Made in Estonia maraton toimus juba 11. korda. See etenduskunstide lühivormide festival on kasvuplatvorm tulevastele potentsiaalsetele etenduskunstnikele. Tegemist on kureerimata „võistlusprogrammiga“, millest saavad osa võtta peaaegu kõik, kes soovi avaldavad. Pealtnäha ainuke määrav kriteerium on vanus, sest tuleb olla vähemalt täisealine. Selle eest, et kõik ikka toimiks, hoolitses festivali produtsent Maarja Kalmre.
Nii nagu päris maratonilgi, võis osavõtjale saatuslikuks saada positsioon stardijärjekorras. Seetõttu need, kes esimestena startisid, kirgastasid vaimu rohkem ja olid meeldejäävamad kui need, kes viimaste seas end stardiritta olid seadnud. Nii, nagu elu pole must ja valge, oli ka sellel maratonil viimaste seast ettepürgijaid. Siinkohal olgu öeldud, et maratoni võitjad polnud need, kes esimesena finišisse jõudsid, vaid need, kelle etendus toimis ja mõtteid liigutas, seega – tähelepanu, valmis olla, start!
Kogu maratoni programm oli jaotatud kolme ossa. Esimeses osas etendati nn mustas kastis, teises ekraaniga laval ning kolmandas osas kõigest liigsest vabastatud laval. Esimesena astusid lavale või õigemini olid juba enne inimeste saabumist laval viiest tüdrukust moodustuv ansambel. Kui kõik olid oma koha leidnud, said nad alustada Johanna Kalmu „Just for the sake of whipping“ etendamist. Esmapilgul oli üsna koomiline vaadata, kuidas viis tüdrukut vaikuses oma juukseid mööda põrandat lohistavad. Kui seda tegevust hakkas saatma Willow Smithi lugu „Whip my hair“, tundus kõik palju loogilisem. Juuste piitsutamine võttis kogu etteaste jooksul üha suuremaid pöördeid, ent Smithi loo taustal mõjus kõik justkui iroonilise pilkena. Smithi loo sõnum on enesearmastus ja teiste arvamusest mitte hoolimine ning juuste lahtilaskmine ongi selle väljendus.
Ühiskondlikel teemadel hoidis kogu õhtu vältel kätt pulsil keegi ilmakodanik Ursula. Valgete meeste ahistamisskandaalid, homofoobia ja pagulased olid teemad, millel peatuti. Kurblooline on see, et isegi nii naeruväärsetena kui need ette loetud Delfi kommentaarid ka ei kõla, on meie seas palju inimesi, kes neid tõsimeeli usuvadki. Mulle meeldib mõte ühest John Malkovichiga tehtud intervjuust, kus ta ütleb, et viimasel ajal kurvastab teda kõige enam see, kui inimesed on kindlad asjades, milles nad tegelikult nii kindlad olla ei saa. Nii ongi.
Erinevatest kasutamata, ent samas ka kasutatud võimalustest kõneles laval neljast naisterahvast moodustuv ansambel koosseisus Mari-Liis Eskusson, Arolin Raudva, Katrin Kreutzberg ja Alise Bokaldere. Ma ei tea, kuidas see teistele mõjus, aga mind pani tükk küll rohkem mõtlema ruumis viibiva publiku peale. „There is no one here who thinks that being naked on stage is a artistic statement“ või „There is no one here who thinks that they are chosen out by God“ on näited mõtetest, mis esitamisele tulid. Samas ei või ju iialgi teada, millesse mu naaber kõrvalpingilt usub. Lavalt võis kuulda vastandlikke, resoluutseid seisukohti, mille puhul üks nullis juskui teise – „There is someone here who thinks being naked on stage is an artistic statement“. Nagu hiljem selgus, oligi esinejate seas mõni, kes näis arvavat, et lavaline alastus on kunstiline eneseväljendus. Nimetatud etteaste valmis koostöös Maike ja Iggy Lond Malmborgiga ning selles oli midagi Malmborgidele iseloomulikku. Võimalik, et selleks oli mõte, kuidas keel hakkab konstrueerima tegelikkust.
Karolin Poska lühietendus tõstatas küsimusi märkide ja märgistamise kohta. On tõsi, et inimesed armastavad hoiatada üksteist ootamatute olukordade eest, kuid tihti võib jääda arusaamatuks, millised on need olukorrad, mille eest meid hoiatatakse ja milleks tuleks valmis olla. Sellistele märkidele otsitigi etenduse käigus humoorikas võtmes tähendusi.
Karolin täiendas hoiatusmärgistussüsteemi omalt poolt kõikide ahistamiskandaalide valguses väga asjakohase, pervertide eest hoiatava märgiga.
Maratoniõhtu viimases osas võis näha adrenaliinitaset tõstvaid tsirkusevõtteid, tantsimist selle otseses tähenduses ja kehalist alastust. Võib-olla on hea, et mõni EKRE-lane maratonijooksu pealt vaatama ei sattunud. Tõenäoliselt oleks neil Raho Aadla pilkases pimeduses toimunud kehanüpeldamist ning hiljem parafraseeritud „Eesti lipu“ laulu kuulates nii mõnigi hingetõmme vahele jäänud. Samas kui tõlgendada pimeduses toimunud kehanüpeldust eesoleva patukahetsusena, siis kõik on võimalik.
See siin on ainult kaugvaade toimunud maratonist. Lisaks väljatoodule jäi maratonil silma nii mõni teinegi osalenutest. Nimetagem siin veel Henri Hüti numbrimängu Google translate’is, Emer Värgi visuaallavastust või Üüve-Lydia Toompere, Siim Tõniste ja Piret Jaaksi lühi-lühietendust terrorismihirmu uuriva „Plaan T“ esilinastuse eel. Kahjuks pole toimunud maratone võimalik samasuguse lõpptulemusega taas läbi viia, seega jääb üle vaid järgmist ootama jääda. Vahepeal võib muidugi silma peal hoida, kuidas maratonistidel muul ajal läheb.
Foto autor on Laura Uustal.
