANTAASIAFILMIDE FESTIVAL (HÕFF)
27.–29.04., Tallinn TALLINN LARP FESTIVAL / TALLINNA LÜHIROLLIMÄNGUDE FESTIVAL
27.–30.04., Tallinn TRADITSIOONILISE TANTSU FESTIVAL „SABATANTS“
27.04.–5.05., Jõhvi XI JÕHVI BALLETIFESTIVAL
28.04., üle Eesti ÜLE-EESTILINE AVATUD KALASADAMATE PÄEV 2018
28.04.–5.05., Tartu KEVADFESTIVAL „TARTU TUDENGIPÄEVAD“

MAI
2.–5.05., Tartu AUTORILAULUFESTIVAL „MAILAUL“
2.–6.05., Viljandi VILJANDI KOMÖÖDIAFILMIDE FESTIVAL „WILKOM“
5.–6.05., Pärnu PROVINTSITEATRI PÄEVAD
7.–12.05., Tartu, Jõhvi RAHVUSVAHELINE KIRJANDUSFESTIVAL „PRIMA VISTA“
11.–12.05., Mooste MOOSTE ELOHELÜ
12.05., Lao VIII RÄIMEWEST
12.–13.05., Kihlepa VÕILILLEFESTIVAL
17.–19.05., Tartu ULMEFESTIVAL
17.–19.05., Tartu VABADUSE FESTIVAL
19.05., üle Eesti MUUSEUMIÖÖ: ÖÖS ON PIDU!
19.05., Koigi UMBROHUFESTIVAL
23.–27.05., Tallinn TALLINNA KIRJANDUSFESTIVAL „HEADREAD“
25.05., üle Eesti RAHVUSVAHELINE KIRIKUTE ÖÖ
26.05., Abja-Paluoja V MULGI PIDU
26.05., Orjaku TUULEKALA FESTIVAL
26.–27.05., Kuressaare KURESSAARE TÄNAVAFESTIVAL
30.05.–3.06., Tallinn XXXVII TALLINNA VANALINNA PÄEVAD

JUUNI
juuni, Pärnu, üle Eesti ja Euroopa DIVERSE UNIVERSE PERFORMANCE FESTIVAL
juuni–september, Naissaar, üle Eesti NARGENFESTIVAL
1.–2.06., Viljandi VILJANDI HANSAPÄEVAD
1.–3.06., Türi XII TÜRI KEVADFESTIVAL
2.06., Haapsalu HAAPSALU ITAALIA MUUSIKA FESTIVAL
2.06., Häädemeeste PÕHJA-LIIVIMAA FESTIVAL
2.06., Võru V VÕROKEELNE LAULU- JA RAHVAPIDU „UMA PIDO“
2.06., Kohila KAPAROCK 2018
2.06.–1.07., Haapsalu HAAPSALU GRAAFILISE DISAINI FESTIVAL
4.–10.06., Tartu EESTI MOE FESTIVAL
6.–12.06., Tallinn V GUSTAV ADOLFI ORELIFESTIVAL
7.–9.06., Saue, Tallinn XVI RAHVUSVAHELINE NOORTE RÜTMIMUUSIKA FESTIVAL „VISIOON“
7.–17.06., Tallinn, Tartu, Narva FESTIVAL „TADAA!“
8.–10.06., Haapsalu RAHVUSVAHELINE KAASAEGSE TSIRKUSE FESTIVAL „HOOG 2018“
8.–10.06., Uuri BUSHCRAFT FESTIVAL ESTLAND 2018
8.–10.06., Luige FESTIVAL „LUIGE NOKK“
9.06., Virtsu KUNSTIFESTIVAL „TOORTUUMIK“
9.–10.06., Haapsalu KREEGI PÄEVAD
9.–15.06., üle Eesti TALLINNA KITARRIFESTIVAL 2018
10.06., Tallinn ERITI LÜHIKESTE FILMIDE FESTIVAL 2018
11.–17.06., üle Eesti TÄNAVAKUNSTIFESTIVAL „STENCIBILITY“
13.–15.06., Saue XXI LOOMINGU JA IMPROVISATSIOONI PÄEVAD
13.–16.06., Tartu LOODUSFESTIVAL
14.–17.06., Hiiumaa SÕRU JAZZ
16.–17.06., Vastseliina XXIV MAARAHVA LAAT
16.–17.06., Tartu TARTU TÄNAVATOIDUFESTIVAL
16.–23.06., Põhja-Sakala vald XXI SUURE-JAANI MUUSIKAFESTIVAL
20.–22.06., Kihnu saar KIHNU KUDUMISFESTIVAL
22.–24.06., Tartu XVIII ÜLIÕPILASTE LAULU- JA TANTSUPIDU „GAUDEAMUS“
25.06.–08.07., Pärnu, üle Eesti XXXII PÄRNU FILMIFESTIVAL
26.–30.06., Peipsimaa V PEIPSIMAA ORELIFESTIVAL
27.–30.06., Haapsalu HAAPSALU TŠAIKOVSKI FESTIVAL
29.06., Tartu TARTU LINNA PÄEV
29.06., Tartu MUSTLASFESTIVAL „ROMANÕ TŠERGEN“
29.–30.06., Vana-Vigala HARD ROCK LAAGER
29.–30.06., Pühajärve küla RETROBEST FESTIVAL 2018
29.–30.06., Värska SETO FOLK
29.–30.06., Kaiavere FESTIVAL „PUNK’N ROLL“
29.06.–15.07., Ida-Virumaa XX „7 LINNA MUUSIKA“ FESTIVAL
29.06.–5.08., Kabli KABLI PÄIKESELOOJANGU FESTIVAL
30.06.–1.07., Narva III NARVA KESKAJA FESTIVAL
30.06.–7.07., Peipsimaa III PEIPSI JÄRVEFESTIVAL

JUULI
juuli, Jõhvi RAHVUSVAHELINE FESTIVAL „SLAAVI VALGUS“
juuli–august, Pärnu, Riia PÄRNU IN GRAAFIKA
4.–6.07., Tallinn ÕLLESUMMER FESTIVAL
4.–7.07., Rakvere RAHVUSVAHELINE ETENDUSKUNSTIDE FESTIVAL „BALTOSCANDAL“
4.–7.07., Tallinn VIII HORTUS MUSICUSE SUVEFESTIVAL „IN HORTO REGIS“
4.–8.07., Haapsalu XXV HAAPSALU VANAMUUSIKAFESTIVAL
4.–8.07., Sänna SOOME-UGRI FILMIFESTIVAL
4.–8.07., Saaremaa FESTIVAL „HELISEVAD SAAREMAA ORELID“
5.–7.07., Pärnu PÄRNU OOPERIPÄEVAD
5.–8.07., Muhu saar, Kuressaare, Tartu, Tallinn XXII MUHU TULEVIKUMUUSIKA FESTIVAL „JUU JÄÄB“
5.–8.07., Tallinn XIX KESKAJA PÄEVAD
5.–8.07., Võru XXIV VÕRU PÄRIMUSTANTSU FESTIVAL
5.–8.07., Äksi SAADJÄRVE FESTIVAL 2018
5.–9.07., Pärnu PÄRNU HARMONICA FESTIVAL JA KONKURSS „BALTIC-NORDIC OPEN“
6.–7.07., Kohtla-Nõmme FESTIVAL „MÄGEDE HÄÄL“
6.–7.07., Pärnu RANNAFESTIVAL „BEACH GRIND“
6.–7.07., Toomasmäe SETO JAANITULI
6.–8.07., Kihelkonna XXIII KIHELKONNA KIRIKUMUUSIKAPÄEVAD
6.–8.07., Kihnu saar KIHNU MERE PIDU
6.–8.07., Kikkaoja ELEKTROONILISE MUUSIKA FESTIVAL „KÕU“
7.07., Laiksaare VÕNGE 2018. RÄNDAV MUUSIKAFESTIVAL
7.07., Valga VALGAMAA PÄRIMUSKULTUURI PIDU „SÄDE AIAPIDU“
7.07., Lindi küla RANNAKÜLAFESTIVAL „MEIE KÜLA PIDU“
7.–8.07., Tartu TARTU HANSAPÄEVAD
7.–8.07., Tallinn EESTI I KLAVERIFESTIVAL „KLAVERI EMBUSES“
8.–14.07., Viljandi NOTAFE 2018
9.–14.07., Põlvamaa TÄNAVAKUNSTIFESTIVAL „RURAL URBAN ART: PÕLVAMAA“
10.–15.07., Viljandi VILJANDI VANAMUUSIKA FESTIVAL
10.07.–13.08., Tallinn ALION BALTIC FESTIVAL
11.07.–8.08., Pärnu SUVEAARIA. KUNSTIDE SÜNTEES 2018
12.–15.07., Orissaare I LAND SOUND 2018
12.–17.07., Tartu FESTIVAL „KLAASPÄRLIMÄNG“
13.–14.07., Kanepi FESTIVAL „BEER CAMP & ROCK’N’ROLL“
13.–15.07., Haapsalu AMERICAN BEAUTY CAR SHOW
13.–15.07., Kilingi-Nõmme KILINGI-NÕMME LINNAPÄEVAD
13.–15.07., Tallinn TALLINNA MEREPÄEVAD
13.–15.07., Pärnu VI PÄRNU RAHVUSVAHELINE SAKSOFONIFESTIVAL „SAX.FEST ’18“
14.07., Venevere PANDIVERE MUUSIKAFESTIVALI SUVEKRÄU 2018
14.–15.07., Hiiumaa HIIUMAA KAMMERMUUSIKAPÄEVAD
14.–15.07., Roosiku SÜDAMEMUUSIKA FESTIVAL 2018
18.–21.07., Narva BALTIC SUN 2018
19.–22.07., Hiiumaa XIV HIIUMAA PÄRIMUSMUUSIKA FESTIVAL „HIIU FOLK 2018“
19.–22.07., Valgeranna SURFILAAGER 20
19.–28.07., Kuressaare SAAREMAA OOPERIPÄEVAD
21.07., Haapsalu FESTIVAL „ROCK IN HAAPSALU“
21.07., Hingu MOTONOSTALGIA 2018
21.07., Põltsamaa PÕLTSAMAA LOSSIPÄEV
21.07., Pärnu EESTI KÜLAPILLIMEESTE KOKKUTULEK
21.07., Pärnu RÕÕMSATE LASTE FESTIVAL
26.–29.07., Viljandi XXVI VILJANDI PÄRIMUSMUUSIKA FESTIVAL
26.–31.07., Hiiumaa, Tallinn XIII HIIUMAA HOMECOMING FESTIVAL
26.07.–5.08., Raplamaa XXVI RAPLA KIRIKUMUUSIKA FESTIVAL
27.–28.07., Tartu MUUSIKAFESTIVAL „PUNK & ROCK 2018“
27.–28.07., Võsu VÕSU RANNAFESTIVAL „POWER ON THE BEACH 2018“
27.–29.07., Vormsi saar OLAVIPÄEV
27.–30.07., Pärnu PORTSELANIPÄEVAD
27.07.–5.08., Tallinn EUROPA CANTAT XX TALLINN 2018
28.07., Valga X RAHVUSVAHELINE VALGA MILITAARAJALOO FESTIVAL
28.07., Narva-Jõesuu EAST BEACH FEST 2018
28.–29.07., Haapsalu JOOGAFESTIVAL
28.–29.07., Võru VÕRU LASTEFESTIVAL „RÕKKAB RÕÕMUST MAAKERA“
28.07.–12.08., Tallinn XXXII TALLINNA RAHVUSVAHELINE ORELIFESTIVAL
29.07., Tallinn LASNAMÄE PIRUKAFESTIVAL
30.07.–5.08., Hiiumaa HIIUMAA TANTSUFESTIVAL
31.07.–4.08., Kuressaare XXIV KURESSAARE KAMMERMUUSIKA PÄEVAD
juuli lõpp v augusti algus, Vormsi saar VORMSI SURFIPÄEVAD

AUGUST
2.–5.08., Haapsalu AUGUSTIBLUUS
3.–4.08., Põlva INTSIKURMU FESTIVAL
3.–4.08., Palupera LEIGO JÄRVEMUUSIKA FESTIVAL 2018
3.–4.08., Rõngu EESTI HIPHOP FESTIVAL
3.–5.08., Narva-Jõesuu FESTIVAL „KASVA JA KÕDUNE“
3.–5.08., Eivere, Paide VI EIVERE KLAVERIFESTIVAL
3.–5.08., Suuremõisa PÜHALEPA MUUSIKAFESTIVAL 2018
3.–5.08., Tartu TARTU TOIDU- JA VEINIFESTIVAL
3.–5.08., Tartu TARTU SUMMER SWING
5.–11.08., Pärnu PÄRNU MUUSIKAFESTIVAL 2018
7.–12.08., Lihula VIII LIHULA LILLKIRJA FESTIVAL
7.–12.08., Mustvee VM FEST MUSTVEE 2018
8.–12.08., Uhti II KEDRAFEST 2018
9.–11.08., Kuressaare KURESSAARE MEREPÄEVAD
9.–12.08., Haanjamaa HAANJAMAA SUITSUSAUNA NÄDAL
9.–18.08., Tallinn BIRGITTA FESTIVAL
10.08., Elva ELVA ELAMUSFESTIVAL
10.–11.08., Paide ARVAMUSFESTIVAL
10.–11.08., Pärnu XXI PÄRNU GILDIPÄEVAD
10.–11.08., Puhja ROCK@ULILA 2018
10.–12.08., Käsmu VIRU FOLK
10.–12.08., Tartu 13. RAHVUSVAHELINE PUHKPILLIFESTIVAL „MÜRTSUB PILL“
10.–12.08., Narva AJALOOFESTIVAL „NARVA LAHING 2018“
10.–12.08., Tartu EMAJÕE FESTIVAL
10.–12.08., Tõstamaa TÕSTAMAA PÄEVAD
11.08., Pärnu PÄRNU FIDEOFEST
11.08., Pärnu RAHVUSVÄHEMUSTE SUVEFESTIVAL „MULTIKULTUURNE PÄRNU“
11.08., Kose MAHEDA MUUSIKA FESTIVAL 2018
12.08., Haapsalu LASTE KULTUURIFESTIVAL „LAPSEPÕLVEMAAGIA“
12.08., Anija MÕISAKULTUURI FESTIVAL
13.–18.08., Tartu TARTU ARMASTUSFILMIDE FESTIVAL TARTUFF
15.–19.08., Lüganuse vald JÕEFESTIVAL „PURFEST“
15.–19.08., üle Eesti C-JAM CELLOFEST 2018
15.–20.08., Võru linn ja maakond E. TAMME NIMELINE VÕRU PUHKPILLIFESTIVAL
16.–18.08., Pärnu WEEKEND FESTIVAL BALTIC
17.08., Rakvere EESTI ESIMENE ÜLDLUULEPIDU
17.–18.08., Rapla III RAHVUSVAHELINE SEENIORTANTSUFESTIVAL „NAABER, TULE TANTSIMA!“
17.–18.08., Võru VÕRU LINNAPÄEVAD
17.–18.08., Univere küla URISSAARE KANTRI 2018
17.–19.08., Pala SKENERAATOR FESTIVAL 2018
17.–19.08., Ruhnu saar RUHNURAHU FESTIVAL
17.–19.08., Põlvamaa ÖKOFESTIVAL
18.08., Varnja VARNJA SAUNAFEST
18.08., Alatskivi KIRJANDUSFESTIVAL „EESTI LUGEJA“ 2018
18.08., Haapsalu TÄNAVATOIDUFESTIVAL „MAITSETE PROMENAAD“
18.08., Järva-Jaani FILMILINDIFESTIVAL
19.–20.08., Valga FESTIVAL „AUGUSTITÄHED VALGAS“ 2018
19.–31.08., Tallinn XIV TALLINNA KAMMERMUUSIKA FESTIVAL
20.08., Tahkuranna küla TAHKURANNA KURGIFESTIVAL
23.–26.08., Tallinn FESTIVAL „TALLINNA TORNID“
24.08., Laulasmaa VII PÄRTLIPÄEVA PÄRLID
24.–26.08., Haapsalu VALGE DAAMI AEG
25.08., Tallinn TELLISKIVI KIRBUFESTIVAL
25.08., Tallinn KULTUURIÖÖ
25.–26.08., Peraküla NÕVA LESTAFESTIVAL
25.–26.08., Tudulinna alevik SUVELÕPUFESTIVAL „TUDULINNA TULED“
31.08.–1.09., Tartu APARAADITEHASE FESTIVAL

SEPTEMBER
1.–2.09., Tallinn UUE MAAILMA TÄNAVAFESTIVAL 2018
1.–9.09., Narva NARVA OOPERIPÄEVAD „CONTEMPART“ 2018
3.–9.09., Tartu EESTI TEATRI FESTIVAL „DRAAMA“
3.–9.09., Saaremaa SAAREMAA TOIDUFESTIVAL
7.–9.09., Haapsalu NOSTALGIAPÄEVAD
8.09., Tallinn KIRJANDUSTÄNAVA FESTIVAL
8.09., Otepää KUKESEENEFESTIVAL 2018
10.–16.09., Tallinn XIII TALLINNA DISAINIÖÖ FESTIVAL
14.09., Tallinn IMELIKE FILMIDE FESTIVAL
14.–15.09., Rapla KULTUURIFESTIVAL „SÄRIN“
14.–15.09., Tihemetsa SEENEFESTIVAL
17.–22.09., Tallinn COMEDY ESTONIA KOMÖÖDIAFESTIVAL „PÕRSAS KOTIS“
17.–23.09., Hiiumaa HIIUMAA TOIDU- JA KUNSTIFESTIVAL
19.–21.09., Tallinn VALGUS KÕNNIB 2018
19.–23.09., Lihula, Haapsalu 16. MATSALU LOODUSFILMIDE FESTIVAL (MAFF)
19.–23.09., Rakvere RAHVUSTOITUDE FESTIVAL „KAMALAMMAS“
20.09., Tallinn MIKROTONAALSE MUUSIKA FESTIVAL „SOUND PLASMA“
20.–22.09., Tallinn RAHVUSVAHELINE IMPROTEATRITE FESTIVAL „TILT“
21.–22.09., Tallinn ÖKOMÄSS 2018
21.–23.09., Narva STATION NARVA 2018
22.–23.09., Tartu JAAPANI POPKULTUURI FESTIVAL „ANIMATSURI 2018“
24.–30.09., Tartu SÜGISFESTIVAL „TARTU TUDENGIPÄEVAD“
27.–29.09., üle Eesti TEADLASTE ÖÖ FESTIVAL
28.–30.09., Kihnu saar KIHNU VIIULIFESTIVAL
29.09., Tallinn ÕUNAFESTIVAL

OKTOOBER
4.–10.10., Tallinn TALLINNA MOEFILMIDE FESTIVAL „MOEKUNSTIKINO“
5.–6.10., Viljandi PÄRIMUSMUUSIKA LÕIKUSPIDU
5.–7.10., Tartu RAHVUSVAHELINE AUTORILAULU FESTIVAL „LEHESAJU MUUSIKA“
5.–12.10., Tallinn XI RAHVUSVAHELINE FESTIVAL „KLAVER 2018“
6.10., Nõo VALGUSE FESTIVAL
8.–28.10., üle Eesti FILMIFESTIVAL „KINO MAALE“
9.–12.10., Tallinn TALLINN COMEDY FESTIVAL
9.–14.10., Viljandi VILJANDI KITARRIFESTIVAL
9.–17.10., Tallinn, Viljandi, Sillamäe, Narva KULDNE MASK EESTIS
10.–28.10., üle Eesti HÕIMUPÄEVAD
11.–13.10., Tartu TRADITSIOONILISE TANTSU FESTIVAL „SABATANTS“
11.–14.10., Tartu VII RAHVUSVAHELINE A-FESTIVAL
11.–14.10., Tõrva TÕRVA DOKFEST
12.–14.10., Tartu XXIII RAHVUSVAHELINE VANAMUUSIKA FESTIVAL „ORIENT ET OCCIDENT“
13.–28.10., üle Eesti LASTE JA NOORTE MUUSEUMIDEFESTIVAL „AVATUD MÄNGUVÄLJAD“
17.–20.10., Tallinn TALLINN FASHION WEEK
19.–24.10., Tallinn SÜGISFEST
20.–28.10., Tallinn VII NU PERFORMANCE FESTIVAL
25.–27.10., Tallinn TALLINN FOODFEST
25.–28.10., Tallinn FESTIVAL „ÜLE HELI“
25.–28.10., Tartu TARTU VALGUSFESTIVAL TAVA 2018
29.10.–3.11., Tartu, Tallinn XVII RAHVUSVAHELINE NÜÜDISMUUSIKA FESTIVAL „AFEKT“
31.10.–2.11., Tallinn RAHVUSVAHELINE TEATRIFESTIVAL „NAKS“

NOVEMBER
November–detsember, üle Eesti JÕULUJAZZ
5.–8.11., Tartu MEDITSIINITEEMALISTE FILMIDE FESTIVAL MEFF 2018
5.–11.11., Viimsi VIIMSI HAPPY JAZZ FESTIVAL
6.–28.11., Tallinn SKULPAKUU
8.–9.11., Tartu INTERDISTSIPLINAARNE FESTIVAL „HULLUNUD TARTU“
8.–10.11., Tallinn XXII MARDILAAT
9.–11.11., Tartu III TARTU NOORTE FOLKLOORIFESTIVAL
9.–12.11., Tartu, Narva VIII TARTU RAHVUSVAHELINE DŽÄSS- JA RÜTMIMUUSIKA FESTIVAL „IDEEJAZZ“
12.–17.11., Ida-Virumaa PÕHJAMAADE NÄDAL 2018
16.–25.11., Tallinn, Tartu LASTE- JA NOORTEFILMIDE FESTIVAL „JUST FILM“
16.11.–2.12., Tallinn, Tartu PIMEDATE ÖÖDE FILMIFESTIVAL
23.11.–1.12., Väike-Maarja X VÄIKE-MAARJA MUUSIKAFESTIVAL
24.11.–2.12., Tallinn, Tartu VARAJASE MUUSIKA FESTIVAL „TALLINN FEAT. REVAL“

DETSEMBER
2.12.2018–7.01.2019, üle Eesti JÕULUMUUSIKA FESTIVAL „KIRIKUPÜHAD MAARJAMAAL“
2.12.2018–10.01.2019, Tartu JÕULULINN TARTU
7.–9.12., Rakvere FESTIVAL „DARKLAND FIRE 9“
9.–15.12., Tallinn TEATRIFESTIVAL „TALVEÖÖ UNENÄGU“

Loe 2018. a festivalide kohta lähemalt siit!