Neljapäeval, 28. septembril 2017 toimus Paides suurejooneline kultuuriloopäev ja -konverents „Hermann Hesse 140 – Paide päritoluga maailmakuulus kirjamees“.
Paide on kuulsa saksa kirjaniku vanaisa kodulinn ja isa sünnilinn. Kuigi kirjanik Eestisse ei jõudnud, saatsid teda läbi elu isalt kuuldud imelised jutustused Eestimaast ja Paidest, mis ehitasid juba lapsepõlves tema hinges üles omaenda väikese Eesti. Neid mõtteid on ta oma loomingus väljendanud.
Kõnetav kultuuriprogramm pakkus osalistele mitmekülgset, harivat elamust nii siseruumides kui ka väliskeskkonnas.
Päeva peale jagatud mitmekihiline programm algas hommikul raekoja majas avakõnede ja näitusega „Kirjanik Hermann Hesse ja Paide“. Informatiivsed tekstid ja fotod rääkisid kirjaniku perekonna lugu ja tõid välja seosed Eestimaa südamega. Näitusega tutvumist raekoja teise korruse kaunis saalis saatis pianist valgel klaveril mõnusate meloodiatega. Järgnesid tervituskõned ja päevakava tutvustus. Sõna võtsid omavalitsusjuhid ja kultuuritöötajad. Publiku hulgas viibis ka Hesse loomingu uurijaid Saksamaalt. Avakõnedest jäid kõlama mõtted, et ise Eestit mittekülastanud Hermann Hesse kätles oma esivanemate kodumaa atmosfääriga läbi kuuldud ja mällusööbinud lugude. Üleüldse olevat Eestimaa süda nagu üks imedemaa, mis seotud mõjukate kultuuri suurkujudega nii Eesti kui maailma mastaabis.
Raekoja saalist liikus sõbralik vaimustunud rahvamass tänavale, kus esitati ülevaade Hessede elust Paide linnas, perekonna traditsioonidest, põhimõtetest ja eluviisidest. Käest kätte liikusid vanad fotod perekonnaliikmetest. Pikemalt peatuti kirjaniku maakonnaarstist vanaisal Carl Hermann Hessel ja tema teenetel paiksele elule, kes on aktiivse, väärika kodanikuna jäänud linna ajalugu ilmestama.
Edasi mindi kirikusse, kus kirjaniku vanaisa ja isa Johannes Hesse mõlemad omal ajal teenistusi läbi viisid. Vaimulikena aitasid nad luua orbudekodu, mille juurde tekkis ka eestikeelne kool. Rõõmsameelne vanaisa Carl Hermann Hesse algatas ka kirikukoori ja aitas pärast kiriku põlengut selle taastamiseks kõrgematelt poliitilistelt instantsidelt raha taotleda.
Pühakoja seinte vahelt viis tee edasi Reopalu kalmistule, kuhu on maetud nii eestlasi kui baltisakslasi. Siin, kõrgete kohisevate puude all asub Hesse perekonna rahula, kus puhkavad legendaarne Paide kreisiarst doktor Hesse ja tema pereliikmed. Kõnest hauaplatsi juures sai teada, kuidas Carl Hermann Hesse käinud tihti kalmistul istumas ja jumaldanud eriliselt sealt tagasikõndimist linna poole. Ka meie grupi liikumine viis meid tagasi linna, kultuurimajja, kus kohvipausi järel algas konverents ettekannete ja jooksvate küsimustega.
Kuna konverentsi esimene pool kujunes kakskeelseks, oli tehniliste vahenditega tagatud kahepoolne tõlge. Avakõnede hulgas ütles paar tunnustavat lauset Paide kultuurielu arengute kohta kultuuriminister Indrek Saar, kes jättis õhku lootuse Paides kord ka midagi Hesse põhjal lavastatut vaadata. Sealjuures kutsus ta üles mõtlema helgelt ja unistama suurelt.
Algasid ettekanded kirju lillemerega kaunistatud laval, kus tunnistati, et kuigi kirjanik pole kirjutanud eraldi elulugu, on tema looming samas üsna autobiograafiline. Linnulennul vaadeldi kirjamehe kujunemislugu alates lapseeast, tema sisemaailma avanemist, jõudmist poeetilise eneseotsinguni ning eneseteostust koolides, praktikumides ja ametites. Peatuti esimestel kirjatöödel, reisidel, kirjeldati pere loomist ja kodu rajamist, aiatöid ja kirjaniku kiindumust erilisse kirsipuusse, samuti tema Idamaade lummust, meditatsioone ja loomingulist kriisi. Tsiteeriti Hermann Hesset tema enda mõtetega, et ta olevat pigem otsija – nomaad, mitte paikne talupoeg. Tutvustustest ilmnesid huvitavad faktid, et kirjanik pühendas oma kolmele abikaasale igaühele oma muinasjutu ja et lisaks kirjutamisele ta ka maalis. Rõhutati Hermann Hesse kui 20. sajandi ühe kultusautori erilist tunnetuslikku seost muusikaga, mis oli nagu tema hingeline kodumaa.
Pärast lõunapausi kultuurimaja kohvikus jätkus konverents veel kahe ettekandega, milles vaagiti Hermann Hesse mõju eesti kirjanike loomingule. Nimeliselt mainiti ära Karl Ristikivi, Betti Alver, Paul Viiding ja Ene Mihkelson. Teema ilmestamiseks loeti nende eesti autorite tekstidest ette kohad, kus on mainitud Hesset. Eraldi teemana puudutati klassiku unustusse vajumist ja taasavastamist, millest viimane toimus tänu ameeriklastele Vietnami sõja aegu ja kuidas mõõna järel tema looming uuesti ausse tõusis.
Viimases ettekandes võeti vaatluse alla, kuidas Baltimaade ajakirjandus suhtus Hermann Hesse loomingusse. Kirjandusloolased üldiselt ei pidavat teda baltisaksa kirjanikuks. Nimetati peamised baltisaksa väljaanded, mis Hermann Hesse varasema loomingu ajal ilmusid, ning kuidas nendes autorit oli kiidetud ja kritiseeritud.
Konverentsile pani piduliku punkti meditatiivne tantsuetendus „Siddhartha“, mis on valminud klassiku enda samanimelise teose ainetel.
Nii möödusid kuldsed kultuuriloolised tunnid, mis olid pühendatud Paide taustaga maailmakodanikule, kes on kirjutanud kirjandusloo kullafondi sellised pärlid nagu „Stepihunt“, „Siddhartha“ ja „Klaaspärlimäng“.
Siinkohal lõpetaksin konverentsi kajastamise väikese omapoolse mõtisklusega.
Vanas eas kirjutatud jutustuses „Puud“ filosofeerib Hermann Hesse:
„Puud on minu meelest ikka kõige veenvamad jutlustajad…“
„Puu kõneleb: minus on varjul tuum, säde, mõte, ma olen osa igavesest elust. Minu ülesanne on luua ainukordset, et selle kaudu kehastada ja näidata igavest…“
„Puudel on pikad mõtted, pikaldased ja rahulikud, nagu neil on meist pikem eluigagi…“
Nende klassiku sõnade põhjal võtaksin kokku tema enda olemuse. Pisikese Paidega seotud suure maailmakirjaniku meeliköitvad mõttekäigud, mis sisaldavad kustumatu sädemena ürgset tuuma, elavad veenvalt läbi aegade igavesti, pakkudes vaimutoitu ka eestimaalastele – väikerahvale, kes jääb surematu jutlustaja perekonnalooga alatiseks seotuks.
Foto: Paide Kultuurikeskus
