Sain elamusi. Sain jälgida ümbritsevat keskkonda. Väga palju inimesi külg külje kõrval. Kõht sisse, naeratus näole, vabandused, vagurused. Sain inimesi väga lähedalt tunda. Liiga lähedalt?

Silmi virvendama ajavas koguses jalgu. Lahtised kingad, plätud, ketsid. Paljajalu sai ka hakkama, olekski tahtnud kingad ära visata. Rohkelt moekaid rõivaid. Päikeseprillide välinäitus. Pearätid. Päike lõõmas, limpsis kehade paljastusi. Toiduputkad. Takod ja burksid ja bagelid, vahvlid ja koogid ja jäts-komm-jäts. Joogiputkad. Ainult õlut saab siit, ainult Coca-Colat saab sealt, ainult džinnikoksi saab taamalt. Tervislikku mahla sai ka. Ühte kontserti kuulates võis kohati kuulda ka teist kõrval toimumas. Mõni käredam lugu võis tungida sisse muidu väga mahedasse laulu. Kahju! Rohketest plasttopsidest oli samuti kahju. Samas, plastkõrsi ei olnud üldse – suur pluss! Esimesel õhtul võis näha kuuvarjutust. Oli sajandi pikim, sajandi sündmus! Teisel päeval kimbutas paduvihm. Kes mida kuulas, aga kõik leidsid tee kuhugi siseruumi või puu alla. Ikkagi saime märjaks. Varsti saime ka kuivaks. Väljas ju jätkuvalt palav!

Suurimad muusikalised elamused

Jeff Mills. Tantsisin ennast selle maailmatasemel legendaarse tehnomuusikavõluri mängu ajal täiesti puruks (tõesti, järgmine päev ei saanud peaaegu kõndidagi), aga see oli viimase aja üks parimaid tantsulisi väljaelamisi! Kehasse tungivad tumedad ja tempokad bassirütmid ei lasknud jääda liikumatult paigale, ei lasknud muid esinejaid uudistama minna, naelutasid oma rütmikeerises endast kõike andma. Jeff Mills käis Eestis ka eelmisel aastal, festivalil “Into the Valley”, seega umbes aastase vahemikuga kaks korda järjest. Sealne publik oli muidugi rohkem orienteeritud justnimelt sellisele – elektroonilist laadi – tantsumuusikale ning teda kuulas sobilikus proportsioonis rohkem inimesi. “Sweet Spoti” puhul oli ta küll Kultuurikatla suurde saali esinema paigutatud, aga nautivate inimeste kogus oli kahjuks kesine. Küllap oli oma osa ka sellel, et väljas oli ütlemata mõnus ilm ning veel viis lava, millelt oma lemmikuid kuulata-vaadata. Aga need, kes tulnud olid, nautlesid kogu kehaga!

Miljardid. Marten Kuningas on ikka üks hurmav veidrik ja seda kõige paremas mõttes. Alustas ta esinemist sinises kimonosarnases ürbis, aga kuna päike lõõmas nõnda tugevalt, siis juba varsti loobus ta sellest, et jätkata ilma. Aga kindlasti tabav algus ning tema nõtked tantsuliigutused haarasid ka kuulajad kiirelt kaasa liuglema. Bänd on tervikuna suurepärane! Sinna on kokku kogutud nõnda palju annet ja muhedust, et seda on rõõm jälgida. Kunagi ei pettu!

Nublu. No kes oleks arvanud, et inimesed lugusid nii naudivad ja niivõrd suured austajad on, et kõik sõnadki on peas, aga no vot! Ja oligi mitut pidi meeldiv ka endale. Puusad nõksusid kindlalt kaasa. Tema lood on kuidagi isevärki kentsakad, rääkides kassipulma aftekast ja spioonist tüdrukule sünnipäevaks drooni kinkimisest, aga just see teebki need nõnda haaravaks. See iseäralik küsimärk, mis tekib, kui neid lugusid kuulata, paneb alati naeratama.

Mew. Lausa ingellik laulja, kes tekitab täiesti sellise tunde, et ta on kusagilt teisest maailmast. Tahtsin teda kaitsta kõige kurja eest, tahtsin muusikas ja tema hääles lõputult ujuda. Kunagi olen kuulanud plaati “No More Stories Are Told Today, I’m Sorry They Washed Away // No More Stories, The World Is Grey, I’m Tired, Let’s Wash Away” täiesti lõpmatuseni. See pakkus tol hetkel lohutust noorele maailma avastavale hingele. Oli suurepärane kuulda mõnda lugu sellelt plaadilt elavas esituses.

Avoid Dave. Mõnusad rütmid, kütkestavad lood, võimekas ja oskuslikult kasutatud hääl, nauditavat jälgimist pakkuvad muusikud.

José Gonzáles. Väga rahulik, aga ülimalt sobiv, südamele rõõmu valmistav, laulis muuhulgas ka The Beatlesi lugu “Blackbird”, mis olevat üks esimesi lugusid, mille selgeks õppis.

Rando Arand. Pani õõtsuma, kaasa elama, sisse elama ja koos sulama.

Kahjuks jäin ilma …

… Tommy Cashist. Piltidelt nägin, et pea lähedale koondatud krunnidest patsikeste peale olid tõmmatud kondoomid. Midagi muud temalt ei ootakski! Siiralt kahju on, et tema esinemine jäi samasse vahemikku, mil Jeff Mills mängis, aga nagu juba mainitud, siis sealt ei olnud võimalik lahkuda, kuna kogemus oli niivõrd nauditav! Tommy Cashi elavad esitused pakuvad alati tõelist elamust.

… Jarek Kasarist. Pada hoov oli nõnda paksult inimesi täis, et ei suutnud end mugavalt nende vahele mahutada. Aga üks poolik lugu, mida kuulsin, “Klaaskuulis”, oli täpselt nõnda sooja ja lustaka sissejuhatusega nagu Jarekile omane on ning lugu ise silitas samuti täpselt õigeid melomaanikarvakesi kõrvas.

… maalimise töötoast, vestlustest. Räägiti muusikatööstuse telgitagustest ja inspiratsiooni algest.

… näitustest. Valgus, fotod ja katusepealne aed. Kogu muu kirevuse sees kahjuks oma teed nendeni ei leidnud.

Festival oli rikkalik, mitmekülgne. Igaühele leidus miskit. Kuigi kõik esinejad ei olnud päris need, keda ma esmajärjekorras kuulaks, oli ka selliseid siiski märkimisväärsel hulgal ning võib öelda, et jäin kindlasti kogetuga rahule.

Korralduslik pool

Festivaliala oli pigem mõistlikult korraldatud. Lavade vahele jäid istumiskohad ning joogi- ja söögiputkad, mis võimaldasid kontsertide vahepeal väikeste pauside ajal mõnuleda. Inimesi oli neil aladel muidugi pidevalt. Kõigi jaoks ei olnudki oluline lavale lähemale jõudmine, vaid pigem kusagil vahealal mugavalt istumine ja sõpradega vestlemine. Ja seegi sobis kogu õhustikku väga kenasti.

Lavade ja esinejate sobivus tekitas küll kohati küsimusi. Näiteks NOËPi ja Jarek Kasari paigutamine Pada lavale, mis oli kõige väiksem, oli kindlasti mõistetamatu. Samas on arusaadav, et üsna väikesele alale oli paigutatud siiski kuus lava ja kindlasti võis olla üsna keeruline panna paika, millised esinejad kuhu suunata.

Lähiümbruses elavale linnarahvale võis olla nii rõõmustav kui ka kurvastav see, et muusikat oli kosta juba kaugelt ka muudes piirkondades. Kultuurikatel ja EKKM peegeldasid heli kindlasti päris korralikult tagasi. Aga eks neid väikeseid miinuseid (aga mõne jaoks ka plusse) ikka leiab ning kui linnasisest festivali korraldada, tuleb selliste asjadega arvestada. Eks siin on mõtlemisainet, kas see koht sobib ka edaspidi, kuigi tegelikult on juba uue aasta üritus paika pandud ning sellegi toimumispaigaks on märgitud sama piirkond. Seega, jõudu! Esimese korra kohta väga tubli saavutus!