Rubriik: Arhitektuur

“See ongi näituse peamine eesmärk – olla kriitiliseks ja poleemiliseks tööriistaks ning diskussiooni algatamise vahendiks, mitte valmis uurimistulemuste esitlemise ja lõplike hinnangute andmise kohaks. Pakkuda teeotsi võimalikele edasistele uurimustele ja arutada selle üle, millistelt positsioonidelt arhitektuuri üle reflekteerimine lähtuda võiks.” Nii selgitab Eesti (autorile teadaolevalt) esimese feministliku arhitektuurinäituse kaastekst, mis on oma nime saanud Virginia Woolfi essee järgi.

“Oma tuba” pole mitte resoluutne valmisprodukt, vaid pigem kui fragmendid päevikust, ideed, mis on kohati teineteist toetavad, kohati teineteisele vastanduvad. Kollaaž erinevatest temaatikatest, mis seostuvad naiste ja arhitektuuri vahelise suhtega, nii naise kui arhitektuuri loojaga kui ka naise kui arhitektuuri “kasutajaga”.

Ülesehituselt on “Oma tuba” jagatud üheksaks erinevaks ruumiks, millest igaüks käsitleb erinevat küsimust mingi laiema teema raames. Nii erineb näitus oma lähenemiselt klassikalisest arhitektuurinäituse kaanonist – teema ei ole mitte ainult autorikeskne, vaid ka ruumi käsitletakse kui sotsiaalset ja esteetilist konstruktsiooni. Kui alguspunktis tutvustatakse vaatajale statistikat kohalike naisarhitektide kohta, siis edasi liigub näitus juba abstraktsemate ja laiemate mõisteteni. Näitus liigub eemale naisekesksest käsitlusest, hakates uurima ideid, mida feminism kui lähenemine on toonud arhitektuuri kui distsipliini – näiteks privaatsfääri väärtustamine, võrdõiguslik ruum, kodukujundamine, kollektiivsus.

Samal ajal, kui astuda kõrvale näituse kontseptsioonist ehk feminismist ja naisest arhitektuuris, võib näitust vaadelda ka kui alternatiivset arhitektuuriajalugu. Eksponeeritud teoste valik on rikkalik ja paljud neist on seni teenimatult vähe tähelepanu saanud, seda kas siis vähe(m)tuntud autori või seni varju jäänud temaatika tõttu. Näiteks olid huvitavad leiud Heili Volbergi projekteeritud Tallinna II Lastekodu aastast 1976, sisearhitektiks Aate-Heli Õun, või Maimu Kaarnaväli Narva mööblivarik, 1958-60.

Näitus on samal ajal ka manifest, mis sõdib modernismile omase ühe vaatepunktiga teose vastu. Ei ole üht ja ainsat tõde, mida vaatajale peale surutaks. Näitus sõltub eelkõige vaatajast, mitte autorist.

Näitus on samal ajal ka manifest, mis sõdib modernismile omase ühe vaatepunktiga teose vastu. Ei ole üht ja ainsat tõde, mida vaatajale peale surutaks. Näitus sõltub eelkõige vaatajast, mitte autorist. Esimeses ruumis pannakse vaataja silmitsi süngete lähiajalooliste faktidega naiste vähesest esindatusest arhitektuuristruktuurides ja -institutsioonides. Näituse viimane ruum aga tõdeb: “Ka Eesti arhitektuuri üldpilt kinnitab, et loomingulisi valikuid mõjutavad eelkõige ajastu esteetilised ja ühiskondlikud tõekspidamised ning sooline identiteet, kui sellel projektis mingi roll on, lisandub kaudselt – kuigi üksikutel juhtudel on sookeskne tõlgendus lisakihistusena võimalik.” Nii jätabki näitus vaataja otsustada, mis on naiste loodud arhitektuuri olemus ja kas sellist konstruktsiooni on üldse võimalik identifitseerida. Näituse tugevus seisneb oskuses läheneda temaatikale mitmest eri vaatenurgast korraga – pigem arutlema kutsuv kui hüpoteesi tõestav.

Omamoodi värskust lisab selle läbiva fragmenteerituse avaldumine ka näitusekujundusse. Kuigi osa ruume on lahendatud klassikalise arhitektuurinäituse kaanoni järgi, on vahele pikitud ka üllatusi, näiteks Laura Linsi ja Ronald Reemaa meediateemaline väljapanek või ruumieksperiment marginaalsuse ja professionalismi ainetel. Niisiis, kui näituse kontseptsioon räägib üheksast ruumist ja küsimusest, siis mõttelisel metatasandil lisandub veel kümnes: milline on feministlik arhitektuurinäitus ja milles väljendub tema eripära? Kas temaatikas? Struktuuris? Lähenemises? Mõtlemisainest “Oma toa” külastajal jätkub.

EV100 kunstibuss viis linnarahva vaatama Marko Mäetamme lahkumist (Karksi-)Nuiast.

Oleme harjunud, et kõik olulisemad ja peenemad üritused toimuvad ikka kas Tallinnas või siis Tartus, vahel ehk Pärnuski, aga ikka linnas. Maakohtades võib tavapäraselt vaadata kohaliku käsitööringi aastanäitust ning teinekord etendub kultuurimajas ka mõni komöödialavastus.

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul saab Voronja galerii hakkama ennekuulmatu asjaga – kes on enne kuulnud, et linnavurled aetakse bussi ja sõidutatakse põldude-metsade vahele kunsti nautima?!? Näitustesari „Lätted“ viib paikadesse, kuhu kunstinäitused ega ka neid nautiv publik tavaliselt ei jõua. Kunstnik Marko Mäetamme varase loomingu väljapanek ja garaažikontsert isamajas on selleks, et jätta Karksi-Nuiaga pidulikult hüvasti. Marko Mäetamme isa lahkus sellest ilmast eelmisel sügisel ning nüüd läheb Mäetammede endine kodu kohaliku omavalitsuse kätte.

EV100 kunstiprogrammi koordinaator Kadi Kesküla on organiseerinud tallinlastele bussisõidu, eribuss Karksi-Nuiasse väljub ka Tartust. Viljandi ja Karksi vahel on teeremont, kohale jõudmiseks läheb aega üle kolme tunni.

Nuias võtab meid vastu pärastlõunane päikesepaiste ning Marko Mäetamme isa garaažist kostvad veidrad ja pisut õõvastavad helid, mida võib ka muusikaks pidada. Väikese puumaja õu juba kihab linnasakstest – tartlased on kohal enne pealinna rahvast. Üritust on uudistama tulnud ka palju kohalikke elanikke, peamiselt memmed-taadid, hiljem täienevad karksinuiakate read ka noorema rahvaga. Mäetammede maja ette on sätitud laud, pakutakse sooja rabarberi-ingverijooki, pirukaid ja muud kodust kraami. Laual on ka pudel kellegi valmistatud kalvados.

Teeme Mäetammede majale mitu ringi peale – Marko Mäetamme kunst on oma koha leidnud kõigi tubade seintel ristpistes tikitud piltide ja muude koduste esemete kõrval, mis on seinu ilmselt juba aasta(kümne)id ehtinud. Selgub, et Marko Mäetamm on varases nooruses joonistanud palju koduseid stseene: ema ja vanaema telerit vaatamas või kodutöid tegemas, toas olevat mööblit, Nuia vaateid.

Veidike hiljem algab garaaži lävepakul Marko Mäetamme ja Raul Oreškini vestlus. Selle käigus saame teada, milline nägi Nuia välja nõukaajal, kuidas koduste vahenditega lutikaid tappa, miks Marko Mäetamme joonistustel vanaema alati kätt silma ees hoiab ning miks ta ikkagi trumme mängib. Saame ka teada, millised plaanid on kunstnikul edaspidiseks. Nende hulka kuulub sügisene suurem näitus Tallinna Kunstihoones, kus ta vaatab oma Kanadas elanud ja surnud vanaisa mälestusele tagasi lapsesilmadega. Näituse materjali käis ta kogumas ka Torontos.

Pärast vestlust astub üles Marko Mägi Trio koosseisus Marko Mäetamm, Kiwa ja juba üsna joobnud Marko Mägi. Otsustame muusika asemel looduse kasuks – teeme vahepeal väikese ringi Karksi ordulinnuse maalilistes varemetes, mõõdame silma järgi viltuse kirikutorni kallet, käime ära Katariina allikal ning tagasiteel kohtame juhuslikult kohalikku faunat – metskitsepaari.

Tagasi jõudnud, hakatakse otsi kokku tõmbama. Muusika on lõppenud, rahvas peesitab õhtupäikeses ja sööb-joob külapoest ostetud kraami. Peagi algab tagasisõit.

Marko Mäetamme näitus on avatud ka järgmisel päeval. Nagu hiljem kuulda, oli kohaliku elanikkonna hulgas selle vastu suur huvi. Kuigi Karksi-Nuia kandist on ka enne kuulsaid isikuid võrsunud (näiteks kirjanik August Kitzberg), siis Marko Mäetamm on hetkel kahtlemata kõige tuntum (endine) nuiakas.

„Lätete“ korraldaja Raul Oreškin Voronja galeriist kommenteerib, et EV100-ga seoses on plaan korraldada põnevaid näitusi ja kunstisündmusi 15 maakonnas. Näitustel eksponeerivad töid endale juba nime teinud kunstnikud, kes on nendest kohtadest pärit. Marko Mäetamme näitus oli järjekorras kolmas. Veebruaris külastati Jõgevamaal Kursi külas Peeter Alliku kodukohta ning märtsis käidi Põlvamaal. Mais sõidetakse Teet Suure koju Lääne-Virumaale. Tulemas on veel palju huvitavaid väljasõite. Jälgige sündmuste reklaami ning tulge kunstist osa saama!

Esimest korda KODA-st kuuldes meenus mulle Armin Kõomägi irooniline novell „Anonüümsed logistikud“. Selles loos on anonüümne logistik Martin ehitanud oma perele paarikümne ruutmeetrise elamu, kus pole ühtegi ülearust sentimeetrit. Ka Facebookis on juba aastaid ringlemas videod, kus pisi-pisikesel pinnal on olemas kõik eluks vajalik: mööbliesemed lükkuvad üksteise sisse, voodi surutakse päevaks lakke või vastu seina. Tundub kuidagi vaevaline. Ja mis siis, kui tahad ka päeval teha väikese uinaku? Ei muud, kui hakka aga jälle mööblit kokku voltima…

 Sammuke tulevikku

 Tänapäeva inimene mõtleb üha rohkem kokkuhoiule ja keskkonna säästmisele. Kas tulevikus, kui korterite hinnad samas tempos tõusevad ja energia veelgi kallineb, olemegi määratud elama kokkusurutult nagu mesilased tarus? Kui väikesel pinnal on üldse võimalik hakkama saada?

Eestlaste KODA on maailmas juba tähelepanu äratanud, saanud auhindu nii meil kui ka mujal. Elamispinda on seal umbes 26 m² – ühe toa jagu. Kuidas kõik eluks vajalik ning lisaks veel ka elanik(ud) sinna ära mahutada? Otsustame selle välja selgitada ning veeta öö Tallinna kesklinnas KODAstay majutuses.

Ukse digikood ja kõik juhised saadetakse e-mailile, pole vaja võtit ega uksekaarti (pole midagi ära kaotada!). Juba väljastpoolt näib majake sümpaatne – seinte betoon tundub käe all mõnusalt pehme ja inimsõbralik. Ka välisuks on betoonist. Oleme harjunud mõtlema betoonist kui massiivsest ja kalgist ainest, kuid KODA uus betoon on meeldiv ja õhuke tuleviku ehitusmaterjal, ühtlasi ka hooldusvaba, veekindel ja pikaealine, nagu loeme hiljem KODA reklaamvoldikust.

Kui palju õhku ja valgust!

 Sisse astudes on üllatav ruumi suurus ja avarus – väljastpoolt tundub KODA tõesti palju pisem! Ja kui palju valgust! Majakese esikülg on neljakordsest klaaspaketist, väike aknake on ka „magamistoas“ ja WC-s/duširuumis. KODA on päris ehtne maja – siin on olemas kõik eluks vajalik ning sealjuures on see ka mugav ja elegantne, ei jäta kokkusurutuse muljet ega tekita klaustrofoobiat, kõik mahub lahedalt ära. Majas pole samas ühtegi ülearust sentimeetrit, kõik on oskuslikult ära kasutatud: trepp viib teisele korrusele magamistuppa, mille all on kööginurk ja WC-vannituba. Trepi all ja köögi kohal on panipaigad. Seinad, lagi ja põrand on kaetud heledas toonis puitkattega, mis on käe- ja jalasõbralik, aga samas elegantne. Mitmel pool seintel olevatest juhtpaneelidest saab reguleerida valgustust, temperatuuri jm. Lõbustame end hea jupp aega erinevate lülitite funktsiooni väljaselgitamisega, eriti mitmekülgseid võimalusi pakub selleks valgustus. Hiljem loeme voldikust, et ventilatsioon, küte ja jahutus töötavad ühtse süsteemina, sellega hoitakse kokku suur hulk energiat, mis tuleb päikesepatareidest. KODA tugevuseks pididki olema asjad, mida palja silmaga ei näe: energiasäästlikkus, hea ja tervislik sisekliima, innovatiivsed vaakumisolatsioonipaneelid ja muud erilised tulevikuvärgid.

Kultuur ja ajalugu kõigest kiviviske kaugusel

Meie suurest aknast paistavad Tallinna keskaegsed kindlustornid ja Oleviste kirik. Vanalinna pääsemiseks tuleb ületada tiheda liiklusega magistraal. Arhitektuurimuuseum on mugavalt paarikümne meetri kaugusel. Pärast muuseumikülastust istume trammi ning käime ära Balti jaama turul (3 peatust) ja Telliskivi loomelinnakus. Tagasi tulles jalutame maja taga mere ääres, avastame kõrvalhoonest toreda väikese kohviku, sušikoha ja elegantse veinipoe.

Jalutamisest väsinud, veedame KODAs laisa õhtu veini ja sušiga, vaadates telerist YouTube’i lemmikloomavideoid. Öösel magada on ka mõnus, ei hakka palav ega külm, õhk on värske. Ainult iga kord, kui mõni sadamast tulev raskeveok majakesest möödub (KODAstay asub tiheda liiklusega tänava ääres), on tunda värinat. See on teatud mõttes isegi romantiline, justkui magaks keset linna telgis. Muidu tundub maja aga tõepoolest üsna helikindel. See on suur eelis näiteks pappseinaliste hotellidega võrreldes, kus koridorist kostab pidevat kohvrirataste kõrinat.

Maja seljas – nagu tigu

 Hotellina välja üüritavas majakeses on terve sein praktiliselt tühi, selle keskel uhkeldab ülisuur telekas. Arutame hommikukohvi kõrvale, et kui peaksime siin päriselt elama, saaks sinna ehitada maast laeni seinakappe ja riiuleid. Tuleb muidki mõtteid, kuidas oma asju siia paigutada. Kui üks KODA elamu peaks oma loojate sõnul mahutama 1–2 inimest ja lemmiklooma, siis antiikmööbel ja savikujude kollektsioon siia muidugi ei mahuks. Majas oleks ruumi ainult eluks vajalikule. Aga kui palju mõttetut kraami tänapäeva inimeste korterites leidub ning milline katartiline tunne võiks olla sellest kõigest vabaneda!

Kui koduaknast paistev vaade tüütuks muutub, sulle pakutakse tööd kusagil kaugemal või tuleb lihtsalt tahtmine natuke keskkonda vahetada, pakub innovatiivne KODA võimalust oma maja „selga võtta“ ja lihtsalt uude kohta kolida. Vundamenti pole, majakese ümberpaigutamiseks veoauto ja kraanaga kulub vaid mõni tund. Kuidas selline mõte teile meeldiks?

Piltide autor on Pia Tasa

Tallinna arhitektuuribiennaal saab taas kohe hoo sisse. Festivali pressijuht Triin Männik andis meile sellel puhul seitse soovitust, mida järgides kõik linnakodanikud biennaalist osa võivad saada.

Näitus ‘‘Arhitektide skitsid‘‘

12. septembril kell 18.00 avatakse salongis Moodne Valgustus Tallinna arhitektuuribiennaali TAB 2017 satelliitprogrammi kuuluv arhitektide skitside näitus, kus saab näha väikeseid visandeid, millest sünnivad suured hooned. Kui hoone saab valmis, visatakse sellised skitsid sageli minema kui oma aja ära elanud töövahendid, ometi on tegu oluliste vahepeatustega arhitekti töös. Tallinna arhitektuuribiennaalil õnnestus erinevatelt Eesti arhitektidelt nende käsitsi tehtud skitsid ja joonistused kokku koguda. Näitusele jõudis nii noorte kui vanemate arhitektide joonistusi.

Arhitektuurikoolidenäitus biokool

13. septembril kell 17.30 avatakse Balti jaama jalakäijate tunnelis Tallinna arhitektuuribienaali TAB 2017 rahvusvaheline arhitektuurikoolide ja -stuudiote näitus “bio.Kool”, kus on esindatud arhitektuurikõrgkoolid maailma eri paigust ning kus esitletakse uusimaid arhitektuuri ja linnaplaneerimisega seotud ideid. Kuidas üle maailma arhitektuuri õpetatakse? Tule ja vaata!

Gilles Retsini paviljon “Digitaalsed ehitusplokid”

14. septembril kell 19.00 avatakse Eesti Arhitektuurimuuseumi esisel haljasalal TABi installatsioonivõistluse võidutöö “Digitaalsed ehitusplokid”, mille autor on Londonis tegutsev põnev uue põlvkonna arhitekt Gilles Retsin. Retsini paviljon koosneb lihtsatest, ent koos äärmiselt mõjuvatest elementidest – hõlpsasti kokkupandavatest, ent jäikadest ja õõnsatest puitkastidest, millest saab erinevaid suuri struktuure kokku laduda pea sama kiiresti, kui lapsed ehitavad konstruktsioone Lego klotsidega.

TAB 2017 kuraatorinäitus “Antropotseeni saar”

14. septembril kell 19.00 avatakse Eesti Arhitektuurimuuseumis TABi peanäitus “Antropotseeni saar”, kus publiku ette seatakse kunstnike ja teadlaste visioonid Paljassaare poolsaare ümberkujundamisest erinevatel tasanditel – Läänemerest kuni rakutasandini. Paljassaare on paik, kus kohtuvad bioloogiline mitmekesisus ja intensiivne inimmõju. Poolsaare arendamist mõjutavad kaks konfliktset ideoloogiat: keskkonnakaitseline ideoloogia näeb ette selle piirkonna illusoorse looduslikkuse säilitamist, kommertsarenduse ideoloogia aga selle muundamist uueks looduslähedaseks linnakeskkonnaks. Mis võiks Paljassaarest edasi saada?

TAB Party Night Laine Klubis: Rune Lindbæk (Oslo)

15. septembril algusega kell 22.00 toimub Laine Klubis TAB Party Night, kus peaesinejana astub üles Rune Lindbæk, kes on viimastel aastatel olnud kohalikule peokülalisele tuntud nimi. Ta on ainulaadse, kosmilise dub disco / not disco käekirjaga DJ, kes pakib settidesse alati sisse üllatusi ja ettearvamatust. Lisaks astuvad üles Janek Murd, Ottimo & Bertil ning Jaagup Jalakas.

Arhitektide kirbuturg

16. septembril kell 10.00 toimub Telliskivi Loomelinnakus asuva Pudel Baari terrassil arhitektide kirbuturg. Disainerid ja arhitektid tuulutavad oma kappe ning panevad müüki joonistused, skitsid, raamatud, riided, aksessuaarid ja koduse kraami. Tule, osta, müü ja vaheta!

Orienteerumismäng / Paljassaare perepäev

17. septembril algusega kell 15.00 kutsuvad Arhitektuurikool ja Ruumiringlus noori avastama Paljassaare poolsaare eripalgelist keskkonda. Valminud on maastikumäng, mille esmane läbimäng toimub 17. septembril TAB-i Paljassaare perepäeval. Maastikumäng on orienteerumine vabas õhus ja see võtab aega 1,5–2 tundi. Liikuda võib jala või rattaga, üksi või väiksema grupiga.

Kord aastas, laupäevasel maiõhtul avavad muuseumid ja teised mäluasutused oma uksed tavapärasest hilisemal ajal ning tasuta, et tähistada üleeuroopalist Muuseumiööd. Meie valisime kultuur.info kalendris olevate sündmuskuulutuste seast välja 31, millest leiab infot üle 34 sündmuse kohta. Head avastamist ja elamusterohket Muuseumiööd!

Muuseumiöö “Öös on mänge” Eesti Maanteemuuseumis
Eesti Maanteemuuseum hakkab laupäeval kompama piire mängu ja tegelikkuse vahel. Ole valmis lustiga laetud kohtumisteks, kus muuseumist saab üheks õhtuks suur mänguväljak. Eesti muuseumid on laste ja noorte kultuuriaastast inspireerituna selle aasta muuseumiöö teemaks valinud “Öös on mänge”. Muuseumiöö külastajad saavad teada, milliseid mänge on Eestis läbi aegade mängitud, olgu need siis rahva-, spordi-, laua-, tagaajamis-, rolli- või keksumängud.

Mänguasjamuuseumi sünnipäevapidu “Öös on mänge ja päevas on mett”
Tartu Mänguasjamuuseumi 23. sünnipäev “Öös on mänge ja päevas on mett” saab olema õige magus ja muuseumikarudele meelepärane, sest juba kell 11.00 hommikul tuleb meile külla Eesti Mesinike Liit. Räägitakse meest, mesilastest ja apiteraapiast ning kaasa tuuakse läbipaistev mesitaru päris mesilastega. Kindlasti saab rääkimise kõrvale ka suu magusaks teha.

Kuldkalamagnetite töötuba ja Muuseumiöö programm “Mängides meistriks!” Kalamaja lastemuuseumis Miiamilla
Laupäeval toimuvad lisaks Muuseumiööle ka Kalamaja päevad.  Miiamilla kutsub lastega peresid meisterdama kuldkalakujulisi külmkapimagneteid ja kuulama Kuldkalakese muinasjuttu. Õhtul kl 18.00–22.00 aga ootab muuseum igas vanuses külastajaid osa võtma Muuseumiöö programmist “Mängides meistriks!”. Sissepääs on tasuta.

Muuseumiöö ERM-is
Muuseumiööd alustatakse ERM-is külastajatele mõeldud konverentsiga, kus tutvustatakse püsinäituste lugu ning langetatakse loor peatselt avatavalt rahvarõivanäituselt. Lisaks räägitakse haridusprogrammidest ja paljust muust huvitavast.

Aardejaht “Kilu kaudu kamani”
Muuseumiööl läheb Eesti Toidu Muuseumis lahti aardejaht “Kilu kaudu kamani”, kus tuleb otsida vihjeid, leida peidetud koostisosi ning lõpuks neist oma käega midagi maitsvat kokku panna. Osaleda võivad kõik sõltumata soost, vanusest ja ühiskondlikust positsioonist.

Muuseumiöö tasuta bussiring Saaremaal
Saaremaa Muuseum kutsub üheskoos külastama Saaremaa koolimaju ning osa saama nende põnevast ajaloost. Eelmisel aastal esmakordselt toimunud ja äärmiselt populaarseks osutunud Saaremaa Muuseumi tasuta bussiring toimub ka sel muuseumiööl.

Muuseumiöö Tartu ülikooli botaanikaaias
Tartu ülikooli botaanikaaia avamaa ja kasvuhooned on avatud kell 17–23. Sissepääs on kõigile tasuta. Vaadata saab näitust “Umbrohi taldrikul”, mis tutvustab meie looduslikke toidutaimi. Huvilised saavad osaleda ka näituseteemalisel viktoriinil.

Muuseumiöö Tapa raudteejaamas
Tapa raudteejaam koos oma võimsa veetorniga on vaieldamatult üks Eesti erilisemaid raudtee-ehitisi. Nende saatuse pärast on muretsetud aastaid, aga tänavu talvel töötasid Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse, arhitektuuri ja sisearhitektuuri ning Tallinna Tehnikaülikooli inseneri eriala tudengid välja neli erinevat, aga reaalselt teostatavat stsenaariumi, kuidas Tapa jaam uuesti tööle panna. Tudengid otsustasid oma töid nii kohalikele kui ka külalistele tutvustada just Muuseumiööl.

Muuseumiöö Eesti Vabaõhumuuseumis
Saab mängida uut mobiilirakendusel põhinevat seikluslikku ja harivat orienteerumismängu “Aita pruuti”. Kell 21.30 esinevad Kolu kõrtsis ehtsad setud – justkui museaalid, aga siiski täitsa päris.

Muuseumiöö Hiiumaa Muuseumis
Hiiumaa Muuseumi neljas filiaalis toimub sellel ööl meeldejääv ja huvitav programm, millest oodatakse osa saama kõiki suuri ja väikeseid mänguhimulisi muuseumisõpru.

Muuseumiöö loomaaias
Põnev muuseumiöö pakub külastajatele võimaluse valmistada ise nii loomaaia elanikele kui ka koduloomadele mänguasju. Esimesed sada külastajat saavad tasuta minna loomaaia seiklusrajale. Pärast seda räägib zooloog Aleksei Turovski mängudest loomariigis. Auditooriumis linastub dokumentaalfilm “Looduse tants”, mis pälvis Matsalu loodusfilmide festivalil 2007 grand prix‘.

Muuseumiöö 2017 “Öös on mänge” Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones
Suurgildi hoone on tasuta avatud kell 18.00–23.00. Suurgildi hoones mängitakse Muuseumiööl üheskoos üle 500 aasta taguseid mänge, nagu on kohane ühele keskaegsele majale.

Põnev ja mahukas muuseumiöö Kultuurikatlas
Kultuurikatla uste avamine toimub kell 18.00 teadusteatri Kvark etteastega “Kus mängu, seal ka teadust!”. Kvark mängib tule, valguse, heli, pilvede, tossu ja elektriga viisil, mida enamasti ei saa ega tohikski kodus järele proovida, välja arvatud selle aasta Muuseumiööl, kus ka publik eri vahendeid katsetada ning uurida saab.

Muuseumiöö Oskar Lutsu majamuuseumis
Kogu Muuseumiöö vältel ootavad maja teisel korrusel külastajaid põrandale joonistatud suur täringumäng ja Lutsu-teemaline memory mäng. Soovijatele tutvustatakse maja ja selle väljapanekuid.

Muuseumiöö KGB kongide muuseumis
Külastajatele on avatud hoone keldriosa, kus asusid poliitilistel põhjustel arreteeritute kambrid. Osa kongidest, kartserid ja keldri koridoriosa on taastatud nende endisel kujul. Teisi endisi vangikambreid täidab ekspositsioon, mis annab ülevaate II maailmasõjast, kommunistliku režiimi kuritegudest, Eesti sõjajärgsest vabadusvõitlusest ning eluolust kaugetes Siberi vangilaagrites.

Muuseumiöö Tartu Laulupeomuuseumis
Muuseumiööl on kõik huvilised oodatud külastama Tartu Laulupeomuuseumit. Sissepääs tasuta ning kavas on nii näituse avalöök, meisterdamine kui ka kontsert.

Muuseumiöö Tartu Linnamuuseumis
Kogu Muuseumiöö vältel saab osaleda otsimismängus, lastele on avatud meisterdamisnurk, uudistada saab uut ajutist näitust “Olev Prints ja Jaani kiriku kadunud värvid” ning nälga aitab peletada pop-up-kohvik.

Muuseumiöö Trüki- ja Paberimuuseumis
Trüki- ja Paberimuuseum kutsub Muuseumiööl oma sisemist last avastama. 20. mai õhtupoolikul saab mänge trükkida, voltida ja mängida. Kõikide tegevustega võib liituda endale sobival ajal, vajalik on registreerimine vaid ekskursioonidele.

Muuseumiöö lastekirjanduse keskuses
Raamatukogus saab mängida raamatu otsimise mängu. Teise korruse saalis saab mängida pildi vaatamise mängu. Kell 20.30 musitseerib rõdusaalis pianist ja improvisaator Farištamo Eller. Muusikaga on liidetud etteprogrammeeritud videoinstallatsioon, mis reageerib helide kõrgustele ja valjusele ning mängib muusikaga, lisades sellega mängulisust veelgi juurde. Pööningul saavad kõik huvilised mängida meisterdamise mängu ning avatud on ka märgikoda (1 euro märk).

ArhitektuurimuuseumiÖÖ
Eesti Arhitektuurimuuseum kutsub laupäeval kõiki huvilisi Muuseumiööle “Öös on mänge”. Rotermanni soolaladu on sellel päeval tasuta avatud kell 18.00–23.00. ArhitektuurimuuseumiÖÖs on kõigil mängimisest lugupidavatel inimestel võimalik end proovile panna. Muuseumis tegutseb ka kohvik ja avatud on näitused kõikidel korrustel.

Muuseumiöö Tartu Ülikooli loodusmuuseumis
Muuseumiööl tuuakse välja nii vanad head kui ka uued põnevad loodusmängud. Lastenurgas saab koeratüdruku Lotte rääkiva jutupliiatsi abil tundma õppida Eestimaa loodust, mängida Läänemere memoriini ja käpiknukkudega. Suuremad külastajad saavad kätt proovida ja ajusid ragistada loodusmuuseumi enda loodud lauamängus “Reis Läänemerel”. Mängus saab rännata mööda meie kodumerd, tundma õppida selle elanikke ja lahendada ülesandeid.

Muuseumiöö Pärnu Muuseumis ja Koidula Muuseumis
Pärnu Muuseumis on kavas on balletietendus Kersti Adamsoni Balletistuudiolt ning igal täistunnil läbib muuseumit kõikihaarav mängulaine. Samuti räägitakse liblikatest ning  osaleda saab ka giidituuril öises Pärnus. Koidula Muuseumis kuuleb noorte muusikute pillimängu ja osa saab võtta ka  otsimängust.

Muuseumiöö Eesti Panga Muuseumis
Selle aasta muuseumiööl saab Eesti Panga Muuseumis mängida rahateemadel. Öeldakse küll, et kogu elu on mäng, aga kas rahaga ikka tasub mängida? Seal igatahes mängitakse. Sel aastal möödub Eesti krooni sünnist 25 aastat ja sel puhul on hea meenutada nii Koidulat kui ka koidulat. Muuseumi ekspositsioonis on ellu ärganud vahakujud, kes aitavad sul värskendada mälu erinäitusel ja mälumängul. Paljastatakse ka suurimaid rahamänge ja -mängureid läbi ajaloo. Saab võistelda ja meisterdada.

Muuseumiöö Narva Muuseumis
Narva linnuses ja Kunstigaleriis saab  Muuseumiöö puhul tutvuda ajalooliste mängudega ning neis ka ise kaasa lüüa. Põhjaõues on avatud laste mänguala ja korraldatakse ringmänge. Esineb ansambel Aer ning kõhutäidet pakub muuseumirestoran Rondeel.

Rahvusarhiivi Muuseumiöö Tallinnas
Alates kella 18-st avaneb huvilistel igal täistunnil võimalus siseneda pooltunniks arhiivihoidlate salapärasesse labürinti. Teile tutvustatakse hoidlates varjul olevaid põnevaid säilikuid ja saate näha materjale, mis on ligi sajandivanused, kuid mille temaatika kõnetab ühiskonda tänapäevalgi.

Rahvusarhiivi Muuseumiöö Tartus
Külastajatel on võimalus Rahvusarhiivi vastvalminud maja Noorat avastada eriti mängulisel viisil, otsides ja skannides QR-koode. Iga kood avab nutiseadmes huvitava küsimuse, mille kallal nuputada. Soovijad võivad oma seikluse ka üles filmida ja seda pärast meiega jagada (#rahvusarhiiv). Seega nutiseade soovitatakse kohe heaga kaasa võtta.

Muuseumiöö Haapsalus
Kõigis muuseumides toimub auhinnaline otsimismäng “Kus viga näed laita, seal tule ja näita!”. Igast muuseumist tuleb leida üks ese, mida selle muuseumi ekspositsioonis tavaliselt näha ei saa, pildistada end selle esemega koos ja postitada muuseumide Facebooki lehtedele. Usinamatele mängijatele auhinnad! Täpsemad juhised muuseumides kohapeal.

Muuseumiöö Eesti Põllumajandusmuuseumis
Avatud on rukkiküün, muuseumi laut, peanäitustemaja ekspositsioon, sepikoda ja vanade nõukogudeaegsete põllumajandusmasinatega näituseväljak. Rukkiküüni​ juures on muuseumiöölistele maitsev kehakinnitus​. Lisaks on avatud turismiinfokeskus-kohvik.​

Muuseumiöö Uue Kunsti Muuseumis
Muuseum on avatud kell 9–23 ning nautida saab jääkideta disaini töötuba, ringkäiku ja palju muud. Töötoas antakse uus elu vanale rannasallile.

Muuseumiöö Jääaja Keskuses: jääajas on mänge!
Jääaja Keskusega saab selleaastasel muuseumiööl tutvuda läbi mitme mängu. Mööda maja saab otsida taga peitu pugenud veetilka – läbi mängu saab teada, kelles/milles vett leidub. Sel ööl avatakse esimest korda keskuses uus külastusmäng “Avasta läbi erinevate meelte”. Külastusmängu küsimustele vastuste leidmiseks ei piisa ainult nägemismeelest – vaja on võtta appi ka kompimismeel. Läbi mängu saavad nii suured kui ka väikesed külastajad teada palju põnevat meie looduse ja ümbritseva keskkonna kohta.

Muuseumiöö spordimuuseumis: öömälukas ja inimlauajalgpall!
Tõepoolest, sporti saab teha nii päeval kui ka öösel. Mõni väidab, et kõige paremad mõtted tulevad öösel.  Kella 18 ja 23 vahel on kõigile tasuta avatud Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi püsinäitus ning õhtu toob ka võimalusi mängida inimlauajalgpalli ja teha muid põnevaid trikke.

Eile õhtul avati Eesti Arhitektuurimuuseumis näitus „Ruumipüüdjad”, kus on väljanäitusele pandud arhitektuurifoto võistlusele esitatud töödest parimad.

Arhitektuurifotograafia kui üsna spetsiifilise fotožanri elavdamiseks ellu kutsutud võistlusele olid oodatud Eestis asuvaid ehitisi ja ruumiolukordi kujutavad kahest kuni neljast fotost koosnevad seeriad. Temaatiliselt jagunes võistlus kaheks: esimesse teemaplokki olid oodatud fotod, mis esitavad arhitektuuri objektiivselt ja portreteerivalt, teise pigem kunstipärased fotod, mis kannavad pildistaja subjektiivset vaadet. Näitusel annab iga autor ka väikese kirjaliku sissevaate oma fotoseeria tekkeloosse või objektivaliku tagamaadesse.

Rohkem infot näituse kohta leiab  kultuur.info kalendrist.

[Best_Wordpress_Gallery id=”22″ gal_title=”Ruumipüüdjad”]

4. juunil on kõik oodatud Kopli liinidele, kus toimub esimest ja viimast korda kandi senist olemust pühitsev Kopli liinide festival.

Festivali idee kasvas välja multimeediaseminaril toimunud mõtte- ning avastusretkedest, mille käigus Tallinna Ülikooli antropoloogia osakonna juhataja Carlo Cubero otsis koos magistritudengitega paika, millel oleks rohkem iseendast „kõneleda“ kui mõnel teisel paigal.

„Seminari eesmärgiks oli käsitleda tühjeneva ruumi problemaatikat ja ruumis peituvat potentsiaali. Kopli liinide vastuoluline elukäik ja lugude paljusus viis juba ise loomulikult festivali või karnevali ideeni. Maikuu algul saime kinnituse, et liinid lähevad peatsele lammutamisele, seega pidime kiirelt tegutsema, et luua kõigile huvilistele veel viimane võimalus ajaloolisi liine külastada. Samaaegselt peame tähtsaks uute arengute tutvustamist. Kopli liinid on kirju ja põneva ajalooga kant ja mida rohkem festivaliideega mängisime, seda enam lisandus organiseerijate hulka kõige erinevamaid Kopli liinide entusiaste,“ rääkis korraldustiimi liige Liis Serk.

Kohale tulevad ka endised elanikud

Praeguseks on korraldaja sõnul kontakt loodud päris paljude endiste elanikega ja sõna levib. Kogutakse ka fotomaterjali ja praeguseks on olemas juba näiteks südantliigutavad fotod 1950ndatel aastatel 4. liinil veedetud lapsepõlvest, mida tahetakse festivalil ka näidata.

„Mälestused siin elatud aegadest on helged ja ilusad. Kutsume kõiki liinide endisi elanikke kell 18 Sepa tn 4 endise supiköögi ette ühisele õhtusöögile,“ hüüdis Serk välja.

 Mõtestatud meelelahutus

Korraldaja sõnul on meelelahutuslik pool pigem ideelise poolega kaasnev, kuna festivaliüritustega on püütud siduda just endisi elanikke või lihtsalt Kopli liinidega lähedalt seotud inimesi.

Näiteks teeb Professorite külas ehk Kaluri, Ketta, Süsta ja Kopli tänavatel ekskurssiooni sealne kauaaegne elanik Teet Parve, kes avab ühtlasi ka näituse liinidel põlenud majadest. Fotograaf Sven Tupits, kes on juba aastaid Kopli liine pildistanud, avab festivalil pop-up-fotostuudio. Tasuta suppi jagab Liivi Reilson, kes tegi seda tööd aastaid Sepa tänava supiköögis. Lisaks on kohale kutsutud näiteks Tallinna peal tegutsevad tänavamuusikud, riideid müüb Kopli vintaaž ja esinevad Koplis treenivad OMAtsirkuse akrobaadid.

Kirssideks tordil on oodata veel liinide ekskurssiooni juba tuntud linnatundjalt Jaak Juskelt, mõttevahetusi avalikul mõttekojal ning melomaanid saavad väärt auhindade eest teadmised proovile panna muusikaviktoriinil. Lastegalerii eest lubas hoolitseda Kopli Kunstigümnaasium.

„Ka kõht ei tohiks kellelgi tühjaks jääda, kuna lisaks festivali järelpeol Trammi baaris Derevjaška pakutavatele spetsiaalselt festivali jaoks valmistatavatele beljašidele kostitatakse Sepa tänava supiköögis ka tasuta supiga ning toitlustajaid on rohkelt kohal ka teisi,“ rääkis Serk.

Sündmust korraldab TLÜ sotsiaal- ja kultuurantropoloogia osakond eesotsas osakonna juhi Carlo A. Cuberoga ning see viiakse läbi kohaliku asumiseltsi MTÜ Professorite Küla Selts ja loomemaja Signature House abiga.

EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna varjualune „Lugeja”. 

Ehkki traditsiooniliselt kerkivad arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna I kursuse lõputööna teostatud varjualused Põhja-Eestis Lahemaa rahvuspargis Pedaspea külas, on sel aastal teisiti. Varjualune „Lugeja” kuulub tänavu septembris toimunud arhitektuuri suurürituse TAB-i satelliitprogrammi ning inimtegevusest võrdlemisi eraldatud looduskeskkond on asendunud avaliku ruumiga, linna kergliikluse tuiksoone, Harju tänava äärde jääva haljasalaga. Varjualuse „Lugeja” idee autoriks on Liisa Peri ning projekti koostamise juures osalesid Ann Kristiin Entson, Keiti Lige ning Jarmo Vaik. „Lugeja” leidis kajastamist ka maailma enimkülastataval arhitektuurialasel internetilehel ArchDaily.

Varjualune on osa arhitektuuritudengite õpiprotsessist, mille üheks eesmärgiks on otsida innovaatilisi lahendusi taastuvate ja kestvate materjalide kasutamisel. See aspekt seob „Lugeja” TAB-i laiema kontseptsiooniga, mis vaatleb ja uurib tehnoloogiate arengute mõju ning seotust arhitektuuri ja linnaplaneerimise tuleviku perspektiividega. Utopistlik tulevik, mis justkui asetuks meist silmapiiri taha, ei ole teadupärast enam kaugel. 3D-prinditud majad ei kõla enam futuristliku luuluna, vaid paigutuvad tänasesse päeva. Varjualune „Lugeja”, olles innovaatiline oma vormi poolest, katsetab niisamuti puidumaterjali võimalikke piire arhitektuuris. Kuigi varjualuse ehitamist on juhendaja Jaan Tiideman nimetanud võimatuks missiooniks, tõestab vastvalminud varjualune vastupidist. Leidlike mõttekonstrukstsioonide ja tehniliste vahendite omavaheline oskuslik kombineerimine ei õigusta millegi võimatuks tituleerimist.

Varjualuse „Lugeja” funktsiooniks, nagu nimetusest võib tuletada, on pakkuda meile pelgupaika. Sinna võib pageda, et eemalduda hetkekski kaootilisest linnarütmist või et vabaneda muredest, mis saadava linnakogemuse kaudu teisenevad või ununevad sootuks. „Lugeja” on ka hea koht, kuhu sõbraga varjatumalt mõttevahetust pidama minna.

Oma vormilt meenutab „Lugeja” kuubikut või raamatut, kus justkui bioloogilise tegevuse järel oleks raamatulehtedesse uuristatud käigud, mis paljastuvad meile spiraalse vormina. Selline eksklusiivne vorm ei köida ainuüksi arhitektuuriteadlikuma publiku tähelepanu, vaid mõjutab nii mõnegi Vabaduse väljaku ja Raekoja platsi vahel liikuva inimese liikumismustrit. Oma erilise vormi tõttu laieneb ka varjualuse esialgse funktsiooni mastaap. Nii ei ole „Lugeja” ainuüksi koht, kus istuda ja linnavaateid nautida, vaid isegi suurema kaalu on omandanud selle meelelahutuslik külg. Tihtipeale võib „Lugeja” juures kohata palju väikelapsi, kes ehitist mänguväljaku atraktsioonina kasutavad. Entusiastlike laste mõjul saab nii mõnigi lapsevanem, kes harjumuspäraselt turnimist ega ronimist ei harrasta, käike läbides uue kogemuse ning tema argipäevane rutiin on murtud.

„Lugeja” funktsioonide laienev ja muutuv ring kõneleb selle kasutamisest avalikkuse poolt. Ühe avalikku ruumi paigutuva objekti peamiseks eesmärgiks on olla märgatud ning mõjutada meie tajumist ja liikumist linnakeskkonnas. Samuti on „Lugeja” muutunud funktsioon märgiline – kas „Lugeja” kasutamine laste mänguväljakuna kõneleb avalikkuse vajadusest Harju tänava mänguväljaku järele? Kuigi „Lugejas” on üha vähem võimalik üksi intiimselt varju leida, köidab see pilku ning suunab paljusid Vabaduse väljaku bussipeatusesse minevaid inimesi seal hetkeks peatuma või sinna sisse ronima.

Selleaastase TAB-i sümpoosionist jäi kõlama mõte, et arhitekt peaks oma loomingus mitte ainult arvestama kaasaegseid vajadusi, vaid ka ette nägema tulevasi funktsioone. Ka biennaali korralduses on põhiroll kahel kireva ajalooga hoonel: kui Kultuurikatlas asub TAB-Klubi, siis Siim Tuksami ja Sille Pihlaku kureeritud peanäitus toimub Arhitektuurimuuseumis. Selleaastane näituse teema on „Keha ehitus” ning eesmärk on „uurida ehitamise hübriidvorme”. Kujunduslikult huvitav lüke on ämblikulaadse puitstruktuuri püstitamine muuseumiesisele haljasalale. Struktuur töötab kui ühenduslüli linnaruumi ja muuseumisaali vahel, viidates oma orgaanilisuses ning vormi naturaalsuses nii näituse teemale „Keha ehitus” kui biennaali üldteemale „Isejuhtiv linn”. Puit kui materjal sobib endise soolalao jõulise kiviarhitektuuriga ja pakub külastajale sissejuhatust enne näitusesaali sisenemist.

Tuksam ja Pihlak on näituse fookuseks valinud mitte arhitektuuri kui tulemuse, vaid kui protsessi. Sellele vaatepunktile viitab ka näituse pealkiri, rõhutades üht kuraatorite keskset kontseptsiooni, arhitektuuri seost loodusega. See antiikaega tagasiulatuv idee on saanud lähtepunktiks uurimaks arhitektuuri muutuvat tähendust tänapäeva maailmas. Näitus ei uuri mitte ainult algset projekti kui arhitekti traditsioonilist pärusmaad, vaid rõhutab selle loomise ja teostuse lahutamatust. Demonstreerides muutuvaid nõudmisi ja ülesandeid, hõlmab esindatud autorite valik mitte ainult arhitektuuribüroosid, vaid üha enam koostööprojekte arhitektide ja muude elukutsete esindajate vahel.

Arhitektuurinäituste peamine probleem võrreldes teiste kunstiliikidega on teoste eksponeerimine näituseformaadis, lootes praktilistel põhjustel enamjaolt illustratsioonidele ja makettidele. City Form Lab, mida esindavad Raul Kalvo ja Andres Tafitšuk, on ainus, kes on suuremas mõõdus arhitektuurse vormi konstrueerinud näitusesaali. Teos „Võrgustruktuur” vaatleb autorite sõnul võimalusi, kuidas uuenduslike tehnoloogiatega püstitada kokkupandavaid struktuure võimalikult väheste kulutustega. Hoolimata tehnoloogilistest uuendustest planeerimisprotsessis viitab „Võrgustruktuuri” ehitus mesikärje vormidele; üldmulje sarnaneb origamile. Selle projekti puhul tuleks esile tõsta ka Raul Kalvo suurepärast ettekannet sümpoosionil, mis ei näidanud ainult algideed ja säravat tulemust, vaid ka tudengitest tööjõu „kaadritaguseid” pingutusi. Ka eksponaadi arhetüüpne sillakujuline vorm rõhutab veelgi selle toimimist ühendava lülina traditsiooniliste ja kaasaegsete paradigmade vahel.

Kui paljud projektid loodavad kohati isegi liigselt tehnoloogiale, siis üks põnevamaid näiteid eri valdkondade koostööst kaasaegses arhitektuuris on rühmituse nformations teos „Materialiseerunud informatsiooni eksperimentide atlas”. Kui tehnoloogia ja arhitektuuri hübriidnähtustele heidetakse sageli ette nende hingetust ning liigset monotoonsust, siis nformationsi eesmärk on seda muuta ning lisada, tsiteerides autoreid, „avatust, ebatäiuslikkust ja hägusust, sest loomeprotsessis ei arene ideed ja otsused ühtlaselt ega lineaarselt”. Näituse eksponaat on kui omalaadne sõnastik vormidest ja tekstuuridest, mis, taas loodusele viidates, meenutab oma kompleksses esteetikas talviseid jäälillemustreid.

Mõlemad kuraatorid on oma esseedes rõhutanud arhitektuuri naturaliseerimist, ideed, mis joonistub ka näituse ülesehituses selgelt välja. Arhitektuur kui orgaaniline protsess, paralleel isejuhtiva linna kui biennaali üldteemaga. Ometi tekib sealjuures küsimus: kui arhitektuur on võrreldav loodusega, mis on sel juhul arhitekti roll? Kas renessanslik Looja? Või üks agent keerukamas mehhanismis? Näitus käsitleb võimalikke lahendusi sellele probleemile omal moel, kindlat vastust andmata.

Tallinna arhitektuuribiennaali suursündmus, sümpoosion „Hüperlokaalne linn“, toimus Kultuurikatlas. Eesmärk ja korraldus olid suurejoonelised – mitte iga sümpoosion ei suuda kohale meelitada Eesti Vabariigi presidenti ega pälvida veebi vahendusel tuhandeid vaatajaid. Teema oli hästi valitud, puudutades korraga mitut ühiskonna valu-/huvipunkti.

Sümpoosion oli jagatud neljaks sessiooniks: „III/IV tööstusrevolutsioon“, „Mobiilsus“, „Andmed“ ja „Tootmine“. Kolm esimest moodustasid hüperlokaalse linna teemal omalaadse terviku, samas kui „Tootmine“ naasis biennaali lähtepunkti ehk arhitektuuri juurde ja uuris arhitekti rolli ja praktikat uute tehnoloogiliste võimaluste valguses. Kuraatorite lähenemine hüperlokaalse linna teemale oli pigem ettevaatlik: avasõnades kutsus biennaali kuraator Marten Kaevats üles mitte mõtlema uutest tehnoloogiavidinatest kui hõbekuulidest, mis lahendavad kõik probleemid.

Samal ajal oli sümpoosioni üldmulje deterministlik, kujutades hüperlokaalset linna kui paratamatust. Suurem osa esitlustest olid arhitektuuri- ja telekommunikatsioonivaldkonnast ning esindasid tehnoloogiast pigem optimistlikku käsitlust. Kolmes esimeses paneelis jagunesid esinejad mõtteliselt kolme kategooriasse:

1. ärivaldkonna ehk suurte telekommunikatsioonifirmade esindajad, kes käsitlesid uusi võimalusi kui kindlat tulevikku;
2. arhitektid, kes lähenesid teemale ettevaatliku optimismiga;
3. skeptikud, keda esindasid vanema põlvkonna arhitektid Steve Diskin ja Edward Suzuki ning Guardiani ajakirjanik Steven Poole.

Kuraatorid olid sessioone lõpetavad vestlusringid osavalt kokku pannud, hõlmates erinevaid vaatepunkte. Kuigi suurem osa esinejatest oli algselt positiivselt meelestatud, tõid arutelud sageli tabavalt välja tehnoloogia kitsaskohad. Välja joonistus alternatiivne vaade hüperlokaalsele linnale kui veidrale, ent vältimatule düstoopiale. Dr Aly Tawfiki Skype’i vahendusel esitatud ettekanne autonoomsest transpordist lähenes oma pragmaatilisel moel sci-fi’le – ka järgnenud diskussioonis tõi Toomas Haidak välja paralleeli dr Tawfiki visiooni ja animafilmi „Wall-E“ vahel, viidates tehnoloogiasõltuvusest tingitud abitusele kui kaasaegse maailma katkule. Ka jälgimisühiskonna temaatika, mis valitses eriti just „Andmete“ sessioonis, viitas orwellilikele düstoopiateooriatele.

Kui sümpoosioni avasõnades lubas kuraator Ivan Sergejev algatada laiema keskustelu ja vältida tavapärast „arhitektidelt arhitektidele“ lähenemist, siis esinejate valik jäi siiski pisut ühekülgseks ja peaaegu kasutamata jäeti võimalus kaasata humanitaarerialade esindajaid. Väga palju küsiti „Kuidas?“ ja väga vähe „Miks?“. Sümpoosionil tekkis küll palju huvitavaid mõttevahetusi, kuid enamate eluvaldkondade kaasamine oleks aidanud diskussiooni veelgi mitmekesistada. Kuigi sümpoosion aitas paremini ette kujutada võimalikku hüperlokaalset tulevikku ja selle probleeme, jäid pakutud lahendused napiks.

Tänapäeva maailm on ülimalt segmenteeritud. Spetsiifiliste erialade teke on loomulik protsess, mis algas juba renessansiajal, mil kogu maailma teadmised said haarata ning esimestesse entsüklopeediatesse kirja panna mitu väga andekat inimest. Paar sajandit hiljem ei mahu aga kogu maailma tarkus enam ühe inimese pähe või paari raamatusse. Aja jooksul on erinevad valdkonnad muutunud aina spetsiifilisemaks, paratamatult üksteisest distantseerudes. Seda on näha kõikjal maailmas, teadusasutustes ja ettevõtetes.

Kuigi tendents on pöördumatu, on sellele ka vastumürk. Tänapäeva maailm pole ainult segmenteeritum ning segasem kui kunagi varem, ta on ka keerulisem, teistmoodi väljakutsete ja probleemidega, mis ei kuulu ühegi individuaalse eriala pädevusse. Milline eriala suudab näiteks üksi lahendada ülemaailmse kliimasoojenemise probleemi või vaesuse vastu võidelda? Ei ole organisatsiooni ega asutust, mis suudaks sellega üksi tegeleda. Ainuke viis neile probleemidele läheneda on koostöö, et üheskoos midagi parandada või hoopis uut luua.

Sama lugu on ka ruumilise keskkonnaga – see on ka üks mitmetahulistest väljakutsetest, millest ei saa küll teha sama dramaatilist filmi kui paarist ülalmainitust teemast, kuid samas on ta ka palju lähedasem, sest on kohe praegu siinsamas kõigi me ümber.

Kuidas see valmis saab ning kes on süüdi, kui tulemus on läbikukkumine? Kas see on arhitekt, kes soovib kunsti teha ja muu teda ei huvita? Või hoopis insener, kes projekteerib ainult raudbetoonist, sest seda oskab ta kinnisilmi arvutada? Või arendaja, kelle ainus eesmärk on raha teenida? Arvan, et kui meie ruumiline keskkond läbi kukub, oleme selles süüdi kõik ühepalju just seepärast, et ei oska teha koostööd sellisel kujul, kus töötame ühe eesmärgi nimel üksteisega koos, mitte üksteisele vastu.

Võib küll vastu väita, et kogu see koostööparadigma on soovmõtlemine ning alati leidub keegi, kes selle asemel, et ausalt koos mängida, kaaperdab süsteemi ning lüpsab selle üksinda tühjaks. Olen nõus – ega sest lõplikult kunagi lahti ei saa, kuid seletatagu mulle siis viimase Arvamusfestivali edu, mis tõi kahe päeva jooksul kokku üle 10 000 inimese. Ühiskonnaülene ja isetekkeline programm pakkus teemasid seinast seina ja üllatas rekordarvu, 224 erineva ja inspireeriva aruteluga. Järelikult on meis kõigis tahe teada saada teiste vaatenurki, osaleda dialoogis ja anda oma panus kogukonna arengusse. Tõenäoliselt usume ikka veel dialoogi ja koostöö väärtusesse.

See toob meid ka käesoleva aasta arhitektuuribiennaali sümpoosioni juurde, mis on oma olemuselt valdkondadeülene. Meelega ei korralda me selle aasta sümpoosioni ainult arhitektidele, vaid ootame sinna ka insenere, teadlasi, arendajaid, omavalitsuse esindajaid. Kutsudes teisi, ei ürita meie, arhitektid, end teiste silmis kehtestada, näidates kui ägedad oleme (kuid kindlasti on tore, kui ürituse lõppedes nii arvatakse). Me ei ürita teha ka tehnoloogiateemalist täienduskursust „mahajäänud“ arhitektidele. Ruumilist keskkonda loome kõik koos: arhitektid, ehitajad, tellijad ning kasutajad. See, kuidas keskkond toimib, on meie ühine huvi ning ka ühine vastutus. Seepärast soovimegi alustada dialoogi ruumilise keskkonna tuleviku teemadel kõigi osapooltega, kes selle loomises kaasa löövad, kasutades tehnoloogiat kui prismat, mille kaudu saab vaadelda ühiskonna arengu ning ruumilise keskkonna omavahelist suhet.

Lõpetuseks tahaks öelda, et vaatamata sellele, et Eestis on kahjuks välja kujunenud suhtumine arhitektuuri kui eksklusiivsesse erialasse, mille esindajad on pigem ebakompetentsed kunstnikud kui erialaspetsialistid, arvan et sõnu „arhitektuur“ ja „arhitekt“ pole nii paljud teised valdkonnad niisama laenanud. Sõna „arhitekt“ tööotsinguportaali sisestades näeb, et suur hulk tööpakkumisi on hoopis nendele „arhitektidele“, kes toimetavad infotehnoloogia valdkonnas; asja „arhitektuur“ on selle asja ülesehitus ja toimivus, mitte välispinna värv. Seega tahan redefineerida arhitektuuri: arhitektuur ei ole kunst, vaid (uute) toimivate süsteemide loomine läbi loovuse.

Sellest uuest definitsioonist lähtudes loodan sümpoosioni kuraatorina, et tänavune arhitektuuribiennaal näitab „arhitektuuri“ uusi vorme ja koostöövõimalusi. Kõik on oodatud neid vorme ja võimalusi avastama Kultuurikatlasse 10. ja 11. septembril!

Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) sümpoosioni kuraator, arhitekt Ivan Sergejev