Oskar Lutsu “Laul õnnest” on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 29. lennu bakalaureuselavastus. Läksin seda vaatama üsna ootusärevalt, sest olin põnevil, millega uued tulijad teatrimaastikul üllatavad. Pealegi olid laval toeks ka kogenud Vanemuise näitlejad Külliki Saldre ja Marika Barabanštšikova, mistõttu päris algajate ebaõnnestumist karta ei olnud.
Nagu öeldud, siis on “Laul õnnest” Oskar Lutsu näidend, mida esmakordselt lavastati 1915. aastal ja viimati 1924. aastal, ehk siis pea 100 aastat tagasi. Lavastajadebüüdi teinud Elise Metsanurk on koos Priit Põldma ja trupiga Lutsu teksti vastavalt oma äranägemisele kohandanud, midagi natuke juurde pannud ja midagi pisut vähemaks võtnud. Kokku on saanud lugu inimestest, kes kõik otsivad oma õnne. Eks õnnega ole kord juba nii, et mis ühele õnn, võib teisele olla hoopis midagi muud ja üht definitsiooni õnnele on raske leida. Nii on ka selles loos, kus ühe tegelase jaoks on suurim õnn elada maal ja teha maatöid, kuid teine unistab samal ajal linnaelust. Kui teemaks on õnn, siis kindlasti on keegi, kes tahab armastust, kuid kas teine pool soovib armastust ka vastu anda või unistab too hoopis kellegi teise armastusest… see on küsimus. Niisugust sasipundart lavastuses lahti harutada püütaksegi. Küsimusele, kas tegelased siis ka oma õnne leiavad, ma hetkel vastama ei kiirustaks. Seda võiks igaüks minna ise vaatama.
EMTA lavakunstikooli 29. lennust on laval Ekke Märten Hekles, Maarja Johanna Mägi, Kristiin Räägel, Ken Rüütel ja Martin Kork, kes kõik teevad veenva ja hea rolli. Minu arvates väärib neist aga erilist esiletõstmist Martin Kork, kes on ka lavastuse helikujundaja. Võib alustada muidugi sellest, kuidas ta enne etendust madalal häälel publikule lausub: “Kes telefoni välja ei lülita, seda tabab kadripäeval kiilaspäisus,” ja juba sellega publiku meeldivalt muhelema paneb. Lisaks on tema roll üldse väga eriskummaline, sest ta mängib orelit. Siinkohal ei pea ma silmas seda, et laval on orel ja Kork seda mängib, vaid tema roll ongi olla orel. Etenduse jooksul loob Kork publiku silme all helisid ja muusikat, meenutades oma stiililt mulle kohati natuke Meisterjaani. Väidan täitsa julgelt, et jäin etendusega igas mõttes rahule, aga suurima elamuse pakkus mulle sealjuures ikkagi Kork oma helindamisega ja ma soovitaks seda etendust minna vaatama juba ainuüksi helikujunduse pärast. Kõik muu tuleb boonusena juurde.
Kiidusõnu jagaksin ka “Laul õnnest” lavastajale, kes on suutnud välja mõelda head viisid, kuidas publiku tähelepanu köita, lavadekoratsioone nutikalt kasutada ja lihtsalt lugu jutustada. Mulle meeldib, kui mind etenduse ajal üllatatakse ja kui keegi ikka ootamatult keset etendust klaveri seest välja kargab, siis võib seda lugeda päris õnnestunud üllatuseks ja teen selle eest kummarduse lavastajale. Samuti olin meeldivalt üllatunud, kuidas pikka valget kardinat etenduse jooksul mitut moodi kasutati, nt loorina pulmas, laudlinana peol jne. Meeldis ka kenasti välja mängitud stopp-kaader pulmapeost pildi tegemisel, pisut ülemeelik pulmapidu koos tantsude ja lauludega ning veel mitu muudki detaili, kus oli näha, et lavastaja on pingutanud ja näitab oma bakalaureuselavastuses nii paljut, kui ta suudab, samal ajal mõistlikkuse piiridesse jäädes.
Kokkuvõttes jäin teatrikülastusega rahule ja soovitan teistelgi heita pilk peale, mida Eesti teatri tulevased tegijad meile juba praegu pakuvad. Usun, et pettuma ei pea keegi.
Fotod: Maris Savik
