Loomingu Raamatukogu ei mängi Eesti raamatuturul enam nii suurt rolli nagu kuuskümmend aastat tagasi, kuid on jätkuvalt asendamatu abimees neile, kes maailmakirjandusega kursis tahavad olla.
1957. aastal, kui Loomingu Raamatukogu kirjanike liidu ajakirja Looming lisaväljaandena ilmuma hakkas, oli selle trükiarv 15–20 tuhat. Esimesel aastal ilmus see kaks, järgmisel kolm korda kuus, ülejärgmisel juba iga nädal. Olukorras, kus tõlkekirjandust avaldati praegusega võrreldes suht vähe, täitis see väljaanne olulise lünga, tuues Eesti lugejateni palju kvaliteetset väärtkirjandust, mida loetakse veel tänapäevalgi.
Loomingu Raamatukogu populaarsuse üheks aluseks oli samas just ilmumise regulaarsus ning sagedus, mis võimaldas lugeda seda raamatusarja tõesti korrapäraselt, nagu ajakirja. Tegelikult seda nimetatigi ajakirjaks.
Topeltnumbreid ei olnud esimesel aastal üldse. Järgmistel tulid mõned üksikud, lisaks jagati mõned mahukamad teosed siis ära mitme numbri vahel. 1960-ndatel sellisest raamatute osadeks jagamisest loobuti ja ajapikku kasvas topeltnumbrite osakaal üha suuremaks. Läinud aastal ilmus Loomingu Raamatukogu formaalselt 40 numbrit, aga tegelikult ainult 17 raamatut, millest vaid neli ei olnud topeltnumbrid.
Raamatuid ilmub seega vähem. Ka tiraažid on kümme korda väiksemad.
Loomingu Raamatukogu algseks missiooniks oli avaldada eesti, nõukogude vennasvabariikide ning välismaa kirjanike jutustusi, novelle, humoreske, följetone jne. Kui esimesel aastal ilmus eesti autoritelt viis, siis läinud aastal neli teost. Põhiosa avaldatust moodustavad siiski tõlked. Kui esimesel aastal oli neljandik raamatutest tõlgitud vene keelest, siis eelmisel aastal ainult kaks. Nüüd ükski keel küll enam nii tugevalt esile ei tõuse, aga kuna ilmunud raamatute koguarv on langenud, siis on vähenenud ka tõlgitud keelte hulk.
Kui vaadata autorite päritolu, siis tulevad nad nüüd valdavalt lääne ehk euroameerika kultuuriruumist. Aasia ja Aafrika on praktiliselt esindamata ning ka vene keelest tõlgitud raamatute autorid kuuluvad euroameerika kultuuriruumi, üks elab Ameerikas ja teine kirjutab Prantsusmaast. Samuti on mitmed autorid hakanud viimastel aastatel korduma. Ühest küljest on see loomulikult hea, kui saab nende loomingust terviklikuma pildi, aga teisest küljest aitaks lugejate silmaringi ju paremini avardada see, kui avaldada rohkem erinevate autorite töid.
Kui heita pilk sünniaastatele, siis selgub, et pooled eelmisel aastal ilmunud raamatud tulid 1950-ndate põlvkonnalt. Kui arvestada, et veel viie autorid on ammu surnud klassikud, siis jääb nooremate kirjanike täita üsna väike roll. Selles mõttes on Loomingu Raamatukogu muutunud küllaltki konservatiivseks.
Žanriliselt oli kuuekümnes aastakäik samas siiski huvitav ja mitmekesine. Tõlkijad ja toimetajad tegid head tööd, vahendades eesti keelde nii teiste maade klassikuid kui ka parajasti aktuaalseid autoreid, sealhulgas mõningaid, kes on viimastel aastatel ka ise Eestis käinud.
Aga, jah, valik võiks olla veelgi mitmekesisem. Eriti alaesindatud on Loomingu Raamatukogus hiina kirjandus. Kuuekümne aasta jooksul on ilmunud ainult kolm hiina keelest tõlgitud raamatut. Või kui on tõesti raske leida neid, kes suudavad ilukirjandust hiina keelest tõlkida, siis võiks ju avaldada vähemalt hiina päritolu ameeriklasi, kes kirjutavad inglise keeles, näiteks Yiyun Li „The Vagrants” või Lisa See „Shanghai Girls” sobiksid minu arvates hästi. Igatahes on see üks auk, mis eesti tõlkeraamatute turul täitmist vajaks.
Eeltoodud kriitikale vaatamata on samas kahtlemata väga hea, et Loomingu Raamatukogu veel üldse ilmub. 1957. aastal alustas ju ka üks teine suur raamatusari, „Maailm ja mõnda”, mis on tänaseks ilmumise lõpetanud. Osaliselt asendab seda küll kirjastuse Petrone Print Minu-sari, aga see ei ole ikkagi päris see. Küllap ilmuks maailma väärtkirjandust eesti keelde tõlgituna ka siis, kui Loomingu Raamatukogu otsad päris kokku tõmbaks, aga üks suur auk jääks sellest kindlasti.
