Rubriik: Ajalugu

1. mai – volbripäev, kevadpüha, töörahvapäev.
6. mai – sünniaastapäev: kirjandusteadlane Ülo Tonts 90
9. mai – kevadine nigulapäev. Euroopa päev. juubel: näitleja ja lavastaja Toomas Suuman 70
15. mai – Tallinna päev. Rahvusvaheline perepäev. Sünniaastapäev: lavastaja Vello Rummo 100
18. mai – rahvusvaheline muuseumipäev
21. mai. Juubel: kirjanik Ira Lember 95
24. mai. Slaavi kirjakeele ja kultuuripäev. Eesto Spordiselts Kalev 120
25. mai – urbanipäev
27. mai – Eduard Vilde Majamuuseum 75

Terve kuu:

Kalamaja muuseumi ja Kalamaja Põhikooli ühisnäitus “Minu ema(d)” kooli aial 

Kalamaja Põhikooli, Kalamaja muuseumi ja Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse koostööprojekt on tänutäheks kõikidele emadele ja vanaemadele.

Distantsõppel olnud 1.-9. klasside lapsed on oma emasid kujutades kasutanud väga eripalgelisi tehnikaid. Kalamaja muuseum lisab omalt poolt muuseumi loomise käigus meiega jagatud lugusid ja fotosid siinsetest tublidest emadest ja vanaemadest nelikümmend, viiskümmend, kuuskümmend ja seitsekümmend aastat tagasi. Tulemuseks on värviküllane väligalerii, mis jääb möödakäijaid rõõmustama kuni 18. juunini.

Millal: Kuni 18. juunini

Kus: Vabriku 6 maja ees

3. mai – 30. mai 

Eesti Kunstnike Liidu „Kevadnäitus 2021“ 

Seekordne Eesti Kunstnike Liidu Kevadnäitus naaseb juurte juurde: 2020/2021. aastal valminud kunsti eksponeeritakse kolmel näitusepinnal eri vaatenurga alt. Žürii valitud üldväljapaneku leiab Tallinna Kunstihoonest, näha saab ka kaht kureeritud satelliitnäitust Tallinna Linnagaleriis ja Kunstihoone galeriis.

Millal: 23. maini ja 30. maini

Kus: Vabaduse väljak 6 ja Harju 13

Pilet: Kunstihoone pilet 4-12 €

4. mai – 16. mai

“Reskriptitud EKKMi kogude külastus”

2021 aasta avaprojekti „Reskriptitud EKKMi kogude külastus“ raames muutub näitusemaja hoidlaks ning ringkäike EKKMi kunstikollektsiooni juhatab produktsiooniplatvorm RESKRIPT (Maarin Mürk ja Henri Hütt). Reskript on EKKMi kutsel viinud läbi kogude inventuuri, otsinud ladudest ja garaažidest välja nii teoseid kui säilmeid, kogunud kokku seotud legendid. Selle uurimistöö tagajärjeks on senise kogude jaotuse ümbertegemine, mitmete uute kogude algatamise ja tulevikku suunatud kogumispoliitika põhimõtete väljapakkumine. Ekskursioonidel avatakse külastajatele tsoonid, kuhu tavapäraselt ligi ei pääse, osalejatele usaldatakse infot, mida kuskil kirjas ei ole, tutvutakse teostega, millest paljusid ei ole publikule aastaid näidatud ning arutatakse koos, mida tähendab EKKMi mäng muuseumiks olemisega.

Millal: tuurid algavad 4. mail ning kestavad 16. maini.

Kus: Põhja pst. 35 / Rumbi 3, Tallinn, 10415

Pilet: https://fienta.com/et/s/reskript-ekkm

8.-20. mai

Linnulauluõhtud Tallinna Loomaaias

Rahvusvahelise rändlindude päevaga 8. mail avame loomaaias selle aasta linnulaulu õhtute sarja, mil kutsume huvilisi juba traditsiooniks saanud retkedele linnulaulu õppima. Linnuretked toimuvad 12. ja 13. ning 19. ja 20. mail algusega kell 19:00 algusega loomaaia keskkonnahariduskeskuses. Linnulauluõhtuid juhendab harrastusornitoloog hr Peep Veedla.

Retkedele pääsevad vaid eelregistreerunud külastajad loomaaia piletiga ja retke pikkuseks on kuni 2 tundi. Loomaaia kassad on avatud mõlemas väravas kuni kella 18. Retkele tulijatel on võimalik pilet osta enne retke algust ka läänevärava iseteeninduskassast kuni kella 19 (Ehitajate tee 150, ainult kaardimakse).

Kus: Paldiski mnt. 145 – põhjavärav

Millal: 12., 13., 19., 20. mail kell 19:00

Pilet: loomaaia piletiga, etteregistreermisel.

9. mai

Heade emade päev Miiamilla sisehoovis

Ema kaisutus on kõige soojem ja ema hääl on kõige ilusam. Aga kõige rohkem tahaks, et emadel oleks rohkem aega. Selleks võtame emadepäeval tempo maha ja leiame aega kallistusteks, hällilauludeks ja koos mängimiseks. Emadepäeva tegevused toimuvad kell 12.00–14.00 Lastemuuseumi õuealal.

Millal: 9. mai 12.00-14.00

Kus: Miiamilla lastemuuseum L. Koidula 12C

Pilet: tasuta

13.05.2021

Näituse „Janis Rozentāls. Elutants“ virtuaalne avamine Kumus

Kumu kunstimuuseumil on au avada koostöös Läti Rahvusliku Kunstimuuseumiga sündinud näitus, mis toob suveks Eesti publiku ette lätlaste ühe armastatuima klassiku Janis Rozentālsi (1866-1916) tippteosed.

Näituse avavad Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme, Läti Vabariigi suursaadik Eestis, T.E. Hr Raimonds Jansons, Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi direktor Māra Lāce, Kumu kunstimuuseumi direktor Kadi Polli ja näituse kuraator Aija Brasliņa. Muusikalised vahepealad kõlavad ansamblilt Unda Corda.

Kus: veebis

Millal: 13.05.2021 kell 18:00

Pilet: tasuta. Muuseumikülastus muuseumipiletiga.

12. mai

Teemaringkäik „Kadriorg fotograafi pilgu läbi“

“Kadirorg fotograafi pilgu läbi” on fotograafi ja operaatori Arvo Iho juhtimisel toimuv jalutuskäik, kus vanameister näitab Kadrioru kõige värvikamaid maju ja räägib lugusid nende tagahoovidest ja elanikest. Samuti tuleb juttu sellest, kuidas fotograaf on Kadriorgu oma fotosilmaga jäädvustanud. Jalutuskäik ongi osa Arvo Iho fotonäitusest “Muutuv vana Kadriorg”, mis on üleval lastemuuseumis Miiamilla.

Millal: eesti keeles 12. mai, 4. august, 8. september kell 17.00

Kus: Kogunemine Lastemuuseum Miiamilla ees (Koidula 21c)

Kestus: Ringkäigu kestus 60–90 min

Pilet: Ringkäigu hind ostes muuseumikassast: laps, tudeng, pensionär 5 €, täiskasvanu 8 €, pere 10 €

13. mai, 20. mai

Linnaretk “Kino peab saama! Filmitud Tallinnas”

Tallinna linnaruum on olnud läbi aja kümnete filmivõtete paigaks.  Esimest kord nähti kinoekraanil Tallinna vanalinna paiku 1913. aastal linastunud mängufilmis „Laenatud naene“.

Eesti keeles 13.05/ 20.05 kell 17.30 ja 20.05 kell 18.00 vene keeles aset leidval linnaretkel tutvumegi Tallinna vanalinnaga hoopis teistsugusest, filmiajaloo vaatepunktist.

Lisaks mitmete kuulsate Eesti filmide stseenidele on vanalinn inspireerinud filmitegijaid nõukogude ajast. Tallinn on mitmetes üleliidulistes filmides täitnud edukalt oma rolli kui fantaasiamaailm, keskaegne maailm ja piiritagune Lääne-maailm.

Huvi Tallinna kui võttepaiga vastu on säilinud tänapäevani. Hollywoodi kuulus režissöör Christopher Nolan võttis 2019. aasta suvel meie pealinnas üles stseene filmi „Tenet“ jaoks. 

Millal: eesti keeles: 13.05/ 20.05 kell 17.30

Kus: Retk algab Kiek in de Köki juurest, siis suundume Harjumäele ja edasi vanalinna.

Kestus: Orienteeruvalt 1,5 h.

Pilet: Täispilet: 12 €, Sooduspilet: 10 €, Perepilet: 20 € ( 2 täiskasvanut ja lapsed – kuni 4 last 18. eluaastani) Piletilevis

Orienteerumismäng “Tõved ja tohtrid vanas Tallinnas”

Orienteerumismäng vanalinnas pakub uusi teadmisi ja meeldivat liikumist kõigile. Loquizi mobiilirakendusega lihtsasti mängitavas orienteerumismängus tutvutakse ajalooliste paikadega, mis on seotud tervise ja hoolekande teemadega.

Kaardi abil vanalinnas orienteerudes tuleb mängu jooksul vastata erinevatele küsimustele, võimalus on kasutada ka õlekõrsi. Mängu käigus saab palju uut teavet meditsiiniga seotud ametite kohta.Sobib hästi ka 7. klassidele keskaja linnaelu teema kokkuvõtteks. Lõimitud on ajalugu ja inimeseõpetus. Mäng algab Taani kuninga aiast. Sobib kooligruppidele, peredele kui ka üksikmängijaile alates III kooliastmest Täpsema juhendi Loquizi mobiilirakenduses mängu avamiseks leiate muuseumi peaukselt.

Millal: Millal iganes; tasuta 15. mail.

Kestus: u. 90 minutit

Pilet: 3 €

15. ja 22. mai

Jalutuskäik linnaloomadega “Kus on lehm, kus lohe?”

Kiek in de Köki kindlustustemuuseum kutsub kõiki meeleolukatele jalutuskäikudele linna peale, et kõnelda, kuidas vanas Revalis ehk Tallinnas loomi peeti.   

Loomad elasid ja liikusid vanasti linnas vahetult inimeste kõrval, õuel ja isegi toas. Rääkimata muidugi nende jõudmisest söögilauale. Retkel räägime ka sellest, mis loomad ja miks olid kõige olulisemad ja milliste loomakujudega ja miks kaunistati kodude siseruume.

MÄRKAME JA MÄRGIME LINNARAJATISTEL  KUJUTATUD LOOMI JA LINDE.

Millal: eesti keeles 15. ja 22. mai kell 14:00

Kus: Algus Kiek in de Kök, Komandandi tee 2

Pilet:  6-9 €

21. maist

Näitus “Isolatsioonidialoogid” Jaani seegi galeriis

21. maist on publikule avatud 130 fotograafi koostöös sündinud näitus “Isolatsioonidialoogid” Jaani seegi galeriis, mis on ühtlasi uue kuue saanud Fotomuuseumi näitusekoht Tallinnas. Näitusega kaasneb samanimeline mahukas raamat. Sündmus käivitab Fotomuuseumi uue teema-aasta, mis seekord on pühendatud dokumentaalfotograafiale.

Kus: Rävala puiestee 2/Väike-Pääsukese 5

Millal: Alates 21. maist

30. mai

Laste rõõmusõõm 30. mail (lastekaitsepäev)

Laste rõõmusõõmu päeval 30. mail saame näha, kuidas õhku värviliseks maalida, kuidas on võimalik rõõmu kajastada läbi tantsu ja mängu ning mida põnevat on võimalik teha õhupallidega.

Nagu teada-tuntud juturaamatu tegelane karupoeg Puhh on öelnud: “Sa ei saa olla kurb, kui sul on õhupall,” siis soovime ka lastekaitsepäevaga tuua palju rõõmu. Seepärast kannab laste kõige tähtsam päev tänavu nime Laste rõõmusõõm. Jälgi Miiamilla facebooki.

Kus: Miiamilla muuseum, Koidula 12C

Millal: 30. mai alates kell 12:00

Kui Tallinna käsitööliste tsunftid on keskkoolist paljudele tuttav temaatika, on nende organisatsioonide igapäevaelu ja materiaalne kultuur siiski veel vähe käsitletud. Loomingu kõrval on vähe tähelepanu pööratud töökorraldusele. Niguliste muuseumis avatud näitus Tallinna käsitööliste rippsiltidest 17.–19. sajandil tutvustab paljuski tundmatut teemat Tallinna käsitööliste kultuuris. Nii näituse temaatika kui ka ülesehitus annavad põnevalt multidistsiplinaarse ülevaate valdkonnast ja ajastust, mida kahetsusväärselt sageli käsitletakse vaid läbi esteetikaprisma. Näituse kuraatorid on Tallinna Ülikooli vanemteadur Anu Mänd ning Niguliste muuseumi direktor Tarmo Saaret.

Kui hõbe materjalina seostub eelkõige dekoratiivsuse ja jõukusega, siis Mänd ja Saaret on suurepäraselt näidanud, et eelkõige olid rippsildid mõeldud visuaalse kommunikatsiooni vahenditena ja seetõttu kuuluvad tänapäevases mõttes mitte ainult käsitöö, vaid ka graafilise disaini valdkonda. Sildi peamine eesmärk oli edasi anda meistri käsitööala, nimi ning meistriks saamise aasta. Lisaks leiduvad sildil ka linnamärk ja sildi valmistanud kullassepa meistrimärk. Peamiselt on dekoratsioon keskendunud just ameti illustreerimisele. Kõige lihtsamad märgid kujutavad tüüpiliselt käsitöölise tööriistu, ent mõnel juhul on lähenemine allegoorilisem, näiteks metslane rätsepa sildil. Ent on ka teistlaadi, näiteks nimekeskset lähenemist – aastal 1796 valis rätsepmeister A. F. Vogel oma märki kaunistama linnu, täpsemalt hane.

Eraldi vitriinis on välja toodud ka ajatelg, mis demonstreerib stilistilisi arenguid antud kolme sajandi jooksul. Kui barokksildid paistavad veel silma oma keeruka ja lopsaka ornamendi poolest, siis 19. sajandi teise poole näited on peaaegu modernistlikud. Dekoori asemel on pearõhk info lihtsal ja kergesti hoomataval viisil edastamisel. Lisaks viitavad erinevad detailid arenevale globalismile ning kaasaegsete kasvavale huvile ajaloo ja võõraste kultuuride vastu – näiteks leiame püramiide ning keldi dekoori. Teksti roll info edastamisel kasvab, viidates üldise haridustaseme kasvule.

Kultuurilisest kontekstist illustreerib näitus hästi ka Eesti asukohta saksa kultuuriruumis. Siltidelt ei leia me viiteid Rootsi ega Vene impeeriumi mõjutustele; nii nimed kui stilistika on tugevalt saksapärased. Näituse keerukamatest objektidest, kolmest tervituspokaalist, on kaks toodud Saksamaalt. Kultuuriline mõju ja kaubandussuhted ei sõltu alati poliitilisest hetkeolukorrast, seda eriti varauusajal.

Kokkuvõttes suurepärane näitus, mis vaatab rippsiltide temaatikat mitme nurga alt, nii kultuurilisest, esteetilisest kui ka ajaloolisest perspektiivist. Näituse eripära on variatsioonid mitte ainult eksponeeritud siltide stilistikas, vaid ka teostuses. Nii mõnedki tööd mõjuvad kergelt kohmakalt ja peaaegu naiivselt, illustreerides nii suurepäraselt mitte ainult parimaid hetki antud valdkonnast, vaid käsitööliste eri ametite esindajate mitmekesisust.  Paari sõnaga peaks mainima ka Niguliste muuseumi püsiekspositsiooni: kuraatorid on suurepäraselt viidanud praegu Kumus asuvale Sittowi näitusele, lisades Sittowiga seotud esemetele ka pilkupüüdvad infokuubikud. Kes näitusel juba käinud, saab Nigulistest põnevat lisainfot, teistele töötab see ka näituse reklaamina.

On novembrikuu madala päikesega hommik, kui sõidame linna oma talust mere kaldalt. Maastik on graafiliseks muutunud, nagu väga tabavalt võrdles hilisõhtuses muusikasaates A. Noormets novembrikuiseid maastikke… Tõesti olin ka ise imestusega avastanud, et suvise, rohelusse uppuva metsa ja võsavahelise tee ääres on nii palju talusid ja majakesi, mida lehtede varjust ei ole suvel näha.

Valgus on madal ja paistab nagu prožektor laval. Saan linnas kokku sõbranna Viiviga ja lähme Vilde majja kohvikunäitusele. Kirjaniku kodu on säilitanud oma kodu näo veel nii palju aastaid hiljem, kui siin elas Vilde perekond. Ust avades tundsin nõrka kohvilõhna, mis segunes vana puitmaja lõhnaga. Nagisevat puutreppi mööda üles, ilusate akendega verandale ja astumegi “kohvikusse” – kujuteldavasse kohvikusse, mille traadist väänatud Viini toolid on kõnekas detail sellest kadunud maailmast, mida enam ei leia. Vähemalt Eestis on järel väga vähe ehtsa hinge ja tundega kohvikuid. Tahame ju nii hirmsasti “moodsad” olla. See näitus näitabki, kui palju kohvikuid oli ja kui sügav oli nende hing.
Kõik maalid seintel ja graafika räägib sellest kui kadunud maailmast, kus kübarates daamid ja valgete kraedega härrasmehed istusid vestlusringis, vaatasid aknast välja, lugesid tänaseid uudiseid kohvitassi ääres. Minu üks lemmik on Endel Kõksi “Kohvikus” (1942), millel triibulises pluusis daam kuulab mõtlikult härra juttu, taamal loeb mees ajalehte ja sumisev seltskond taustal oleks nagu klaverimängija ümber kogunenud. Kuulda on jutusuminat, tasside ja lusikate kõlksumist ning kauget nostalgilist klaverimängu. Minu jaoks on see pisike maal nagu elav pilt, mis äratab helid ja liikumise ja viib kaasa aastasse 1942. Käimas oli sõda, kuid ometi maalis Kõks sellise maali. See kinnitab mu mõtet, et kunst ei pea olema paaniliselt sotsiaalne ja ülepolitiseeritud, nagu meie ajal kipub olema.

Teine lemmikmaal on Andrus Johani pisike pilt ettekandjast punases kleidis. Samuti 1942. aastal maalitud. Ta on valge põlle ja tanuga või peapaelaga, ei teagi, kuidas täpselt öelda, sest neid asju ei ole ettekandjatel enam olemas. Ettekandjatel on nüüd tihti mustad põlled, kui üldse on põlled, tanudest rääkimata. Tänastest kohvikutest on selline ajavaim välja kolinud, nagu sellel näitusel võib näha Endel Kõksi, Varmo Pirgi, Viktor Jõgevere, Richart Kaljo, Eduard Wiiralti jt töödes. Ajavaim käib ajaga kaasas. Meie aeg on teistsugune kui 1940ndad nendes maalides, teistsugune ka 1960ndate, 1970ndate ja 1980ndate vaimust, mida nii täpselt kirjeldavad oma tekstides Viivi Luik, Jaak Jõerüüt, Doris Kareva jt. Legendaarne Pegasus oli nende noorte kirjanikuteel määravalt oluline paik. Siin saadi kokku, kuulati teiste ja esitati omi tekste, siin sündis meie 1960ndate kirjanike põlvkond. Pegasust aga pole enam. Ma ei tea, millises kohvikus kohtuvad tänased kunstnikud ja kirjanikud aastal 2017. Kas ainult Facebookis? Aga seal pole kohvilõhna, jutusuminat, tasside kõlksumist, vaadet aknast välja… Või ei vajatagi seda enam? Või ikkagi vajame seda endiselt, põlvkondade üleselt?

Igatahes otsustasime Viiviga, et vajame, ja seadsime sammud Kadrioru pargi veerel asuvasse kohvikusse. Tellisime prantsuse õunapirukaid, rohelist teed ja vaatasime raagus puid madala, kuldse päikese säras tiigi kaldal. Oleme ühel nõul, et see oli üks tore käik, põigata kadunud kohvikumaailma ja pärast istuda 2017. aasta kohvikus novembrikuu päikeselisel päeval, mõeldes neile kübarates daamidele ja mõtlikele härradele, kes loevad lehti, vaatavad vaadet aknast ja lõhnav kohviaroom jõuab meieni üle aegade.

Tänan sisuka näituse eest! Nii vajalik on meenutada, mis oli eile ja üleeile…
Ilusat kohvikusügist ja seda eriti Vilde majas Kadriorus!

Kirjutatud Sepamaa talus Pärnumaal 10. novembril 2017.

Kohvik on koht, kus ostetakse omale mõni tund üksindust, kus teised inimesed ja taustahelid ei loe, sest sinu üksindus oma mõtetega, oma raamatuga, oma internetiga on sinu oma. Kohvikuüksindus erineb muudest üksindustest, mida inimene omale luua suudab, kui häda käes ja kusagile tormava maailma rähklemine ruineerib. Kohvik on koht, kus kohtutakse kellegi teisega nii, nagu ei kusagil mujal, sest kohvik on korraga nii koht kui olek, nii koht kui nähtus, nii koht kui meeleolu. Kohvik on koht, kus juuakse kohvi ja muud, kus isegi süüakse midagi, aga see kõik on suhteliselt kõrvaline, välja arvatud kohvi lõhn, mis on olemuslik, mis kuulub kohviku juurde. Kohvik on koht, kus on kõrvalisi nurki ja seinaääri, nii et tunned end seal istudes nagu vanajumala selja taga. Kohvik on koht, mille akendest avanevad avarad taevavaated, pikantsed tagaõuevaated, klassikalised tänavavaated klassikaliselt edasi-tagasi sibavate võõraste inimestega. Kohvik on koht, kus kirjutatakse raamatuid, armastuskirju ja lahkumisavaldusi. Kohvik kuulub kultuuri juurde, vähemalt meie kultuuriruumis, ja selles mõttes on Eesti sarnane Kesk-Euroopaga.

Kõik need kunagi mõeldud mõtted ja tuntud tunded meenusid, kui vaatasin Tallinna Kirjanduskeskuse Eduard Vilde muuseumis äsja avatud näitust „Kohvist viidud. Kohvi(ku) jälg eesti kunstis ja kirjanduses”. Maalid, luuletused ja mõtisklused, kõik kohvikuteemal, täidavad kolme ruumi Kastellaani majas, aga see on vaimne täitumine, mis neis mateeria mõttes peaaegu tühjades tubades valitseb. Eestlaste luuletused, trükitud pikkadele poognatele, katavad mitut seina ja nende vastas teistel seintel vaatavad neid poognaid Eduard Viiralti, Endel Kõksi ja teiste kunstnike maalidel ja graafilistel lehtedel igaveseks jäädvustatud ammused kohvikukülastajad, kes nüüd enamasti juba mullaks või tuhaks on saanud, vaatavad, mida Artur Alliksaar, Doris Kareva, Viivi Luik, Toomas Hendrik Ilves ja paljud teised on kohvikust luuletuste vormis kirjutanud. Jah, ka THI, see oli mulle pikantne üllatus.

Teine üllatus oli ka. Ma polnud kunagi vaevunud mõtlema, millal tuli eesti keelde sõna „kohvik”. Näitusel selgus, et sada aastat tagasi, Siuru rühmast see tekkis. Sain sedagi teada, et ma olin maha maganud ka Toomas Haugi selleteemalise artikli aastast 2009.

Näituse tegijad ja korraldajad on teinud väga head tööd, mis ei löö massiga, vaid nad esitavad oma väljapaneku stiilselt ning kontsentreeritult.

Oleks banaalne kalambuuritseda, et selle näituse külastamine on nagu kohvikuskäik. Ei, see on näitus. Aga kohvik on kohvik on kohvik on kohvik, kui jälle üks kord Gertrude Steini kuulsat roosi-fraasi parafraseerida, sest mõni asi peab selles liiga asjalikuks kirjeldatavas maailmas jääma lõpuni kirjeldamata.

Siia sobiks nüüd hoopis katkend mu tänavu ilmunud raamatust „On nagu on”.

“Vormsi saarel on ainult üks trahter, ja seegi ainult suvel lahti, Krog nr 14. Pikad puust pingid-lauad selle ees suurte lehtpuude all tekitavad just sellise tunde, mis parimates kohvikutes, mis sest, et väsinud turistid kustutavad sealsamas nälga ja janu ning on ninapidi kaardis. Kui oled oma päevasel jalgrattaringil väljunud vaiksete metsade vahelt, kus vaid rästik üle tee lookleb ja kotkas madalalt üle pea libiseb, on hea jõuda pärast paarikümmet kilomeetrit trahteri juurde, istuda ja mitte põrnitseda nutitelefoni ekraani, nagu naaberlaua omad, vaid vaadata kaugusse. Avar väli teisel pool teed, mets taamal selle taga, puulatvade peale toetamas valged suvepilved, rohelisel väljal väike lennuk, nagu oleks Amelia Mary Earhart ajaaugust väljunud ja oma Lockheediga siia heinamaa maandumisrajale laskunud. Vana vahtrapuu kohiseb otse pea kohal, annab kuuma päikese eest varju ning pääsuke kihutab vidistades üle ettekandja pea, kui see toob meile me caffè latte tassid. Latte, pääsuke ja suvi üle selle kõige, see on nagu maailmakohvik, oled peidus põhjamaa väikesaarel, seitse koma neli miljardit inimest ei tea, kus sa oled ega saa sind mitte kuidagi kätte, aga oled samal ajal ka kogu maailmas, jood oma latte‘t, nagu miljonid parajasti sedasama teevad jumal teab kus.”

Ja lõpetuseks: ma ei imestaks, kui ükspäev ilmuks raamat peakirjaga „Kohvik Eesti kirjanduses”. Sel oleks lööki! Pool tööd on näituse autoritel ja muuseumil juba niikuinii tehtud!

Alates 17. oktoobrist 2017 on Kadriorus Eduard Vilde Muuseumi teise korruse saalides avatud erinäitus „Kohvist viidud. Kohvi(ku) jälg Eesti kunstis ja kirjanduses”.

Puutrepist üles kõndinud, ootas mind ees kolme saali peale ära jagatud mitmekülgne näitus, mis tutvustab kohvijoomise ajaloolisi arenguid Euroopas ja Eestis, kus viimane kujunes omal ajal linnakultuuri lahutamatuks osaks.

Esimesesse saali sisenedes avanes kohe hubane kohvikumiljöö, kus väikesed ümarad lauad olid kaetud valgete linikutega ja läbipaistva plastikkattega, millel kirjapildis Eesti kirjanike mõtted kohvikukeskkonnas kirjutamisest. Pruunid, seljatugedega toolid kuulusid eksponaatidena nende lauakeste juurde, võimendades meeleliselt vanamoodsat atmosfääri. Ukse kõrval kapil seisid tassid, lusikad ja kohviaparaat, millest soovijad saavad endale soojendavaks turgutuseks lasta värskelt röstitud orgaanilist kohvi. Ruumi teises nurgas rippus seinal ajaleht, mille esilehel oli lugu sellest, kuidas sõna „kohvik” 100 aastat tagasi kasutusele võeti. Niisiis, maitseelamuse ja vaimu arendamise praktilised võimalused käsikäes.

Keskmises saalis kaunistasid seinu kohvi- ja kohvikutemaatikaga seotud erinevas suuruses maalid. Akna kohal oli esindatud väljapanek Eesti autorite kohviainelisest lüürilisest loomingust värssides.

Kolmandas saalis olid seinu ilmestavatele maalidele täienduseks kirjalikud tekstid Eesti legendaarsetest kohvikutest Werner ja Pegasus. Nii nagu keskmises ruumis, seisid ka siin põrandapinnal omanäolised, traadist punutud, haprad toolitaolised kunstipärased moodustised, millel puudus istumiseks vajalik põhi. Läbi kõigi näitusesaalide kõlas ahvatlevas atmosfääris vaikne, rahulik, rõõmsameelne kohvikustiilis klaverimuusika, mida saatis maheda kõrvapaitusena seinas paiknenud kõlar.

Tore, kunstiliselt stiilne, maailmapilti avardav näitus kõneleb läbi väljapandud kirjaridade ka sellest, mida tähendas kohvikukeskkond vabaduse puudumise ajal vabadust ihkavatele tavakodanikele ja kirjanike kogukonnale Eestis ning kuidas on kohvikud läbi aegade olnud maailma kirjandusklassikutele inspiratsiooniallikas ja suurteoste sünnipaik.

Huvitav näitus mõnusas keskkonnas jääb külastajatele avatuks kuni 6. jaanuarini 2018.

Lisatud pilt: Endel Kõks „Kohvikus”, 1940, TKM

Lisainfo: Näitus „Kohvist viidud. Kohvi(ku) jälg Eesti kunstis ja kirjanduses”

Neljapäeval, 28. septembril 2017 toimus Paides suurejooneline kultuuriloopäev ja -konverents „Hermann Hesse 140 – Paide päritoluga maailmakuulus kirjamees“.

Paide on kuulsa saksa kirjaniku vanaisa kodulinn ja isa sünnilinn. Kuigi kirjanik Eestisse ei jõudnud, saatsid teda läbi elu isalt kuuldud imelised jutustused Eestimaast ja Paidest, mis ehitasid juba lapsepõlves tema hinges üles omaenda väikese Eesti. Neid mõtteid on ta oma loomingus väljendanud.

Kõnetav kultuuriprogramm pakkus osalistele mitmekülgset, harivat elamust nii siseruumides kui ka väliskeskkonnas.

Päeva peale jagatud mitmekihiline programm algas hommikul raekoja majas avakõnede ja näitusega „Kirjanik Hermann Hesse ja Paide“. Informatiivsed tekstid ja fotod rääkisid kirjaniku perekonna lugu ja tõid välja seosed Eestimaa südamega. Näitusega tutvumist raekoja teise korruse kaunis saalis saatis pianist valgel klaveril mõnusate meloodiatega. Järgnesid tervituskõned ja päevakava tutvustus. Sõna võtsid omavalitsusjuhid ja kultuuritöötajad. Publiku hulgas viibis ka Hesse loomingu uurijaid Saksamaalt. Avakõnedest jäid kõlama mõtted, et ise Eestit mittekülastanud Hermann Hesse kätles oma esivanemate kodumaa atmosfääriga läbi kuuldud ja mällusööbinud lugude. Üleüldse olevat Eestimaa süda nagu üks imedemaa, mis seotud mõjukate kultuuri suurkujudega nii Eesti kui maailma mastaabis.

Raekoja saalist liikus sõbralik vaimustunud rahvamass tänavale, kus esitati ülevaade Hessede elust Paide linnas, perekonna traditsioonidest, põhimõtetest ja eluviisidest. Käest kätte liikusid vanad fotod perekonnaliikmetest. Pikemalt peatuti kirjaniku maakonnaarstist vanaisal Carl Hermann Hessel ja tema teenetel paiksele elule, kes on aktiivse, väärika kodanikuna jäänud linna ajalugu ilmestama.

Edasi mindi kirikusse, kus kirjaniku vanaisa ja isa Johannes Hesse mõlemad omal ajal teenistusi läbi viisid. Vaimulikena aitasid nad luua orbudekodu, mille juurde tekkis ka eestikeelne kool. Rõõmsameelne vanaisa Carl Hermann Hesse algatas ka kirikukoori ja aitas pärast kiriku põlengut selle taastamiseks kõrgematelt poliitilistelt instantsidelt raha taotleda.

Pühakoja seinte vahelt viis tee edasi Reopalu kalmistule, kuhu on maetud nii eestlasi kui baltisakslasi. Siin, kõrgete kohisevate puude all asub Hesse perekonna rahula, kus puhkavad legendaarne Paide kreisiarst doktor Hesse ja tema pereliikmed. Kõnest hauaplatsi juures sai teada, kuidas Carl Hermann Hesse käinud tihti kalmistul istumas ja jumaldanud eriliselt sealt tagasikõndimist linna poole. Ka meie grupi liikumine viis meid tagasi linna, kultuurimajja, kus kohvipausi järel algas konverents ettekannete ja jooksvate küsimustega.

Kuna konverentsi esimene pool kujunes kakskeelseks, oli tehniliste vahenditega tagatud kahepoolne tõlge. Avakõnede hulgas ütles paar tunnustavat lauset Paide kultuurielu arengute kohta kultuuriminister Indrek Saar, kes jättis õhku lootuse Paides kord ka midagi Hesse põhjal lavastatut vaadata. Sealjuures kutsus ta üles mõtlema helgelt ja unistama suurelt.

Algasid ettekanded kirju lillemerega kaunistatud laval, kus tunnistati, et kuigi kirjanik pole kirjutanud eraldi elulugu, on tema looming samas üsna autobiograafiline. Linnulennul vaadeldi kirjamehe kujunemislugu alates lapseeast, tema sisemaailma avanemist, jõudmist poeetilise eneseotsinguni ning eneseteostust koolides, praktikumides ja ametites. Peatuti esimestel kirjatöödel, reisidel, kirjeldati pere loomist ja kodu rajamist, aiatöid ja kirjaniku kiindumust erilisse kirsipuusse, samuti tema Idamaade lummust, meditatsioone ja loomingulist kriisi. Tsiteeriti Hermann Hesset tema enda mõtetega, et ta olevat pigem otsija – nomaad, mitte paikne talupoeg. Tutvustustest ilmnesid huvitavad faktid, et kirjanik pühendas oma kolmele abikaasale igaühele oma muinasjutu ja et lisaks kirjutamisele ta ka maalis. Rõhutati Hermann Hesse kui 20. sajandi ühe kultusautori erilist tunnetuslikku seost muusikaga, mis oli nagu tema hingeline kodumaa.

Pärast lõunapausi kultuurimaja kohvikus jätkus konverents veel kahe ettekandega, milles vaagiti Hermann Hesse mõju eesti kirjanike loomingule. Nimeliselt mainiti ära Karl Ristikivi, Betti Alver, Paul Viiding ja Ene Mihkelson. Teema ilmestamiseks loeti nende eesti autorite tekstidest ette kohad, kus on mainitud Hesset. Eraldi teemana puudutati klassiku unustusse vajumist ja taasavastamist, millest viimane toimus tänu ameeriklastele Vietnami sõja aegu ja kuidas mõõna järel tema looming uuesti ausse tõusis.

Viimases ettekandes võeti vaatluse alla, kuidas Baltimaade ajakirjandus suhtus Hermann Hesse loomingusse. Kirjandusloolased üldiselt ei pidavat teda baltisaksa kirjanikuks. Nimetati peamised baltisaksa väljaanded, mis Hermann Hesse varasema loomingu ajal ilmusid, ning kuidas nendes autorit oli kiidetud ja kritiseeritud.

Konverentsile pani piduliku punkti meditatiivne tantsuetendus „Siddhartha“, mis on valminud klassiku enda samanimelise teose ainetel.
Nii möödusid kuldsed kultuuriloolised tunnid, mis olid pühendatud Paide taustaga maailmakodanikule, kes on kirjutanud kirjandusloo kullafondi sellised pärlid nagu „Stepihunt“, „Siddhartha“ ja „Klaaspärlimäng“.

Siinkohal lõpetaksin konverentsi kajastamise väikese omapoolse mõtisklusega.
Vanas eas kirjutatud jutustuses „Puud“ filosofeerib Hermann Hesse:
„Puud on minu meelest ikka kõige veenvamad jutlustajad…“
„Puu kõneleb: minus on varjul tuum, säde, mõte, ma olen osa igavesest elust. Minu ülesanne on luua ainukordset, et selle kaudu kehastada ja näidata igavest…“
„Puudel on pikad mõtted, pikaldased ja rahulikud, nagu neil on meist pikem eluigagi…“
Nende klassiku sõnade põhjal võtaksin kokku tema enda olemuse. Pisikese Paidega seotud suure maailmakirjaniku meeliköitvad mõttekäigud, mis sisaldavad kustumatu sädemena ürgset tuuma, elavad veenvalt läbi aegade igavesti, pakkudes vaimutoitu ka eestimaalastele – väikerahvale, kes jääb surematu jutlustaja perekonnalooga alatiseks seotuks.

Foto: Paide Kultuurikeskus

Sel aastal on 20. august pühapäev, seega anname sel korral soovitusi terve nädalavahetuse tarvis. Sündmusi on nii pidupäeva kui ka muul puhul toimumas rohkelt ja sobiva meelelahutuse või meeldetuletuse olnust leiavad endale kindlasti kõik.

Vaba rahva laul

19.08.
Intsikurmu lauluväljak

Taas on kavas suur pidulik ühislaulmine. Repertuaaris on kokku 37 laulu tuhandepealise ühendkoori ja tuntud solistide esituses. On ka laule koos koori ja solistiga. Vahvaid rahvatantse esitavad tuntud Põlva rahvatantsurühm Põlva Päntajalad.

Ajaloopäev ja rohelaat
20.08.
Eesti Vabaõhumuuseum

Kavas on tähistada taasiseseisvumist põlluharijarahvale omaselt aiapäevaga. Tähelepanu all on koduaianduse ajalugu, traditsioonilised aiataimed ja nende kohalikud sordid. Laadalt leiab aeda uusi istikuid ja lauale kodumaiseid aiasaadusi.

Naised köögis. Uue plaadi esitluskontserdid
17.08.
Ammende Villa

Viljandist alguse saanud ansambel Naised Köögis armastab köögilaua taga kokku saada, maailma asju arutada ja uusi laule teha. Nende laulud valmivad enamasti ühisloominguna ning lähtuvad nelja naise erinevast elukogemusest ja tunnetusest. Nüüd on neil valmis saanud uus plaat.

Linnafestival UIT 17′: “Beetareaalsus”
17.–19.08.
Vanemuise tänav 64

Pealtvaatajaid võetakse vastu kui häid sõpru, keda on pikisilmi oodatud, ja jäetakse siis omal initsiatiivil pidu kogema. “Beetareaalsuse” publik ei ole pelgalt passiivne vaatleja, vaid muundub etenduse käigus etendajatega võrdväärseks kaasloojaks. Tegemist on radikaalse kaasatusega, sest kord sisenenuna ei ole võimalik oma kohalolu eitada. Vastupidi, see on võimalus pühitseda iseenda fundamentaalsust – ihulist olemist.

Emajõe festival 2017
17.–20.08.
Tartu

Emajõgi väärib oma festivali – tulla kord aastas kokku ja täiel rinnal nautida jõe võlusid. Vaadata aluseid kulgemas jõeparaadil, näidata, et kalarikas jõgi võib kalameest üllatada latikahiiglasega ka linnasüdames, ja veenduda, et Emajões sünnib ujuda, laulda ja tantsida nii kallastel kui ka sellel seilavatel alustel.

Uued helid Toomemäel
09.06.2017–31.01.2018.
Tartu Ülikooli muuseumi peamaja

Tegemist on kunstnik Hendrik Kaljujärve poolt toomkiriku tornidesse loodud heliinstallatsiooniga, mis täidab kunagise vana Liivimaa võimsaima katedraali vahetu ümbruse uuesti kirikukellade kajaga.

Kirjandusfestival “Eesti kirjanik 2017”
18.–19.08.
Liivi Muuseum

Nagu juba tavaks saanud, kohtuvad augustikuus Liivi Muuseumis kirjanik, lugeja ning uus eesti kirjandus. Tänavu lastakse end intrigeerida teemal, kas elusolemise mõte seisneb geenide edasiandmises, loominguga üle aja ulatumises, keele ja kultuuri säilitamises või veel milleski muus. Vaatluse all on teemassepuutuvad teosed, piilutakse autorite sahtlisse ja võetakse vabalt.

Filmilindifestival 2017: ULM
19.–20.08.
Vanatehnika varjupaik

Kino Sõprus ja Tartu Elektriteater korraldavad Järva-Jaanis filmilindifestivali, millega avaldatakse austust aegumatule kinokunstile. Filmilindifestivali programmi keskmes on unenäolised filmid ja seisundimuusika viljelejad. Festival, millega avaldatakse austust aegumatule kinokunstile, toimub Järva-Jaani Kinomuuseumis ning Vanatehnika varjupaigas – vanade busside, trammide ja trollide keskel. Festivali iseloomulik osa on kinoklassikaks saanud filmide näitamine 35-millimeetristelt lintidelt, projektoripõrina saatel, õdusas õhkkonnas.

Küüslaugufestival
19.08.
Kuremaa

Laadal müüakse eestimaist käsitööd ja toitu. Kindlasti ei puudu erinevates variatsioonides küüslauguteemaline kaup. Samuti saadab päeva tihe kultuuriprogramm ning õpitoad. Tegemist peaks jaguma nii väiksele kui suurele, nii emale kui isale, nii vanaemale kui vanaisale. Tädide ja onude kohta pole nii täpselt öeldud, aga ju on neil ka lõbus.

Kontsert “Peegeldusi Eestimaast”
19.08./20.08.
Tõrva Kirik-Kammersaal / Treski küün

Kammerkoor Head Ööd, Vend alustab oma 10. hooaega eesti rahvamuusikast inspireeritud kontsertidega Lõuna-Eestis. Kontsertidel kõlavad valdavalt regilaulude ja vaimulike rahvaviiside seaded Eesti koorimuusika heliloojate sulest. Esitusele tulevad Kunileiu, Kreegi ja Saare teosed, samuti on kavas kummardus Veljo Tormisele: kõlab valik kuueosalisest tsüklist “Unustatud rahvad”, mida peetakse Tormise kooriloomingu üheks tippteoseks. Mõlemal päeval esitatakse ka Pärt Uusbergi tsüklit “Lapsepõlves lauldud laulud”.

Vaba riigi perepäev
20.08.
Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe loss

Perepäeval on Maarjamäe lossi õuel EV100 elamustuur “Laste Vabariik”, mis pakub mängulusti ja avastamisrõõmu nii väikestele kui suurtele. Laste Vabariigi ainulaadsel autolaval etendub Kätlin Vainola näidend “Kõige parem kingitus”, labürint-mängualal saab Eestit mängulisel moel eri nurkade alt tundma õppida. “Laste Vabariigi” töötubades innustavad lapsi tegutsema Eesti Ajaloomuuseum, Eesti Tervishoiumuuseum, Tallinna Linnamuuseum, Jääaja Keskus jt.

Pika Hermanni ekskursioonid
20.08.
Kuberneri aed

Taasiseseisvumispäeval on Pika Hermanni torn huvilistele avatud kella 11–17. Torni pääseb Kuberneri aiast.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 26. aastapäeva tähistamine Tartus
20.08.
Kalevipoja ausamba juures

20. augustil kell 11 oodatakse tartlasi, linna külalisi ja kodanikuühendusi Emajõe äärde Tartu Vabadussõja mälestussamba Kalevipoeg juurde, et üheskoos tähistada Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 26. aastapäeva. Lisaks sõnavõttudele saab nautida koori- ja puhkpillimuusikat. Esinevad Tartu Noortekoor ja Puhkpilliorkester Tartu, dirigeerivad Markus Leppoja ja Margus Kasemaa.

Taasiseseisvumispäeva kontsert
20.08.
20. augusti väljak Harjumäel

20. augusti väljakul esinevad pühapäeval  Kaitseväe orkester Peeter Saani juhatusel, solistid on säravad Nele-Liis Vaiksoo ja Rolf Roosalu. Kavas on Eesti muusika ning kontsert on tasuta.

Eesti muld ja Eesti Ruja
20.08.
Tallinna Lauluväljak

Üle pikkade aastate astuvad taas koos lavale Ruja originaalkoosseisu liikmed ja Eesti muusika legendid Jaanus Nõgisto ning Rein Rannap. Ühel õhtul kohtuvad laulukaare all Eesti parimad pillimehed ning andekaimad lauljad, et tuua publikuni võimas ja kaasahaarav kontsertsõu, mis ei jäta külmaks mitte kedagi. Esitusele tulevad kõik Eesti rokiklassikasse kuuluvad Ruja suurimad hitid, mille sõnu teavad peast nii noored kui ka vanad.

Kumu kõrgetest aatriumiakendest sissepiiluv hommikupäike loob näitusesaalidesse südasuvisele avastusretkele suunduvale kunstisõbrale tõeliselt sooja ja hubase atmosfääri. Heitnud alustuseks pilgu kohe siinsamas kõrval asuvasse suurde saali arhitekt Jüri Okase (s 1950) hiidinstalatsioonile, mille sisemuses ootavad vaatajat tema mõne aastakümne eest valminud kontseptuaalse kunsti valdkonda kuuluvad põnevad teosed ja nende jäädvustused fotodel ning filmilindil, viib kaldtrepp kolmandale korrusele, juba Kumu esimestest päevadest avatud Eesti kunsti varamu püsiväljapaneku juurde.

Tundmatute ja vähetuntud baltisaksa kunstnike töödest pisut eemal köidab silma mahavaatava vana naise portree, kõrvuti niisamasuguse auväärses eas vana mehe näopildiga – need lihtsad, hingestatud ilmega taluinimesed Viljandimaalt Lubjassaarest on esimese eesti soost akadeemilise kunstnikuharidusega maalikunstniku Johann Köleri (1826–1899) vanemad. „Ema portree“ (1863) viib mõtted paarisaja aasta tagusesse aega, üheksalapselise talupere argipäeva, kus seitsmendana sündinud pojast, hilisemast Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemikust, sirgus meie väikese rahva üks suurkujudest, kelle elu keerdkäikudest ja maailmanägemusest saame aimu eelkõige lõuendile jäädvustatud meisterlike pintslitõmmete kaudu.

Kõrvalsaali värviliste tubade seintelt vaatavad vastu laulupeosuvele kohaselt eriilmelised rahvusliku muusikaloo arengut kajastavad fotod, valguskastid ja maalid – näitus „Värvide dirigendid. Muusika ja modernsus Eesti kunstis“, mille avastamist saadavad helilindilt vaikselt kostuvad meeleolukad muusikakatked regivärsist viiulikontserdini. Peatume hetkeks musta tiibklaveri taustal seisva kauni ja väärika daami, Eesti ühe esimese laulustaari Aino Tamme (1864–1945) elusuuruses suursuguse portree ees. Läinud sajandivahetusel sellistes suurlinnades nagu Pariis, London ja Moskva publiku ette astunud lauljatari tõi omal moel muusikuteele noorusaja õnnetu armastus – jõuka talu perepoja vanemad tõrjusid seisusevahe tõttu noorte ühise elu loomise plaanid, mis andis tõuke laulmise kaudu end leida ja avada. Edaspidisel teel muusikamaailma avarustesse mängis olulist osa tutvumine ning hilisem sõprus helilooja ja dirigendi Miina Härmaga, ühendajaks mõlema suur huvi rahvamuusika vastu. Saavutatud edule vaatamata polnud sõja lõppedes kaitstud keegi ja tuntud artisti juurest suurt saaki otsima läinud kontvõõraste „külaskäiguga“ jõudis ehmatava lõpuni paljudele muusikaelamusi ja laulutarkusi jaganud vana daami teguderohke elu. Lõuendil on küpses eas lauludiiva igavikustatud mahedatesse toonidesse riietunult, kaunis kreemikas pitsist õlarätik üll. Kogu luksuslikku komplekti, mis kaunistaks igat tänastki lavatähte, täiendavad metalse läikega pidulikud kingad. Kui vana on siin Aino Tamm? Teades, et maali autor, eesti-ungari päritolu kunstnik, batalist Maximillian Maksolly (1884–1968) lahkus Eestist aastal 1929 Prahasse ja veetis elu viimased aastakümned Brasiilias, on lauljatar maalimise ajaks jõudnud tõenäoliselt kuldsetesse kuuekümnendatesse, kui ta töötas lisaks kontserttegevusele ka Tallinna Konservatooriumis lauluõppejõuna.

Korrus kõrgemal viib tutvumine nõukogude kunsti „kuldajaga“ mõtted hoopis teisele lainele. Uus olustik ja eelpoolkirjeldatust sootuks erinev naisetüüp vaatavad vastu 1953. aastast pärit Rudolf Pangsepa poliitplakatilt „Lüpsjad-karjatalitajad, suurendage iga piimalehma toodangut!“, kus reipa ja isikupäratu naeratuse taha on tegelikkuses peidetud paljude inimeste sügavad kannatused. Just sellises agitõhkkonnas veetis lapsepõlve skulptor Anu Põder (1947–2013), kelle sügavalt isikliku ja dramaatilise alatooniga töödes, mis võtavad enda alla suure osa 5. korruse kaasaegse kunsti galeriist, tuleb esile tõsiasi, et mured ja eluraskused võivad tabada igaüht, sõltumata unistuste nimel tehtud suurest tööst. Tavapärasest skulptorinägemusest küllaltki erinevas võtmes ülesastuv kunstnik, kelle skulptuuride jaoks tavapäratutest materjalidest loodud teosed avavad naiseks olemise traagilisema poole, mille puhul polegi enam oluline, millise riigikorra ajal elatakse, on oma taiesed valmistanud pehmetest tekstiilidest, plastist, seebist ja puudetailidest – ühesõnaga kõigest sellest, mis on koduses miljöös kergesti kättesaadav. Enne Kumu ülakorrusele minekut aga veel üks vaade nn nõukogudeaegsele naise portreele.

 Lepo Mikko (1911–1978) kuulus viimasesse Pallase lõpetajate lendu 1939. aastal. Võrreldes tema samal perioodil rahulikus impressionistlikus meeleolus loodud töid maaliga „Ootamine“ (1967) kerkib üles küsimus, keda või mida oodatakse. Lihtsate vastuste kõrvale võiksid sobida ka suuremat üldistust omavad mõttekäigud, kui meenutame, et järgmisel, 1968. aastal toimus „Praha kevad“ – unistus „inimnäolisest sotsialismist“ oli saanud tõsise tagasilöögi. Neil aastail õppis Anu Põder Tartu Kunstikoolis. Hiljem, Tallinna Riiklikus Kunstiinstituudis studeerimise perioodil (1970–1976) oli samas õppejõud ka Lepo Mikko, kellest oli vahepeal kujunenud nn karmi stiili esindaja.

Anu Põder püüdis olla oma töödes poliitikast eemalseisev kogu elu, nii ühe kui teise riigikorra ajal. Kuivõrd see tal õnnestus, jääb tänase vaataja otsustada. Lihtsad materjalid, üldinimlikud ning pea igat naist vähemal või suuremal määral puudutavad teemad: lähedus ja hoolimine, samas nende puudumine ja vajadus üksi eluraskustega toime tulla. Peagi pärast kunstikõrgkooli lõpetamist kolme väikese tütrega „ellujäämiskunsti“ õppima sattunud skulptor ja pedagoog on jätnud mõtlemisaineks terve rea huvitavaid töid, milledest tooksin esile tekstiilist skulptuuri „Kompositsioon rippuvate kätega“ (1992) ning erinevatest tumedatest kangastest valmistatud taiesed „Pikk kott“ (1994) ja „Vana valgus“ (1995). Viimane kujutab endast kogu suveks talumaja katusele, korstnajala külge kinnitatult ilmastikuolude vormida jäetud taluvillasest kleiti, kus näeme ülaosas pleekimata riidel käe kujutist – sümboolse hoolimise märki. Teema „Elu nagu üks pikk reis“ võtab kokku paar aastat pärast ülikooli lõppu valminud kipsskulptuur „Reisija“ (1978), mis visuaalselt Anu Põdra hilisema loominguga ei haaku, küll aga sobib hästi tolleaegse täiskasvanud naise n-ö minimonumendiks: ta istub ja ootab staatilises asendis, ooterežiimil, haridus ja ettevalmistus eluks väikesesse kotti kokku pakitud. Mis saab edasi? Vastuseid meie nüüdseks osaliselt juba teame …

Kord aastas, laupäevasel maiõhtul avavad muuseumid ja teised mäluasutused oma uksed tavapärasest hilisemal ajal ning tasuta, et tähistada üleeuroopalist Muuseumiööd. Meie valisime kultuur.info kalendris olevate sündmuskuulutuste seast välja 31, millest leiab infot üle 34 sündmuse kohta. Head avastamist ja elamusterohket Muuseumiööd!

Muuseumiöö “Öös on mänge” Eesti Maanteemuuseumis
Eesti Maanteemuuseum hakkab laupäeval kompama piire mängu ja tegelikkuse vahel. Ole valmis lustiga laetud kohtumisteks, kus muuseumist saab üheks õhtuks suur mänguväljak. Eesti muuseumid on laste ja noorte kultuuriaastast inspireerituna selle aasta muuseumiöö teemaks valinud “Öös on mänge”. Muuseumiöö külastajad saavad teada, milliseid mänge on Eestis läbi aegade mängitud, olgu need siis rahva-, spordi-, laua-, tagaajamis-, rolli- või keksumängud.

Mänguasjamuuseumi sünnipäevapidu “Öös on mänge ja päevas on mett”
Tartu Mänguasjamuuseumi 23. sünnipäev “Öös on mänge ja päevas on mett” saab olema õige magus ja muuseumikarudele meelepärane, sest juba kell 11.00 hommikul tuleb meile külla Eesti Mesinike Liit. Räägitakse meest, mesilastest ja apiteraapiast ning kaasa tuuakse läbipaistev mesitaru päris mesilastega. Kindlasti saab rääkimise kõrvale ka suu magusaks teha.

Kuldkalamagnetite töötuba ja Muuseumiöö programm “Mängides meistriks!” Kalamaja lastemuuseumis Miiamilla
Laupäeval toimuvad lisaks Muuseumiööle ka Kalamaja päevad.  Miiamilla kutsub lastega peresid meisterdama kuldkalakujulisi külmkapimagneteid ja kuulama Kuldkalakese muinasjuttu. Õhtul kl 18.00–22.00 aga ootab muuseum igas vanuses külastajaid osa võtma Muuseumiöö programmist “Mängides meistriks!”. Sissepääs on tasuta.

Muuseumiöö ERM-is
Muuseumiööd alustatakse ERM-is külastajatele mõeldud konverentsiga, kus tutvustatakse püsinäituste lugu ning langetatakse loor peatselt avatavalt rahvarõivanäituselt. Lisaks räägitakse haridusprogrammidest ja paljust muust huvitavast.

Aardejaht “Kilu kaudu kamani”
Muuseumiööl läheb Eesti Toidu Muuseumis lahti aardejaht “Kilu kaudu kamani”, kus tuleb otsida vihjeid, leida peidetud koostisosi ning lõpuks neist oma käega midagi maitsvat kokku panna. Osaleda võivad kõik sõltumata soost, vanusest ja ühiskondlikust positsioonist.

Muuseumiöö tasuta bussiring Saaremaal
Saaremaa Muuseum kutsub üheskoos külastama Saaremaa koolimaju ning osa saama nende põnevast ajaloost. Eelmisel aastal esmakordselt toimunud ja äärmiselt populaarseks osutunud Saaremaa Muuseumi tasuta bussiring toimub ka sel muuseumiööl.

Muuseumiöö Tartu ülikooli botaanikaaias
Tartu ülikooli botaanikaaia avamaa ja kasvuhooned on avatud kell 17–23. Sissepääs on kõigile tasuta. Vaadata saab näitust “Umbrohi taldrikul”, mis tutvustab meie looduslikke toidutaimi. Huvilised saavad osaleda ka näituseteemalisel viktoriinil.

Muuseumiöö Tapa raudteejaamas
Tapa raudteejaam koos oma võimsa veetorniga on vaieldamatult üks Eesti erilisemaid raudtee-ehitisi. Nende saatuse pärast on muretsetud aastaid, aga tänavu talvel töötasid Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse, arhitektuuri ja sisearhitektuuri ning Tallinna Tehnikaülikooli inseneri eriala tudengid välja neli erinevat, aga reaalselt teostatavat stsenaariumi, kuidas Tapa jaam uuesti tööle panna. Tudengid otsustasid oma töid nii kohalikele kui ka külalistele tutvustada just Muuseumiööl.

Muuseumiöö Eesti Vabaõhumuuseumis
Saab mängida uut mobiilirakendusel põhinevat seikluslikku ja harivat orienteerumismängu “Aita pruuti”. Kell 21.30 esinevad Kolu kõrtsis ehtsad setud – justkui museaalid, aga siiski täitsa päris.

Muuseumiöö Hiiumaa Muuseumis
Hiiumaa Muuseumi neljas filiaalis toimub sellel ööl meeldejääv ja huvitav programm, millest oodatakse osa saama kõiki suuri ja väikeseid mänguhimulisi muuseumisõpru.

Muuseumiöö loomaaias
Põnev muuseumiöö pakub külastajatele võimaluse valmistada ise nii loomaaia elanikele kui ka koduloomadele mänguasju. Esimesed sada külastajat saavad tasuta minna loomaaia seiklusrajale. Pärast seda räägib zooloog Aleksei Turovski mängudest loomariigis. Auditooriumis linastub dokumentaalfilm “Looduse tants”, mis pälvis Matsalu loodusfilmide festivalil 2007 grand prix‘.

Muuseumiöö 2017 “Öös on mänge” Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones
Suurgildi hoone on tasuta avatud kell 18.00–23.00. Suurgildi hoones mängitakse Muuseumiööl üheskoos üle 500 aasta taguseid mänge, nagu on kohane ühele keskaegsele majale.

Põnev ja mahukas muuseumiöö Kultuurikatlas
Kultuurikatla uste avamine toimub kell 18.00 teadusteatri Kvark etteastega “Kus mängu, seal ka teadust!”. Kvark mängib tule, valguse, heli, pilvede, tossu ja elektriga viisil, mida enamasti ei saa ega tohikski kodus järele proovida, välja arvatud selle aasta Muuseumiööl, kus ka publik eri vahendeid katsetada ning uurida saab.

Muuseumiöö Oskar Lutsu majamuuseumis
Kogu Muuseumiöö vältel ootavad maja teisel korrusel külastajaid põrandale joonistatud suur täringumäng ja Lutsu-teemaline memory mäng. Soovijatele tutvustatakse maja ja selle väljapanekuid.

Muuseumiöö KGB kongide muuseumis
Külastajatele on avatud hoone keldriosa, kus asusid poliitilistel põhjustel arreteeritute kambrid. Osa kongidest, kartserid ja keldri koridoriosa on taastatud nende endisel kujul. Teisi endisi vangikambreid täidab ekspositsioon, mis annab ülevaate II maailmasõjast, kommunistliku režiimi kuritegudest, Eesti sõjajärgsest vabadusvõitlusest ning eluolust kaugetes Siberi vangilaagrites.

Muuseumiöö Tartu Laulupeomuuseumis
Muuseumiööl on kõik huvilised oodatud külastama Tartu Laulupeomuuseumit. Sissepääs tasuta ning kavas on nii näituse avalöök, meisterdamine kui ka kontsert.

Muuseumiöö Tartu Linnamuuseumis
Kogu Muuseumiöö vältel saab osaleda otsimismängus, lastele on avatud meisterdamisnurk, uudistada saab uut ajutist näitust “Olev Prints ja Jaani kiriku kadunud värvid” ning nälga aitab peletada pop-up-kohvik.

Muuseumiöö Trüki- ja Paberimuuseumis
Trüki- ja Paberimuuseum kutsub Muuseumiööl oma sisemist last avastama. 20. mai õhtupoolikul saab mänge trükkida, voltida ja mängida. Kõikide tegevustega võib liituda endale sobival ajal, vajalik on registreerimine vaid ekskursioonidele.

Muuseumiöö lastekirjanduse keskuses
Raamatukogus saab mängida raamatu otsimise mängu. Teise korruse saalis saab mängida pildi vaatamise mängu. Kell 20.30 musitseerib rõdusaalis pianist ja improvisaator Farištamo Eller. Muusikaga on liidetud etteprogrammeeritud videoinstallatsioon, mis reageerib helide kõrgustele ja valjusele ning mängib muusikaga, lisades sellega mängulisust veelgi juurde. Pööningul saavad kõik huvilised mängida meisterdamise mängu ning avatud on ka märgikoda (1 euro märk).

ArhitektuurimuuseumiÖÖ
Eesti Arhitektuurimuuseum kutsub laupäeval kõiki huvilisi Muuseumiööle “Öös on mänge”. Rotermanni soolaladu on sellel päeval tasuta avatud kell 18.00–23.00. ArhitektuurimuuseumiÖÖs on kõigil mängimisest lugupidavatel inimestel võimalik end proovile panna. Muuseumis tegutseb ka kohvik ja avatud on näitused kõikidel korrustel.

Muuseumiöö Tartu Ülikooli loodusmuuseumis
Muuseumiööl tuuakse välja nii vanad head kui ka uued põnevad loodusmängud. Lastenurgas saab koeratüdruku Lotte rääkiva jutupliiatsi abil tundma õppida Eestimaa loodust, mängida Läänemere memoriini ja käpiknukkudega. Suuremad külastajad saavad kätt proovida ja ajusid ragistada loodusmuuseumi enda loodud lauamängus “Reis Läänemerel”. Mängus saab rännata mööda meie kodumerd, tundma õppida selle elanikke ja lahendada ülesandeid.

Muuseumiöö Pärnu Muuseumis ja Koidula Muuseumis
Pärnu Muuseumis on kavas on balletietendus Kersti Adamsoni Balletistuudiolt ning igal täistunnil läbib muuseumit kõikihaarav mängulaine. Samuti räägitakse liblikatest ning  osaleda saab ka giidituuril öises Pärnus. Koidula Muuseumis kuuleb noorte muusikute pillimängu ja osa saab võtta ka  otsimängust.

Muuseumiöö Eesti Panga Muuseumis
Selle aasta muuseumiööl saab Eesti Panga Muuseumis mängida rahateemadel. Öeldakse küll, et kogu elu on mäng, aga kas rahaga ikka tasub mängida? Seal igatahes mängitakse. Sel aastal möödub Eesti krooni sünnist 25 aastat ja sel puhul on hea meenutada nii Koidulat kui ka koidulat. Muuseumi ekspositsioonis on ellu ärganud vahakujud, kes aitavad sul värskendada mälu erinäitusel ja mälumängul. Paljastatakse ka suurimaid rahamänge ja -mängureid läbi ajaloo. Saab võistelda ja meisterdada.

Muuseumiöö Narva Muuseumis
Narva linnuses ja Kunstigaleriis saab  Muuseumiöö puhul tutvuda ajalooliste mängudega ning neis ka ise kaasa lüüa. Põhjaõues on avatud laste mänguala ja korraldatakse ringmänge. Esineb ansambel Aer ning kõhutäidet pakub muuseumirestoran Rondeel.

Rahvusarhiivi Muuseumiöö Tallinnas
Alates kella 18-st avaneb huvilistel igal täistunnil võimalus siseneda pooltunniks arhiivihoidlate salapärasesse labürinti. Teile tutvustatakse hoidlates varjul olevaid põnevaid säilikuid ja saate näha materjale, mis on ligi sajandivanused, kuid mille temaatika kõnetab ühiskonda tänapäevalgi.

Rahvusarhiivi Muuseumiöö Tartus
Külastajatel on võimalus Rahvusarhiivi vastvalminud maja Noorat avastada eriti mängulisel viisil, otsides ja skannides QR-koode. Iga kood avab nutiseadmes huvitava küsimuse, mille kallal nuputada. Soovijad võivad oma seikluse ka üles filmida ja seda pärast meiega jagada (#rahvusarhiiv). Seega nutiseade soovitatakse kohe heaga kaasa võtta.

Muuseumiöö Haapsalus
Kõigis muuseumides toimub auhinnaline otsimismäng “Kus viga näed laita, seal tule ja näita!”. Igast muuseumist tuleb leida üks ese, mida selle muuseumi ekspositsioonis tavaliselt näha ei saa, pildistada end selle esemega koos ja postitada muuseumide Facebooki lehtedele. Usinamatele mängijatele auhinnad! Täpsemad juhised muuseumides kohapeal.

Muuseumiöö Eesti Põllumajandusmuuseumis
Avatud on rukkiküün, muuseumi laut, peanäitustemaja ekspositsioon, sepikoda ja vanade nõukogudeaegsete põllumajandusmasinatega näituseväljak. Rukkiküüni​ juures on muuseumiöölistele maitsev kehakinnitus​. Lisaks on avatud turismiinfokeskus-kohvik.​

Muuseumiöö Uue Kunsti Muuseumis
Muuseum on avatud kell 9–23 ning nautida saab jääkideta disaini töötuba, ringkäiku ja palju muud. Töötoas antakse uus elu vanale rannasallile.

Muuseumiöö Jääaja Keskuses: jääajas on mänge!
Jääaja Keskusega saab selleaastasel muuseumiööl tutvuda läbi mitme mängu. Mööda maja saab otsida taga peitu pugenud veetilka – läbi mängu saab teada, kelles/milles vett leidub. Sel ööl avatakse esimest korda keskuses uus külastusmäng “Avasta läbi erinevate meelte”. Külastusmängu küsimustele vastuste leidmiseks ei piisa ainult nägemismeelest – vaja on võtta appi ka kompimismeel. Läbi mängu saavad nii suured kui ka väikesed külastajad teada palju põnevat meie looduse ja ümbritseva keskkonna kohta.

Muuseumiöö spordimuuseumis: öömälukas ja inimlauajalgpall!
Tõepoolest, sporti saab teha nii päeval kui ka öösel. Mõni väidab, et kõige paremad mõtted tulevad öösel.  Kella 18 ja 23 vahel on kõigile tasuta avatud Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi püsinäitus ning õhtu toob ka võimalusi mängida inimlauajalgpalli ja teha muid põnevaid trikke.

Kuidas hinnata asjade väärtust? See küsimus vaevab mind ja mu kolleege pidevalt. Kas meie hindamiskriteeriumid on õigustatud? Kas me oleme asjadele hinnangu andmisel liialt subjektiivsed? Kas on võimalik ette näha esemetele omistatud väärtuse muutumist ajas ning kas selline ettenägelikkus on üldse vajalik?

Materiaalse kultuuripärandi säilitamisel on oluliseks valikukriteeriumiks just asjadele omistatud väärtus. Asjad, millel on meie jaoks suur väärtus, tuleb alles hoida tulevastele põlvedele. Pikaajaline säilitamine nõuab tohutult ressursse, alates nõuetekohastest hoidlatest ja lõpetades väga kuluka konserveerimise ning restaureerimisega. Meie jaoks väärtuslikud asjad leiavad pidavat tähelepanu ja kasutust: uurime, paneme näitustele, säilitame. Asjad, millel meie jaoks väärtust ei ole, väärtusetud asjad, jäävad meie tähelepanuta, kõrvaldatakse ja nad hävivad.

Maailm muutub pidevalt ja pidevas muutumises on seegi, kuidas me asju väärtustame. Muutmatuks ei jää ka juba varem asjadele antud väärtus. Kõrgelt väärtustatud kogud võivad aja möödudes muutuda väärtusetuks ning sattuda prügimäele. Asjadele omistatud väärtus ongi see, mis mõjutab nende muuseumikogusse tulemist ja sinna jäämist.

Muuseumi kogude täiendamisega kokku puutuvad inimesed tegelevad pidevalt esemete väärtuse hindamisega. Muuseumi igapäevatöös tuleb enne esemete museaalideks vastuvõtmist nad hindamiseks ette valmistada ja komisjon otsustab, kas asjad on piisavalt väärtuslikud, et neid vastu võtta. Iga uus museaal kogus toob endaga kaasa suure ressursikulu, nii et seda enam on väga tähtis õigesti hinnata, mida me vastu võtame. Kuidas ikkagi hinnata asjade väärtust? Eestis tuleb museaalideks võetavate asjade juures hinnata ajaloolist, ühiskondlikku või kogukondlikku, teaduslikku ja esteetilist väärtust. Silmas on vaja pidada ka eseme päritolu, legendi, dokumenteerituse astet; iseloomulikkust, tüüpilisust, rariteetsust; seisundit, terviklikkust; kasutatavust näitusel, teadustöös, haridustegevuses. Nii on see kirjas määruses. Kui asjadele saab omistada neid väärtusi, saame näiliselt nad ilma suurema vaevata kogusse arvata. Ometi pole see nii lihtne – määrus meile hoidlapinda ei anna.

Suureks toeks asjade väärtuse üle otsustamisel on kindlasti muuseumide kogumispõhimõtted. Nii võib juhtuda, et Eesti ühes muuseumis väärtuslikuks peetud objektid osutuvad teises väärtusetuks.

Eseme väärtus ei ole kindel ja ajas muutumatu. Selle hindamisel on võimalikult hea tulemuse saamiseks vaja kaasata eksperte. Muuseumi asjade puhul on hindamisel kasulik appi võtta neid eksperte, kellel puudub seos muuseumiga. Inimeste taust annab erineva teadmise. Hindamise juures on heaks aluseks see, kui oleme iseenda jaoks sõnastanud, mida me kogume; mida peame enda jaoks väärtuslikuks. Kõike koguda ei saa. Kindlate piiride olemasolu lihtsustab meie tegevust, ükskõik kas neid piire seab kogumispoliitika muuseumis, huvi kindlat tüüpi asjade vastu või midagi muud. Mida täpsemalt need piirid on sõnastatud, seda paremini nad meid väärtuste hindamise juures toetavad. Asja väärtust saab hinnata võrdluses teiste asjadega. Saame hinnata, kas esemel on suur, keskmine või madal väärtus riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasemel. Milline on eseme tähtsus organisatsiooni, rühma või kogukonna vaatenurgast. Kindlasti tuleb väärtuse hindamise juures arvestada sellega, kas samaväärseid esemeid on olemas ja säilitatakse teistes mäluasutustes. Mida täpsemalt on sõnastatud väärtused, seda kergem on eset hinnata. Kui esemel puuduvad väärtused, mis me oleme varem paika pannud, on seda kerge lugeda meie jaoks väärtusetuks.

Väga keeruline on hinnata eseme väärtust, kui sellega kaasnev info on napp ning seda pole võimalik hindamiseks antud aja jooksul suurendada. Ehkki ese ei pruugi praegusel hetkel olla hinnatud, võib hilisem uurimine selle väärtust suurel määral tõsta. Samas on detailne uurimine väga kallis ja pole mingit kindlust, et selle käigus saab väärtust muutvat infot. Hinnanud eset mitme oma ala asjatundjaga, on võimalik anda tõepärane hinnang eseme n-ö võimaliku väärtuse kohta. Nimetagem seda kas või ekspertide kõhutundeks.

https://muis.ee/museaalview/2887247

Väga oluliseks peame viimasel ajal esemeid, millel on lugu. Meile on tähtis asjade emotsionaalne väärtus, kogukonna antud hinnang esemetele. See mõjutab seda, kas ja kuidas on võimalik asja kasutada näitustel. Looga esemed tekitavad praegusel ajal vaatajas huvi, andes neile võimaluse nendega suhestuda.

Muinsuskaitsjad peavad suureks lisaväärtuseks, kui objekt on säilitatud in situ. Kui suuremõõtmeliste objektide ja arhitektuuriga seotud detailide säilitamine nende algses kohas on ühiskonnas laiemalt juba omaseks saanud ja me ei kipu enam alati kõike väärtuslikku muuseumidesse kokku vedama, siis võiks ehk seda mõtet laiendada interjööride väikematele detailidele ning säilitada neidki algses asupaigas. Säilitada hruštšovka, kus on alles kõik alates postkastidest ning lõpetades vanniahjudega; korteritena, mis on täis sektsioonkappe, lühtreid? Selline ülesanne pole ühelegi muuseumile jõukohane. Samas on peale kasvanud uus põlvkond, kes seda väärtustab, ja mõttemänguna tundub võimalik, et sellised asjad säilivad tulevastele põlvedele ka oma algses asupaigas. Nüüdseks pole ilmselt kahjuks sellist hruštšovkat enam olemas ja kindlasti vajab niisugustes tingimustes elamine suurt tahet ning muuseumispetsialistide tuge.

https://muis.ee/museaalview/332796

Kuna asjade väärtus muutub, pole nende hindamine oluline mitte ainult uute võimalike museaalide, vaid ka olemasolevate puhul. Siingi on abiks kindlaks määratud tunnused, mille abil otsustada. Kui ese on oma tähtsuse ja tähenduse kaotanud, saab muuta tema kasutamist. Viimasel ajal on muuseumides aina rohkem tegeletud kollektsioonide hindamisega. Põhjused on erinevad, näiteks arvatakse väärtusetu kogudest välja, et teha ruumi uutele, tähtsamatele esemetele. Või jaotatakse esemed tähtsusastmetesse. Kollektsiooni liigitamine väärtuste kaupa võimaldab planeerida säästlikumat hoiustamist. Näiteks saab säilitustingimuste parandamist alustada ruumidest, milles olevad esemed on hinnalisemad; teavitada päästeametit, et ohu korral päästetaks esmajärjekorras väärtuslikumad esemed jne.

https://muis.ee/museaalview/1262041

Kuidas siis hinnata asja väärtust? Kindlat mõõdupuud siin abiks võtta pole. Jääb vaid soovida, et meil oleks tarkust sõnastada hindamisalused, mis aitaks teha tulevasi põlvi rahuldavaid valikuid.

Originaalpostitus ilmus Eesti Rahva Muuseumi Ajaveebis ning loo autoriks on Tiina Vint, Tartu Ülikooli muuseumi peavarahoidja.

Koguhoidja üks ülesandeid on info sisestamine muuseumide infosüsteemi MuIS, andmete süstematiseerimine ja ühtlustamine. Vahel võib tunduda, et selline pea- ja korjamisraamatupõhine sisestamine on rutiinne ja tüütu (ausalt, vahel on ka), aga sellega kaasneb peaaegu alati midagi toredat. Pööraselt põnevaid legende muidugi iga päev ette ei sattu, kuid ootamatud sõnad, seosed, väljendid pakuvad kasvõi paariks minutiks ikka nalja. Näiteks kui ette juhtuvad tõsised taluinimesed kui asjade kinkijad-müüjad, kelle perekonnanimi on Kenakann või Karumeeter; kui loed, kuidas keegi annetaja on puukingi kinkides üritanud ennast naabrist paremana näidata (ise kannan ainult heina niites, aga naabrinaine läheb isegi kirikusse, nii vaene ja sündsustundeta) või kuidas keegi on vanavarakogujatele eseme kohta lisanud: „See on nüüd 100 aastat vana. Ise tegin!“ Pildiline fantaasia hakkab ludinal tööle, asjade taha kerkivad elusad inimesed.

Tore on ette kujutada ka muuseumitöötajatest kataloogijaid, kes on esemekirjeldused pearaamatutesse kandnud. Asju saab mitut moodi kirja panna: kes on nii napp kui võimalik; kes mõõdab igat kiudu; kes nimetab asju „põllekeseks“ ja „väikseks karbikeseks“ (muudan neid alati külmavärin seljal, no ei ole need -ke , -kene ja -kesekene lõpud naiselikud); kes vahetab mõnuga ja ja ning, et tekst oleks vaheldusrikkam ja kõlavam, samas kui teine ei viitsi tegusõnugi kasutada, loe kui laibalahkamise aruannet. Siis püüad ühte või teist kataloogijat ette kujutada: on ta magamata, käib see talle närvidele, naudib ta eseme detaile, teeb ta samal ajal suitsu, kas väljas on kevad…

Foto: Leopold Matt. ERM Fk 2994:452

Foto: Viktor Salmre 1961-1966. ERM Fk 2644:447

Kui pead pika perioodi vältel lugema esemete kirjeldusi, sekka paar kommentaari või legendi, siis ei maksa tekstimõnu ootama jääda – seda saab ise kiirelt tekitada. Kui ette satub lühike kommentaar, lugu, mingi sõna, ootamatu seos, mille sügavus või jaburus või hoopis lakoonilisus tõmbab su käima, jätad hetkeks arvutiklaviatuuri rahule ja mängitad seda natuke kuklas.

Märkmed (info pearaamatust)

ERM 2958 õllekann. Legend: „Niisugusest kannust annud vanast pulma ajal ajumees (pulmarongi eesotsas käija) vastutulejatele oma maa märjukest. Ajumees sõitnud pulmarongi eesotsas, kann punase vööga kaelas, mõõk puusas, valge lina üle õla visatud ja naiste vöö otsad ümber mütsi tahapoole rippuma seotud.“

ERM 2958

Animism

Ooo, metsasaadik, kes on tulnud põletuskirjalises rüüs, mille neitsilikkust ei suuda määrida miski. Siin seisab mu hinge kuningas! Ma hakkan hüüdma õllekannuks sind, ilus asi! Puidust, lõhnav, uus, kirjatud. Sa võpatad iga kord, kui teatud indiviid end liigutab, naerab, rögiseb. Milline banaalsus. Sind, kannu, juba niimoodi ei näpita!

Ennustused

Kui saabub jaanipäev, leiad end maapulmast. Päev saab olema kuum ja lämbe. Ilm küpseb nagu lihavarras toorelt valusal leegil. Sel tunnil, mida maailm keskpäevaks hüüab, silmad pulmaliste seas üht edevat ja totrat jõmmkärakat: tal on õllekann kaelas nagu tsirkuseahvil trumm, mõõk puusal pekslemas ja valge lina õlal. Sa täheldad, et ta ei tunne end hästi ja praalib seda enam.

Kõhklused

Issand, kus see nüüd täpselt juhtus? Pulmas? Juubelil? Ristsetel? Kõrtsis? Seal oli üks… kes ta nüüd oli? Usun, et see võis olla üks pulmaline. Ta vist oli mees? Nägi välja nagu hästi toidetud pingviin. Kas oli ikka? Millegagi torkas ta silma… Millega? Oli ta punapea? Ei? Tal oli veider keha? Ei, pigem mitte. Ta oli vist kummaliselt riides, tal tolknes kaelas midagi. Eeeee… Kompass? Võti? Napsune naine? Ei, vist oli õllekann. Kas oli?

Täpsustused

Kl 14.25 ilmus õuele 1,70 m pikkune 94 kg kaaluv meessoost inimene, 43 a 2 kuud ja 2 päeva vana. Tal oli kaela riputatud õllekann: puidust, põletuskirjadega, diameeter põhjast 17 cm, kõrgus 25. Valmistatud 1841. a Häädemeeste kihelkonnas Tahkuranna vallas. Eespool mainitud meesisik kandis antud eset terve pulmapeo kaelas. Mis tore trall?

Naiselik

Käisin hiljuti pulmas. Jube ilusa linnamoelise kleidi sain selleks puhuks (siuke siidine ja veiklev, hunnitu, ma ütlen), ei mina rahvariideid taha, palav on ja paksuks teevad. Isegi natuke piinlik, et olin pruudist ilusam, aga no mis mina sinna parata saan. Ilm oli lämmatav, kartsin, et hakkan higistama, hoidsin varju. Seal oli üks varjukas hõbepaju (lehtede hõbedane alatoon sobis mu kleidiga, silmadest rääkimata. Mul on silmad kui sinised nelgid). Eks mind ikka vaadati ka. Tore oli, pulma ajumees oli täitsa kena, omal mühaklikul maamehe moel – selline peekoni- ja munatüüpi mees, natuke seebilõhna ka küljes. No minu maitse jaoks oli tal veidi liiga suur nina. Terve õhtu toimetas ringi õllekann kaelas. Ta vist ei julgenud mind tantsule paluda (mehed üldse pelgavad mu ilu) ning hoidis siis seda kannu kaelas. Ühesõnaga – see oli nagu mõõk meie vahel.

Meditsiiniline

Peale sanatooriumi värviteraapiaseanssi, holistilist rännakut ja massaaži delfiinide laulu saatel, otsustasin pulma minna. Ajumehe diagnoos, ah mis diagnoos, diagnoosid olid ilmsed: müoopiline silm, koletsüstiit, meningiit ja idiopaatilised krambid. Tüsistustena võib mainida metaboolset sündroomi ning dermatomükoosi. Reibas kretiin trampis terve pulma vältel ringi, kann kaelas, tõenäoliselt sai ta paiksed tursed. Karantiin ja voodirežiim on garanteeritud. Vältida tuleks seeneroogi. Ning nii väheste stomatoloogiliste sekkumiste korral – vabandage minu vulgarismi – soovitan naerda käsi suu ees.

***

Heidad kõrvale kogu loogilisuse krempli, mõnuled ja itsitad. Oled teinud umbes viieminutilise seisaku. Nüüd uuesti tööle – said üks kord rõõmu, ja aitab! See on õiglane!

*Stiili harjutas  ERM-i koguhoidja Siret Saar ning stiili aitas harjutada R. Queneu „Stiiliharjutused“ Varrak 2007. Originaalpostitus ilmus Eesti Rahva Muuseumi Ajaveebis.

Näitus “Lux Aeterna. Itaalia kunst Leedu ja Eesti kogudest”.
Toimumised: 27.09.–15.03.2015.
Kuraatorid: Kerttu Männiste ja Anu Allikvee.
Korraldaja: Kadrioru Kunstimuuseum.

Mida valgustab mitte küll igavikust tulev, aga ometi juba aastasadu igaviku poole püüdlev, 17.–19. sajandist pärinev Itaalia kunst, mida Kadrioru kunstimuuseumis vaadata saab? Võib öelda, et nende sajandite kunsti üldisemalt. Itaalia oli sel ajaperioodil kunsti Meka, kujundades suuresti kunstis valitsevaid reegleid ning suundi. Muuseumi seinu täidab tolle aja mõistes Kunst suure K-ga ning arvestades nende maalide püsimist ajas, jõudmist sealt sajandite tagant praegusesse hetke, ühe väikese mereäärse linna põhjamaisesse lossi kõigile vaatamiseks, siis küllap pole suur K kadunud nüüdki.

Kuna 17.–19. sajandini ei olnud teose autor niivõrd oluline, saab autorikeskselt positsioonilt libiseda teosele endale ning vaadelda seda. Võimatu on küll ignoreerida kogu tausta, mida üks maal on jõudnud aastasadade jooksul koguda – mida rohkem kestmist, seda rohkem lugu. Nendel maalidel on nii oma aja lugu, igaühel olenevalt aastast ja sajandist natuke erinev. On süžee-lugu – kas siis antiikmütoloogiast pärinev või religioosse taustaga. Taustaks on palju fakte, sümboleid ajalugu ja muud. Millest aga võivad kõneleda maalid sellele kõigele lisaks? Need võivad kõneleda näiteks valgusest ja varjust. Rohkest hämarusest väikese valgusega. Valgus neil maalidel on üldiselt selline, nagu valgus kipub põhjapoolsetes maades tihti olema – hajus, kergelt kaduv, osaliselt valgustav, ühesõnaga – on, aga ei ole ka. Samas see valgus, mis on, on kindlalt pildile püütud ega kao enam. Igavene valgus, püsiv, kindlalt paigale jäädvustatud.

Hiljem muuseumist lahkudes ilmusid pimedusest korraks tänavalaternate ebamäärasesse valgusesse kolm sportlikul sammul sörkivat neiut. Teistsugused kui kolm graatsiat, keda võib näha Kadrioru lossi seintel, hoopiski uudsemal kujul. Ilmusid ning kadusid siis uuesti pimedusse. Muuseumis on maalid nii kolme graatsia kui ka teiste kreeka mütoloogia tegelastega, samuti pühakute ja piiblisündmustega kindlalt nii iseenda kui saalivalguse paistes väljas, ei jookse ära ega kao pimedusse, vaid kumavad pisitasa möödunud sajanditetagust valgust.