Hiljaaegu juhtusin lugema kommunikatsioonieksperdi Raul Rebase artiklit, milles ta kirjeldab tänast elu Eestis sellisena, et siin puudub oskus unistada. Oleme sattunud unistuste kriisi, ütleb ta. Tõsi, kui esmapilgul on kõik saavutatud ja jõutud on justkui unistuste tippu, siis ei oskagi nagu midagi rohkemat tahta.
Põhjus, miks sellest Iggy Lond Malmborgi etenduse kontekstis räägin, seisneb selles, et autor on võtnud eesmärgiks uurida fantaasia toimemehhanisme meie elus. Eks unistamine olegi omamoodi fantaseerimine. Maailm muutub nii kiiresti, et see, mida pidasime eile utoopiaks ja võisime ette kujutada vaid oma kõige ulmelisemates fantaasiates, on täna juba reaalsus: 3D-prinditud majad, ookeaniprahist toodetud tossud, saavutused Marsi koloniseerimise vallas, tehisintellekti areng ning inimeste ja loomade kiibistamine. Mõelda vaid, et juba peagi, kui Eesti on Euroopa Liidu eesistuja riik, liiguvad siin isesõitvad bussid! See ei olegi enam nii utoopiline, mistõttu tekibki küsimus – kui kaugele ja suurelt oskame siit edasi fantaseerida? Soov elukeskkonda paremaks muuta ja sotsiaalseid probleeme lahendada on see, mis pakub fantaasiale ainest. Kuidas muidu tuleks keegi idee peale töötada välja toit, mida saab valmistada pesumasinas, või liha, mida on võimalik valmistada 3D-printeris? Kas see on meie fantaasiate lagi? Kuhu kõik võib edasi minna?
Iggy Lond Malmborgi sõnul on fantaseerimine suuresti keeleliselt suunatud ja mõjutatud, mistõttu on tegu rohkem sõnalise etenduse kui millegi muuga. Nõnda nimetabki Iggy Lond Malmborg ennast irooniliselt etenduskunstnikuks, kes palju räägib. Minul hakkas etendus peas oma elu elama veel enne, kui alata sai. Nimelt võis vahetult enne etendust kuulda saalist Iggy Lond Malmborgi sissejuhatust, milles ta rõhutab, et etendus ei sobi alla 18-aastastele, kuna sisaldab ebatsensuurset kõnepruuki. Oma kujutlustes juba pettusin, kartes roppustele ülesehitatud etendust. Võib öelda, et roppust oli. Mõni ütleks isegi, et ilgust ja rõvedust. Samas ei olnud seda sugugi mitte nii palju, kui ette kujutasin. Ilmselt see osa etendusest, mis muutus vastuvõetamatuks, oli omapoolne viide Kaur Kenderi „Untitled 12“ ümber toimuvale kohtuprotsessile ja transgressiivsele kunstile. Minu jaoks oli see koht, kus toimus täielik väljalülitamine. Isegi ei oska öelda, miks. Võib-olla oli see koht, kuhu mu fantaasia ei tahtnud välja jõuda, või oli tegemist etenduse selle osaga, kus mu mõte argiprobleemidesse kadus, kuna see tundus olevat lihtsam tee… Samas oli Iggy Lond Malmborg publikut selle eest ka hoiatanud. Küllap oli temal juba varasema kogemuse põhjal tekkinud kujutelm, mille järgi ei suuda inimesed keskmisest suurema sõnasisaldusega performance’it vaadates oma mõtetega saalis püsida.
Etenduse jooksul toimub ajaline rännak möödunu ja praeguse hetke vahel. Samal ajal võis end leida 15 minutit aset leidnud sündmuste keskelt ning etendusesaalist. Iggy Lond Malmborgi kirjeldusel ja juhtimisel etendusele saabumist taas läbi elades oli iga kord eelmisest natuke erinev. Reaalsus ja tekkinud kujutluspildid sulasid ühte. Tekkinud kujutelmadest kujunes välja minu reaalsus. Usutavasti on see ohukoht, millele ka etenduse käigus tahetakse tähelepanu juhtida. Olukorrad, kus inimeste kujutelmad on suuremad kui elu ise ja elust erinevad, on üsna tavapärased. Omaette kujutlustest varmalt kinni hoides ei ole me suutelised mõistma ega taha mõista maailma selle mitmekülgsuses, kuna nii on lihtsalt turvalisem. Ehkki etenduse peategevus toimub meie kujutelmades, tuuakse vaatajad nii mitmelgi korral sellesse füüsilisse ruumi erinevaid tehnilisi võtteid kasutades tagasi. Muutuse toob ka lavale kontsaklõbinal saabuv naisterahvas, keda publik võis varem vaid Iggy Lond Malmborgi kirjelduse järgi silme ette manada. Ja nüüd ta oligi seal lausumas, et ta oli oma tulevikuettekujutlustes palju õnnelikum kui päriselus. Eks see nii kipubki olema, ent on siiski hea meel, et käisin seda etendust vaatamas päriselus.
