Üks selleaastane suurim teatrifestival “Draama” on selleks korraks läbi saanud ja muljed on teie ees.
Esimene etendus: „Otsuse anatoomia“ – Cabaret Rhizome
Etenduses lahati inimeste otsustes peituvat jõudu ja tõsidust. Vaid mõni pealtnäha lihtsakoeline otsus meie elus võib muuta eluteed drastiliselt. On nii mitmeid erinevaid viise, kuhu teekond meid võib viia, aga see kõik sõltub siiski sellest, kui julged/oskuslikud/vabad me ise valikute tegemisel oleme.
Suurte eluküsimuste lahendamine jäeti publiku hooleks. Inimesed said omavahel suheldes, olukorda jälgides, erinevaid ülesandeid lahendades panna üsna täpselt paika selle, mismoodi nende meelest võiks teatritüki tähttegelase elu kulgeda. Justkui omamoodi sotsiaalne eksperiment või turu-uuring publiku üldistest maailmavaadetest ja väärtustest siin elus. Kuigi minu enda soovid läksid üsna mitmel korral lahku sellest, mida enamus arvas, oli siiski põnev jälgida, milliseks meie nägemus kellegi elust (jäädes siiski lavastaja varem valmis genereeritud variantide piiresse) kujunes.
Etendus tekitas vastuolulisi tundeid, kuna tegemist oli interaktiivse näitemänguga. Publikut kaasati üsna tihti, aga see tekitas loos suuri pause ja lõpuks ei olnudki päris seda teatris olemise tunnet. Kuigi uudne lahendus oli huvitav, oleks tahtnud siiski vähemalt selles kontekstis rohkem näitlejatööd jälgida.
Teine etendus: „Paradiis“ – Von Krahli Teater
Kindlasti minu vaieldamatu lemmik! Juba esimesest hetkest, kui Tartu Uue Teatri saali sisenesin, oli tunne, et sellest tuleb midagi erilist. Midagi sellist, mille pärast üldse tasus tervele festivalile kohale minna. Ja nii oligi! Ei mingit pettumust!
Lavakujundus oli värviline ja samas mahe. Kasutati väga head muusikat ning mõne kõvema loo puhul (Die Antwoord „I Fink U Freeky“) oleks peaaegu lavale tantsima läinud. Aga mingi sisemine pärismaailma ja tehismaailma vahelise piiri tunnetamine ei lasknud seda teha.
Mulle jäi väga südamesse ja pakkus mõtteainet kogu vaatemängu kontrastsus. Hinge puges näitlejate siirus ja kohalolek, mis pani tahes-tahtmata ka ise täielikult kohal olema ning kõike näidatavat haarama. Näitlejad ja kogu lavastustiim meeskonnana on ära tabanud mingi momendi elust, mida me tavaliselt ei näe. Midagi erilisemat ja rikkalikumat, kriipivat ja paitavat samal ajal. Tundsin, et olin tol hetkel osa nende elusaladustest, mida keegi teine ei näe, aga just meile just tollel hetkel jagati neid saladusi ja ei tuntud häbi. Seda näeb nii harva. Isegi tavaelus inimestega suheldes näeb seda nii harva. Aga seal saalis tundsin ma just sellist tugevat kaootilist armastusväärset lähedust nende tegelaste ja nende eludega. Kui seda veel mängitakse ja kui vähegi on võimalik, siis soovitan kõigile palavalt!
Kolmas etendus: „Eluaeg“ – Labürintteatriühendus G9 / Tartu Uut Teater
Pärast kogu seda raputust, mida pakkus „Paradiisi“ nägemine, ei olekski kohe tahtnud uut etendust vaatama minna, vaid pigem pisut seedida ja mõelda selle peale, mida just nägin, aga kava viis mind edasi. Raamatupoodi.
Riia maantee alguses olevas raamatupoes Sõna anti igale inimesele juhised, mida teha ja kuhu liikuda. Minu teekond algas lapsepõlvemälestuste ja tuttavate maitsetega, mida saatis lapselik elevus. Nii mõnelgi korral tabasin end muigelt, kuna miski tuletas jälle meelde mingeid kaugeid täiesti unustatud lõbusaid elamusi enda elust ja avas mind järjest rohkem etenduse erinevate võimaluste vastuvõtmisele.
Tahtmata liiga palju ära rääkida, mis täpselt juhtus, kus käidi ja kuhu jõuti, ütlen vaid, et see on väärt ise läbi käimist ja kogemist. Sellest etendusest tekkis mõte, et igaühe elus on mingeid väga eriskummalisi hetki, mida ehk ise tähelegi ei pane, aga kui keegi juhib neile tähelepanu, siis tekib tänulik tunne, et elu võib olla nii imeline, huvitav, kaasahaarav. Kui me ainult ise laseme sel juhtuda.
Neljas etendus: „Üritus“ – Teater Vanemuine
Etendus jälgib ühe vanema näitleja eluhetki sel momendil, kui tal on tulemas juubel, mida ta soovib pidada teatris, olles sellest mitmeid aastaid täiesti eemal olnud. Jälgib näitleja kahtlusi, vanu suhteid ja uute tuttavatega toimuvaid üksteisest aru saamise katsetusi, äratundmisrõõmu, mida pakub teatrisaal ja näitlemise kõrvalt vaatamine, ühe suure ja konkreetse tõe otsinguid. Samal ajal kui tema proovib oma teatrisse taastulemisega hakkama saada, käib elu teatris ikka edasi koos mitme erineva teatripere liikmega. Sagimist on palju. Kõigil on omad mured ning omad sisemised otsingud ja küsimused.
Kõik need erinevate inimeste sisemiste võitluste ja teiste inimestega suhestumiste katsed tekitasid küsimusi. Milline siis ikkagi on näitleja elu, kui palju rõõme see toob ja kui palju on sealjuures kahtlusi ning enese alaväärsena tundmist? Kas teater, ka suur teater, suudab hoida kokku ja toimida ühise eesmärgi nimel endast maksimumi andva tervikuna või jääb see vaid illusiooniks? Ning millised on teatrisisesed suhted? Kas need on ikka üksteisest lugu pidavad, hoolitsevad, mõistvad, tuge pakkuvad?
Küsimusi tekib siiani. Samuti on tohutu huvi selle vastu, mida Uku Uusberg veel teeb ja teinud on ning millised on tema sisemised teemad, millega ta tegeleb.
Viies etendus: „A Festival Piece ehk meeleheitlik katse pälvida festivalikutse“ – Kinoteater
Nagu nimigi ütleb: festivalitükk. Usun, et kui hakkaksin pisutki kirjeldama, mis täpsemalt toimus, siis võtaksin ära põhjuse, miks seda võiks vaatama minna. Kasutati mitmeid tavapäraseid kaasaegse etenduskunsti vorme ja sümboleid (alastus, toit – ühiskondlik aspekt, publikuga suhtlemine, tantsuelemendid, multimeediaelemendid), aga ilma mingi põhjusliku siduva elemendita. Need ei hakanudki minu jaoks tööle. Kuigi laval nähtav tegevus ja keskkond olid stiili poolest meeldivad, siis mõtte osas ei suudetud mind loosse kaasa haarata ja edasist mõttetegevust ärgitada.
Kahjuks ei kogenud mingitki laadi teatriimet ega suuremat sorti ahhaa-momenti. Oleks tahtnud rohkem tunnetada, et kõik need vormid on põhjusega kokku pandud, et need on mingit pidi läbi elatud, sisimas läbi töötatud ja osa näitleja elust arusaamisest ning maailmapildist.
Kuues etendus: „45 339 km2 raba“ – Endla Teater
Tegemist oli järjekordse suuri küsimusi esitava etendusega. Lahati Eestist väljapoole rändavate inimeste lahkumise põhjuseid, elu välismaal, koduigatsust, suhteprobleeme, mis tulevad kas üksteisest kaugel olemisest või teisest rahvusest ja teistsuguse kultuurilise taustaga inimestega koos olemisest.
Meelde jäi huvitavalt läbi mõeldud lavakujundus, mis oli lahendatud lava ja publiku pooleks jagamisega, asetades lava keskele seina, mille keskel oli uks. See tekitas mingil määral eraldatuse tunnet ja samuti uudishimu selle vastu, mis seal teisel pool siis on. Kes on need inimesed? Mida nemad sealpool näevad? Kas seal oleks parem olla? Kas teisel pool seina olevate teatrikülastajate kogemus tollest õhtust oli nähtu põhjal kuidagi parem? Siit tulebki paralleel etenduse sisuga, mis samuti mõtiskles selle üle, kumb otsus on parem: kas Eestist lahkumine / ära kolimine või siia jäämine? Ja millised on need inimesed, kes on seal teises riigis, kas nemad kogevad midagi paremat? Ning milline on elu Eestis, kui mind siin ei ole?
Armastan Eestimaa loodust ja seetõttu ei tundunudki nii õudne etenduse lõpus välja pakutud mõte, et kui kõik eestlased tõesti koliksidki siit ära ja alles jääks ainult tühi maa, siis selle maa kataks lõpuks täielikult raba oma tõelise rahuga. Sellega tuli ka minu sisse rahu.
Seitsmes etendus: „Südamepeitjate planeet“ – Tartu ülikooli kammerkoor
Järgmisel päeval aga otsiti minu küsimusi ja nukrust täis süda uuesti üles. Tegemist oli jälle hoopis teistsuguses vormis etendusega, mille puhul oli võetud ette suuremat sorti lavastamine kammerkoorile, kahele näitlejale ning helikunstnikule ja seda tohutu suures ning rõskusest ja vananemise märkidest õdusas mahajäetud lennuangaaris.
Teemaks oli külmast ja valust kalginenud südame taasleidmine. Üks tegelane tõi järjest välja negatiivseid ja allaandmist nõudvaid külgi elus ning teine väljendas tõsist siirust, armastust, hoolt ja lootust praeguse hetke ning tuleviku osas. Narratiivi sisse olid põimitud koorilaulud, kusjuures koori liikmed olid ise ka etendajateks, kes ronisid, jooksid, hüppasid, kekslesid, hõikusid, naljatlesid ning samal ajal muidugi laulsid. Jälgimine oli põnev ja kohati ka visuaalselt ja heliliselt üsna intensiivne, aga seda ainult etenduse paeluva ülesehituse huvides.
Esitamisele tulnud lauludest olid mitmed juba varasemast tuntud ja armsad. Eriti pühalikult kõlas Rahmaninovi „Õnnis on inimene“ ning pea pisarateni liigutas Pärt Uusbergi „Õhtu ilu“. Kogu etenduse tegid heliliselt sidusaks erineva temaatikaga (nii ambientsed kui ka käredamad) kitarrihelid, mis loodi kohapeal.
Lavastusest õhkus positiivsust ja usku millessegi paremasse ning publik võttis selle väga tänulikult ja siiralt vastu.
Kaheksas etendus: „Three Left Hours (everybody’s piece)“ – Alissa Šnaider / Kanuti Gildi SAAL
See etendus pani minu festivalikogemusele punkti. Tegemist oli ühega neist tükkidest, mille sisu kohta väga täpset kirjeldust ei tahaks anda, aga ütleks nii palju, et sai naerda, küsivalt/imestunult kulmu kergitada, laulda, süüa, juua, ringi liikuda, suhelda. Aga seda kõike ainult enda valikul ja kõiki neid asju sai sama hästi ka mitte teha. Kindlasti on selliste etenduste puhul oluline hoida avatud meelt ja võimalikult julgelt pakutuga kaasa minna. Elamus saab seeläbi mitmetahulisem ja konkreetsem.
Meeldis väga see viis, kuidas etendajad meid väga rõõmsalt ja sõbralikult vastu võtsid. Meeldis see, kuidas meid viidi iga etendaja isikliku mõttemaailma avarustesse ja sügavustesse ning seda viisil, mille puhul võisid sõnad/laused/teod oma märgilisuse poolest olla väga erineva arusaadavuse tasemega. Seda enam andis see võimaluse inimestel endal neid tähendusi juurde anda. Paelus ausus ja julgus enda isikut nii tõsiselt nii paljudele inimestele avada.
Kõige meeldejäävam ja puudutavam oli stseen, kus Kaja Kann pidi vastama justkui ajakirjanike (või kaasetendajate, sõprade, pereliikmete?) väga isiklikele küsimustele. See oli tee tema sisse nägemiseks. Ja see oli ilus.
Kuidas festival kokku võtta?
Nähtud kaheksa etenduse läbivaks teemaks oli vähemalt mingi piirini humanism. Oli palju inimeseks olemisele keskendumist. Sellest ei saa mööda. Aga miks siis sellega tegeletakse? Miks ei mõelda loomaks olemise peale? Või näiteks sellele, milline oleks elu teises universumis ühel robotil? Kui näiteks Marsi peale saadetud infokogumiseks mõeldud robotitel (MER-idel) tekiks järsku tundemaailm, mida nad siis seal kogeksid või tunneksid? Selline olukord oleks justkui midagi ilmvõimatut, aga samas siiski huvitav. Ka hoopis teistsugune maailm. Aga miski, mis ei kõneta nii palju tavainimest, kes tuleb teatri uksest sisse ja soovib saada puudutatud. Ikka ju soovib. Miks muidu sinna tulla? Meelelahutus? Paar pahvakat naeru? Ühiskondlik staatus? Ja kas teater tunnetab seda, et on vaja pakkuda puudutust? Tundub, et osa teatrimaastikust justkui tunnetab. Tunnetatakse küsimuste esitamise vajadust, vajadust selle järele, et inimene saaks emotsioone ja ideid edasi mõtlemiseks ning lähenemiseks erinevatele ühiskondlikele ja isiklikele teemadele.
Meeldib tohutult see, et kasutatakse niivõrd erinevaid viise, kuidas oma ideid publikuni tuua, mis usutavasti kasvatab publikut, kelle maitsed millegi kogemise/nägemise/tunnetamise osas on kindlasti väga erinevaid. Tõsi on muidugi see, et ka teatrimaailmal tuleb kaasas käia nende võimalustega, teemadega, vahendusviisidega, mis ülejäänud maailmas aktuaalsed on, mis tähendab seda, et teatri olemus võib veel lähiajal üsna tugevalt muutuda. Mida aga kindlasti kaotada ei tohiks, on personaalsus, hetkes olemine, küsimuste tõstatamine ja erinevate lähenemisviiside pakkumine. Need on komponendid, mis teevad teatrist niivõrd nauditava kunstivormi.
Festivalile üldisemalt lähenedes võib öelda, et kava oli huvitavalt, mitmekesiselt ja hästi läbi mõeldult kokku pandud. Kavasse kuulusid ka vestlused erinevatel ühiskondlikel teemadel (arhitektuur, ökoloogia ja julgeolek), mis seoti teatri olemuse ja eesmärkidega praegusel ajahetkel. Võis tõdeda, et teatri olemust saab iga teemaga väga kenasti siduda, tuua paralleele, leida ühiseid jooni ja eesmärke. Samuti võis pärast suurte ideede ammutamist koos ülejäänud teatrigurmaanidega õhtuti kontsertidel käia ja lõõgastuda.
Lõpuks tekkis küsimus, kas nii mitme etenduse lähestikku nägemine on lõpuni välja positiivne ja kui väga mõjutavad eelnevalt nähtud etenduste muljed ning tunded järgmistele etendustele eelnevat sisetunnet ja neist saadavaid muljeid. Kindlasti need kogemused mõjutavad üksteist, kuid samas loovad seeläbi suurema tervikpildi Eesti teatrimaailmast ning aitavad jõuda lähemale arusaamale sellest, kui erinevad on inimesed ning et see on täiesti vastuvõetav, sobilik ja see teebki maailma eriliseks.
