Trummimasin

Plaanisin omale mõne aasta eest trummimasinat osta. Tegin põhjalikku taustauuringut. Korraga jäi silma Eesti elektroonilise muusika artisti Galaktlani (Taavi Laatsit) Facebooki postitus, kus ta kiitis ühte rootslaste tehtud trummisüntesaatorit, Analog Rytmi, mis olevat trummimasinate hulgas kõige parem ja omanäoliseima heliga. Kuigi ma ise olin algselt selle seadme kõrge hinna ja näilise keerukuse tõttu valikust välja praakinud, siis võtsin ta uuesti luubi alla, kuna kui seda soovitab minu jaoks nii tugev autoriteet, siis peaks see ju hea pill olema. Trummimasin oli müüdud.

Mõni päev hiljem postitas Galaktlan ka esimese loo, mis suures osas loodud sellel masinal – “Elealo”.

Läks mõni aasta ja lugesin uudist, et Galaktlan on välja andmas uut albumit – “En Garde”. Selgus, et kuigi pille polnud mees kunagi nurka visanud (õigupoolest “päris” pillid on küll suuresti nurgas ja uuem muusika on valminud paljuski virtuaalsüntesaatorite toel) ning uusi lugusid ikka aeg-ajalt valmis, siis Analog Rytm omas olulist panust selles, et nüüd peamiselt välismaal resideeruv Taavi Laatsit seadis omale eesmärgi saada valmis uus album. Nagu Galaktlan mulle avaldas, oli tal uusi plaadistamata lugusid sahtlis veel, kuid ta otsustas alustada oma järjekordset albumit n-ö puhtalt lehelt, kindla kontseptsiooniga, mitte üksikute lugude kogumikuna.

Kuigi Laatsit ise ütleb, et “En Garde” on fiilingu poolest mõtteline järg varasemale albumile “Constance”, siis minu jaoks paigutub see plaat kohati kõlalt kuhugi esimese albumi “Sinine Platoo” ja “Constance’i” vahele. Ja just see ongi see, mis “En Garde’i” mulle väga nauditavaks teeb. “Sinine Platoo” ja mõned samal ajajärgul valminud lood tulid välja ajal, kus ma olin eas, mil muusika seostus tugevalt erinevate elusündmuste ja emotsioonidega. Neist kujunes mulle mingi eluperioodi n-ö heliriba. Ja just selle ajastu lugude tõttu pean end Galaktlani fänniks või suureks austajaks. “Constance” oli üsna sujuv edasiarenemine “Sinise Platoo” muusikast ja samuti mulle olulisi lugusid täis. Pärast neid ilmunud plaadid aga arenesid juba vähe teises suunas. Olid vähem elektroonilisemad. Flirtisid rokiga.

Eks ta nii kipub olema, et kui artistid annavad välja uue plaadi, on fännidel suur ootus, et nüüd tuleb jälle kamaluga seda head kraami, millega harjunud ollakse. Sageli on fännidel aga suur pettumus, kui selgub, et artist on enda jaoks eelmise albumiga mingi teema ammendanud ja otsustanud hakata tegema hoopis teistlaadi muusikat. Fänn kas areneb muusikuga samas suunas või jääbki kuulama esikalbumit ja kiruma, et tema kunagine lemmik on hakanud mingit “kunsti” tegema, mis kuulata ei kõlba. Ei saa öelda, et ma Taavi Laatsiti hilisemat muusikat ei kuulaks või ei armastaks, aga pigem on need lood mulle kui kenad kolleegid, kellega tore juttu puhuda, mitte aga neiud, kellega sooviks klubist koos koju minna, kui labaselt inimsuhete analoogiat kasutada. Seda suurem on minu rõõm nüüd, kui kuulen jälle midagi sellelaadset, mis mulle omal ajal nii väga korda läks. Galaktlani firmamärk on tagasi.

Ataraksia

Minu mõõdupuu hea loo ära tundmiseks on see, kui olen süvenenud mingisse olulisse tegevusse (nagu magamine, arvamusloo kirjutamine või töötamine) ja tausataks mängib muusika, kui järsku tunnen, et tähelepanu ujub oluliselt tegevuselt täielikult muusika kuulamisele. Kui ma kuulen albumi “En Garde” loo “Ataraksia koidikul” nelja esimest nooti, on tähelepanu hoobilt loo kuulamisel. Parasjagu reverb’i täis pumbatud atmosfäär on nauditav ja rahustav. Ataraksia tähendabki rahutunde saabumist pärast närvilisust, ärevust, pinget. Peagi süntesaatorile lisanduvad Rytmi trummid toovad küll pisut närvilisust tagasi, kuid loo käigud ja atmosfäärid loovad ikkagi kodust ja turvalist tunnet. “Ataraksia koidikul” hüppab sellelt plaadilt eriliselt esile ja pole ka ime, et ta on valitud plaadi n-ö singlilooks, millele on tehtud ka video. Kui kuulasin plaadi läbi enne Galaktlaniga vestlemist, siis imestasin, miks ta näiteks seda lugu plaadi nimilooks ei ole valinud. Mina nimetaksin oma albumi küll parima loo järgi. Selgus, et ma polnud plaadi pealkirjades ja ümbrisel paiknevate vihjete lugemises piisavalt osav olnud. Tegemist on nimelt kontseptsioonalbumiga.

Duell

Taavi Laatsit seletas mulle, et nagu plaadi ümbrisel näha on, siis valmistuvad seal kaks inimest duelli pidama. Plaadi lugude kontseptsioon ongi duell ja sellega seonduv. Olgu see siis otsene duell inimene inimese vastu või mingi sisemine duell inimese enda sees. En garde – prantsuse keeli “kaitse end”, on duellide algasend, mille duellandid sisse võtavad. Seega sobib see albumi nimeks suurepäraselt. Lugu ise aga on ehk ainus sellelt plaadilt, mis on mulle meeldima hakanud alles pärast korduvat kuulamist. Loos ongi nagu väike duell. Kerges dissonantsis olev, mind pisut ärritav madalam, korduv süntesaatorikäik ning talle vastanduv helge ja rahustav, vanu häid Galaktlani “firmahelisid” kasutav harmoonia ja soolo peavad omavahel võitlust. Võin etteruttavalt öelda, et helgem pool võidab.

Sügisvärvid

Plaadi kaanepildil paistab olevat talv, aga mulle tundub see muusika valdavalt talve jaoks liiga soe ja liiga helge. “Sinine Platoo” seevastu oli puhas talvemuusika. Eks oma osa on muidugi selles, et “Platood” ribadeks kuulates oligi väljas külm talv ja praegu “En Garde’i” kuulates näen aknast, kuidas puud alles hakkavad värvi minema. Kui plaat oleks ilmunud kevadel, küllap siis mul ka kevad sellelt plaadilt vastu kõlaks.

Plaat läheb käima selle sama Analog Rytmi esimese pääskukesega. Looga “Elealo”. Minu meelest sobib see avalooks suurepäraselt. Kes on elus plaate läbi kuulanud, teab vast, et esimene või teine lugu peab olema ikka tugev, kaasatõmbav. Muidu kuulaja lihtsalt ei pruugi järgmiste paladeni jõudagi. Harmooniad on vanad head mõtisklustesse kiskuvad Galaktlani atmosfäärid. Sinna peale lisandub pateetiline positiivsusse kiskuv soolosüntesaatori hõikumine.

Järgnev pala “Selle peale oleksin ma ise ka tulnud” kõlab alguses nagu mingi vahemänguna. See ongi minu arvates üks suuremaid kahe varase plaadi, “Sinise Platoo” ja “Constance’i” sulameid. Kuni trummide sisenemiseni on lool “Sinise Platoo” minek ja siis tuleb edasi helirida, mis peamiselt tänu bassikäigule võiks vabalt olla pärit “Constance’i” pealt.

“Denebi lilled” on vast plaadi kõige ilusam lugu. Ainus ilma trummideta. Loo teisest poolest leian oma südamesoojaks katkendi ühest sajandivahetuse paiku loodud Galaktlani tehtud remiksist sys2074 loole “Ferosal Coral”. Kui kusagil viktoriinil peaks ära arvama selle plaadi lugude põhjal artisti ilma lugusid varem teadmata, siis selle looga oleks ehk suurim võimalus täkkesse panna.

Rahulikule loole järgneb kohe kõige tantsulisem “Kvantsurematu”. See lugu on ka pigem neutraalne. Päris hinge ei poe. Aga ma arvan, et seda saaks väga hästi kasutada mõnes filmis.

Plaadi lõpuosast tuleb minu jaoks rohkem esile “Schaerbeek”, mis on Brüsseli piirkond, kus Galaktlan selle plaadi muusika loonud on. Tegemist taas väga ilusa harmooniaga ja Galaktlanile omase rütmiga. Haagib hästi selle ilusa kuldse sügise kontseptsiooniga, mille ma endale duelli asemel sellele plaadile külge olen pookinud.

Ja lõppeb see album ühe väga lühikese looga, mis saab minu meelest väga ootamatu lõpu. Plaat jääb nagu natuke õhku rippuma. Tekib tunne, et kas tõesti juba läbi, just läks kuulamiseks (plaadil on kogupikkust ainult 37 minutit). Vaikus kõlab pärast seda lugu kuidagi veidralt. Aga eks selline see duell ongi. Lõppeb teinekord kiiresti ja ootamatult. Mõne jaoks igavese vaikusega.