Rubriik: Arvustus

Estonia teatris leidis 1. detsembril aset lavastusmeeskonna Birdname balletilavastuse „Kuldne tempel“ esietendus. Sellele järgnes paaritunnise vahega teine ja samaaegselt ka viimane etendus. Mina käisin vaatamas teist. Rahvast tundus teatrimajja sisenedes isegi täitsa arvestatav kogus, aga saalis pisut ringi vaadates võis siiski näha rohkelt tühje kohti, rohkelt tühja ruumi. Inimeste vähesusest andis teada ka tavapärasest vaiksem ja tagasihoidlikum jutuvadin enne etenduse algust. Inimesed kogunesid. Ikka maskides, nii nagu tarvis. Ja keskustelesid pisut, kuidas tuttavaid on raske ära tunda, kuna mask on ees.

Etendus algas vaikselt, aga pinevalt. Etendajad seisid neljakesi laval atmosfääririkka muusika keskel, mis järjest kasvas ja arenes. Nii kestis see päris pikalt ning see võimaldas enda jaoks ära märkida olulised elemendid laval – tšello esiplaanil, suur valge tagasein, kindlalt piiritletud alal väikeses koguses kõrgele kinnitatud nööre laest alla rippumas, rohkelt külgvalgustust, etendajate tähenduslikud kostüümid (värvide ja stiili poolest). Toonid olid tumedad, kõik oli küllaltki minimalistlik.

Lugu kulges lainetena, kohati intensiivseks kasvades ja siis jälle vaibudes, kohati tegelaste avatust näidates ja siis jälle nende sisekaemust jälgides. Kui kohe ei olnud aru saada, kas kõik tegelased on n–ö päris ja olulised, siis ühel hetkel selgines tegevustikust siiski üks tegelane – noormees, kellele kogu sündmustik justkui kõige rohkem korda läks, keda kõik juhtuv kõige enam mõjutas. Siinkohal ei taha ma kohe mitte öelda, et teised tegelased oleks olnud vähem olulised. Kõigil oli oma tähendusrikas koht. Kõik väljendasid noormehe elust mingit tundmuslikku külge.

Oli saatuse fuuriana paistev naine (Anna Pärnoja), kes olukorda alati kuidagi pingestas. Kui tema oma lummavate liigutuste ja hüpnotiseeriva lauluga peaaegu liueldes ringi liikus, siis tõmbas see just talle alati tähelepanu. Tema must kostüüm käte küljes olevate pikkade narmastega muutis ta musta linnu sarnaseks, kes tuleb kahtlust äratavate eesmärkidega ja muudab kõik, mida ta puudutab, tumedaks ja süngeks.

Oli tšellist (Theodor Sink), kes liikus laval ringi samamoodi nagu teised tegelased. Kord paiknes ta esiplaanil, siis lava keskpaigas, kuhu enne mainitud piiritletud alale olid langenud jengaklotsid, mis olid samaaegselt ka ohverduseks pakutavad kullakangid. Hiljem liikus ta lava tagaossa, suuremahulise ekraani ette, kus oli tema viimane püüd oma lummust esile tuua. Selline liikumine esiplaanilt tagaplaanile pani mõtlema, et meie ette toodi tema olulisuse vähenemine. Kui alguses oli tal rohkem jõudu, tema mäng haaras loo keskmes olevat noormeest ja tõi talle justkui rahu, siis lõpuks kadus ta hoopis silmist ning noormehe äng kasvas meeletult suureks.

Must lind ja tšellist koos oma instrumendiga, mida võiks pidada sümboliks muusikale üldiselt, olid omavahel justkui vastandid. Kui ühe ilmumine tõi kaasa kaose, ängistuse ja meeleheite kasvu, siis teine tõi rahu, selgust, hetkes olemise hindamist. Üks tõi kaasa soovi elada väljapoole, teine tõi kaasa soovi vaadata sissepoole.

Noormehe teekonna juures oli veel kolmaski kaastegelane – noor neiu (Roosi Natali Nõgisto), kelle puhul nägime samuti erinevaid emotsioone – igatsust, iha, rõõmu, kahtlusi, kurbust. Oli näha, et neiu igatseb selle noormehe juurde ja noormees soovib ka neidu. Ometi oli nende koosolemine pigem püüd üksteist kontrollida ja juhtida. Selles ei peitunud otsitud rahu ja rõõmu. Ning lõpuks muutus see koosolemine võimatuks, noormees jättis neiu ning mõlemad tõmbusid üksteisest pettunult eemale. Tema kostüüm – hele pastelne kroogitud krae ja käistega kleit – muutis ta justkui süütuse ja millegi helge sümboliks.

Ning viimaks. Noormees ise (Takatoshi Machiyama). Nagu öeldud, siis teda mõjutasid kõik teised tegelased mingil määral. Ta suhtles ja suhestus nendega, oli neist nii positiivses kui negatiivses mõttes mõjutatud. Noormehe tundemaailm muutus läbi etenduse järjest intensiivsemaks. Kui alguses istus ta vaikselt lava tagaosas mediteerivas poosis, siis lõpuks viskles ta üle kogu lavaruumi pinevas ängis ja meeleheites, nii et oli lausa näha, kuidas higi lendas. Tõeline pingutus!

Need olid mõtted, mis ilmnesid vaatamise ajal ja koheselt pärast seda. Balletilavastus tekitas rohkelt emotsioone ja küsimusi. Ma ei olnud end lavastuse sisuga meelega enne etendust kurssi viinud. Tahtsin minna sinna puhta lehena, täielik tabula rasa, kes võtab kõike uue ja tundmatuna. Sel viisil on rohkem ruumi täiesti teistsugustele mõtetele ja tõlgendustele kui see, mida tegijad ise on mõelnud ja välja pakkunud. Kui olin aga rohkem sisu kohta uurinud, siis pilt selgines. Tegemist on Jaapani kultuuris ühe olulise sümboli – Kuldse Templi – maha põlemise, või õigemini maha põletamise, looga. 1950. aasta juulis põles maha Kinkakuji tempel, mis oli ehitatud mitusada aastat tagasi. Selgus, et süütajaks oli samas templis õppinud kogelev, skisofreenikust noor munk. Tunnustatud Jaapani kirjanik Yukio Mishima on kirjutanud juhtunust raamatu, mis käsitleb filosoofilisel laadil munga sisemisi võitlusi ja elujuhtumeid, mis kõik võisid teda selle teoni viia. Raamat on autori isiklik nägemus ning ei saa väita, et tegemist on tolle munga tõelise siseheitluse kajastusega. Lavastaja Teet Kask on öelnud, et nad proovisid mitte otseselt tõlgendada raamatut, vaid pigem seda, mida nad tegijatena tundsid. Taheti aru saada, milles seisneb Mishima fenomen, et üle maailma peetakse teda suurepäraseks kirjanikuks, mõista, mida ta on selles raamatus suutnud inimese seest esile kraapida. Balletiga otsiti vastust küsimusele, kas ilu võib olla nii ilus, et sul on vaja temast vabaneda.

Ma ei olnud end lavastuse sisuga meelega enne etendust kurssi viinud. Tahtsin minna sinna puhta lehena, täielik tabula rasa, kes võtab kõike uue ja tundmatuna.

Võib öelda, et mulle kui vaatajale jõudis see küsimus väga tugevalt ja tundmuslikult kohale. Minu mõtterägastik koosnes vaadates jumaluse austamise painest, tugevasti mõjutatud olekust ja jumaldatud objekti hävitamise vajadusest. Tekkisid küsimused, et miks on sedasorti jumalust tarvis, kas see on tervislik, kas see on vajalik. Lavastuse sisu kohta uurides ilmnes, et tegemist on ilu jumaldamisega. Siit järeldusid küsimused, et mis paneb inimest ilu nii esiplaanile tooma? Mis on selles nii lummavat? Kas see võib olla tingitud vajadusest luua endale midagi täiesti armastusväärset elus, mis reaalsuses palju ilu ega ka inimkontakte ei sisalda? Kas selle munga elu võis olla sedavõrd üksik, et tal ei jäänudki muud üle, kui luua enda jaoks midagi, mis elu väärtuslikuks teeks? Sellele mõttele lisandus mõne päeva möödudes ja loo seedudes veelgi üks kiht. Kas võis olla nii, et noor munk oli tol ajal omamoodi hikikomori? Hikikomori terminit kasutatakse nii Jaapani ühiskonnas levinud nähtuse kui ka seda puudutavate inimeste defineerimiseks ning kirjeldab üldjuhul 20. eluaastates mehi, keda ilmestab pikaajaline eraldatus ühiskonnast. Loo keskmes olev noor munk lõikas end ühiskonnast välja ning pööras kogu oma tähelepanu ühele ainuvõimalikule jumaldusobjektile. Kui palju on neid noori (ja ka juba vanemaid) inimesi praegu Jaapanis, kes ei tule toime ühiskonnast tuleneva survega? Milliseid ulmasid see neile põhjustab? Tuleb välja, et ei ole ebatavaline seegi, et oma suutmatuses ühiskonna ja selle eelduste, ootuste, kohustustega toime tulla, võetakse endalt elu. Samuti võidakse teise ilma viia oma vanemaid, juhul kui see tundub nende jaoks mingit pidi mõistlik – ehk on see teisele, ellu jäävale vanemale kuidagi majanduslikult või sotsiaalselt kergem. Ka templi põlema pannud munk proovis võtta endalt elu. Ning kogu kuldse templi loo ja selle mõtestamise juurde lisab süngust ka asjaolu, et raamatu autor, Yukio Mishima, võttis endalt kakskümmend aastat pärast templipõlengut elu. Milline on Jaapani ühiskond ning milliste eelduste ja ootustega peavad need inimesed toime tulema? Millised on need inimesed, kes jäävad ühiskonnast kõrvale? Kas nende jaoks leidub ka tee tagasi inimeste keskele? Me ei kujuta Jaapani ühiskonna survet siin kaugel ja hoopis teistsuguses riigis, teistsuguse kultuuriloo ja ajalooga, ehk ettegi. Aga on põnev võtta see aeg ja nende küsimuste üle mõtiskleda.

Millised on need inimesed, kes jäävad ühiskonnast kõrvale? Kas nende jaoks leidub ka tee tagasi inimeste keskele?

Lavastuse puhul on tegemist tõeliselt hästi toimiva tervikuga. Omavahel on suurepärases sünergias ühendatud tants, liikumine, laul, muusika, visuaal, valgus, kostüümid, lavakujundus. Lavalolijad täiustavad loo ja tundmuste kohale jõudmist igaüks oma väga erilisel, väga tugevalt hetkes viibival viisil.

Tantsijad tegid täiesti uskumatu ja unustamatu esituse. Oli näha, et loo sisu on neist läbi imbunud, mis väljendus nende liigutustes justkui miskit loomulikku, loomupärast. Roosi Natali Nõgisto liikus õrnalt ja kergelt. Tema graatsilised ja vaoshoitud (vähemalt noormehega võrreldes) liigutused olid täidetud emotsiooni ja mõtliku pingega. Takatoshi Machiyama, kes on muide samuraide järeltulija, haaras oma täielikult läbitunnetatud igatsusrohke, ängist läbi imbunud, lendleva, viskuva, keerleva, tõesti justkui piinatud olekuga tantsuga. Tema suurepäraselt kogu lavaruumi täitva liikuva keha jälgimine haaras endagi keha kõiksugu veidratesse ja enda jaoks üsnagi võimatutesse poosidesse vähemalt empaatiatasemel sisse elama.

Theodor Sink oli täielikult muusikas ja muusika oli temas. Tema keskendunud mängust voolas välja härdaid, kurblikke, südamesse tungivaid noote. Anna Kaneelina võlus oma rahu ja ürgnaiselikkusega. Iga tema liigutus ja kuuldavale toodud hääl pani vibreerima kogu lavaruumi. Muusika vaheldus rütmilisemate ja klassikalisemate kõlavärvingutega, mis täiendasid üksteist, pakkusid üksteisele vaheldust ja lõid tantsule pideva kindla aluspõhja toetades selle emotsionaalset ülesehitust, pinget, helgemaid hetki, abstraktseid otsinguid.

Lummav videokujundus sisaldas rohkelt sümboleid, millest lugesin välja vertigo, rahu, täiuslikkuse, korrapärasuse, kaose, õige tee otsimise, nõidusliku võlu kujutlused. See toetas tervikut imeliselt hästi, kuigi oli momente, kus ma jäin laval toimuva asemel pigem seda jälgima. Tohutult suur projitseerimiseks kasutatav sein haaras hetketi nii tugevalt endasse. Valguskujundus oli maitsekalt minimalistlik – eelkõige külgvalgustid (või ehk lausa ainult külgedel?), mille vihkudesse esinejad kord ilmusid ja siis neist jälle kõrvale jäid. Hetketi ulatusid esinejad neisse sirgjoonelistesse soojust kiirgavatesse valgusvihkudesse peaaegu, ainult pisut jäi puudu ning see tekitas suurt igatsust näha veelgi kaugemale ulatuvaid lendlevaid liigutusi, mis õnneks ei jõudnudki alati päris sinna kohale!

Lavastuse vaatamisele on järgnenud rikkalik mõttepaus, mida olen pidanud vajalikuks, et kogu nähtut veelgi läbimõeldumalt analüüsida. Selle aja jooksul olen vaadanud tutvustusi Jaapani hikikomori’de eludest, käinud Jaapani restoranis söömas ja otsinud endale suvisesse garderoobi värvilist kimonot. Olen uurinud „Kuldse templi“ raamatu autori kohta ning soovin raamatut kindlasti lugeda. Olen mõtisklenud palju ja olen tänulik, et ka praegusel keerulisel ajal on olemas kultuurisisend, mis nii rikkalikult ja mitmekihiliselt kõnetab.

“Kuidas minust sai HAPKOMAH” on lugu ühe noore mehe allakäigust. Lavastus põhineb samanimelisel raamatul, mis sisaldab ausaid ja julgeid lugusid narkomaanide igapäevaelust. Loo keskmes on anonüümse autori jutustus sellest, kuidas temast sai narkomaan, kuid lugu kätkeb endas ka mitmeid kõrvallugusid. Etendus on Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 13. lennu debüüt.

Läksin etendusele, olles läbi lugenud tutvustuse ja midagi erilist ma sellelt lavastuselt ei oodanud. Sisimas lootsin, et väga igav ei hakkaks. Narkomaania on minu jaoks olnud alati väga võõras ja kauge teema. Ma ei tunne kedagi, kes teab kedagi, kes oleks narkomaan. Või kas tõesti?

Etendus viidi läbi minimalistlike vahenditega, tihti näidati taustal meeleolu loovaid videoklippe. Laval oli seitse näitlejat, kes etendasid mitmeid erinevaid rolle, kuid kõik rollid olid üksteisest lihtsasti eristatavad, lugu kergesti jälgitav ja arusaadav.

Mulle väga meeldis etenduse intro, midagi uut ja teistsugust. Saali astudes sisenesin kui ööklubisse, muusika oli vali, valgus hämar ja pidu käis nii laval kui ka vahekäigus. Sellises veidi vabamas õhkkonnas, kus inimesed veel edasi-tagasi sagisid, tekkis loo tegelastega juba esmane side. Lugu jälgima asudes oligi tunne, et vaatan kõrvalt tuttavate inimeste elu. Seda rohkem pani etendus selle tõsise ja hirmutava probleemi üle mõtlema ning loole kaasa elama.

Pärast etendust toimus vestlusring koos spetsialistidega, mis oli minu hinnangul hästi läbi mõeldud. Usun, et pärast loo vaatamist tekkis kõigil vähemalt üks küsimus, millele jäi lavastuses vastus saamata. Siinkohal oli loodud võimalus kõigile vastamata jäänud küsimustele adekvaatsed vastused saada.

Kokkuvõttes saan öelda, et mulle etendus meeldis. Pilguheit meie ühiskonna tõsisesse probleemi ilma ilustamata. Soovitan etendust kõigile, minu esmased ootused said igatahes ületatud.

Mis tundeid tekitab mõte, et sinu ajule tehakse restart ja selles muudetakse midagi nii, et sa ei ole pärast enam sama inimene nagu varem? Kõlab praeguses ajas üsna utoopiliselt ja hirmutavaltki, kuid kes teab, mis tulevik inimkonnale toob. Tartu Uue Teatri lavastuses “Unusta/Unista”, kus tegevus toimub aastal 2056, on ühe eksperimentaalpsühholoogia instituudi teadlased just sellist sorti katseid tegemas.

Näidendi “Unusta/Unista” autor on Jim Ashilevi, kes sai selle psühholoogilise trilleri eest 2019. aastal ka kirjanduspreemia. Lavale on “Unusta/Unista” toonud Ingmar Jõela ning laval on 6 noort näitlejat, kes kõik on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 28. lennust, ehk näitlejad, kes on alles eelmisel aastal kooli lõpetanud.

Selle lavastuse puhul peab esiteks rõhutama erilist toimumiskohta. Nimelt etendatakse seda Tartu Ülikooli Uues Anatoomikumis koostöös TÜ psühholoogia instituudiga. Kes sealses ringauditooriumis on viibinud ja puupinkidel istunud, teab ilmselt, et välimuselt pole see just teab mis modernne ruum, mistõttu on kontrast etenduse tegevuse toimumise aja (aasta 2056) ja reaalse atmosfääri vahel väga tugev. Seda aga ainult positiivses mõttes.

Lool on kaks peategelast. Üks neist on psühhopaat Kristian Emminghaus, keda valmistatakse ette operatsiooniks, kus tema aju muudetakse nii, et ta muutuks “normaalseks” inimeseks, kes poleks ühiskonnale oma tapahimu tõttu enam ohtlik. Kristianit kehastab Nils Mattias Steinberg, kes teeb minu hinnangul suurepärase rolli, eriti arvestades, et terve esimese vaatuse on ta rihmadega seisulauale kinni seotud ja ta saab mängida vaid oma pead, miimikat ja häält kasutades. Teine oluline tegelane on Steffi Pähna kehastatav Emili Kraepelin, kes uurib Kristianit oma doktoritöö tarbeks. Nende kahe tegelase vahel on kummaline suhe, mis toob endaga kaasa üsnagi ootamatuid sündmusi.

Kuigi tegemist on looga, mis oma olemuselt käsitleb päris tõsiseid teemasid, siis saab etenduse jooksul ka nalja. Seda eelkõige kahe tegelase pärast, kelleks on robotid (Jane Napp ja Jaanus Nuutre), kes on 30–40 aasta pärast inimestele olulised abilised erinevates ülesannetes, kuid muu hulgas ka nt kriminaaluurimises. Tuleb märkida, et Napp ja Nuutre mängivad roboteid ikka väga hästi. Üks asi on see, et nad näevad välja küll inimesed, aga neis võib tunnetada teatud robotlikkust. Teine asi on nende liikumine, mis eriti Nuutre puhul on lausa koomiline ja kohati väga sarnane sellele, kuidas traditsioonilist roboti liikumist ette kujutatakse. Kolmandaks ja ühtlasi kõige lõbusamaks võib aga pidada nende tegelaste kõnet, mis teatud programmeerimisvea tõttu on etenduse esimeses pooles häiritud. Ühel robotitest on probleeme soome-ugri keeltes korrektse lausemoodustamisega, mistõttu kõlavad tema suust tulnud laused kohati nagu väga kehvasti tõlgitud Google’i tõlkelaused. Teine robot moodustab küll korralikke lauseid, kuid ei suuda hääldada täpitähti. Kokku moodustavad nad üsnagi koomilise paari.

Mulle meeldis “Unusta/Unista” väga ja see lavastus murdis end kindlasti minu viimase aja lemmikute hulka. Mitu korda etenduse jooksul tundsin isegi hirmujudinaid, kuid kui teater suudab selliseid emotsioone tekitada, siis ilmselt on selle saavutamiseks ka kõvasti vaeva nähtud.

Fotod: Gabriela Liivamägi

Lõbus ja siiras, kuid täis pinget ja mõtlemisainet. Nii võib kirjeldada Theatrumi hiliseimat uuslavastust “Felicitas”, mis põhineb Andri Luubi originaalnäidendil, ja mille Luup on ise ka lavastanud. Tegu on väga mitmekihilise lavastusega, kus ühe abielupaari elus põimuvad inimesed ja masinad, olevik ja tulevik. 

Pastelsetes toonides elutoa nurgas vilgub kiirelt üksik lamp. Kaunis lillas kleidis tütarlaps koristab ja võtab tolmu juba piinlikult korras elutoas. See tütarlaps ei ole aga tegelikult inimene, vaid hoopis koduabiliseks programmeeritud tehisintellekt. Tegu on aborgiga, kelle Jana (Liina Olmaru) ja Tarvi (Jan Uuspõld) on endale koduabiliseks “rentinud”. Aborgiga, kes peaks täitma nende abielus tekkinud tühimikku ja tekitama vaba aega teineteisele. Aborgiga, kelle nimi on Felicitas ja keda kehastab Riina Maidre. Lavastuse toimumisaeg on jäetud märkimata – loo tegevus võiks sama hästi toimuda ühe või kahekümne aasta pärast, Luup ei sea kindlaid ajalisi raame. Lavastuse kavalehel on ta ka öelnud, et soovis kirjutada lugu tulevikust, välja tuli aga lugu olevikust. Jäägu aeg pealegi määratlemata, selge on see, et tema loodud Eesti ühiskonnas ollakse veel endiselt üleminekuperioodis ja robotist koduabilisega kohanemine ei juhtu kergelt – kuid see juhtub väga lõbusalt.

Lavastuse säravaimaks osaks kujuneb Riina Maidre võrratu osatäitmine Felicitase rollis. Felicitas ise emotsioone ei tunne, kuid teda on seadistatud tajuma teiste omi ja neid osaliselt ka jäljendama. Tehisintellekt ei suuda aga kunagi täielikult inimest jäljendada. Felicitase võimetus tajuda inimeste kõnes mitmetähenduslikke tagamõtteid annab rohkesti materjali möödarääkimisteks, keelemängudeks ja vaimukateks remarkideks. Nii on terve lavastus täidetud eluterve ja kerge huumoriga. Felicitas on loodud vaid abistama ning tema uskumatu siirus, kompromissitu positiivsus ja elurõõmus naiivsus suutsid publiku südame kahtlemata võita. Felicitase positiivsusele loob tugeva kontrasti Liina Olmaru kehastatud Jana, kes on kibestunud ja pettunud abielunaise võrdkuju. Olmaru teeb Jana rollis väga võimsa ja emotsionaalse etteaste. Tema ja Jan Uuspõllu kehastatud Tarvi abielu on raamistik, milles kogu lugu töötab ning pakub oma tõusude ja mõõnadega samastusmaterjali paljudele. Värvikad kõrvalosad teevad ka Jana sõbrannasid Kajat ja Sirlit kehastanud Maria Peterson ja Külli Reinumägi. Kolm sõbrannat on tõelised linnadaamid, kes esindavad pealtnäha ekstravagantset ja sisutühja ühiskonnakihti. Loo edenedes muutuvad naised aga ühiskonna väikseks võrdkujuks, mille läbi näidatakse tehisintellektide potentsiaalset vastuvõttu laiemas ühiskondlikus pildis. Sügavate ja tõsiste teemade peitmine huumori ja naeruväärsuse taha on peamine lavastust iseloomustav joon, mis eriti hästi avaldubki just lavastuse tegelaskujudes. Eranditult kõik lavastuse karakterid on mingil viisil naeruväärsed, samas inimestena on nad kõik arusaadavad ja igaühel on enda valulik elukogemus, mis neid vaatajale lähedale toob. Enamasti on selle valu taga just üksindus ja lähedaste inimsuhete puudumine, mis tekitab küsimuse, kas üksikud inimesed ongi tehisinimestest niivõrd erinevad?

Laval nähtu moodustab  väga dünaamilise ja hästi toimiva terviku. Alates tegelaskujude mitmeplaanilisusest ja lõpetades muusikalise kujunduse ja kostüümivalikuga – kõigist detailidest on näha selget eesmärki, läbimõeldust. Ükski pisiasi pole lavastuses juhuslik. Muusikalises kujunduses võis kuulda korduvalt vihjet ka peategelase nimele, kui kõlasid Al Bano ja Romina Poweri itaaliakeelse megahiti “Felicita” erinevad versioonid ja töötlused. Ning ka see närviliselt vilkuv lambivalgus jäi tervet lavastust läbivaks motiiviks, mis saatis stseenide vahetusi, jättes mulje, justkui oleks stseenide vahel tehnilised lühiühendused. See pisike detail mõjus kui äratus, mis tumestas korraks üldist rõõmsat meeleolu ning tuletas vaatajale meelde loo tumedamat külge.

“Felicitas” on lugu, mis ühelt poolt ühendab absoluutselt ajatu probleemi nagu inimeste võimetus teineteist mõista ja teiselt poolt äärmiselt ajaspetsiifilise probleemi – tehnika aina suureneva rolli inimeste igapäevaeludes. Mõlemal juhul on tegu temaatikaga, mida on Eesti teatrilavadel juba nähtud. Andri Luup aga paneb need kaks probleemi omavahel dialoogi ning näitab väga osavalt ja samal ajal humoorikalt, kuidas need üksteist mõjutama hakkavad. See, kas inimese loomupärast üksindust suudavad paremini leevenda teised inimesed või hoopis tehiskaaslased, jääb aga iga vaataja enda otsustada.

Fotod: Ülar Mändmets

Oskar Lutsu “Laul õnnest” on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 29. lennu bakalaureuselavastus. Läksin seda vaatama üsna ootusärevalt, sest olin põnevil, millega uued tulijad teatrimaastikul üllatavad. Pealegi olid laval toeks ka kogenud Vanemuise näitlejad Külliki Saldre ja Marika Barabanštšikova, mistõttu päris algajate ebaõnnestumist karta ei olnud.

Nagu öeldud, siis on “Laul õnnest” Oskar Lutsu näidend, mida esmakordselt lavastati 1915. aastal ja viimati 1924. aastal, ehk siis pea 100 aastat tagasi. Lavastajadebüüdi teinud Elise Metsanurk on koos Priit Põldma ja trupiga Lutsu teksti vastavalt oma äranägemisele kohandanud, midagi natuke juurde pannud ja midagi pisut vähemaks võtnud. Kokku on saanud lugu inimestest, kes kõik otsivad oma õnne. Eks õnnega ole kord juba nii, et mis ühele õnn, võib teisele olla hoopis midagi muud ja üht definitsiooni õnnele on raske leida. Nii on ka selles loos, kus ühe tegelase jaoks on suurim õnn elada maal ja teha maatöid, kuid teine unistab samal ajal linnaelust. Kui teemaks on õnn, siis kindlasti on keegi, kes tahab armastust, kuid kas teine pool soovib armastust ka vastu anda või unistab too hoopis kellegi teise armastusest… see on küsimus. Niisugust sasipundart lavastuses lahti harutada püütaksegi. Küsimusele, kas tegelased siis ka oma õnne leiavad, ma hetkel vastama ei kiirustaks. Seda võiks igaüks minna ise vaatama.

EMTA lavakunstikooli 29. lennust on laval Ekke Märten Hekles, Maarja Johanna Mägi, Kristiin Räägel, Ken Rüütel ja Martin Kork, kes kõik teevad veenva ja hea rolli. Minu arvates väärib neist aga erilist esiletõstmist Martin Kork, kes on ka lavastuse helikujundaja. Võib alustada muidugi sellest, kuidas ta enne etendust madalal häälel publikule lausub: “Kes telefoni välja ei lülita, seda tabab kadripäeval kiilaspäisus,” ja juba sellega publiku meeldivalt muhelema paneb. Lisaks on tema roll üldse väga eriskummaline, sest ta mängib orelit. Siinkohal ei pea ma silmas seda, et laval on orel ja Kork seda mängib, vaid tema roll ongi olla orel. Etenduse jooksul loob Kork publiku silme all helisid ja muusikat, meenutades oma stiililt mulle kohati natuke Meisterjaani. Väidan täitsa julgelt, et jäin etendusega igas mõttes rahule, aga suurima elamuse pakkus mulle sealjuures ikkagi Kork oma helindamisega ja ma soovitaks seda etendust minna vaatama juba ainuüksi helikujunduse pärast. Kõik muu tuleb boonusena juurde.

Kiidusõnu jagaksin ka “Laul õnnest” lavastajale, kes on suutnud välja mõelda head viisid, kuidas publiku tähelepanu köita, lavadekoratsioone nutikalt kasutada ja lihtsalt lugu jutustada. Mulle meeldib, kui mind etenduse ajal üllatatakse ja kui keegi ikka ootamatult keset etendust klaveri seest välja kargab, siis võib seda lugeda päris õnnestunud üllatuseks ja teen selle eest kummarduse lavastajale. Samuti olin meeldivalt üllatunud, kuidas pikka valget kardinat etenduse jooksul mitut moodi kasutati, nt loorina pulmas, laudlinana peol jne. Meeldis ka kenasti välja mängitud stopp-kaader pulmapeost pildi tegemisel, pisut ülemeelik pulmapidu koos tantsude ja lauludega ning veel mitu muudki detaili, kus oli näha, et lavastaja on pingutanud ja näitab oma bakalaureuselavastuses nii paljut, kui ta suudab, samal ajal mõistlikkuse piiridesse jäädes.

Kokkuvõttes jäin teatrikülastusega rahule ja soovitan teistelgi heita pilk peale, mida Eesti teatri tulevased tegijad meile juba praegu pakuvad. Usun, et pettuma ei pea keegi.

Fotod: Maris Savik

Rakvere Teater on viimasel ajal toonud lavale mitmeid intrigeerivaid ja esmaklassiliselt lavastatud-esitatud draamasid, mis lahkavad inimsuhteid. Sügisel tulid välja Ingmar Bergmanni “Nagu peeglis” ja Anton Tšehhovi “Onu Vanja”, meenuvad tõsise alatooniga suvelavastused ja kevadel vaatajateni jõudnud “Kinnine kohus” (J.-P. Sartre). Kuulsa prantsuse näitekirjaniku Florian Zelleri näidendiga “Ilma sinuta” (“Si tu mourais”) jätkab teater sedasama liini.

Kirjaniku kaksikelu

Kirjanik Pierre (Eduard Salmistu) saab liiklusõnnetuses surma. Tema ateljeed koristades satub lesk Anne (Ülle Lichtfeldt) näidendi käsikirjale, mis väga tõetruult jutustab eaka kirjaniku elust, kellel on suhted noore näitlejatari Lauraga. Kaotusevalust vaevatud Anne’i jääb piinama küsimus, kas ta mees rikkus abielu, sest kõnealune noor daam (Jaune Kimmel) on ka päriselt olemas, tema telefon ja aadress on kergesti leitavad telefoniraamatust.

Kas Pierre tõesti pettis oma naist?

Ehk oli see kõik vaid vanaldase kirjaniku soovunelm? Pärast mehe surma tundub see küsimus ehk isegi mõttetuna; mis seal enam tagantjärgi muretseda, kõik on ju niigi läbi. Anne aga ei saa üle piinast, mis teda seestpoolt põletab ja hävitab, ta jätab töölkäimise ja keskendub tõe väljaselgitamisele. Tema jaoks pole küsimus lihtsalt vana mehe üleaisalöömises, vaid ta proovib leida vastust sellele, kas Pierre teda ikka tõeliselt ja päriselt armastas. Tajume vaatajana, et kinnitus nende armastusest annaks Anne’ile enesekindlust ja jõudu mehe kaotust taluda, Pierre’i truudusemurdmine muudaks aga kogu pika kooselu mõttetuks ja rööviks Anne’ilt viimsegi jõuraasu.

Peenelt tuunitud ja terviklik lavastus

Lavastaja Peeter Raudsepa lavastus on peenelt tuunitud ja tervikuna vägagi usutav. Raudsepp mängib etenduses kadunud kirjaniku südamesõpra Danieli, kellel on lesk Anne’i vastu pikaajalised soojad tunded, mis kohati kipuvad üles kaaluma lojaalsust kadunud sõbrale. Daniel teab Pierre’i suhtest Lauraga, kuid üritab seda esialgu Anne’i eest varjata, et teda säästa. Tõelise hiigelrolli teeb Ülle Lichtfeldt – tema mängitud Anne on tugev ja enesekindel naine, kes ei lase ennast elul maha murda, ometigi on kahtlused ja äng teda peaaegu hävitamas. Kõik tema hingevärinad on peenelt tunnetatud-mängitud.

Tegelikult juhtunu jääbki saladuseks

Etenduses vahelduvad mälupildid Anne’i ja Pierre’i kooselust stseenidega, kus Anne proovib tõele jälile jõuda. Vaatajale jääb aga lõpuni häguseks, mis ikkagi tegelikult juhtus ning mis on pelgalt Anne’i kartuste või Laura fantaasia vili. Lavakujundus ja kostüümid (Lilja Blumenfeld) on šikilt must-valged ning ainuke (kuigi tagasihoidlikult beež) värvilaik selles on Laura. Eriliselt pilkupüüdev on taustal keerlev video-installatsioon (Alyona Movko), mis koos kujunduse ja muusikaga loob eri hetkedel erinevaid tundeid-mõtteid ning aitab väljendada Anne’i ängi.

Me ei pea alati tõde teada saama

Kirjanik Florian Zeller on oma arvamuse tõe kohta avaldanud artiklis “Mõtteid teatrile kirjutamisel” (katkend kavalehel): “Enamik inimesi omistab tõele liiga palju tähtsust. Mitte sellepärast, mida tõde ütleb, vaid sellepärast, et see on tõde. Minu silmis ei ole tõel kui niisugusel omaette väärtust. Moraal ei seisne selles, et me peame tõde teada saama. Ja seda teiselt nõuda on lihtsalt austuse puudumine. Ma arvan, et see ongi kooselu üks suurimaid hädasid.”

Fotod: Kalev Lilleorg

Ursel Tilga ja Steffi Pähna “Between Dreams and Drowning” on igas mõttes duaalne ja vastanditele baseeruv lavateos, mille iva seisneb omavahelise tasakaaluoleku leidmises.

“Between Dreams and Drowning” on juba oma pealkirjas pooluste vahel kõikuv. See räägib armastusest, selle põrumisest ja naeruväärsusest. Näeb kahte noort inimest, kes on oma elus armastuse tunde najal haiget saanud, end rumalaks teinud. Üks neist on Ursel Tilk, kes etendab seda läbi kehalise lavatöö, milles avab vaatajale ilmselt oma isikliku loo. Steffi Pähn aga toetab oma lavapartnerit, laskudes tuntud lavalugudesse armastajapaaridest ja nende hukkumistest. Oma laval koosviibimise põhjusena toovad nad välja, et on ju kursusekaaslased. See kujundab arusaama, et näitlejapaari vahel valitseb täielik usaldus. Et nad on üksteise tugipostid sel kireval etenduse teekonnal.

Lavastus on selgelt kaheosaline, mille esimese poole täidab Ursel Tilga liikuv, ruumiga eksperimenteeriv ja ekslev kehaline rännak. Selle sisuks on lünklikud kirjeldused tema armuseikluste ajaloost, mille fiktiivsus jääb vaataja aimata. Liikumiskava meenutab kohati Ruslan Stepanovi tantsulavastust “Невесомость”, mis koosnes samuti kordustest. Oma Hispaania armuseiklusi kirjeldades võtab Tilk publikuga kontakti, loob klassikalist silmsidet. Huvitav on jälgida, et publikust ei käi läbi mingisugust värinat, mis neljanda seina lõhkumisega võib tekkida. Need ajad on vast möödas, publik januneb millegi ärgitava järgi. Mõistatuslik on jälgida, kuidas Tilk esimese rea vaatajatega suhtleb: mõnda hiilib, on kohati aupaklik, kuid osa puudutab lausa füüsiliselt. Aga kuidas ta tajub, mis on talle lubatud? Ja kas üldse? Ta on loonud endale kergelt kiimleva karakteri, kuid selle varjus ilmneb tema arglikkus ja heatahtlik soov aktsepteeritud olla või saada.

Kohati on õigustatud öelda, et terve lavateos on üles ehitatud etüüdidele. Neist loovaima teeb Ursel Tilk kujutades ilmselt kitse. Loomalik maneer on segatud inimliku igatsuse ja ülepaisutatud emotsionaalsusega. Ta kappab ringi kui kevadisel jooksuajal, kuid ei kaota väärikust ja näoilmes väljenduvat alalhoidlikust. Teda selles olukorras vaadates tekib assotsiatsioon Jaan Koorti “Metskitse” skulptuuriga, aga just selle känguruliku vähemtuntuga.¹ Selline ühelt poolt kihutav kehaline hoiak, aga teiselt poolt kahe jalaga maas, võiks öelda, et arglik. Ursel Tilga näitlemismaneeril on sarnasus lahkunud Urmas Kibuspuuga – teatav kerglus ja näomiimika annavad sellise vihje, kuid lisaks üldine aimatav enesekindlus. Ursel Tilk ja füüsiline teater sobivad kokku. Ta näitab etenduse vältel, kui võimeline on ta kandma teose raskust ning täitma tervet lavaruumi. Kuniks Pähn istus publiku seas, saatis Tilka vaid saksofon, millel ta aeg-ajalt lühikesi muusikalisi katkendeid mängis. Näidates nii oma mitmekülgsust ja andekust. Kuigi aktsent on kehalisel tegevusel, siis lausutud fraasid (ka ebakorrektses prantsuse keeles) on samuti nauditavad, terviku väärikad komponendid.

Etüüdilisus jätab endast kohati mulje lavakunstikooli igapäevasest õppetööst. Seda eriti Pähna mängimislaadi puhul – igatseks ta justkui tagasi kooliseinte vahele. Jätab mulje, et tema meeldejäävamaid ja tugevamad rollid saidki just siis mängitud ning paari aastaga pagasit peale kasvanud justkui ei oleks. Steffi Pähn taotleb näitlejatöös esiletükkivalt psühholoogilist draamat, jääb klassikaliselt Stanislavski meetodile truuks. Aga Tilga kõrval sellest ei piisa. Vaataja tajub, kuidas lavastuse esimene osa on kandvam ja puhtalt emotsionaalsem, krutib ootusärevuse lakke. Kuna etendus toimub Sõltumatu Tantsu Laval (ja on ka nende kaasproduktsioon), siis millegipärast tekib ootus, et terve tükk on liikuv ja tantsuline, läbi koreografeeritud. Pähna osa vastab sellele aga minimaalselt. Ei ole päris selge, miks on tervikuna teos lahendatud nii, et Pähn jääb pigem toetavaks, Tilga saatjaks. Tutvustavat teksti lugedes saab teada, et lavastuse loomise algimpulss tuleb Ursel Tilga ja tema lõppenud armusuhtest Belgia tantsukunstnikuga, mida mõlemad, küll eraldi, laval esitada soovivad. Kas valulikkuse tõttu on Tilk kutsunud endale kaaslaseks kursusekaaslase Steffi Pähna, et see endast välja mängida, haavu lakkuda, kuid ei soovi seda üksi teha. Muidu oleks nagu liiga alasti?

Kuigi lavastus lahkab armastusega kaasnevaid piinlikke momente, mida hiljem emotsionaalse mälu pealt silmi kinni surudes ja punastavat nägu varjates meenutada, siis samal ajal ei pea ta moraali. Autorid on kaasanud seisundid, mille üle võiks me kõik naerda, kuigi me seda ei tee. Samas heidab pilgu dramaatilisematesse olukordadesse, neisse hetkedesse, kus armastus ja sellest põhjustatud valu kasvab üle pea. Tilga etendatud füüsilise esimese poole ajal vist nii juhtuski. Nii lähenedes on Steffi Pähna tekstilisem osa ja monoloog näitekirjanduse teemal võib-olla põhjendatult kainestav. Tema monoloogist jääb kõlavaimaks Tšehhov, keda mitmel korral “Between Dreams and Drowning” lavastusse sisse lülitatakse. Kas just põhjusega, aga eks ole ju Tšehhov suurimate armuseikluste komponeerija. Et kui tuua armastus lavale, siis on seal ka Tšehhov. Niiviisi, pigem sõnaliselt loob Pähn tasakaalu Tilga rahutu esimese poolega.

Avades veel artikli pealkirja “Kaks laipa” valikut, ei viita see millelegi traagilisele, vaid on väljavõte näitlejate lausutud fraasidest, kui nad illustreerivad mängitud rolle, kirjeldades näiteks armastusest kannatajate arvu vene klassikute teostes. Laipade loendamisest saab rütm. Ja see on ilus. Sest kirjanduses käivad surm ja armastus käsikäes. See on ülepaisutatud, aga töötab alati.

¹ Jaan Koort. Metskits. Dateerimata. EKM: S460, j 2490.

Läksin “Ooperifantoomi” vaatama päris kõrgete ootustega. Esiteks mõtlesin, et see on ikkagi maailmakuulus Andrew Lloyd Webberi muusikal, mille lavastamiseks (eriti veel oma versiooni) on keeruline litsentsigi saada, teiseks on “Ooperifantoom” Vanemuise teatri läbi aegade kõige kallim muusikaliprojekt ja kolmandaks tulevad lavale sellised säravad tähed, nagu Koit Toome, Maria Listra, Kalle Sepp jt. Mis seal saaks valesti minna?

Olgu kohe öeldud, et otseselt valesti midagi ei läinudki. Siiski ei saa ka väita, et ma oleksin väga vaimustuses olnud. Tundub, et minu jaoks jäi lugu kui selline lihtsalt igavaks. Neid ridu kirjutades on seda tegelikult natuke veider väita, sest kui ma mõtlen selle muusikali sisu peale, siis tundub lugu ju täitsa lahe: ooperimaja juhib selle omanike kiuste armides näoga ja muust ühiskonnast eraldunud hulluse piirimail kõikuv kummitus, kes tahab, et kõik käiks tema taktikepi järgi. Fantoom armub ühte tantsijasse (Maria Listra), kellest saab kiiresti andekas laulja, kuid kellel on ka teine, hoopis inimlikum ja meeldivam austaja. Kõlab nagu lugu, mida saaks põnevalt arendada ja kus igav ei peaks hakkama. Mingil põhjusel see lugu mind ikkagi ei paelunud ja tõtt-öelda ei oska ma sel korral isegi põhjendada, miks see nii läks.

Kui lugu kõrvale jätta, siis tegelikult on “Ooperifantoomis” ikka meeldejäävaid elemente ka. Neist silmatorkavam on minu jaoks lavakujundus, mis on tõesti võimas. Kuna muusikali tegevus toimub peamiselt teatris, siis on laval omakorda teatrimaja. On selline teater teatris olukord, mida iseenesest on täitsa huvitav jälgida. Minu väike kriitika tuleb võib-olla vaid selle kohta, et kuna ma istusin rea kõige äärmisel istekohal, siis oli minu vaade kohati piiratud, sest lava on ehitatud nii, et lava äärtes on ära kasutatud iga viimne kui sentimeeter ja kuna äärtes on just kujutatud teatrisaali istekohti, kus toimus päris palju tegevust, siis oleksin tahtnud seda kõike pisut mugavamalt jälgida.

Nimiosatäitjat ehk ooperifantoomi mängib Koit Toome, kes saab sellega minu hinnangul võrratult hakkama. Ta on ikka päris jube kuju, kes tekitab minus mitmel korral hirmu. Üks asi on see, et tema nägu on armides, kuid kuna enamjaolt katab seda mask, siis see ise polegi eriti silmatorkav. Rohkem tekitab õudust tegelase isik üldiselt. Kohati tundub nagu ooperifantoom tahaks headele tegelastele tõesti halba – mis mõnes mõttes ongi tõsi –, kostub pauke, pillutakse tuld ja ehmatatakse äkilise ilmumisega vaatevälja. Minu lemmikkoht lavastuses oli siis, kui äkitselt hakkas mängima klaver ja oli näha klaveriklahvide alla vajutamist, kuigi kedagi klaveri ees mängimas ei olnud. Teine lahe hetk oli siis, kui prooviti fantoomi kätte saada, kuid ta ilmus paarisekundiliste vahedega täiesti erinevatest kohtadest, mis ei saanud olla muud kui üks ütlemata lahe dublantidega lavatrikk.

Kes mulle veel meeldisid? Näiteks Valter Soosalu, kes kehastas ooperiteatri tuntud solisti ning kes enda arvates oli maru tähtis ja austatud laulja, kuid kes tegelikult mõjus väga koomiliselt. Samuti kiidaksin Lauri Liivi, kelle esitatud tekstist saab hästi aru ka lauldes. Muusikalidega kipub mõnikord nii olema, et kui läheb lauluks, siis on raske sõnadest aru saada ja nii mõnelgi korral avastasin end laulunumbrite jälgimise asemel hoopis ingliskeelseid subtiitreid piilumast, sest tahaks ju ikka aru saada, millest nad laulavad. Loo süžee mõttes antakse sel ajal ju edasi olulist teksti, millega tahaks kursis olla.

Kokkuvõttes võib öelda, et minu lemmikmuusikaliks “Ooperifantoom” ei saanud, kuid olen siiski rahul, et nõnda legendaarset tükki vaatamas käisin. Kui keegi tahaks ka sellisest sündmusest osa saada, siis kiirustage pileti ostmisega, sest “Ooperifantoomi” saab näha veel ainult aprillini ja siis on see Vanemuise kavast ilmselt lõplikult maas.

Inimesed on alati tundnud huvi kollase ajakirjanduse vastu. Tihti püütakse seda küll mitte välja näidata, aga tegelikult on skandaalid, inimestevahelised suhted, klatš ja kõmu ikka kirgi kütnud, paljud inimesed kohe tahavad oma nina teiste asjadesse toppida. Susan Luitsalu uues romaanis “Ka naabrid nutavad” saab kaasa elada just sellistele seebiooperit meenutavatele sündmustele.

“Ka naabrid nutavad” sündmustik leiab aset Pojengilehe tänaval, mille elanikud on heal elujärjel, võiks lausa öelda, et rikkurid. Siiski on ka nemad kõigest inimesed ja nende üks põhilisi muresid elus on see, kuidas ometi naabrist edukam olla, näidata, et meie peres on kõik alati parim, lapsed tublimad, aed ilusam jne. Naabrivalve on sellel tänaval tõesti tasemel, aga mitte turvakaalutlustel, vaid puhtalt seepärast, et üksteise akendesse piilumine ja kuulujuttude levitamine on nii meelelahutuslik. Seda teevad nii noored kui ka vanad.

Raamatut lugedes tabasin end mitu korda mõttelt, et ei tea, kas see lugu on selline väljamõeldis, mis mitte kunagi reaalselt toimuda ei saaks või elab tõesti kusagil koos nii palju selliseid inimesi, kellel on mingi haiglane vajadus olla teiste eludega kogu aeg kursis. Ausalt öeldes ei oskagi öelda. Romaanis jookseb läbi praegu väga aktuaalne teema ehk internetis anonüümsete kommentaaride kirjutamine ja selles osas võiks öelda, et “Ka naabrid nutavad” polegi eriti ülepaisutatud lugu. Igal juhul võib öelda, et romaani teemad ja inimeste probleemid on sellised, millega paljud inimesed suudavad suhestuda.

Kuna tegevus toimub praeguses ajas ja mainitakse ka Eestis hetkel kuulsaid inimesi, siis jooksevad tegelaste eludest läbi sellised teemad, mis on meedias praegu kuumad. Räägitakse tervislikest eluviisidest või alkoholi liigsest tarbimisest, kehvadest paarisuhetest ja ühel tegelasel on probleeme lausa koduvägivallaga. Kui selle taustale lisada tegelaste soov naabritele “ära teha”, siis on, kust kinni hakata.

Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad” on lihtne ja sujuv lugemine. Võib-olla on alguses natuke raske meeles hoida, mis tegelased kuuluvad samasse peresse ja kes millega täpselt seotud on, aga mingil hetkel see enam segadust ei tekita ja pilt Pojengilehe tänava kodudest jookseb silme ees. Romaan on tegelikult kirjutatud väga humoorikalt, on palju irooniat ja põnevust, aga kui teos sai läbi loetud, siis tundsin, et küll on ikka tore, et ma ise sellises naabruskonnas ei ela. Selliseid meelelahutuslikke draamasid võib lugeda raamatust või hädapärast reedesest Kroonikast, aga ise nende keskel küll elada ei sooviks.

Ma pole kunagi varem külastanud teatrietendust, kus publikul on võimalik võita auhindu. Ugala lavastuses “Lotomiljonärid” võib aga õnn sulle naeratada. Tuleb vaid loota, et telemängu “Lotomiljon” saatejuhid tõmbavad loosirattast just sinu istekohaga loosipalli ning nii avanebki võimalus minna lavale ja vastu võtta reaalne auhind. Põnevust on saalis igatahes tunda.

“Lotomiljonärid” pole kaugeltki tavapärane lavastus, kus publik vaikselt istub ja näitlejad on laval. See on Andres Noormetsa kirjutatud ja lavastatud ülevõllikomöödia, mille sisuks on live-show, kus kõlab muusika, jagatakse lotovõite ning mis on täis glamuuri. Kujutage korraks ette mõne suure ja meeleoluka saate saatejuhte. Tavaliselt on nad rõõmsameelsed ja positiivsed inimesed, kes tekitavad hea tuju. “Lotomiljoni” saatejuhid (Ilo-Ann Saarepera ja Aarne Soro) on aga omaette tase. Nemad on oma ülevoolava erutatusega sellel tasemel, kus isegi välja loositud pallile palutakse publikult võimsat aplausi ja ovatsioone. Saarepera ja Soro on oma sädelevates kleitides-pintsakutes täiesti ülepingutatult ja naeruväärselt rõõmsad ning neile on tehtud tugev telegrimm. Kui lisada juurde poosid, milles nad seisavad ja grimassid, mida nad teevad, võiks paralleeli tuua “Näljamängude” saaga Kapitooliumist pärit saatejuhtidega, kes mõjuvad tavainimeste kõrval klounidena. “Lotomiljonärides” on aga saatejuhid kindlasti positiivsed tegelaskujud.

Olgugi et nalja saab ja glamuuri jagub, on lavastusel ka tõsisem pool. See on tegelikult lugu vanemas eas prouast nimega Anna (Terje Pennie), kes võidab lotoga uhke auhinna, loobub sellest vabatahtlikult ja kelle elukorraldust ähvardab seejärel kokkuvarisemine. Anna ja tema mees Martin (Andres Tabun) on üliarmas vanapaar, kes elab väga ebaharilikku elu oma väiksel saarekesel, kus elektrit toodetakse ise, riigis kehtivat valuutat põhimõtteliselt ei kasutata ning kus elu käib tavapärasest täiesti erinevalt. Raha kui selline on nende jaoks ebaoluline asi, milleta võib edukalt hakkama saada. Nad on väga õnnelikud inimesed, kes on oma eluga rahul, kuid kes satuvad konflikti ülejäänud ühiskonnaga.

“Lotomiljonäride” väiksemates rollides astuvad teiste hulgas üles Vilma Luik, kes kehastab seadusesilma, proua Valvet, kes loosimiste käigul silma peal hoiab; Janek Vadi, kelle tegelaseks on austatud ülemus härra Pärl; Oleg Titov, Gerda Sülla ja Üllo Kaur. Neist viimase tegelaskuju oli minu arvates kohutavalt koomiline. Ta oli selline rahulikult kulgev vanamees, kes ei rääkinud terve etenduse jooksul mitte ühtegi sõna ja kelle ainus roll oli õigel ajal muusika tööle panna ja olla n–ö DJ. Samasugune vaikiv kuju oli Oleg, kuid tema oli pildis rohkem, tantsis ja möllas koos saatejuhtidega ja oli lototroni-spetsialist.

Kuldsed säravad ribakardinad, millega on ääristatud kogu telestuudio ja mis prožektorite valguses helgivad nagu säraküünlad, suur lototron ning saatejuhtide silmatorkavad kostüümid mõjuvad kokku nii, et kui pärast etendust teatrimajast välja astuda, siis silmad lausa puhkavad. Ugala teatri “Lotomiljonärid” on kerge ja meeleolukas vaatamine, mida soovitan kõigile, kuid võib-olla eriti just neile, kes väga tihti teatris ei käi ja tahaksid enne tõsisemate tükkide vaatamist end millegi lihtsamaga teatrilainele seada.

Fotod: Heigo Teder

Sa näed nii palju ilusaid asju. Kui sa just ei saa kolakat nii, et mõlemad silmad kinni paistetavad, mis on Emer Värgi debüütlavastuses üsna tõenäoline stsenaarium. Laval toimetavad kaks näitlejat, kes on suhtes – üks neist vägivaldur ning teine pliidi ja rusika vahel resideeruv tegelane. Näeme nende argipäeva, veidi kulunud ja õllepurke täis kodu, kahe inimese argieluolu, mille vahele on tummise bassi saatel pikitud õudsed olukorrad – nii palju ilusaid asju korraga… Jarmo Reha macho-sadism on perverssel moel kuidagi ligitõmbav, Rene Köstri sensuaalne tants pulmakleidis samuti. Ei hakkagi rohkem ette rääkima, sest siis on rohkem toredat vaatamist.

Huvitav, et lavastuse pealkiri on just nägemisega seotud, sest sisult on tegemist ju pigem kogemisega. Lavakujundus on lahendatud nutikalt – publikut eraldab näitlejatest paks kilekardin, mis teeb kõik selle taga oleva uduseks. Pilti kantakse kaamera kaudu kardina peale üle, toimub reaalajas reality TV. Mõtlen, et see võiks olla metafoor näiteks sellest, et vägivaldses suhtes oled sa kogu aeg justkui ühe kihi kaugusel reaalsusest, kus kõik on hästi ja päris, kus naeratused ei ole teeseldud ja kus sinikaid ei pea meigiga katma, nagu Köster seda vaimukalt-õõvastavalt ette näitab. Muudkui oled ja oled ja loodad, et ta muutub… Lootuseks see tihti vaid jääbki.

Mul on hea meel, et meie ühiskonnas räägitakse aina rohkem lähisuhtevägivallast. Mul on hea meel, et Eero Epner kirjutas Eesti Ekspressi oma artikli¹ ja et Martti Kuusiku peale kaevati. Me peame ühiskonnana paranema ja ütlema selgelt välja, et see ei ole normaalsus – see, kes lööb, võib küll armastada, aga selline armastus viib potentsiaalselt teise ilma. Mis mulle jäi aga natuke segaseks, on selle etenduse miks-küsimus. Mis oli selle etenduse sõnum või miks ta ei saanud olemata olla?

Võib-olla sellepärast, et teater nakkab. Kinoteatri projektist tuntud Alissija asus õppima lavastajaks pärast kõigest ühte aastat teatrivaatamist.² Need, kes on kunagi teatris käinud, tulevad alati tagasi. Noored koonduvad Viljandi ja Lavaka ümber. Ma vahel mõtlen, kui müstiline meedium on teater – me vaatame reaalajas kellegi teesklust, tunnete järeleaimamist, elame kaasa ja peegeldame, oleme nõus illusiooni vastu võtma, nutma, ängitsema. Saame elada sada elu, endal tagumik mugavalt teatritoolis. Ehk siis see miks? ei olegi võib-olla nii oluline, vaid lavastust “You will see so many pretty things” tuleb vaadata kui asja iseeneses, et saaksime tunnetada, mida me päriselus ei peaks kunagi kogema? Sobib.

Fotod: Alan Proosa

¹ https://ekspress.delfi.ee/kuum/sest-nad-saavad?id=86089669
² https://epl.delfi.ee/kultuur/filmi-aasta-tais-draamat-taht-alissija-samastun-tosielusarjade-tegelastega?id=87882925

Vaino Vahingu ja Madis Kõivu näidendit “Faehlmann” on Vanemuises lavastatud tänaseks kahel korral. Esimest korda 1982. aastal, kui tähistati Tartu Ülikooli 350. aastapäeva ja teist korda nüüd, kui Tartu Ülikool peab pidustusi rahvusülikooli 100. aastapäeva puhul. Lavastab Margus Kasterpalu.

Friedrich Robert Faehlmann oli tuntud Eesti keele- ja kirjamees ning arst. Ta oli talurahva kaitsja, eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkuse esile tõstja ning muidugi meie eepose “Kalevipoeg” algataja. Minu hinnangul oli Faehlmann kahtlemata oluline inimene meie rahva ajaloos, teda võiks teada ja tema tegemiste üle tänulik olla. Laulujumal Vanemuine, kelle järgi teater lausa nime on saanud, on ju samuti pärit eesti kunstmütoloogiast, mille üks loojatest oli ka Faehlmann. Kõike seda arvesse võttes olid mu ootused esietendusele minnes kõrged.

Kahjuks pidin sel korral pettuma. Etenduse algus oli minu jaoks väga segane ja kuigi hiljem sain ikka järje peale, siis oli lugu minu jaoks kuidagi liiga hüplik ja kokkuvõttes raskesti jälgitav. Pildid vahetusid tihti, samad näitlejad mängisid mitut rolli ja tõtt-öelda osade rollide vajalikkusest ei saanud ma kuni lõpuni aru.

Faehlmanni noorena mängis Priit Strandberg ja sama tegelast teises vaatuses Hannes Kaljujärv. Samad näitlejad jagasid ka kutsari rolli. Kui võrrelda Strandbergi ja Kaljujärve, siis oli viimane minu silmis ikka mäekõrguselt üle. Minu jaoks näitab teatris näitleja professionaalsust vist kõige paremini see, kuidas ta kasutab oma häält. Teksti tuleb edasi anda selgelt, ilmekalt ja piisavalt tugeva häälega. Sel korral tabasin end mitmel korral mõtlemas, et Strandberg, räägi ometi valjemalt, ma ei kuule piisavalt hästi, eriti kui näitleja on lava tagumises otsas või seljaga publiku poole. Eriti tugevalt tuli see kontrast välja siis, kui tema vestluskaaslaseks oli minu hinnangul suurepärase hääle ja diktsiooniga Kaljujärv.

Lavakujundus oli minimalistlik, ainsateks rekvisiitideks kaarik ja väike laud mõne tooliga, aga need täitsid oma funktsiooni ja enamat poleks ilmselt vaja olnudki. Kõige enam muhelemist pakkusid ilmselt kohad, kus tegelased rääkisid lõuna-eesti murretes, ilmselt meeleolukaim oli setu mehe (Karl Robert Saaremäe) lauluke. Peab aga tõdema, et pärast vaheaega oli vähemalt see rida, kus mina istusin, oluliselt hõredam, kui esimese vaatuse ajal, seega mingi osa külastajateni teine vaatus ei jõudnudki.

Tavaliselt on mulle Vanemuise lavastused ikka meeldinud, kuid “Faehlmanni” sõbrale pigem ei soovitaks. Samas pole ju välistatud, et mõnelt teiselt inimeselt publikust saab lavastus vaid kiidusõnu. Teatriga on ikka nii, et mis ühele ei meeldi, võib osutuda teise lemmikuks.

Valgena mõjuvalt põrandalt peegeldub külm sinkjas valgus. Lavakülgede mustad kardinad koonduvad poolviltu tagaseina suunas, justkui katsena klaustrofoobset maaliperspektiivi luua. Tagaseina mattklaasi taga siravad advendiküünlad, mille ridadest tekkinud sümmeetria mõjub hoopis kiretumalt kui üksik kolmnurk koduakna hubasuses. Sellesse steriilsesse, ent samas kaelavajuvate seintega lämmatavasse ruumi astub naine (Henessi Schmidt), juuksed sasised ja üll vaid suur särk. Tema korratus justkui ei sobi siia, sellesse operatsioonisaali valgusega ruumi. Ent ta tuleb, võtab lava keskel oleva valge plastkuubiku tagant kausi värvikirevate kommidega, tardub hetkeks ning – kallab need kõrinal põrandale laiali. Miski on valla pääsenud, ussiauk Piret Jaaksi autorilavastuse “Ilusad inimesed” maailma on loodud.

Ussiauk maailma, mille keskmes on ilu ja selle puudumine, või õigemini see, mida ilu käsitlemine  millegi kättesaamatuna inimesega teeb. Mõistame seda küsimust hästi, oleme ju kõik kasvõi korra võrrelnud enda välimust kellegi teise omaga, ning ehk ka sealjuures tundnud torget – midagi on enese juures valesti, puudu, liiga vähe või hoopiski üleliia. Võib-olla mõni tugevam natuur võtab selle torke teadmiseks ja läheb eluga edasi, mõni teine aga võib jäädagi enda kallal närima, kas siis natukesehaaval endasse rahulolematust nätsutades või halvimal juhul puredes oma õrnu kudesid verise vihkamisega. Iluga juba on kord nii – kui tunda, et seda pole piisavalt, siis ei hakka seda ka kunagi piisavalt olema, ükskõik mis protseduure enda pinna ja vormiga läbi viia.

Ilusse saab kahtlemata ka positiivsemalt suhtuda, kuid võib-olla on ilu mõtestamine ebakindluse kaudu asunud nõnda tugevasse fookusesse lavastuse valmimisel läbi viidud intervjuude tõttu välimust oluliseks pidavate inimestega. Intervjuude abil materjali kogumine tundub olevat mõjutanud ka lavastuse vormi – jutustatud lood on esitatud omavahel kas veidi või üldse mitte seotud stseenidena, millest arvestatav osa on üles ehitatud monoloogile. Nõnda mõjub lavastus eri tükkidest kokku pandud pildiraamatuna, Ilu perekonnaalbumina, milles küll mõned tegelased ka korduma hakkavad nagu perekonnaalbumis ikka.

Ehkki meile näidatakse killukesi sellest, kuidas vildakas suhtumine ilusse rikub ära suhted nii iseenda kui teistega, ei lase lavapildid ise ega nende “albumisse” paigutamise järjekord õhustikul (kohe) raskemeelsusesse vajuda. Lavastus võngub koomilise ning tõsisema vahel, vürtsitades viimast absurdiga. Sellise meeleolude põimimise heaks näiteks on stseen, milles lõbusad pidulised (Katrin Pärn, Roland Laos, Helgur Rosenthal) hooplevad omavahel selle üle, kes neist kõige usutavamalt meeldiva inimese maski ette suudab manada, nende joviaalne jaur vaheldumas toitumishäiretega naise (Schmidt) pisarsilmi pihtimusega kauni sotsiaalmeediapildi taga toimuvast. Tahaks peokolmiku enesekindlate klišeede üle naerda, aga samal ajal laval oleva kurva tüdruku pärast päriselt ei saa; tahaks tüdrukule kaasa tunda, aga taustal seisvate naljaka mütsi või suleboaga tüüpide tõttu samuti – päriselt ei saa.

Samas stseenis on ka selgelt esil lavastuse keskne vaatenurk ilust kui inimese soovist sobituda teiste sekka ja neile meeldida, samal ajal takerdudes enda loodud fassaadi. Ilu ise hajubki lavastuses mõneti kõrvalteemaks ja esile kerkib võimetus teise inimesega suhelda – kes ootab partnerilt täiust pealaest varvasteni (sõnakasutus on siin teadlik), kes arvab, et hea suhte aluseks on vabade käte andmine kodu sisustamiseks ja püüab hiljem hapuksläinud suhet parandada kõhulihaste treenimisega, mitte teist kuulates ja päriselt puudutades, kes keerutab pigem peegli ees ja joob viina kui suhtleb teistega. Vastsündinut vaadatakse ennekõike läbi kaamerasilma ja ka ilusaim armastuslugu toimub läbi klaasi.

Nõnda urgitseb lavastus argipsühholoogias, lastes vaatajail sealjuures heatahtlikku naeru pugistada, ent minetamata samas empaatiat – ehkki näiteks vananemishirmus Marta (Pärn), kes lõpuks ka noore kaunitari poolt töökohalt välja süüakse, jääb kahtlemata natuke totakaks kujuks. Stseenide huumoriga lõimimine loob huvitava efekti – kui tonaalsus muutub süngemaks, satub publik (vähemalt nähtud etenduskorral) segadusse ja otsib ikka veel nalja, mille üle naerda. Samas tekkis mul just huumori tõttu väike vastuolu käsitletud teemaga. Nimelt meenus mulle üsna etenduse alguses, kui lavastuse tonaalsus ennast juba selgemalt ilmutas, üks tuttav väga kaunis naine, kes juhtus kunagi tunnistama, et ta on alles viimastel aastatel suutnud hakata tasapisi uskuma, et ta ei olegi talumatult kole, ja et ilu teema teeb talle endiselt haiget. See vajutas paraku edaspidisele elamusele pitseri ja iga koomilisema elemendi juures käis läbi pea – kas kellelgi siin saalis võiks olla ühe või teise alateemaga seotud sügavad kompleksid? Kas kellegi jaoks võis siin olla millestki väga olulisest naeruga üle libisetud? Loomulikult võib vastu vaielda, et kõike traumaohvri potentsiaalse päästikuna käsitledes ei saagi midagi lavastada, ning et raskete teemade käsitlemiseks ongi tarvis kergust ja kõverpeeglit, et pingeid vabastada või olukorda uue pilguga vaadata. Nõustun ka sellega ja tunnistan, et küsimusele õiget vastust ei paista olevat, kuid meenutus ilu julmast haardest pealtnäha ka kõige ootamatumates kohtades tekitas lavastusele valusa lisakihi.

Ehkki trupp mängis lustiga iga rolli, mõjus igaüks mulle kõige tugevamalt just mõnes tõsisemas lõigus – ehkki loomulikult on komöödia nõudlik žanr, mille mängimist iseenesestmõistetavana ei tasu võtta, eriti selle lavastuse meeleolusid lõimiva noateralkõnni juures. Roland Laosi pedantne ideaaliihaleja ilmus esimest korda lavale tajutavas pinevuses, haarates närvilistes neelatustes ja altkulmu pilguga ka mind vaatajana pingesse tõmbuma. Helgur Rosenthali rollid olid kõik omanäolised, kuid mahajäetud mees baaris banaalset “lihtsa mehe” purjus juttu ajades võlus rolli empaatilise lahendamisega, kordagi inimtüüpi naeruvääristamata – siin oleks lihtne olnud jorsilikumaks kukkuda, kuid seda ei juhtunud. Katrin Pärn mängis laia paletti karaktereid, ent eriti meeldejääv oli minu jaoks roll, millele koomilist vinti ei olnud peale keeratud, näidates intiimse soojusega keskealise naise siseheitlusi, kes end ootamatult taas ihaldusväärseks peetavana leiab – kuid ka endisest professorist pudelikorjaja kaaslasele krutskit täis naeruga rähnide kutset demonstreerimas oli oma lustis minu jaoks lavastuse üks toredamaid hetki. Ennast kuulama naelutas ka Henessi Schmidti kehastatud vana naine, endisaegse kõnepruugiga ühtaegu helgelt ja mõrkjalt küla ilusaimast poisist jutustav Künnise Kaie.

Esile tuleks tuua ka grimmi-kostüümi ning nende kiireid vahetusi – Katrin Pärnast saab näiteks kibekähku mees, keda esimese hooga äragi ei tunne. Lõbus ja üsnagi küüniline leid on “Pere ja Kodu” nokamüts asotsiaali peas. Samas tekitab ebakõla lapsepõlve ilusatest nukkudest kõneleva tüdruku (Schmidt) välimus, mis oli niivõrd ülepakutud, et mina nägin laval drag queen’i ning ootasin terve stseeni seda kohta monoloogis, kus tuleb välja, et Barbie’dega mängimise aeg oli poisipõli. Mõistsin alles tagantjärgi, et ju siis taheti drag’ina mõjuva meigi ja riietusega luua inim-Barbie’t, mitte hüper-naist kehastavat mees-glamuuritari.

Kui lavastus algab korratuse vallapääsemisega, siis lõppeb see mõneti sarnaselt – nähtavale saab see, mis on justkui prahina vaiba alla peidetud. Kõik osakesed heljuvad üksikute tolmukübemetena õhus (või on liikumatult eri piltidena fotoalbumisse liimitud), ning ei puutu oma kurbuses kuidagi üksteisesse. Lohutu perspektiiv, ent eks ilu ja inetuse kategooriatega maadeldes oma pähe lõksu jääda olegi sünk. Ent siiski – “Kõik looduses on täiuslik, ka inimene, aga ta ise ei tea seda,” sõnab üks näidendi ehk elutargemaid tegelasi, vana pudelikorjaja (Pärn). Püüame temaga nõustuda – ja nõndaviisi lõksust välja murda.

Autor-lavastaja Piret Jaaks. Laval Henessi Schmidt, Katrin Pärn, Roland Laos või Siim Tõniste ja Helgur Rosenthal. Kunstnik Gabriela Liivamägi. Liikumisdramaturg Siim Tõniste. Helikunstnik Martin Rästa. Valguskunstnik Karl Marken. Lavastuse assistent Helen Kivi. Litereerija Birgit Malken. Produtsent Maarja Mänd. Esietendus 22. novembril 2019 Tartu Uues Teatris.

Fotod: Gabriela Liivamägi

Ma arvan, et kui “Rooside sõjas” oleks küsimus: “Nimeta maailmakuulus muusikal,” siis tuleks mängulaualt kindlasti välja “Hüljatud”. Tõesti, kas on keegi, kes ei ole sellest muusikalist kuulnud või seda näinud? Ma julgen kahelda, aga kui selline blogilugeja ikkagi leidub, siis õnneks on võimalik seda lavastust detsembris Vanemuises veel näha.

“Hüljatud” põhineb Victor Hugo romaanil, mis räägib inimlikkusest, empaatiavõimest, armastusest ja uute võimaluste andmisest. Tegevus leiab aset 19. sajandi Prantsusmaal, kus noored inimesed asuvad barrikaadidele võitlema lootuses, et vaeseid ja unustatuid ootab ees parem tulevik. See on südamlik, aga samas põnevust tekitav lugu, mille Vanemuises on lavastanud Samuel Harjanne Soomest.

Nagu sellistes suursugustes lavastuses ikka, siis on suuremates rollides erinevates etendustes erinevad näitlejad. Muide, mitmed neist on “Hüljatutes” samades või teistes rollides mänginud ka 2001. aastal, kui seda Tallinna Linnahallis lavastati. Nüüd, Vanemuise suures majas, mängis peaosa ehk Jean Valjean’i Mikk Saar. Ta on ise selle rolli kohta öelnud, et see on talle suureks väljakutseks. On näha, et tehtud on palju tööd ja kulunud hulk närvirakke, kuid võib öelda, et see töö on kandnud vilja ning Saar teeb “Hüljatutes” suurepärase ja väga usutava rolli. Mikk Saar pole ju ise mingi vanamees, aga see, kuidas tema karakter lavastuses muutub – üsna noorest mehest saab lõpuks vana ja väsinud härra – on hästi mängitud.

Lisaks peategelasele särasid sel korral laval eriti eredalt Tamar Nugis, kes kehastas inspektorit, ja Hannes Kaljujärv, kes oli kõrtsu peremees. Nad mõlemad olid negatiivsed tegelased. Nugis oli oma rollis väga väljapeetud ja tema vokaalsed võimed on kiiduväärt, tema hääles on palju värve. Kaljujärv sai aga mängida kohati päris koomilist pahalast ja tema esituses meeldis mulle kõige enam “Kõrtsuperemehe” number, mis oli väga ägedalt lavastatud. Lisaks neile oli laval veel palju andekaid näitlejaid, sealhulgas lapsi, kes laulsid nagu inglid, ja ooperikoori liikmeid, kes tulid lavale ja panid proovile oma näitlemisoskuse.

Lavakujundus ja dekoratsioonid väärivad selles lavastuses samuti tähelepanu. Dekoratsioone on palju ja neid liigutatakse pidevalt, et tekiks uus sündmuskoht, aga need suured muudatused toimuvad kui võluväel ja ma olin mitmel korral hämmastunud, kuidas nii suur lavapaigutuse muutus saab toimuda nõnda kiiresti ja märkamatult.

Muusikalid on ikka võimsad küll, eriti “Hüljatud”. Ma isiklikult muusikale väga sageli vaatamas ei käi, kuidagi on lihtsalt juhtunud, et draamatükid satuvad minu valikusse sagedamini. Siiski tuleb tõdeda, et pärast muusikali vaatamist tunned kohe, et käisid vaatamas tõelist vaatemängu. Kui laval annab endast maksimumi korraga pea 60 inimest, mängib Vanemuise Sümfooniaorkester ja laulab ooperikoor, siis ei ole võimalik külmaks jääda, vaid tuleb elada kaasa – südames tunda, et sa näed pealt midagi erakordselt võimsat.

Foto: Maris Savik