/Muuseumimeditatsioon „Pärimuse pöörane paine” Valdur Mikita ja Taavi Tuleviga Tallinna Kirjanduskeskuse Vilde majas/
Tõenäoliselt sellepärast, et neil päevil räägitakse väga paljudest tegevustest kui meditatsioonist (maletamine kui meditatsioon, toiduvalmistamine kui meditatsioon, küünte lakkimine kui meditatsioon), sean ka „Muuseumimeditatsioonist” mõeldes esiti oma vaimu valmis pigem muusikaliste vahepaladega muhedaks jutuõhtuks kui päris mediteerimiseks. Vilde juurde on igal juhul rõõm minna. Kui aga sündmuse toimumise päeval loen ürituse lehelt, et oma mati ja pleedi võiks kaasa võtta, hakkan tundma, et asi võib olla tõsine. Pakin pühalikul ilmel pleedi kaasa, matt ununeb maha, aga sellest pole midagi. Muuseumis jagatakse tegelikult lahkesti mõlemaid.
Meditatsioonivalmis seatud Vilde elutuba on hämar ja sõbralik ning loob heleda suveõhtuga huvitava kontrasti. See, kui hästi muuseumipere kirjanik Vilde kunagist kodu on tundma ja tunnetama õppinud ning kui kutsuvalt ja loominguliselt selle võimalusi rakendab, on kahtlemata eraldi väljatoomist väärt. Viimati sai siin majas käidud sügisesel „Piimamehe diskol”, nüüd siis ootavad järgmised sagedused.
Esikus kingi jalast võttes kuulen, et meditatsioonile pidavat kohale tulema 47 inimest. Vaatan üle ukse ja näen, et paljud neist on tõepoolest juba tuppa pikali heitnud. Lähen natuke ähmi täis ja raban kiiresti endale ühe ahjuäärse istekoha, tõmban pleedi ninani ja kasutan sündmuse alguseni jäänud aega rõõmuga oma „kohast ilmajäämise” neuroosi üle muigamiseks.
Ja äkki ongi tuppa ilmunud Taavi Tulev ja Valdur Mikita. Kooslus, mis mõjus kutsuvalt ürituse reklaamis, osutub dünaamiliseks ka reaalsuses. Meditatsiooni alustab Mikita sõna, mis ühel hetkel suubub Tulevi kujundatud helimaastikesse, et mõne aja pärast taas sealt selgida. Selles lainetuses saamegi vaheldumisi osa Mikita tõlgendustest kaheteistkümnele folklorist Oskar Looritsa kogutud kentsakale pärimusjutule ja võimaluse unustada end Taavi Tulevi ruumispetsiifilistesse, loodushäältega rikastatud elektroonilistesse helivoogudesse. Need lummavad, meelitavad, murduvad ja üllatavad. On nii sügavust kui ka helgust, eraldi ja üheskoos.
Tulev on oma loomingus ühendanud armastuse elektroonilise muusika ja looduse vastu väga taktitundeliselt ja leidlikult. Kõige lihtsamalt öeldes – ühe loomingulise väljundina kogub ta loodushääli, et neid siis masinate tektitatud helidega ruumispetsiifilisteks installatsioonideks põimida. Hakkan mõistma, et tuua ja tekitada loodushääli inimtegevuslikesse ruumidesse on väga tänuväärne ja oluliselt suurema cool‘ifaktoriga idee kui minna oma helitehnika ja viimaste trendide järgi peenhäälestatud playlist’iga metsa või mujale loodusesse järjekordset „eksklusiivset” murufestivali korraldama. Justkui adumata, et loodus on ennekõike elukeskkond, kus on omad seadused ja sagedused, mida igasugune inimtegevus ja kunstlik müra häirib. Samas kui loodushäälte, eriti linnulaulu kuulamine tekitab inimestes alati heaolutunnet – see olevat lausa teaduslikult tõestatud.
Folklorist Oskar Looritsa kogutud rahvajutud Valdur Mikita esituses ja tõlgenduses on aga samuti päris vänge kraam ning sobivad meditatsiooni tarvis suurepäraselt, kuna on kõige paremas mõttes arulagedad. (Vanade) eestlaste äraspidisest huumorist on päris palju räägitud ja need lood ainult kinnitavad seda. Eks pärimus ikka elab rahvasuus oma elu ja nõnda võib mõnel lool ka aja jooksul saba või koon kaduma minna või sündmustik muud moodi ootamatuid pöördeid võtta, mis asja muidugi ainult lõbusamaks teeb. Mitmed lood petavad kuulaja ära, pakkudes ootuspärasest hoopis erinevat lahendust või jättes loo hoopis lahenduseta ning paljastades niimoodi meie mõttemustreid – ootusi, mis meil lugude ülesehituse ja eriti nende lõppude osas alati vaikimisi olemas on. Ootusi selle osas, kuidas asjad tavaliselt on. Hämmastava selgusega elustub silme ees ka Looritsa informantide ehk lugude esialgsete pajatajate galerii, kellest igaüht enne tema jutustatud loo algust nimepidi mainitakse. Sooja sürrealismi ja muhedaid üllatusi peaks igal juhul jätkuma kõigile Vilde elutuppa rändama tulnutele.
Väljas on endiselt valge suveõhtu – seda reedab kaugemalt läbi verandaakna kumav päike, mille mõned kiired ka elutoa põrandale jõuavad. Hämaras toas aga hubisevad küünlad. See valgusmäng loob ruumi tasapindadele varjude virvarri, mis soovijaile oma tavateadvuse nihestamiseks veel ühe põneva lisavõimaluse loob.
Ning selles atmosfääris on põrandapraost välja hüppav härjapõlvlane juba pigem ootuspärane kui ootamatu tegelikkuse ilming.
Pärast meditatsiooni leiab aset vabamas vormis vestlus publiku ja esinejate vahel. Saame Valdur Mikita käest kuulda lähemalt Oskar Looritsa geniaalsest ja värvikast karakterist ning ühelt helisalvestiselt kuuleme ka Looritsat ennast tuliselt Rootsi kodutütardele kõnet pidamas. See, mida võib kujutada endast „pärimuse pöörane paine”, saab teda kuulates ühtäkki veelgi selgemaks. Taavi Tulev aga räägib öisest loodushäälte püüdmisest, nentides, et mitmed kunagi loodushelidest tulvil paigad on iga aastaga järjest vaiksemaks jäänud …
Lustaka lõppakordi lisavad sündmusele prouad publiku hulgast, kes äkitsi kelmikalt kõkutades teatavad, et plaanivad Valdur Mikita ära röövida ja metsa viia. Umbes sel hetkel tunnengi, et argiteadvus on tööle hakanud, käed ja jalad ka juba liiguvad ning võib vaikselt läbi selle helge õhtu kodu poole astuma hakata küll.
Järgmine muuseumimeditatsioon pidavat toimuma sügise poole. Tõenäoliselt on ka see kaunis ja lõbus. Soovitan igal juhul hoida käed soojad ja pulsil.
