Võib-olla on inimesi, kes ei teagi, et Eesti Rahva Muuseumis tegutseb ERM-i teater. Nad tegutsevad 2018. aastast, seega on tegemist alles noore teatriga, kuid kogemused külastajana ei ole tekitanud küll tunnet, nagu oleks teater alles lapsekingades. ERM-i teatri lavastus “Ööpiltnikud” on põnev lugu täiskasvanuks saamisest, kus peategelasteks on noor neiu ja küsitava väärtusega tegevusi harrastavad mehed.
Näidendi autor ja lavastaja on Gerda Kordemets, kes kirjutas “Ööpiltnikud” mõnes mõttes järjena oma varasemale näidendile ja lavastusele “Pruutide kool”. Kuna “Pruutide kooli” saatis 2011. aastal edu ja publiku soe vastuvõtt, siis tärkas autoril mõte võimalikust järjest. Olgu siinkohal selgitatud, et “Ööpiltnikud” pole järg selles mõttes, nagu läheks eelmise loo tegelaste elud ja lood edasi, vaid järg, kus keskkond ja jutustamislaad on eelmisele loole sarnased, kuid tegelased ja kõik muu on ikkagi uus.
“Ööpiltnikud” on lugu noorest neiust Ellenist, kes õpib 1930ndatel Tartu Tütarlaste Saksa Eragümnaasiumis ja kes unistab Saksamaal näitlejaks saamisest. Nende kooli, kus muidu valitseb range kord, satuvad kaks naiste jaoks ihaldusväärset meest. Kuna koolimaja katus vajab parandamist, siis pakuvadki mehed end “katust parandama”, kuid reaalsus on see, et tegemist on kelmidega, kes tahavad tüdrukutelt ja nende õpetajatelt raha välja petta ja kes lisaks kõigele põgenevad samal ajal politsei eest. Need mehed on Eesti esimene pornofotograaf Ned de Baggo, keda kehastab Kristjan Lüüs ja tema sõber, riivatute juttude autor Kiwilombi Ints, keda mängib Ott Sepp. Kokku moodustavad mehed päris koomilise paari, aga seda ainult positiivses mõttes. Mulle isiklikult meeldisid väga õpetajate rollid teinud Kersti Tombak ja Piret Simson, kes olid mõlemad oma rolli väga hästi läbi analüüsinud. Kersti Tombak ehk preili Alu oli väga range õpetaja, kelle jaoks oli kõige tähtsam asi maailmas reeglitest kinni pidamine ning korralike ja kuulekate naiste kasvatamine. Siiski polnud ka temas täiesti lõplikult kadunud usk, et unistused, sealhulgas romantilised unistused, võivad hoolimata vanusenumbrist siiski ühel päeval täituda. Teine õpetaja ehk preili Lootus oli samuti oma nime vääriline. Tema oli tuleviku suhtes positiivsemalt meelestatud ja pani juba üsna alguses ühele sulile silma peale. Oma olemuselt sarnanes ta uusi väljakutseid otsivatele õpilastele.
Noort neiut Ellenit kehastab lavastuses kas Laura Aurora Vahtra või Iris Viru, kuid teisi õpilasi mängivad Maria Kallaste ja lisaks neli noort näitlejat (Mirjam Aavakivi, Charlyz VihmaPisar Zobel, Helo Sööt ja Pamela Ebber), kes on tuule tiibadesse saanud Tartu Waldorfkoolist, kus nad on tegutsenud kooliteatris. Neid alles keskkooli lõpetanud noori tahaksin eriti kiita, sest olgugi et tegemist pole professionaalsete näitlejatega, polnud laval seda üldse näha ja nad sobitusid kogenud näitlejate kõrvale suurepäraselt. Lisaks on lavastuse tüdrukud ilmselgelt musikaalsed, sest etenduse jooksul kõlasid mitmed kaunid laulud (ka saksakeelsed), millele lisandus muidugi ka tants.
Võib öelda, et “Ööpiltnikes” püsib põnevus viimase hetkeni, saab naerda ja nautida meeleolukaid laule ja kabareenumbreid. Lugu ise on sisult huvitav ja lihtsasti jälgitav, seda toetavad ajastukohane lava (ei saa märkimata jätta tõeliselt kaunist puitpitsi rõdul) ning karakteritesse sobivad näitlejad. Kokkuvõttes on tegemist lavastusega, mida soovitan täitsa siiralt igal teatrihuvilisel vaatama minna.
