Rubriik: Disain

Tallinna arhitektuuribiennaal saab taas kohe hoo sisse. Festivali pressijuht Triin Männik andis meile sellel puhul seitse soovitust, mida järgides kõik linnakodanikud biennaalist osa võivad saada.

Näitus ‘‘Arhitektide skitsid‘‘

12. septembril kell 18.00 avatakse salongis Moodne Valgustus Tallinna arhitektuuribiennaali TAB 2017 satelliitprogrammi kuuluv arhitektide skitside näitus, kus saab näha väikeseid visandeid, millest sünnivad suured hooned. Kui hoone saab valmis, visatakse sellised skitsid sageli minema kui oma aja ära elanud töövahendid, ometi on tegu oluliste vahepeatustega arhitekti töös. Tallinna arhitektuuribiennaalil õnnestus erinevatelt Eesti arhitektidelt nende käsitsi tehtud skitsid ja joonistused kokku koguda. Näitusele jõudis nii noorte kui vanemate arhitektide joonistusi.

Arhitektuurikoolidenäitus biokool

13. septembril kell 17.30 avatakse Balti jaama jalakäijate tunnelis Tallinna arhitektuuribienaali TAB 2017 rahvusvaheline arhitektuurikoolide ja -stuudiote näitus “bio.Kool”, kus on esindatud arhitektuurikõrgkoolid maailma eri paigust ning kus esitletakse uusimaid arhitektuuri ja linnaplaneerimisega seotud ideid. Kuidas üle maailma arhitektuuri õpetatakse? Tule ja vaata!

Gilles Retsini paviljon “Digitaalsed ehitusplokid”

14. septembril kell 19.00 avatakse Eesti Arhitektuurimuuseumi esisel haljasalal TABi installatsioonivõistluse võidutöö “Digitaalsed ehitusplokid”, mille autor on Londonis tegutsev põnev uue põlvkonna arhitekt Gilles Retsin. Retsini paviljon koosneb lihtsatest, ent koos äärmiselt mõjuvatest elementidest – hõlpsasti kokkupandavatest, ent jäikadest ja õõnsatest puitkastidest, millest saab erinevaid suuri struktuure kokku laduda pea sama kiiresti, kui lapsed ehitavad konstruktsioone Lego klotsidega.

TAB 2017 kuraatorinäitus “Antropotseeni saar”

14. septembril kell 19.00 avatakse Eesti Arhitektuurimuuseumis TABi peanäitus “Antropotseeni saar”, kus publiku ette seatakse kunstnike ja teadlaste visioonid Paljassaare poolsaare ümberkujundamisest erinevatel tasanditel – Läänemerest kuni rakutasandini. Paljassaare on paik, kus kohtuvad bioloogiline mitmekesisus ja intensiivne inimmõju. Poolsaare arendamist mõjutavad kaks konfliktset ideoloogiat: keskkonnakaitseline ideoloogia näeb ette selle piirkonna illusoorse looduslikkuse säilitamist, kommertsarenduse ideoloogia aga selle muundamist uueks looduslähedaseks linnakeskkonnaks. Mis võiks Paljassaarest edasi saada?

TAB Party Night Laine Klubis: Rune Lindbæk (Oslo)

15. septembril algusega kell 22.00 toimub Laine Klubis TAB Party Night, kus peaesinejana astub üles Rune Lindbæk, kes on viimastel aastatel olnud kohalikule peokülalisele tuntud nimi. Ta on ainulaadse, kosmilise dub disco / not disco käekirjaga DJ, kes pakib settidesse alati sisse üllatusi ja ettearvamatust. Lisaks astuvad üles Janek Murd, Ottimo & Bertil ning Jaagup Jalakas.

Arhitektide kirbuturg

16. septembril kell 10.00 toimub Telliskivi Loomelinnakus asuva Pudel Baari terrassil arhitektide kirbuturg. Disainerid ja arhitektid tuulutavad oma kappe ning panevad müüki joonistused, skitsid, raamatud, riided, aksessuaarid ja koduse kraami. Tule, osta, müü ja vaheta!

Orienteerumismäng / Paljassaare perepäev

17. septembril algusega kell 15.00 kutsuvad Arhitektuurikool ja Ruumiringlus noori avastama Paljassaare poolsaare eripalgelist keskkonda. Valminud on maastikumäng, mille esmane läbimäng toimub 17. septembril TAB-i Paljassaare perepäeval. Maastikumäng on orienteerumine vabas õhus ja see võtab aega 1,5–2 tundi. Liikuda võib jala või rattaga, üksi või väiksema grupiga.

21. aprillil sai alguse Baltimaade tarbekunstitriennaalidest (mis on toimunud Tallinnas juba 1979. aastast peale) välja kasvanud Tallinna rakenduskunsti triennaal (TRTR), mis sellise nime all toimub juba seitsmendat korda. Tänaseks on TRTR ainus geograafiliste piiranguteta kõiki tarbekunsti ja disaini erialasid hõlmav foorum Euroopas. Keraamikuna on mul äärmiselt uhke tunne, et nii tähtis üritus toimub just Eestis.

Triennaal sisaldab paljut. 49 osalejaga peanäitus, mida saab vaadata 23. juulini Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, oli sel aastal koondunud pealkirja alla „Ajavahe. Time Difference“. Peale mahuka satelliitprogrammi, mis hõlmab 26 näitust, performance’it, kunstnikega kohtumist, avatud stuudiot ja installatsiooni üle Tallinna, kuulus triennaali kavasse ka kunsti kommunikatsiooni käsitlev seminar.

Triennaali avapäeval Sõpruse kinos aset leidnud seminaril tulid kuuldavale viis loengut oma ala spetsialistidelt, mille eesmärk oli tekitada arutelu, mis aitaks kaasa disaini- ja rakenduskunsti arengule ja selle nähtavuse parandamisele ühiskonnas. Peamiselt kunstnikele, kriitikutele, kuraatoritele, galeristidele ja kommunikatsiooniinimestele mõeldud seminaril pidid praktikud ja teoreetikud otsima värskeid vastuseid järgmistele küsimustele: kuidas mõjutab arvustuste ja analüüsivate teemakäsitluste vähesus kunstnikke ja kuidas tagada kunstnikele mõtestatud tagasiside; kuidas vahendada oma tegevust eri sihtrühmadele ning algatada sisukaid arutelusid, mis arendaksid ühiskonna üldist disainikirjaoskust; kuidas mõtestada ja tutvustada rakenduskunsti ja disaini nii, et see kõnetaks kunstnike kõrval ka laiemat publikut? Küsimused, mis on tarbekunstiga tegelevate inimeste pea kohal rippunud ning millele tahaks kibedasti vastust leida. Pärast seminari oma õppejõuga vesteldes jõudsime ühisele meelele, et kuigi loengud olid enamjaolt põnevad ning kuulis palju uut, ei leidunud väljareklaamitud küsimustele (eriti esimesele) just palju vastuseid, väljaarvatud ehk Soome Disainimuuseumi esindaja Hanna Kapaneni lihtne ja selge esitlus, kus toodi välja sümpaatseid viise, kuidas nemad on erinevatest vanuserühmadest kaasanud inimesi tarbekunsti ja disainiga tegelema. Üldiselt aga oli pigem tegemist oma tegevuse või edulugude kirjeldusega. Sügavamat anaüüsi jäi võib-olla väheks.

Samas kas ongi vaja, et lihtsalt ette öeldaks, kuidas oma erialal kommunikeeruda? Ehk peakski rohkem ise katsetama ning järele proovima? Lõpuks tuleb ju tegutseda enda keskkonda ning publikut silmas pidades. Selgeid vastuseid ehk ei saanud, küll aga pakkus seminar sisukat aruteluplatvormi ja inspireeris ise vastuseid otsima.
Rääkijad olid väga erinevatest valdkondadest ja maailmanurkadest. Esimene kõneleja oli Norra kunstikriitik André Gali, kes lähenes tarbekunstile läbi sotsioloogia. Ta töötab toimetajana kaasaegset rakenduskunsti käsitleva veebiajakirjas Norwegian Crafts Magazine, mille põhiline eesmärk on tugevdada kaasaegse tarbekunsti positsiooni Norra kunstimaastikul, analüüsides seda laiema perspektiivist. Nende korraldatud materjalikunsti teemalised seminarid on populaarsed ning täidavad oma eesmärki. Gali nentis, et kaasaegsed kunstnikud on aina enam huvitatud töötamisest materjalidega: keraamikaga, klaasiga, nahaga, tekstiiliga. Dialoog erinevate kunstiliikide vahel on juba palju tihedam kui 10–15 aastat tagasi.

Ameerika Ühendriikidest pärit klaasikunstnik, skulptor ja õppejõud Sarah Gilbert, kes töötab skulptuuri dotsendina Pitzeri Kolledžis, rääkis materjalist kui inimesele võrdväärsest vastasest. Kunstnik peab leppima sellega, et materjalid ei allu täielikult temale. Gilberti arvates näidatakse kunsti, käsitöö ja disaini kokkupuutepunktides tihti välja naiivsust. Ta tõi välja kolm tugisammast – hoolimine, huvi ja kogukond –, mis mingil määral eristavad tarbekunsti muudest kunstiväljadest. Materjalidega töötades pole ta kunagi üksi. Tarbekunst nõuab abiväge, vahet pole, kas tulemuseks on kunst, käsitöö või disain, ja see teebki materjalikunstist erilise meediumi.
Eestit esindas ajakirjanik, kriitik, lektor ja Tallinna Disainiöö kommunikatsioonijuht Karin Paulus. Tema tutvustas enda kureeritud näitust „Idealistid“, mis avati Tallinna Kunstihoones möödunud suvel. Näitus tõi kokku kunstnikud, kes tahavad võtta vastutust tarbimishulluse, sotsiaal- ja tööstuskatastroofide ja eetilise vaimsuse kadumise eest ning muuta oma loominguga maailma paremaks. Näitus tutvustas jääkideta disaini, DIY-mööblit, lastele ja vaegnägijatele suunatud disaini ja palju muud. Käisin ka ise suvel seda näitust vaatamas ning pean tunnistama, et oli tohutult värskendav kogemus Kunstihoones midagi nii siirast ja võib tõesti öelda, et maailma muutvat näha.

Karin Paulus tõi probleemina välja, et Eestis ei osata disainikriitikat kirjutada, kuna kriitikutel puudub tihti kunstiteaduslik, veel vähem disainiteaduslik taust. Seda tühimikku asendab enamasti content marketing, ja seda kahjuks ka selliste suurürituste nagu Disainiöö puhul.

Suurbritannia kriitik, toimetaja, kuraator ja õppejõud Liz Farrelly, kes kirjutab Brightoni Ülikoolis doktoritööd nüüdis- disainitööde kogumise ja väljapaneku tavadest muuseumides, rääkis disainist ja rakenduskunstist läbi muuseumiprisma Londoni Uue Disainimuuseumi näitel. Farrelly arvates ei pea muuseum eksponeerima ainult objekte, vaid ka ruumi ja küsimusi nende vahel. Muuseumil kui hoonel on väga suur tähtsus ja mõju seal eksponeeritule. Ta tõi välja huvitava mõtte David Flemingult, kes arvab, et ikoonilise hoone puhul on selle sisu, mis muudab hoone küll autentseks, külastajakogemuse juures peaaegu et ebaoluline. Vaadates meid ümbritsevat turismikultuuri ja muuseumide kultust, võib sellega isegi nõus olla. Kuigi tahaks saadud elamust või vaadatud näitust hoonest siiski olulisemaks pidada, pean sammuti nentima, et tihti on muuseum ise jätnud suurema mulje kui seal kogetu. Ebaoluliseks ma muuseumi sisu siiski ei peaks.
Liz Farrelly rääkis ka muuseumi turundamisprobleemidest. Näiteks Briti uue Disainimuuseumi avanäitus „Fear and love“ sai küll internetis suure tähelepanu osaliseks, kuna muuseumi Webbyga auhinnatud kodulehel sai näitust külastada peaaegu täies mahus ka virtuaalselt, kuid reaalselt olid näitusesaalid siiski pigem tühjad. Kas problem on tõesti piletihinnas? Ehk ongi aeg hakata publikule teistmoodi lähenema.

Viimasena kõneles disainile spetsialiseerunud haridusprogrammide kuraator Hanna Kapanen Helsingi Disainimuuseumist. Tema tugevat sõnumit „Disain on oluline!“ võiks kanda ka kogu triennaal. Hanna Kapanen rääkis disaini mõjust, väärtusest ja vahendamisest erinevatele sihtgruppidele. Õpetades ja tutvustades seda juba väga noortele inimestele, kasvatame peale uut disaini mõistvat ja edasiarendavat põlvkonda, kes oskab head disaini hinnata ning näha selle taga peituvat tööd ja vaeva. Hanna Kapaneni arvates ei ole disaini ja materjalikunsti olulisuse mõistmine ja sellega tegelemine kasulik ainult disaineritele ja kunstnikele, vaid aitab asju mõtestada ning tundma õppida ka palju laiemalt. Helsingi Disainimuuseumi missioon on teha disain arusaadavaks kogu rahvale ja laiendada disainikirjandust. Nii on muuseum koostöös Aalto Ülikooliga loonud Disainiklubi, mis ehitab sildu äride ja disainerite vahele, aidates neil luua loomekommuuni ja koostööplatvormi. Nende tegevuskavva kuuluvad näiteks vestluringid kunstnikega ja hommikusöögid disaineritega, kus klient saab ka oma loomingut jagada, disaini praktiseerida. Samuti populariseerivad nad disainiõpet laste ja noorte hulgas. Hanna Kapanen arvab, et mida spetsiifilisemalt sihtrühma defineerida, seda edukm ollakse oma disaini sisu edasiandmises. Igal juhul on need inspireerivad ideed ka eestlastele!

Seminari lõpetas ümarlaud, kus publik sai kõigile osalejatele küsimusi esitada. Nagu ikka Eesti publiku puhul, tuli lõviosa küsimustest siiski seminari läbiviijatelt. Uuriti, kas materjalikunsti peetakse endiselt veidi madalamaks kui kujutavat kunsti, mille peale kõik osalejad ühisel meelel tõdesid, et aina rohkem see piir hägustub ja tarbekunsti nähakse kui ühte kaasaegse kunsti liiki ning kasvab ka kunstnike huvi koostöö vastu tarbekunstnikega või huvi materjalide kasutamise vastu oma töödes.
Ka kajastuses ja reklaamis on tarbekunsti varasemast rohkem märgata. Suur roll selles on sotsiaalmeedial, mille sõbralik materjalikunst on. Info levib, tarbekunstikud leiavad üksteist, saavad end mujal maailmas täiendada ja näidata. Enne polnud see nii lihtne, oma keskkonda kapselduti mõneti rohkem kui kujutavas kunstis, mille rahvusvahelisustamisega tegeleti juba varem. Samas nentis Sarah Gilbert, et kuigi sotsiaalmeedia on hea ja odav variant enda turundamiseks, siis kaugendab see kunstniku oma loomingust ning varastab liigselt loomingulist aega. Kuidas kellelegi.
Jõuti ka ühisele meelele, et hea disaini olulisus ja teadlik tarbimine on hakanud aina rohkem kanda kinnitama, kuid selles vallas peab siiski veel kõvasti tööd tegema.

Seega üldiselt tundub, et tarbekunsti ja disaini olukord on kaasaegse kunsti maastikul üsna hea ja liigub aina paremuse suunas, kuid nagu ikka – arenguruumi on. Kuhu ja kuidas aga edasi areneda ja arendada, on meie endi otsustada ja teha. Olen täiesti nõus Hanna Kapaneniga, et disain pole ainult disainerite asi ning seda võiks tutvustada juba lastele. Tarbekunst on igal pool meie ümber ning sel on palju suurem tähtsus, kui esmapilgul tundub. Samuti arendab käeline tegevus igaüht, mitte ainult kunstnikke. Seega oli seminari teema igati tervitatav. Kommunikatsiooniga disaini, kunsti, rakenduskunstide ja laiema publiku vahel tuleb tegeleda, sest see ei too kasu mitte ainult kunstnikele, vaid kõigile.

ERKI Moeshow’l astusid  21. mail üles 26 noort moeloojat. Kultuurikatla kahel korrusel tutvustatud loomingust säras vastu nii chic’i kui eripalgelist etnot ja jaapanimaigulist bric-a-brac’i. Muljetame ning ennustame igormangilikult 11 asja, mis peale ERKI lava ka Tallinna tänavad  üle ujutavad.

Sellel aastal 29. korda toimuvat ERKI Moeshow’d raamistas mikroriigi kontseptsioon. Eternal Republic of Kind Individuals, maakeeli ümberpanduna näiteks Heade Inimeste Igavene Vabariik väljastas isegi passe. Paariks tunniks olid osalejad vabatahtlikult moevõimu diktatuuri all, kus kehtis mõttevabadus ja tsensuur eelarvamustele. Poliitiline joon läbis ürituse temaatikat adresseerides üleskutses ühiskonna lõhestatust ning piire – nii inimlikke kui riikidevahelisi. Esitletud kollektsioonid tegelesid nende teemadega vähem, mistõttu tolerantsuse ühisjõud jäi õhku ERKI institutsionaalse sõnumina.

Ruumi ja lugejate tähelepanu arvestades ei saa anda head ülevaadet kõigist 26 autorist, kuid nende lõputuna näivad unetud ööd, sulgede ja pärlite kleepimised, kangatrükk ja tikanditöö on aukartust äratavad ja galeriid väärivad pilku. Nii mõnigi mudel pani näpud sügelema, ja mitte sugugi villasisalduse tõttu. ERKI moelaval etendus žürii valik 40 kavandist ja ka lavakonkurents. Allpool ilmnevate elementide korduvustes aga võib süüdistada nii moevabariigi diktaatoreid, kes valiku on teinud, kui ka kirjatüki autori valikulist silmanägemist.

Show toimus kahel laval paralleelselt ja vastupidises järjekorras – Analog City allkorrusel ja Digital Town üleval ringja poodiumiga. Kollektsioone tutvustavatest videotest (hea töö, BFM!) õhkus National Geographic’ut, kus metsas, merel, soos ja rabas vaadeldi moodi “oma loomulikus keskkonnas”. Mark Soosaare sugulashingi tõotas tegijate seas palju olevat ja urbanismi surma kuulutati kõmiseva ja võbiseva elektroonilise muusika taustal. Digital Townis küttis lõpu üles võidukollektsiooni põimunud MC Tiiu. Väljasõit rohelusse gigavatiste kõlaritega bemmis, ahvid kõrvalistmel, oli täies hoos.

Looduseihalus (või lähedus) kajas ka kollektsoonides – trükimustrites ja tikandites, suhestudes iidsete ajarännakutega asteekide, eesti vanarahva või kuldajastu punkarite juurde. Värvidest jäid silma sinise, kollase, musta ja valge kombinatsioonide variatsioonid. Samuti roosakad ja rohelised toonid koosmõjus. Materjalidest pöörati palju tähelepanu taaskasutusele ja segundati eri stiile ning materjali alustades pärisnahast ja sulgedest kunstnaha ja plastikuni. Väga olulisel kohal olid ka loojate isetehtud kangad ja mustrid ning trüki- ja masinkudumistehnikad, käsitöö võtab jõuliselt platsi edaspidigi ja kunstimuuseumid peavad oma fookust tulevikus ilmselt laiendama.

Nüüdseks on ühe õhtu vabariik lagunenud ja omamoodi on selle üle hea meel, kuna diktatuurile omaselt võib kõik lõppeda moedissidentide aktiivse kangasse mässimise või kontsapiinaga. Siiski, midagi jäi sellest alles vaatajate mälusoppi ja kuna kordamine on tarkuse ema ja šokk mälu isa, siis allpool soolateraga ennustused, mida lähiajal rohkem näha võiks. Kes aga oma silmaga näha ja käega katsuda või osta soovib, siis 28. mail panevad ERKI Moeshow selleaastased disainerid loominguga Solarises pop-up poe püsti ja räägivad hea meelega huvilistega. Paljud esemed vääriksid just lähivaadet!

1. PIKEMAD, VEEL PIKEMAD VARRUKAD!

Boyfriendi suur kampsik on aut! Pea igas kollektsioonis leidus üks eksemplar või rohkemgi maani varrukatega kleite, kampsuneid ja mantleid. Seekordse (ja ka eelmise aasta) võitja Mariliis Niine “LEg GOdt’i” kollektsiooni legomehikese kätega kampsun rahuldab ka pikimate ja ebapraktilisemate varrukate igatsuse pakkudes samas nätsukommi-värve ja unikaalseid magnet-kinniseid lukkude ja nööpide asemel.

2. OLE SEE, KES OLED – OLE ENESEKÜLLANE

Oled tugev isiksus ja jumaldad feminiinset joont? Maalikunst ärkas ellu Liisi Tui kollektsioonis “ADO”, kus Ado Lille maalid oma täielikkuses veiklesid siidiorganzal ja lausa ootasid kandmist. Või hoopis liikumisvabadust otsivja geomeetriat hindav hing? Just sellise eneseksolemise ja identiteedimääramisega tegelesid ka välisdisainerite Anna ja Mariia Volkova “A Strider and His Shadow” ja ERKI kollektiiv kollektsiooni “EGO” taga. Või ei suuda sa otsustada kirikliku ja pungi vahel? Liucija Kvasyte “God Save the Punk’i” lilled, sära ja teksariie on sinu.

3. KODUKOOTUD KOOKON

Etnoga käib ilmsest kaasas põhjamaisele natuurile sobiv kookon, kuhu end turvaliselt sisse mässida. Liiigsed vestlejad, bussimüra, valgus ja ebasobiv ilmastik on tulevikurõiva kandjale vaid kauge mälestus. “Do You Experience Difficulty Sleeping” (Sigrid Järv) kattis rõivakandja pea täielikult ja “Sõba” (Cärol Ott) lubas oma ümaras turvalises lähivaateid. Kuna hijabid ja burqad eestlasi veel kohutama kipuvad, on nüüd olemas kodumaine alternatiiv.

4. IIDSED JUMALAD KAITSKU SIND!

Thor ei ole selle kõrval midagi! Suled ning tumedad jõud olid mängus Evgeniya Dolgopova peenkäsitööd nõudnud erksas kollektsioonis “Hanging out With Bloody Gods”, mis viivad vaataja asteekide jumalatega ühes. Sealt Triin Tindi kodumaiste tumedate jõudude ja kurja silma eest kaitsva villa ja siidšifooni segust kollektsiooni “Manamine” juurde. mis kujutas kaitsvatest haaknõeltest tehtud kaevumärke ja loitse.

5. TOO VÄLJA OMA SISEMINE ÜKSSARVIK

Instagramis populaarsust kogunud särava puruga kaetud juuksejuured on ERKI reaalsus. Nii “Amazigh” (Anni Kivisto ja Maria Garcia Castillejo) kui “LEg GOdt” kollektsioonid said nõnda vunki. Amazigh oli otsustanud dramaatilisema hõbejas-sinise sära kasuks kringlina keerduvatel patsipunutistel, kui Niine modellid kandsid roosades toonides glitterit jaopärast. Ootame nüüd massilist säraplahvatust, mis vikerkaarevärvides juustele lisanduks. Ja kes ükssarvikuid igatseb, siis Jane Kivistiku neoonne “Iris” sobitub ritta hästi.

6. AHVID, BANAANID, DŽUNGEL JA IROONIA

Julged värvid ja loomad on IN! On suurepärane mõte tsirkustes loomade kasutamine keelata ja tuua tsirkus hoopis tänavatele. Seda kõige paremas, elevas, värvilises mõistes.”The Year of the Monkey” (Elisabetta Silvestri) tervitas inimlikku moenõrkust ja trendijälgimise otsuseid. Koosmõjus banaanitrükiga “Banana Split Bandits” kollektsiooniga (Regle Hüsson) on lootust,e t H&M näeb moeahve kui võimalust. Taaskasutuse ja loomasõbralikkuse verbaalse auhinna saab Liisa Kruusimägi (“This Place is Boring and Lonely”), kes tõi tiigritikandite kõrval lavale kaisukarukasukas zombi.

7. ROHKEM TASKUID!

Ja su soovi täidavad “Tokyoto” (Kirke Talu) nahast jakid, millel karabiinidega kotid ja taskud ripuvad. Mitte ainult, kimono lõikega jakid sobituvad ka eri tüüpi kehadega. Siiski, taskud on see põhivärk.

8. IGAVENE KLASSIKA ELAB

Kõik ei ole kadunud! Must-valge on ikka veel moes. “Pirosmani” (Barbara Vasileva Ivanovo) jagab emotsioonid musta ja valgesse ümbertöödeldud õhtukleitides ja madratsivabriku jääkidest “White Noise” (Karolin Kärm) hoiab lippu kõrgel. Krete Beljajevi ja Manni Aia “Must_Joon” mängib ajarändega miksides maskuliinseid elemente, muutes nende tähendust ja pakkudes muutuvas maailmas tuttavlikku tunnet koos Kätrin Beljajevi ehetega. Kes mõtleb klassika all aga aiatöörõivaid, siis Karmen Männi “I See the Garden Overall”  kollektsioon annab tunkedele uue imelise tähenduse.

9. MEESTE KÄEKOTT (aka lihtsalt käekott) MASSIDESSE

MMillal ometi loobutakse vaid seljakottidest ja sülariümbristest. Te väärite ilusaid kandekotte. Lisette-Maria Puhalaineni ja Elise Kruuseli Mminimalism’i moonakotti võib kanda nii mees metsast, kontorisse lippav yuppie ja sugu pole isegi oluline. Ja miks mitte pista kotti kallis toataim, nagu Karin Kreek’i “Succulent” soovitab? Chihuahua on nii eilne päev.

10. BDSM KUI IGAPÄEVANE AKSESSUAAR

Laura Viia nahkne ja jõulise moega kollektsioon “Oma mõtete vang” andis puna-musta gamma ja näo ette punutud patsi maskidega kindlasti paremat eeskuju kui paar halli varjundit seda eal suutnud. Varem subkultuuri pärusmaaks jäänud nahkpüksid, kaelarihmad ja rakmed ümber keha (mitte segi ajada ehitusmeeste, laste ja mägironijate turvarakmetega) on jõudnud kinniste uste tagant välja ja muutunud kandmissõbralikuks. Suutropi võidukäiku peavoolu moes annab ilmselt veel oodata, kuid näo ette punutud patside tulekust andis tunnistust ka “Nurm” (Teele Koel).

11. SETOKÕSÕ SÕITSIVA KAPIST VÄLLÄ

Kes tunneb endas setu verd ja tšuvašši tungi saab nautida ka Katrin Aasma “Pää tegemist”, põlled särgid ja vapustavad peaehted. Marleen Afanasjevi seto pühaserätist inspireeritud masinkootud kleidid aga olid mängulised ja armsad kanaldades samas esivanemate jõulisust. Ning Kristina Jeromansi “Kuukene” rõõmustab lihtsate ja kantavate siluettide ja mustertikanditega. Viimastega paistab silma ka eelmainitud seto inspiratsiooniga “Sõba”.

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Näitus “Köök. Muutuv ruum, disain ja tarbekunst Eestis”
Avatud kuni 15.05.2016

Kui Eesti kujutavas kunstis on tänu Eesti Kunstimuuseumi ja paljude teadurite aastakümnetepikkusele tööle juba tekkimas omalaadne kanooniline ajalugu, siis kohaliku materiaalkultuuri mõtestamine on alles kestev protsess – teemade, autorite ja probleemide hulk on lõputu ning valdkond ise on ka maailma mastaabis veel noor. Ka konkreetne näitus, “Köök. Muutuv ruum, disain ja tarbekunst Eestis” astub seni kaardistamata alale, uurides Eesti kaasaegse köögi teket ja arengut. Teekond läbi näitusesaali algab 1930. aastatest, jätkub läbi nõukogude perioodi kaasaega ning kulgeb teisest saaliservast sümboolselt tagasi minevikku, algusesse. Kujunduses kasutatud puitkonstruktsioonid ning heledad toonid loovad assotsiatsiooni üldise kohaliku põhjamaise ruumikeelega.

Eksponaatide valik ühendab endas mitu erinevat aspekti: lisaks Eesti köögi reaalsele olukorrale läbi ajaloo ka köögi ideaalid ning plaanid. Tänu sellele võib näitusel näha ka paljusid publikule vähemtuntud üksikesemeid või prototüüpe, mis tootmisesse ei jõudnud, näiteks Silvia Raudvee kaunid klaaskomplektid, mis pakuvad põnevat kontrasti tuttavatele Tarbeklaasi esemetele. Lisaks esemetele on eksponeeritud ka hulk arhiivimaterjale ning publikatsioone. Nagu paljud teised materiaalkultuuri näitused, pakub ka “Köök” rikkalikult äratundmishetki. Kui paljud külastajad mäletavad näiteks Eesti Televisiooni saatesarja “Vaata kööki” (1971–92)? Kuigi fookus on köögi arengul kohalikus Eesti kontekstis, leidub tausta loomiseks ka viiteid globaalsetele tendentsidele. Esindatud on sümboolne makett Frankfurdi köögist kui tänapäevase köögi idee alusest.

Just läbi meediumi muutumise on huvitav jälgida erinevate ajastute Eesti köögi paradigmasid. Esimese vabariigi aega iseloomustavad lisaks esemetele plaanid ning kavandid, demonstreerides nii tollase köögi ümber toimunud diskussioone ning praktiliste lahenduste ebaselgust. Jõudes nõukogude perioodi, muutuvad ekspositsiooni keskseteks teemadeks masstoodangu, prototüüpide ning idealistlike kavandite omavahelised konfliktid, eba- ja kooskõlad. Kaasajal masstoodang peaaegu kaob, selle asemel muutuvad domineerivaks kunstiesemed, noorema põlvkonna disainerite eksperimendid ning julged prototüübid, näiteks Raul Tiituse ja Kaido Kivi väliköök aastast 2013.

Tulevastele külastajatele meeldetuletuseks: kindlasti tuleks ka trepist üles ronida, sest Trepigaleriist leiab mininäitus-installatsiooni Norma kuivainepurkide kujundusest läbi ajaloo. Näitust võib vaadelda ka kui Nõukogude Eesti graafilise disaini arengut: kolmemõõtmelises vormis esitletakse, kuidas sotsialistlik-realistlikest linnavaadetest arenes tänaseks päevaks kohaliku disainiikooni staatuse saanud popilik punavalge täpimuster. Küllap tuleb paljudele üllatusena, kui mitu erinevat kavandit tootmisesse jõudis; üldmulje võtab kõige paremini kokku kogemata pealt kuuldud lausekatke kahelt daamilt: “Issand, kui palju neid on!”.

Näitusel on ka pisike interaktiivne osa: igal külastajal on võimalik saata foto oma köögist aadressile pilt@etdm.ee ja nii aidata kaasa kaasaegse köögi mõtestamisele kõigis selle nüanssides ja variatsioonides.

Foto: Paul Kuimet

20. septembri pärastlõunal leidis Disainiööl aset rõivadisainietendus, mis festivali üldteemale vastavalt püüdis mõtestada disaini tulevikku. Oma loomingut ja visiooni esitlesid Eesti Kunstiakadeemia uues hoones Diana Arno, Triinu Pungits ja Kalle Aasamäe. Nende kolme Eesti moedisaineri puhul oleks erinevusi kergem välja tuua kui sarnasusi ja seda peegeldasid lühietendusedki. Kolme erinevat esitlust raamis omavahel kokku taustalugu noormehest ja neiust ning nende püüdlustest panna kasvama tuleviku disaini seeme. Selle tarvis toodi proloogina tantsides lavale suur lillepott.

Esimesena astusid üles Diana Arno loomingut kandvad modellid ning tõtt-öelda jäi algselt päris segaseks, mida nad oma peos lillepotti kandsid. Lähemal vaatlusel selgus, et tegemist ei olnud millegi muu kui mullaga. Kõrvutatuna Diana Arno luksuslikult elegantsete, valdavalt mustades toonides kleitidega ning silmi musta pitsiga varjutavate peaehetega, tekitas mulla (lillepotti) raputamine assotsiatsiooni mafiooso matusega. Nii muusika, lavaline liikumine, aksessuaarid kui ka rõivad ise olid rõhutatult klassikalised, mis süvendas esialgset konnotatsiooni veelgi. Kas matmisel oli futuristlik tulevikudisain eesmärgiga juurutada klassikale tugineva stiili igikestvat jätkumist? Mõttesse jäi mõlkuma ka küsimus, kas karusnahksed kraed on tõesti tuleviku disaini osa. Aktuaalsete karusnahakasvatuste keelustamise kampaaniate taustal tundub, et kui tulevikus ikka veel süütuid loomi pelgalt edevuse nimel tapetakse, siis on ühiskonnas midagi väga valesti läinud.

Modellide poolt peotäiekaupa kohale toodud mulda istutati vahemängu ajal aga hoopis seeme ning jäädi selle tärkamist ootama.

Tõeliselt mängulise ja põneva lahenduse pakkus välja Triinu Pungits. Ei mingit modellide üksteise sabas käimist, ei mingeid lavataguseid kiireid riidevahetusi. Lavale metafoorselt tuisuga võitlema tulnud neiu vabakutselise tantsukunstniku Maarja Tõnissoni kehastuses näitas üksi ära kogu loomingu ning tantsis näiliselt läbi ka kõik aastaajad. Tuisusest talvest sai prantsuse duo Air loo „Alone in Kyoto“ foonil lootusrikas kevad, mil taustaloona kasvama pandud seemnest võrsus pisike puu. Peagi ilmus imelise kleidi alt otse laval välja sama trükiga trikoo ning etteaste sügiseses lõpuosas kaeti kleit kirju jopega ja pea kohal avati vihmavari. Ehk võiks rõivadisaini tulevikukontseptsioonile viidata just see, et garderoobi ei pea igal aastajal välja vahetama, vaid pisemate modifikatsioonidega täidab kollektsioon iga hooaja vajadused ja kestab pikalt nii kvaliteedi kui ka tegumoe poolest. Pungitsa trükitud kangad ning põnevad lõiked on just sellise kunstilise tasemega, et elavad kahtlemata üle nii mõnegi hooaja, jäämata seejuures tagasihoidlikuks ega liialt klassikaliseks.

Järgneva vahemängu ajal tulid vaatajate ette juba tuttavad noorukid, kes olid publikule mõnus puhver, et ennast järgmisele etteastele ümber lülitada. Sel korral tõid nad lavale kastekannu, et võrsunud puukesele vajalikku vett pakkuda, ning upitasid taime valguse poole, et temast ikka tugev võimas puu kasvaks.

Kalle Aasamäe esitluse ajaks muutus puu juba läbivaks atribuudiks. Sissejuhatuseks saabus lavale õrnalt tuulekella kõlistades Steve Jobsi meenutav rahumeelse olekuga härra, kes võttis lootoseiste sisse puuvõrse kõrval ning kelle teadliku pilgu all hakkas ülejäänud show lahti rulluma. Õrn tuulekell muutus peagi šamanistlikuks ja kohati sõjakaks helikeeleks. Tekkisid ka lavastuslikud viited idamaistele võistluskunstidele. Olgugi, et üldistavalt toetuti idamaade kultuurile, mille mõjutusi oli näha rõivasteski, tundusid viited kohati juhuslikud ja pealiskaudsed. Lavastatud liikumine oli segamini traditsioonilise modellikõnnakuga, ka ülesastunud meeste seas olid segamini professionaalsed modellid, võitluskunsti harrastajad ning muidu huvitava tüpaažiga tegelased. Lavalt käisid läbi nii iseteadlik boheem, Bollywoodi näitleja, musta maikaga tätoveeringutes tüüp ja muhe rasputinlik habemik. Kirju valik sobis muidugi näidatud rõivastega, mis olid samuti stiililt kohati killustunud ja mille peamine ühisjoon oli musta ja punase värvi läbiv kasutamine. Viimases etteastes otsiti tulevikku aga ilmselgelt minevikust. Kiireneva elutempoga läänemaailm pöörab ühe enam pea idamaiste rahuotsingute poole. Ehk ongi tulevik hoopis iidsetes tarkustes ning kogu vajalik info peidus vaikuses.

Virguva võrse all mediteeriv mees tuletas meelde mõtte taoismi alustekstist „Daodejing“, mis kõlab Disainiöö etendusega hästi kokku: „Puu, mida käed ei küüni kaisutama, võrsus tillukesest seemnest. Ka tuhandemiiline teekond algab ühest sammust.“ Nii on ka disainiga, seega valigem neid samme siis hoolega!

Kas sa tead, kust on pärit see teksapaar, mida praegu kannad? Kas tead, et sedasama odavalt saadud püksipaari on töödeldud mürgiste ainetega, mis on kahjulikud nii sinu tervisele kui keskkonnale? Kas kujutad ette, kui palju vett ja elektrit kulub ainuüksi selle ühe paari valmistamiseks? Oled sa ikka õnnelik ja uhke oma odavalt saadud teksade pärast?

Jaak Kilmi ja Lennart Laberenzi käe all on valmis saanud film „Moest väljas”. Film jutustab moedisainer Reet Ausist, kes otsib vastust küsimusele – kust tulevad need teksad, mis ma just ostsin?

Film annab hea ülevaate sellest, kuidas töötab kiirmood. Kui poes riideid valides näeme ainult lõpp-produkti, siis dokumentaal avab meile Lõuna-Ameerika puuvillakasvatajate elu, räägib sellest, kui palju ülejääki toodab riidevabrik ning kui vähe teavad tegelikust tootmisprotsessist moetööstuste juhid.

Tegemist on aktuaalse ja mõtlemapaneva teemaga kaasaegses Eestis, kus üha suurem hulk inimesi huvitub kas või sellest, kust tulevad meie toidukaubad. Miks mitte esitada sarnane küsimus ka riidepoes?

Jaak Kilmi on režissöör, kelle käe all on valminud auhinnatud dokumentaalfilme varemgi. Meenutagem „Müümise kunsti” või „Diskot ja tuumasõda”. Vabakutselise filmitegija, kirjaniku ja ajakirjaniku Lennart Laberenzi dokumentaalfilmid on linastunud Saksamaa ja Euroopa telekanalites ning rahvusvahelistel dokumentaalfilmide festivalidel.

Reet Aus on moedisainer, kes tegeleb väärtustava taaskasutusega ehk upcycling’uga. See on protsess, mille käigus tootmises tekkiv jääkmaterjal suunatakse disaini abil tagasi tootmisse. Reet ei taha meile näkku karjuda, mis on õige või vale, samuti ei pea ta vaatajale kuiva monoloogi keskkonnasäästlikkusest. Ei, Reet läheb kohale, vaatab, küsib ja uurib ning räägib sellest, millest teada sai, kaasahaaravalt ja arusaadavalt. Ta on ambitsioonikas tegutseja, kes tuhlab hooga kaltsuhunnikute vahel ja seisab oma vaadete eest moetööstuse bosside ees.

Filmi tugevuseks on kahtlemata moedisaineri portreteerimine. Reet Aus on tegutsev idealist – inimene, keda praeguses ühiskonnas kõige rohkem hinnatakse. Ta võitleb oma tõekspidamiste eest veenva kannatlikkusega, olles leidlik ja julge. Vaataja näeb Reeda õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Peategelasele kaasaelamine osutub üllatavalt lihtsaks.

Filmitutvustust lugedes võib vaatajale jääda mulje, et tegu on järjekordse filmiga sellest, kui halvasti käib käsi Bangladeshi õmblejatel. Ehkki teema on meediast mitmeid kordi läbi käinud, suutis „Moest väljas” näidata rõivatööstust uue nurga alt. Ainukese asjana võiks filmile ette heita puuvillakasvatajate lugu, mis on liiga lühike ja ebaisikuline, et meelde jääda või filmile lisaväärtust anda.

Film kasutab palju hästi töötavaid vastandusi: H&M-i poe avamine Tallinnas ja rõivaste sorteerimiskeskus Saksamaal, uhke kaubatänav kuskil Euroopas või Ameerikas ning rõivatööstusest reostunud jõgi. Visuaalse poole pealt jäävad silma kirkad värvid ja tekkivad mustrid. Suurest hulgast masinatest, riidetükkidest ja inimestest läheb silme eest mõnusasti kirjuks.

Jarek Kasari muusika on kaasahaarav ning kõlab hästi kokku masinate repetatiivse liikumisega. Muusika mängib vaatajate närvidel, lisades pinevust ja ootusärevust, kuid muutub Jarekule omaselt ka lustlikult naljatlevaks.

Disainiöö toimub sel aastal juba kümnendat korda ning aitab sel korral tutvustada tulevikudisaini olemust ning mõtiskleda muudatuste üle, mida toovad kaasa nihked disainivaldkonnas. Ametlikult on festivali kuupäevadeks välja kuulutatud 17.–20. september, kuid esimesed sündmused toimuvad varem ning mitu näitust on avatud lausa kuu lõpuni. Disainiöö pakub sündmusi nii spetsialistidele kui huvilistele, tutvuda saab kiirelt areneva Eesti disainiga selle professionaalses mitmekesisuses, kuid ka nopetega välismaise disaini eeskujudelt. Lihtsustamaks orienteerumist Disainiöö seminaridest, töötubadest, näitustest, moeetendustest jm koosnevas programmis, on kultuur.info pannud kokku kümme soovitust.

Dokumentaalfilm “Kõik peab muutuma – Piet Zwart”
Kumu auditoorium, 16.09. kell 18:00
Film räägib Hollandi kuulsast disainerist Piet Zwartist, kes elas ja hingas innovatsiooni nimel ning raius teed Hollandi disaini rahvusvahelisele eduloole. Disainiöö raames linastub film ka 19. ja 20. septembril kell 13:00 Kultuurikatlas.  

Filmi “Moest väljas” esilinastus
Kultuurikatel, 16.09. kell 19:00
Eelneva filmiga pea samal ajal linastub film “Moest väljas”. Film järgib taaskasutust väärtustava Eesti rõivadisaineri Reet Ausi teekonda Tallinnast läbi Euroopa moelavade ja Lõuna-Ameerika puuvillaväljade otse masstootmise epitsentrisse Bangladeshi. Disainiööl linastub film Kultuurikatlas ka 20. septembril kell 15:00.

Seminar “Future Design. Design Future”
Kultuurikatel, 17.09. kell 10:00
Nagu pealkiri viitab, räägitakse seminaril disaini tulevikust ning tuleviku disainist. Esinejaid on nii Eestist kui välismaalt. Peaesineja on kontseptsiooni Creative Cities autor Charles Landry (UK), kes räägib tulevikulinna arengutest.

DBA disainiefektiivsusauhinna tööde näitus
Kultuurikatel, avamine 17.09. kell 17:00
1989. aastal asutatud DBA disainiefektiivsusauhind tunnustab disaini parimaid näiteid, millel on olnud käegakatsutav ja mõõdetav mõju äritegevuses. Auhinnatud tööd tõestavad, et disainil on globaalne majanduslik jõud.

HELIODESIGN disaininäituste avapidu
Endine kino Helios,  17.09. kell 20:00
Endine kinohoone pakub Disainiöö ajal põnevat näitusteprogrammi. Esindatud on nii kohalike disainikoolide ja disainerite looming kui ka välisnäitused Rootsist, Portugalist ja Iisraelist. Lisaks tegutseb Helioses eesti disaini pop-up-pood ning avaõhtul on avatud ka kohvik-baar.

Loeng “Mina olen disainer. Aga mina olen arhitekt”
Kultuurikatel, 18.09. kell 14:30
Koostöös Tallinna arhitektuuribiennaaliga korraldatud loengud pakuvad võimalust mõista loomeprotsessi telgitaguseid. Oma kogemustest räägivad disainerid Monika Järg, Andres Labi, Tarmo Luisk, Kairi Kuuskor, Markus Marks ning Maile Grünberg ja arhitektid Silver Liiberg ja Mari Rass.

Näituseprojekt “Elu ruum”
Disaini- ja Arhitektuurigalerii, avamine 18.09. kell 18:00
Näitusel on esindatud valik igapäevaseid kvaliteetseid tooteid meie eluruumist, mille on valmistanud Eesti disainerid. Samas toimib näitus õpperuumina, kus arutleda disainiteemadel ja analüüsida esemeid otse nende kõrval justkui stiliseeritud eluruumis.

Disainiekskursioon
Kultuurikatel, 19.09. kell 12:00
Ekskursioon viib osalejad loovettevõtjate juurde, et tutvustada disainiprotsessi köögipoolt ning kohtuda inimestega, kes loovad tooteid, mis meie igapäevaelu paremaks või mugavamaks muudavad.

Heategevuslik disainioksjon
Kultuurikatel, 19.09. kell 20:00
Sündmus pakub disainihuvilistele ja kollektsionääridele võimaluse soetada ainulaadseid esemeid, millel on jutustada oma lugu. Enampakkumisest saadud tulu läheb heategevusfondi, millega toetatakse eesti disainitudengite õpinguid välismaal.

Näitus “Uus Põhjamaade moeillustratsioon II”
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, avatud kuni 27.09.
Viimane soovitus läheb kõigile neile, kes on terve suve hoogu võtnud, et külastada näitust “Uus Põhjamaade moeillustratsioon II”. Disainiöö tuhinas tasuks sellelt näituselt kindlasti läbi käia, sest suletakse see juba enne kuu lõppu. Lisaks on ETDM-is avatud ka nahakunstnik Lennart Männi raamatuköidete näitus.