Seoses 27. veebruarist 5. märtsini 2015 Kinos Sõprus toimuva Ameerika kultusfilmide festivaliga „Freedom Fries“ avaldab kultuur.info Ave Palmi arvustuse, milles kajastatakse festivalil linastuvat filmi „2001: Kosmoseodüsseia“.
Esmaspäeva õhtul kell üheksa linastus Sõpruse kinos Ameerika kinoklassika „2001: A Space Odyssey“, eesti keeles „2001: Kosmoseodüsseia“. Tegemist on 1968. aastal linastunud ulmefilmiga, mille režissöör on Stanley Kubrick. Veidi peale filmi esilinastust ilmus ka samanimeline raamat.
Kuigi tegemist on vanema ja seega paljudel inimestel nähtud teosega, võis siiski selgelt märgata, et film on jätkuvalt populaarne, mida tõestas pikk järjekord kassa juurest õue ja kinohoone sammaste vahelegi, ning kes oli päris viimaste seas, jäigi piletist ilma.
Teades, et tegemist on tohutult kuulsust kogunud ja väärtustatud filmiga, ei soovinud ma enda kogemust enne vaatamist rikkuda sel moel, et oleksin ennast sisuga kurssi viinud. Tahtsin olla täielikult puhas leht ja võtta filmi sellisena, nagu ta algselt mõeldud oli. Ilma igasuguste mõjutuste ja teiste arvamuseta, mis võinuks oma mõtteid segada.
Juba esimeste kaadrite ajal kerkisid esile märksõnad nagu vaikus, ilu, suurejoonelisus. Kohe pannakse paika terve filmi meeleolu pikkade kaadrite ja muusikaga, mis kohati tundub pisut hullumeelnegi. Silm puhkab looduse ilul ja pähe kerkivad küsimused. Millest algas tsiviliseeritud elu? Kas tõesti mängis nii olulist rolli meie arengus üksteisele haiget tegemine? Või siis edasi, kas see on õigustatud, kui tegemist on oma põhimõtete (filmis territooriumi) kaitsmisega?
Liigutakse edasi kosmosesse, kus kõik on puhas, lõpmatutes mõõtmetes, rahulik, kalkuleeritud. Selline kontrast näitab inimkonna tohutut arenguhüpet. Inimesed on ennast gravitatsioonist, maapealsetest reeglitest eraldanud. Alles on vaid lõputu tühjus ja avarus. Kuhu on siit edasi liikuda? Terve universum oleks justkui inimese käeulatuses.
Filmi lõpp tekitab segadust. Stanley Kubricki eesmärk on olnud jätta kõik lahtiseks ja lasta inimestel ise jõuda järeldusteni. Kõik on väga müstiline. Filmi viimases osas lastakse esile tulla muusikal, värvidel, psühhedeelsusel, mõistuse rännakul millessegi imelisse ja arusaamatusse. Mis saab inimesest nüüd edasi? Siinkohal võiks välja pakkuda mitmesuguseid lahendusi, lasta oma fantaasial lennata. Pakun üheks võimalikuks variandiks inimese täieliku maailmateadvuse, koos rahu ja harmooniaga enda sees ja enda ümber. Maailm täis ilu ja värve ja maagilisust ning inimesed elamas üksteise kõrval rahumeelselt ja üksteist ning kõike ümbritsevat austades. Nii palju aga, kui on inimesi, on seoses selle linateosega ka erinevaid mõtteid. Ja siinkohal ma oma fantaasialennuga piirdun.
