Laupäeval tähistati Kultuurikatlas Noortebändi 15. sünnipäeva ja peeti maha ka selleaastane finaalkontsert. Viie finalisti kõrval (Voice of Voices, Von Dorpat, Abandoned Elysium, Ol’ Mill, Lights on the Ceiling) astusid lavale ka eelmiste aastate tegijad. Lisaks muusikale oli võimalik nautida baaris serveeritavaid tervislikke ja alkoholivabu kokteile, mis muidugi ei tähenda, et veinisõpradel vein joomata oleks jäänud. Siiski tore žest korraldajate poolt, eriti arvestades Noortebändi peamist sihtgruppi. Igal juhul elas noor, kohati veel kooliealine publik toimuvale algusest peale kaasa. Täielikult hakati küll üles sulama alles ürituse keskpaigas, nagu sageli ikka juhtub. Ja oli neidki, kes ei näinud sügisesest kargusest vabanevat ka kontserdi lõpuks. Küll oli tore tõdeda, et igal bändil näis siiski olevat oma kuulajaskond ja lava ette olid pugenud mõned eriti aktiivsed muusikahuvilised.
Esimese finalistina küttis lavalauad kuumaks Voice of Voices, kelle noor solist lõi pahviks võimsa hääleulatusega. Laulja Scott Murro kandva ja kõlava hääle taustal kanti ette klassikaline metal-rock, millesse mahtus nii meloodilisi kui rajumaid momente ja professionaalseid kitarrisoolosid. Väga mõnus vaheldus Pärnust.
Teisena üles astunud Tartu bänd Von Dorpat tõmbas mürataset tagasi. Ainus eesti keeles laulnud bänd näis laval armas, esitades vaheldumisi soft-rokilikke meloodiaid ning džässilikke ja bluusilikke noote. Ülejäänud artistidega võrreldes mõjus nende esinemine nagu õrn ülikoolilinna romantika, mis hajus üle Kultuurikatla lihtsate, eelkõige armastusest kõnelevate sõnade ja sooja melanhoolia kaudu. Oma lavalise olemusega meenutasid viksilt üles löödud poisid veidi vanakooli romantikuid ja natuke Vaiko Eplikku. Viimast võiks eriti omistada elava näomiimikaga solistile ja klahvpillimängijale Johannes Vedrule. Eripreemiana saadi ka kutse järgmise aasta Jazzkaarele. Tore, sest poisid osalesid Noortebändil juba kolmandat korda ja ehk on just domineerivalt rahulikuma muusikaga esinemispaigad Von Dorpati stiilile sobivam paik. Noortebändil näivad igal juhul võidutsevat rajumad meloodiad. Eriti sel aastal.
Kolmandana lavale astunud ja hiljem nii rahva lemmiku kui võitjatiitliga pärjatud Abandoned Elysium võlus väga professionaalse ja võimsa scream’iga. Samuti suudeti osa publikust panna circle pit’ima. Müramuusikakaugetele inimestele selgituseks, et tegu on ühe mosh pit’i ehk siis raskemuusikaga kaasas käiva liikumise vormiga. Väga rajul levelil võib ringis üksteise vastu lennates ka päris korralikult haiget saada. Igal juhul elas publik, või vähemalt osa sellest, bändile kaasa iga keharakuga. Nagu peabki. Eelmisel aastal isesalvestatud albumiga välja tulnud Abandoned Elysium pakkus nii pehmemaid ja meloodilisi kui ka karme ja rohke müraga täidetud noote, segades omavahel nii death metal’i kui deathcore’i elemente. Igal juhul kostitas eksperimentaalse ja pigem tehnilise progressiivse metal’i poole kalduv Abandoned Elysium publikut tugeva lavalise keemia, hea esinemisoskuse ja kõrvulukustava muusikaga, mis võttis pea õrnalt kumisema, kuid oli kõrvulukustav heas mõttes, mõjudes ehk veidi nagu uuekooli Suicide Silence või Parkway Drive. Bändi tase ja võimsus olid igal juhul meeldejäävad, mis osalt tulenes energiast, mis nii mürarohke žanriga paratamatult kaasas käib, kuid kindlasti ei tasu alahinnata ka bändi enda professionaalsust ja kogemust. Võit tuli igal juhul teenitult.
Enne Abandoned Elysiumi triumfi astusid lavale lisaks teistele esinejatele aga veel kaks finaalbändi, mõlemad Viljandist. Ol’ Milli trio kandis ette kergelt bluusilikku rock’i. Kohati tekkis isegi tunne, justkui oleks tegu stseeniga mõnes pisikeses ja hämaras bluusiklubis 60. aastate Ameerikas. Ja poistel oli isegi saksofon. Esinemiseks pähe tõmmatud kaabude, bluusilike meloodiate ja Kultuurikatla õhustiku taustal mõjus see kõik väga hästi. Jala tatsuma panemise mõttes pani kõige enam kaasa elama ehk siiski viimane finalist Lights on the Ceiling. Šikkides esinemisriietes poisid tõmbasid publiku käima alternatiivpoprokiga, mis kaasakiskuvate, aga samas lihtsate rütmidega suutis jääda isegi hetkeks kummitama. Lights on the Ceiling mõjuks oma aktiivse ja elava solistiga ehk kõige paremini mõnel suvefestivalil, taustaks päikeseloojang ja publikuks alternatiivsema poole kalduvad noored või lihtsalt suvised festivaligurud.
Tehes järeldusi nähtud esinemisest ja mitte potentsiaalist lähtuvalt, võib siiski väita, et ühed mõjusid laval säravamalt kui teised. Loomulikult väärib iga esinenud bänd sügavat kummardust, aga on vast ilmselge, et lavalisele käitumisele ja loomingule avaldab suurt mõju koos tegutsetud aeg ja kahtlemata oli suurem šanss silma paista just neil, kellel rohkem kogemust. Võistlus ei sea selles osas kindlaid piiranguid. Latt on ette seatud küll osalejate vanusele ja vanusepiirang 26 eluaastat kahtlemata takistab aastakümneid koos tegutsenud bändide võistlustulle astumist. Sellele vaatamata varieerusid vähemalt tänavuses finaalis võistlejate esinemisoskus ja kogemused tuntavalt. Ehk kohati isegi liiga tuntavalt. Bändide erinev tase pole küll tingimata negatiivne ja ehk peitub selles Noortebändi üks võlusid. Võimalus end näidata on paralleelselt väga noortel entusiasmist pulbitsevatel uutel tulijatel kui ka neil, kel on küll rohkem vilumust, kuid pole varemalt olnud võimalust konkursil osaleda või edasi pääseda. Tore ja täiesti uutele tulijatele kahtlemata veelgi suurem väljakutse ning enese ja bändi proovilepanek. Siiski tekib küsimus, kuidas jagada adekvaatseid hinnanguid, kui on selgelt tajutav, et ühel laval võistlevad Noortebändi tiitlile tegelikult nii algajad kui juba kogenud bändid. Ise vastust välja pakkudes võib öelda, et õnneks pole publiku peamine ülesanne siiski hinnangute jagamine, vaid nautimine. Ja viimast pakkus finaalis kahtluseta küll iga esineja. Nii et inspiratsiooni ja edu.
