Eesti Kirjanike Liidu korraldatud romaanivõistluse võitis sel aastal Vahur Afanasjev romaaniga „Serafima ja Bogdan”, mille keskmes on Peipsi ääres elavad vanausulised. Tegevus leiab aset nõukogude ajal.
Kas võit tuli kohe esimesel katsel või olete ka varem romaanivõistlustel osalenud?
Olen küll, aastaid tagasi, algaja enesekindlusega. Ausalt öeldes polnud suurem asi käsikiri.
Romaanivõistluse võitjate väljakuulutamisel ütles Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar, et nende kirjastus on valmis kirjastama kõiki seal auhinnatud töid. Kas võidutööle on hakanud jooksma tormi ka teised kirjastused?
Jaa, huvi on päris palju, aga päris nii, nagu Vesipruuli unenäos, siiski pole. Et jookseksid sabas ja pakuksid „tuhat rubla trükipoogna eest”.
Kirjutasite romaani viie aasta jooksul muude tegemiste kõrvalt. Kuidas see protsess täpsemalt välja nägi? Kas eraldasite endale selleks iga päev tunnikese või mõne kindla nädalapäeva? Kas kirjutasite täpselt paikapandud plaani järgi?
Esimestel aastatel kippusin ikkagi inspiratsiooni ootama. Luulega võib nõnda teha, aga romaani peab pidevalt edasi viima. Nii et lõpuks püüdsin iga päev kas või paar lõiku kirjutada. Ega see lihtne pole, tuled töölt, kaod oma urgu ja püüad ümber häälestuda. Kirjutamine tuleb selleks päevaks lõpetada nõnda, et tead, kuidas lugu järgmisel päeval edasi läheb. Kuu aega sain tänu Väino Tanneri fondile Itaalias ja tänu sõber Maivele nädala Sillapääl kirjutada. Nende sutsudega, olmevabas keskkonnas, jõudis tekst väga tublisti edasi.
Romaanivõistluse žürii esimees Jan Kaus rõhutas, et „võidutöös kääritab inimesi aeglane, ent vääramatu kättemaks, mis ühel hetkel hävitavalt plahvatab”. Postimehele antud intervjuus ütlesite, et „see on läbi põlvkondade kestva kättemaksu lugu”. Miks sai valitud selle loo kandvaks motiiviks just kättemaks, aga mitte näiteks andestamine või leppimine?
Mul on meeles mõlkunud muistsed Skandinaavia saagad, mitu räiget kättemaksulugu, millel õigupoolest napib psühholoogilist põhjendatust. Kirjutasingi oma loo, milles püüan läbi põlvkondade mineva kättemaksu motiivid lahti harutada, teha selle usutavaks. Võib-olla just leppimine ilma andestamiseta ongi jõud, mis kättemaksu idee elus hoiab.
Mainisite oma võidukõnes, et tõuke suure romaani (ligi 700 lehekülge) kirjutamiseks andsid Lo Guan-Tšungi „Kolmevalitsus” ja Aleksei Tolstoi „Peeter Esimene”. Olgem ausad, tegemist ei ole just maailma kõige põnevamate romaanidega. Teil on kaasahaaravam tekst?
Hm, ma ei ole üldse nõus, mõlemad on väga köitvad lood. „Peeter Esimene” on elulisem ja lihtsam, kuid isegi „Kolmevalitsuse” masinlikkus on ülimalt võluv. No mulle meeldib matemaatika, klassikaline muusika, Tarkovski „Andrei Rublev”. „Serafimas ja Bogdanis” on palju seksi ja vägivalda, seda lugedes ei pruugi uni liiga kergesti tulla.
Mahukaid mitmeosalisi panoraamromaane leiab varasemast ka Eesti autoritelt. On ju mitte üksnes Tammsaare „Tõde ja õigus”, vaid ka näiteks Rannetite „Kivid ja leib” jne. Te ei ole juba hakanud oma romaanile järge kirjutama? Oleks see üldse põhimõtteliselt mõeldav? Viitsiksite nüüd järgmised viis aastat sellele pühendada?
„Serafima ja Bogdani” saaks pikemaks kirjutada, mitmed liinid on jäänud autori teada. Ütleks nõnda, et tean tegelastest poole rohkem kui lugeja. See annabki loole veenvuse, sest päriselus ei tea me samuti inimestest kõike, rohkem aimame kui teame. Kindlasti saab sellise raamatu kiiremini kirjutada, kui tegeleda ainult kirjutamisega. Seni olen tundnud, et tahan teha ka muud tööd, panustada muul viisil ühiskonna arengusse. Ma ei arva, et kaaskodanikud peavad kirjanikku toitma lihtsalt selle pärast, et tal on idee.
Lõpetuseks. Milline Eesti romaan teile endale viimati sügavama mulje jättis? Keda nüüd teistel lugeda soovitate?
Urmas Vadi „Tagasi Eestisse” ja „Neverland” on kahtlematult suurepärased. Kõik Ervin Õunapuu teosed, tõeliselt lummav käekiri. Hiljuti sattus kätte Albert Uustulndi „Tuulte tallermaa”, väga köitev ja ladus. Ka Erik Tohvri, keda kriitikud kuidagi pika hambaga võtavad, on täitsa mõnus lugemine. Hargla, Ruitlane, Kaus, Helme, Kivirähk … Viirlaid, Kaugver, Luts … Eestis on tehtud ja tehakse rohkem head kirjandust kui ma lugeda jõuan, kui keegi lugeda jõuab. Ja see näitab keele ja kultuuri elujõudu.
