Sõjajärgne aeg polnud Eesti Vabariigis just kerge. Lisaks sõjas purustatu taastamise raskustele
ägenesid repressioonid ning toimusid küüditamised. Kunst oli surutud sotsialistliku realismi
ideoloogia raamidesse. Mistahes katseid oma loomingulist ideed muul moeli väljendada loeti
dissidentluseks ning see võis traagiliselt lõppeda.
Peale Stalini surma 1953.aastal hakkas olukord küll leebuma ning juba neli aastat hiljem, 1957.
aastal, toimus Moskvas VI Ülemaailmne Üliõpilaste ja Noorsoofestival, millest sai Nikita
Hruštšovi ajal alanud sulaperioodi kultuuriline algus. Festivalile saadeti Leili Muuga, Endel
Taniloo ja teisi noori kunstnikke. Neile avanes võimalus suhelda piiritaguste noorte kunstnike-
abstraktsionistidega ja neist kohtumistest uut inspiratsiooni ammutada. Sotsrealismi vundamenti
hakkasid ilmuma üha suuremad praod ning ka Eesti kunsti hakkasid üha sagedamini ja
eredamalt ilmuma üldistatud vormid, värvide mäng ja elulisemad inimlikumad teemad.
Enno Ootsing “Lumesadu” (1984)
Samal aastal algab ka Tartu Kunstnike Maja ehitus. Ja just sellest hetkest hakkab kujunema terve
suurte tegijate plejaad, kes hakkavad tooni andma tolleaegses Eesti kunstis. Juba 60-ndatel olid
kunstnikud asunud ühinema, et vahetada uudiseid, ideid, muljeid, mis polnud tolleaegses
ametlikus kultuuriruumis kättesaadavad. Nii koondus Tartu Ülikooli kunstikabineti direktori
Kaljo Põllu ümber suur rühmitus “Visarid”. Tallinnas moodustasid noored kunstnikud Tõnis
Vint, Malle Leis, Jüri Arrak, Kristiina Kaasik, Tiiu Pallo-Vaik, Enno Ootsing, Tõnis Laanemaa
ja Aili Vint rühmituse ANK’64.
Kunstnikud ANK’64 näituse avamisel (1974) / EKM
Tänapäevani ei oska keegi anda täpset seletust lühendile ANK, iga rühmitusse kuulunud
kunstnik tõlgendas seda omamoodi, kuid just seda võimalust seejuures hinnatigi. Erinevad
mõttelaadid said 1964 aastal ühineda uuelaadse Eesti kunsti loomiseks.
Igal selle grupi liikmel oli oma äratuntav käekiri, kuid neid ühendas loobumine nõukogude
temaatikast, soov kujundada oma, eristuvat nooruslikku kultuuri, mis põhineks maailma kunsti
uutel suundumustel, džässil ja op-kunstil. Neile kujunes iseloomulikuks isiklike subjektiivsete,
ulmeliste maailmade loomine ja esteetiline nõudlikkus. Nende töödes hakkas kajastuma
reaalne elu, vabadus, mässumeelsus, optimism ja lootus muutustele.
Foto: EKM
Üheks rühmituse ANK’64 asutajaks ja ideoloogiliseks innustajaks kujunes kunstnik-graafik Tõnis
Vint. Olles mitte ainult kunstnik, vaid ka teoreetik, lõi Tõnis Vint oma filosoofilis-esteetilise
süsteemi, milles ühendas kõik kaasaegsed kunstilised ja kultuurilised protsessid ning maailma
kunstiajaloo. Tema laiaulatuslik eruditsioon hõlmas kõigi mandrite iidseid tsivilisatsioone, nii
üldtuntud kui ka vähem tuntud fakte ja seiku kunstiajaloost ning etnograafiast. Tõnis Vindi
eesmärgiks kujunes mingis mõttes justkui sellise universaalse koodi loomine, mis ühendaks
eelmiste põlvkondade teadmised ja kaasaegse kogemuse.
Tõnis Vint “Öö” (1984) / EKM
Malle Leis võttis juba Eesti Riikliku Kunstiinstituudi üliõpilasena suuna sotsrealismilt looduse
mõtestamisele ning just nimelt sellele keskendudes sai hiljem tuntuks natüürmordi ja
lillekompositsioonide meistrina. Tema tööd olid välja pandud Riiklikus Tretjakovi galeriis, Eesti,
USA, Poola ja Ungari muuseumides.
Malle Leis “Õhtuvalguses” (2003-05) / EKM
Kristiina Kaasik liitus samuti juba üliõpilasena ANK’64 rühmitusega. Oma sõnul oli ta siis alles
kujunemata kunstnik, kuid tegeles juba siis teiste grupiliikmetega suheldes metafüüsilise
maailma, värvide koosmõju ning vibratsioonide ja nähtamatu sügavuse maagiaga. Selle
mõistatuse lahendamisele pühendas ta kogu oma loomingulise elu. Samal ajal kui
akvarellikunstnik Tiiu Pallo-Vaik keskendus valguse olemuse saladuse mõistmisele.
Kristiina Kaasik “Kevad” (1986) / EKM
Tollal veel noor Aili Vint kujunes sügavatundeliseks ja emotsionaalseks merekunstnikuks, kes
mitte ainult ei loonud meremaale, vaid suutis merd lausa portreteerida.
AiliVint “Pärast vihmasadu” (1982)
Jüri Arrak, kunstnik, kelle nimi kuulub “100 kõige tuntuma eestlase” nimistusse, keda õigustatult
peetakse Eesti avangardismi alusepanijaks, osales samuti juba üliõpilasena aktiivselt
rühmituses. Olles erialalt metallikunstnik, asus ta sel ajal ennast proovile panema ka
maalikunstis ning sai just sellega tuntuks nii Eestis kui ka kaugel piiri taga.
Jüri Arrak “Mees laua taga” (1973)
Rühmitusse ANK’64 kuulunud kunstnike nimesid võiks loetleda ja nende loomingu üle arutleda
lõputult.
Üliõpilasaastad ei kesta kaua. Pikalt polnud määratud püsida ka rühmitusel. Ometi oli see
vähem kui viis aastat piisav aeg, et viljakal pinnasel saaks sirguda uus põlvkond kunstnikke,
kellest igaühe looming vääriks omaette lugu.
Nii erinevaid, kuid lõpmata andekaid, eredaid, avatud, vabu ja töökaid, võiks tõega nimetada
oma aja “kuldseks nooruseks”. Üheskoos ning üksteist toetades, innustades ja ergutades
suutsid nad luua selle, mida me tänapäeval võime täie veendumusega pidada unikaalseks Eesti
kujutavaks kunstiks.
ANK’64 näitus 2013 a. Foto: Peeter Sirge, Mari Kurismaa
Lugude Eesti kunstikogust sari
Toodetud Tallinna tellimusel Tallinna Kodurahuprogrammi raames
Projekti autor: Irina Danilova
Montaaž: Svetlana Danilova
Tõlge eesti keelde: Airi Oyamets
Eestikeelse teksti luges Ilona Kroon
