Rakvere Teatri „Ausammas“, autor Vladimir Žerebtsov, lavastaja Filipp Los, tõlkija Tiit Alte, kunstnikud Maret Kukkur, Filipp Los, kostüümikunstnik Kristi Leppik, valguskunstnik Arne Maasi, helirežissöör Elmar Sats. Osades Eduard Salmistu, Ülle Lichtfeldt, Tarmo Tagamets, Tarvo Sõmer, Liisa Aibel, Helgi Annast, Natali Lohk, Marin Mägi-Efert, Tarvo Sõmer ja Tarmo Tagamets.
„Ausammas“ on lugu lihtsatest inimestest nende igapäevategevuste ja üksikelude ootamatuste keerises. Juba enne etenduse ametlikku algust maalitakse publikule pilt üksluisest väikelinnaelust, kui tülpinud ilmega Muhhina Marina Semjonova (Ülle Lichtfeldt) seisab laval ja võtab nöörilt pesu. Justkui must pilv saabub naise juurde konstaabel (Tarvo Sõmer), et pärida aru Marina abikaasa (Eduard Salmistu) kohta. Liigse alkoholiarmastuse käes siplev Muhhin Ivan Pavlovitš ise on kadunud, kuid linna keskväljakul kõrgub mehele püstitatud ausammas. Marina on segaduses, tundes oma alkohoolikust mehe pärast nii muret kui nördimust. Tõeline triangel läheb lahti, kui Ivan Pavlovitš välja ilmub. Ilmselgelt ei tea mees ausambast midagi ning on kimbatuses, miks peaks keegi talle – linna kojamehele –, üldse monumendi püstitama. Peagi sõna levib. Üllatusi vähepakkuvas väikelinnas tekitab ausammas elevust ning paneb ringlema spekulatsioone, miks on viimane adresseeritud just Ivan Pavlovitšile. Jutu keskmesse sattunud kojamehe teadmatus pole kaaslaste omast väiksem. Ta üritab jälile jõuda au osaliseks saamise saladusele, ent naudib varjamatult kuulsuse magusat paitust. Taolisel foonil kulgebki kogu esimene vaatus, lisandiks pildid külaelanike omavahelistest minidraamadest.
Külaeluromantika jääb minimalistlikult valge lavakujunduse taustal kohati raskelt hoomatavaks. Klassikaliselt etenduselt võiks oodata olustikuliselt viimistletumat lavakujundust, kuid ehk on seegi vaid külalisetendusest tulenev logistiline paratamatus. Oma kujutluses võib vaataja valged seinad asendada vene külade puitarhitektuuri või paneelmajade atmosfääriga. Monotoonne taust hakkab tööle, kui lava kattub tähistaevaefektiga. Galaktikas ringlevad tähed mõjuvad kui lihtsa inimese elu metafoor. Ivan Pavlovitš vaatab tähti, soovides leida ilu elust, mis ausamba püstitamisega on täielikult segi paisatud. Ta ei mõista, et kõik vastused on juba olemas, tema enda elus ja tema enese sees. Sarnaselt mõjub ausamba kontseptsioon. Inimesed on harjunud, et monumente püstitatakse vaid neile, kes on elus saanud hakkama millegi monumentaalsega. Ausammas lihtsale külaelanikule tekitab küsimusi, justkui ei usuks inimesed ka ise argiste hetkede ja kaasinimeste tähtsusesse.
„Ausambas“ portreteeritud karakterid mõjuvad tavakodanike koondkujudena. Aguliküla atmosfäär, sisse põimitud korrumpeerunud ametivõimud ning taustaks kõlav vene muusika on omased vene olustikule, peegeldades nii autori kui lavastaja kodumaad. Ausambasaaga sobitub aga igasse ühiskonda. Mõneski mõttes toimib see kui kutse märkamaks headust enda ümber ja sees. Pole vaja ausammast, et panna tähele kaasinimest. Selle etenduse näitel on ausammas möödapääsmatult vajalik, et inimene mõistaks oma tegude ulatust. Samas toob endalegi mõistetamatu kuulsus inimeses kaasa muutused. Kergemeelsest ja heatahtlikust külajoodikust vormub tähelepanutulvas linna suurim eneseimetleja. Muutused Ivan Pavlovitši isikus mõjuvad hoiatava näpuviibutusena. Kuulsus ei tähenda õnne. Vastupidi, eriti siis, kui kuulsusega kaasnev kohustus omistatud renomeed kaitsta ei leia sisemist kandepinda.
Ivan Pavlovitši seiklustele ja õppetundidele lisaks on etendusse põimitud teisigi liine. Kohati tõstavad pead situatsioonid, milles on romantilise küladraama noote ning põgusalt peatutakse ka sõpruse teemal. Valed ja bürokraatia poliitikamaastikul pakuvad omakorda võimalust elada kaasa muhedale huumorile. Etendus tervikuna on siiski tõeline ausambadraama, milles keskne tegelane polegi mitte kuju välja teeninud Ivan Pavlovitš või tema karmi käega naine, vaid pidevalt jututeemaks olev ausammas ise. Teine vaatlus on selles osas tugevam – ausambaga kaasnev hüsteeria lõpeb ning selle asemel joonistuvad välja etenduse varjatud tahud ja lugu võtab viimaks tervikliku kuju. Etendus ei paku siiski suuri üllatusefekte või emotsionaalset raputust. Sellele vaatamata on tegu südamliku ja ladusa lavalooga, mida saadavad tugev näitlejatöö, publiku hulgast kostuv muhelev naer, lavalt õhkuv külaelunostalgia ning kõige peamine – üleskutse märgata inimest tema tegude, mitte ausammaste hulga järgi.
Info ja toimumised leiad siit!
