Estonia teatris leidis 1. detsembril aset lavastusmeeskonna Birdname balletilavastuse „Kuldne tempel“ esietendus. Sellele järgnes paaritunnise vahega teine ja samaaegselt ka viimane etendus. Mina käisin vaatamas teist. Rahvast tundus teatrimajja sisenedes isegi täitsa arvestatav kogus, aga saalis pisut ringi vaadates võis siiski näha rohkelt tühje kohti, rohkelt tühja ruumi. Inimeste vähesusest andis teada ka tavapärasest vaiksem ja tagasihoidlikum jutuvadin enne etenduse algust. Inimesed kogunesid. Ikka maskides, nii nagu tarvis. Ja keskustelesid pisut, kuidas tuttavaid on raske ära tunda, kuna mask on ees.
Etendus algas vaikselt, aga pinevalt. Etendajad seisid neljakesi laval atmosfääririkka muusika keskel, mis järjest kasvas ja arenes. Nii kestis see päris pikalt ning see võimaldas enda jaoks ära märkida olulised elemendid laval – tšello esiplaanil, suur valge tagasein, kindlalt piiritletud alal väikeses koguses kõrgele kinnitatud nööre laest alla rippumas, rohkelt külgvalgustust, etendajate tähenduslikud kostüümid (värvide ja stiili poolest). Toonid olid tumedad, kõik oli küllaltki minimalistlik.
Lugu kulges lainetena, kohati intensiivseks kasvades ja siis jälle vaibudes, kohati tegelaste avatust näidates ja siis jälle nende sisekaemust jälgides. Kui kohe ei olnud aru saada, kas kõik tegelased on n–ö päris ja olulised, siis ühel hetkel selgines tegevustikust siiski üks tegelane – noormees, kellele kogu sündmustik justkui kõige rohkem korda läks, keda kõik juhtuv kõige enam mõjutas. Siinkohal ei taha ma kohe mitte öelda, et teised tegelased oleks olnud vähem olulised. Kõigil oli oma tähendusrikas koht. Kõik väljendasid noormehe elust mingit tundmuslikku külge.
Oli saatuse fuuriana paistev naine (Anna Pärnoja), kes olukorda alati kuidagi pingestas. Kui tema oma lummavate liigutuste ja hüpnotiseeriva lauluga peaaegu liueldes ringi liikus, siis tõmbas see just talle alati tähelepanu. Tema must kostüüm käte küljes olevate pikkade narmastega muutis ta musta linnu sarnaseks, kes tuleb kahtlust äratavate eesmärkidega ja muudab kõik, mida ta puudutab, tumedaks ja süngeks.
Oli tšellist (Theodor Sink), kes liikus laval ringi samamoodi nagu teised tegelased. Kord paiknes ta esiplaanil, siis lava keskpaigas, kuhu enne mainitud piiritletud alale olid langenud jengaklotsid, mis olid samaaegselt ka ohverduseks pakutavad kullakangid. Hiljem liikus ta lava tagaossa, suuremahulise ekraani ette, kus oli tema viimane püüd oma lummust esile tuua. Selline liikumine esiplaanilt tagaplaanile pani mõtlema, et meie ette toodi tema olulisuse vähenemine. Kui alguses oli tal rohkem jõudu, tema mäng haaras loo keskmes olevat noormeest ja tõi talle justkui rahu, siis lõpuks kadus ta hoopis silmist ning noormehe äng kasvas meeletult suureks.
Must lind ja tšellist koos oma instrumendiga, mida võiks pidada sümboliks muusikale üldiselt, olid omavahel justkui vastandid. Kui ühe ilmumine tõi kaasa kaose, ängistuse ja meeleheite kasvu, siis teine tõi rahu, selgust, hetkes olemise hindamist. Üks tõi kaasa soovi elada väljapoole, teine tõi kaasa soovi vaadata sissepoole.
Noormehe teekonna juures oli veel kolmaski kaastegelane – noor neiu (Roosi Natali Nõgisto), kelle puhul nägime samuti erinevaid emotsioone – igatsust, iha, rõõmu, kahtlusi, kurbust. Oli näha, et neiu igatseb selle noormehe juurde ja noormees soovib ka neidu. Ometi oli nende koosolemine pigem püüd üksteist kontrollida ja juhtida. Selles ei peitunud otsitud rahu ja rõõmu. Ning lõpuks muutus see koosolemine võimatuks, noormees jättis neiu ning mõlemad tõmbusid üksteisest pettunult eemale. Tema kostüüm – hele pastelne kroogitud krae ja käistega kleit – muutis ta justkui süütuse ja millegi helge sümboliks.
Ning viimaks. Noormees ise (Takatoshi Machiyama). Nagu öeldud, siis teda mõjutasid kõik teised tegelased mingil määral. Ta suhtles ja suhestus nendega, oli neist nii positiivses kui negatiivses mõttes mõjutatud. Noormehe tundemaailm muutus läbi etenduse järjest intensiivsemaks. Kui alguses istus ta vaikselt lava tagaosas mediteerivas poosis, siis lõpuks viskles ta üle kogu lavaruumi pinevas ängis ja meeleheites, nii et oli lausa näha, kuidas higi lendas. Tõeline pingutus!
Need olid mõtted, mis ilmnesid vaatamise ajal ja koheselt pärast seda. Balletilavastus tekitas rohkelt emotsioone ja küsimusi. Ma ei olnud end lavastuse sisuga meelega enne etendust kurssi viinud. Tahtsin minna sinna puhta lehena, täielik tabula rasa, kes võtab kõike uue ja tundmatuna. Sel viisil on rohkem ruumi täiesti teistsugustele mõtetele ja tõlgendustele kui see, mida tegijad ise on mõelnud ja välja pakkunud. Kui olin aga rohkem sisu kohta uurinud, siis pilt selgines. Tegemist on Jaapani kultuuris ühe olulise sümboli – Kuldse Templi – maha põlemise, või õigemini maha põletamise, looga. 1950. aasta juulis põles maha Kinkakuji tempel, mis oli ehitatud mitusada aastat tagasi. Selgus, et süütajaks oli samas templis õppinud kogelev, skisofreenikust noor munk. Tunnustatud Jaapani kirjanik Yukio Mishima on kirjutanud juhtunust raamatu, mis käsitleb filosoofilisel laadil munga sisemisi võitlusi ja elujuhtumeid, mis kõik võisid teda selle teoni viia. Raamat on autori isiklik nägemus ning ei saa väita, et tegemist on tolle munga tõelise siseheitluse kajastusega. Lavastaja Teet Kask on öelnud, et nad proovisid mitte otseselt tõlgendada raamatut, vaid pigem seda, mida nad tegijatena tundsid. Taheti aru saada, milles seisneb Mishima fenomen, et üle maailma peetakse teda suurepäraseks kirjanikuks, mõista, mida ta on selles raamatus suutnud inimese seest esile kraapida. Balletiga otsiti vastust küsimusele, kas ilu võib olla nii ilus, et sul on vaja temast vabaneda.
Ma ei olnud end lavastuse sisuga meelega enne etendust kurssi viinud. Tahtsin minna sinna puhta lehena, täielik tabula rasa, kes võtab kõike uue ja tundmatuna.
Võib öelda, et mulle kui vaatajale jõudis see küsimus väga tugevalt ja tundmuslikult kohale. Minu mõtterägastik koosnes vaadates jumaluse austamise painest, tugevasti mõjutatud olekust ja jumaldatud objekti hävitamise vajadusest. Tekkisid küsimused, et miks on sedasorti jumalust tarvis, kas see on tervislik, kas see on vajalik. Lavastuse sisu kohta uurides ilmnes, et tegemist on ilu jumaldamisega. Siit järeldusid küsimused, et mis paneb inimest ilu nii esiplaanile tooma? Mis on selles nii lummavat? Kas see võib olla tingitud vajadusest luua endale midagi täiesti armastusväärset elus, mis reaalsuses palju ilu ega ka inimkontakte ei sisalda? Kas selle munga elu võis olla sedavõrd üksik, et tal ei jäänudki muud üle, kui luua enda jaoks midagi, mis elu väärtuslikuks teeks? Sellele mõttele lisandus mõne päeva möödudes ja loo seedudes veelgi üks kiht. Kas võis olla nii, et noor munk oli tol ajal omamoodi hikikomori? Hikikomori terminit kasutatakse nii Jaapani ühiskonnas levinud nähtuse kui ka seda puudutavate inimeste defineerimiseks ning kirjeldab üldjuhul 20. eluaastates mehi, keda ilmestab pikaajaline eraldatus ühiskonnast. Loo keskmes olev noor munk lõikas end ühiskonnast välja ning pööras kogu oma tähelepanu ühele ainuvõimalikule jumaldusobjektile. Kui palju on neid noori (ja ka juba vanemaid) inimesi praegu Jaapanis, kes ei tule toime ühiskonnast tuleneva survega? Milliseid ulmasid see neile põhjustab? Tuleb välja, et ei ole ebatavaline seegi, et oma suutmatuses ühiskonna ja selle eelduste, ootuste, kohustustega toime tulla, võetakse endalt elu. Samuti võidakse teise ilma viia oma vanemaid, juhul kui see tundub nende jaoks mingit pidi mõistlik – ehk on see teisele, ellu jäävale vanemale kuidagi majanduslikult või sotsiaalselt kergem. Ka templi põlema pannud munk proovis võtta endalt elu. Ning kogu kuldse templi loo ja selle mõtestamise juurde lisab süngust ka asjaolu, et raamatu autor, Yukio Mishima, võttis endalt kakskümmend aastat pärast templipõlengut elu. Milline on Jaapani ühiskond ning milliste eelduste ja ootustega peavad need inimesed toime tulema? Millised on need inimesed, kes jäävad ühiskonnast kõrvale? Kas nende jaoks leidub ka tee tagasi inimeste keskele? Me ei kujuta Jaapani ühiskonna survet siin kaugel ja hoopis teistsuguses riigis, teistsuguse kultuuriloo ja ajalooga, ehk ettegi. Aga on põnev võtta see aeg ja nende küsimuste üle mõtiskleda.
Millised on need inimesed, kes jäävad ühiskonnast kõrvale? Kas nende jaoks leidub ka tee tagasi inimeste keskele?
Lavastuse puhul on tegemist tõeliselt hästi toimiva tervikuga. Omavahel on suurepärases sünergias ühendatud tants, liikumine, laul, muusika, visuaal, valgus, kostüümid, lavakujundus. Lavalolijad täiustavad loo ja tundmuste kohale jõudmist igaüks oma väga erilisel, väga tugevalt hetkes viibival viisil.
Tantsijad tegid täiesti uskumatu ja unustamatu esituse. Oli näha, et loo sisu on neist läbi imbunud, mis väljendus nende liigutustes justkui miskit loomulikku, loomupärast. Roosi Natali Nõgisto liikus õrnalt ja kergelt. Tema graatsilised ja vaoshoitud (vähemalt noormehega võrreldes) liigutused olid täidetud emotsiooni ja mõtliku pingega. Takatoshi Machiyama, kes on muide samuraide järeltulija, haaras oma täielikult läbitunnetatud igatsusrohke, ängist läbi imbunud, lendleva, viskuva, keerleva, tõesti justkui piinatud olekuga tantsuga. Tema suurepäraselt kogu lavaruumi täitva liikuva keha jälgimine haaras endagi keha kõiksugu veidratesse ja enda jaoks üsnagi võimatutesse poosidesse vähemalt empaatiatasemel sisse elama.
Theodor Sink oli täielikult muusikas ja muusika oli temas. Tema keskendunud mängust voolas välja härdaid, kurblikke, südamesse tungivaid noote. Anna Kaneelina võlus oma rahu ja ürgnaiselikkusega. Iga tema liigutus ja kuuldavale toodud hääl pani vibreerima kogu lavaruumi. Muusika vaheldus rütmilisemate ja klassikalisemate kõlavärvingutega, mis täiendasid üksteist, pakkusid üksteisele vaheldust ja lõid tantsule pideva kindla aluspõhja toetades selle emotsionaalset ülesehitust, pinget, helgemaid hetki, abstraktseid otsinguid.
Lummav videokujundus sisaldas rohkelt sümboleid, millest lugesin välja vertigo, rahu, täiuslikkuse, korrapärasuse, kaose, õige tee otsimise, nõidusliku võlu kujutlused. See toetas tervikut imeliselt hästi, kuigi oli momente, kus ma jäin laval toimuva asemel pigem seda jälgima. Tohutult suur projitseerimiseks kasutatav sein haaras hetketi nii tugevalt endasse. Valguskujundus oli maitsekalt minimalistlik – eelkõige külgvalgustid (või ehk lausa ainult külgedel?), mille vihkudesse esinejad kord ilmusid ja siis neist jälle kõrvale jäid. Hetketi ulatusid esinejad neisse sirgjoonelistesse soojust kiirgavatesse valgusvihkudesse peaaegu, ainult pisut jäi puudu ning see tekitas suurt igatsust näha veelgi kaugemale ulatuvaid lendlevaid liigutusi, mis õnneks ei jõudnudki alati päris sinna kohale!
Lavastuse vaatamisele on järgnenud rikkalik mõttepaus, mida olen pidanud vajalikuks, et kogu nähtut veelgi läbimõeldumalt analüüsida. Selle aja jooksul olen vaadanud tutvustusi Jaapani hikikomori’de eludest, käinud Jaapani restoranis söömas ja otsinud endale suvisesse garderoobi värvilist kimonot. Olen uurinud „Kuldse templi“ raamatu autori kohta ning soovin raamatut kindlasti lugeda. Olen mõtisklenud palju ja olen tänulik, et ka praegusel keerulisel ajal on olemas kultuurisisend, mis nii rikkalikult ja mitmekihiliselt kõnetab.
