Vaino Vahingu ja Madis Kõivu näidendit “Faehlmann” on Vanemuises lavastatud tänaseks kahel korral. Esimest korda 1982. aastal, kui tähistati Tartu Ülikooli 350. aastapäeva ja teist korda nüüd, kui Tartu Ülikool peab pidustusi rahvusülikooli 100. aastapäeva puhul. Lavastab Margus Kasterpalu.
Friedrich Robert Faehlmann oli tuntud Eesti keele- ja kirjamees ning arst. Ta oli talurahva kaitsja, eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkuse esile tõstja ning muidugi meie eepose “Kalevipoeg” algataja. Minu hinnangul oli Faehlmann kahtlemata oluline inimene meie rahva ajaloos, teda võiks teada ja tema tegemiste üle tänulik olla. Laulujumal Vanemuine, kelle järgi teater lausa nime on saanud, on ju samuti pärit eesti kunstmütoloogiast, mille üks loojatest oli ka Faehlmann. Kõike seda arvesse võttes olid mu ootused esietendusele minnes kõrged.
Kahjuks pidin sel korral pettuma. Etenduse algus oli minu jaoks väga segane ja kuigi hiljem sain ikka järje peale, siis oli lugu minu jaoks kuidagi liiga hüplik ja kokkuvõttes raskesti jälgitav. Pildid vahetusid tihti, samad näitlejad mängisid mitut rolli ja tõtt-öelda osade rollide vajalikkusest ei saanud ma kuni lõpuni aru.
Faehlmanni noorena mängis Priit Strandberg ja sama tegelast teises vaatuses Hannes Kaljujärv. Samad näitlejad jagasid ka kutsari rolli. Kui võrrelda Strandbergi ja Kaljujärve, siis oli viimane minu silmis ikka mäekõrguselt üle. Minu jaoks näitab teatris näitleja professionaalsust vist kõige paremini see, kuidas ta kasutab oma häält. Teksti tuleb edasi anda selgelt, ilmekalt ja piisavalt tugeva häälega. Sel korral tabasin end mitmel korral mõtlemas, et Strandberg, räägi ometi valjemalt, ma ei kuule piisavalt hästi, eriti kui näitleja on lava tagumises otsas või seljaga publiku poole. Eriti tugevalt tuli see kontrast välja siis, kui tema vestluskaaslaseks oli minu hinnangul suurepärase hääle ja diktsiooniga Kaljujärv.
Lavakujundus oli minimalistlik, ainsateks rekvisiitideks kaarik ja väike laud mõne tooliga, aga need täitsid oma funktsiooni ja enamat poleks ilmselt vaja olnudki. Kõige enam muhelemist pakkusid ilmselt kohad, kus tegelased rääkisid lõuna-eesti murretes, ilmselt meeleolukaim oli setu mehe (Karl Robert Saaremäe) lauluke. Peab aga tõdema, et pärast vaheaega oli vähemalt see rida, kus mina istusin, oluliselt hõredam, kui esimese vaatuse ajal, seega mingi osa külastajateni teine vaatus ei jõudnudki.
Tavaliselt on mulle Vanemuise lavastused ikka meeldinud, kuid “Faehlmanni” sõbrale pigem ei soovitaks. Samas pole ju välistatud, et mõnelt teiselt inimeselt publikust saab lavastus vaid kiidusõnu. Teatriga on ikka nii, et mis ühele ei meeldi, võib osutuda teise lemmikuks.
