Mul on pisut veider tunne kirjutada arvamust ämbientalbumi kohta. Ma nagu ei ole ju ekspert. Ei ole seda stiili aastate viisi kuulanud, ei tunne kõiki põhitegijaid, ei ole nüanssidega ega alamžanritega kursis. Natuke nagu poliitiku tunne on. Et olen endine sportlane või näitleja ja näe, nüüd ma siin komisjonis istun ja töötan välja päikesepaneelide paigaldamise toetusmeetmeid.
Kunagi oli minu jaoks ämbiendi sünonüüm Aphex Twin. Sest ühes ajakirjas oli muusikastiilide sugupuu ja seal oli ämbiendi all kirjas tema nimi. Žanri tegeliku jälgimisega tegelev sõber Andrus ütles küll, et nii see pole ja Aphex on tegelikult teinud ainult ühe ämbientalbumi, aga mis sa rumalale ikka seletad. Ei uskunud. Nüüd olen vanem ja targem ja töötegemise ajal kuulan enamasti just ämbientmuusikat. Segab vähe keskendumist, katab toas olevad kõnekõminad ära, win-win. Aga tean sellest žanrist, nagu mainisin, ikkagi vähe.
Olen viimastel nädalatel korduvalt läbi kuulanud Eesti projekti Wondering O digialbumi „Best Wishes”. Kodumaist ämbienti albumina kuulata on mul samuti peaaegu esimene kord. Seda suurema põnevusega kuulasin. Kuna ma pole selles valdkonnas veel päris kodus, siis ei tea seekord väga paralleele tõmmata, keda see muusika meenutab, vaid pigem saan rääkida, mida see meenutab, mida kõrvade vahel esile kutsub. Nüüd, kus ma olen ennast juba korduvalt vabandanud, võin lahmida, et mina jagan ämbienti lapse kombel laias laastus kaheks. Rahustavaks ja ärevaks. Ma isiklikult eelistan üha rohkem rahustavat ja rahulikku muusikat. N-ö meditatsioonimuusika võib panna toimetuste taustaks tiksuma või kuulata seda, kui on vaja abi uinumiseks. Ärevat ämbienti peab kuulama tähelepanuga. Siis on ta hea ja ei ärrita nii palju. Kui ta aga taustaks tiksuma panna, siis teeb ta inimese alateadlikult rahutuks ja tekitab ebamugavust.
Ja kui albumi „Best Wishes” peale panin, siis esimene emotsioon oli, et nii, see on siis see ärev ämbient. Kõik on justkui rahulik, tšello vaikselt saeb, aga kõik see on läbi kareda moonutuse (inglastel on ilus sõna distortion, mida kasutatakse ka efekti jaoks, mida tavaliselt pruugivad elektrikitarristid).
Teine pala süvendas seda äreva ämbiendi silti veelgi. Taas ei ole tegemist närviliste ega järskude helidega. Vastupidi, all käib ämbiendis väga sageli kasutatav üks pikk ja pidev stringiheli, kus peal on erinevate keskkondade helid (seda see ämbient ju tähendabki). Aga see pidev toon ei ole mahe, pluss need lisahelid mõjuvad kuidagi rahutukstegevalt. Võin etteruttavalt öelda, et kogu album mõjus mulle väga filmilikult – enamik lugusid sobiksid mõnda filmi heliribaks. Ja see plaadi teine lugu, „Eternal”, on Eesti filmi lugu. Mitte uuema aja oma, vaid klassikalise. Hallus, pimedus, mõni pikk kaader. Muusika viib näitleja ängi vahetult vaatajani, nii et sa tunned ise ka seda udu ja hallust, rõskust ja muserdust. „Püha Tõnu kiusamine” võiks olla äkki see film, kust see muusika pärineks.
Siit edasi aga tuli vaikne pööre. Kolmas lugu algas väga rahustavalt. On küll selliseid ärevaid helisid vahel, mis seda uinumiseks kuulata ei laseks, aga üldine foon tõmbab ärevuse mõnusalt alla tagasi. „Occhiolism-nakas” on loo pealkiri. Selles loos tuleb esimest korda välja ka muster, mis albumil mitmel pool kordub. Üks lugu peidab endas mitut lugu. Loo sees toimub suur areng mingis teises suunas. Kui kuulata muusikat ilma loo numbrit vaatamata, tekib tunne, et algas täiesti uus teos. Kuna see taies ilmub ka kassetina, siis ma kujutan ette, et selle puhul võib kuulaja päris hämmingus olla, et ümbrisel on vähem pealkirju kui lugusid kassetil, ja pealkirjad võivad nihkesse minna.
Neljanda loo ajaks on aju juba selle ärevustasemega harjunud ja kuigi tegemist ei ole jooga taustalooga, ei mõju ärevus enam ärritavalt. „Perceive Microcosm” on autor sellele pealkirjaks pannud. See on üks mitmekesisemaid lugusid ja üks minu lemmikuid „Best Wishes’i” pealt. Eriti loo lõpp, mis meenutab mingit spirituaalset koori. Ja samas on siin loos korra külaliseks ka tummine 4/4 basstrumm. Filtreeritud küll, aga ta on kohal. See pala on väga oskuslikult kokku pandud.
Nii, olete kohal, härra Õrnahingeline. Pidasite vastu, ütleb mulle järgmine lugu. Nüüd hakkab esimese loo pealkiri „Uphill” võtma minu jaoks seda tähendust, et see plaat läheb järjest rohkem selles suunas, mida mina ämbiendis hindan. Pigem rahu ja huvitavad mustrid kui puhas eksperimenteerimine. Teine lemmik minu jaoks sellel albumil on kuues lugu „Ghost Notes”. Ka selle raamistikuks on esialgu pideva kõlaga helid, kuid teise poole täidavad lühikeste säutsude meloodiad. Ja veel tooksin välja loo „Axx”, ilma et seda sügavamalt lahkama hakkaks. Kui, siis nii palju, et selle loo kestel ma filmilikkust ei tajunud. See oli ainult muusika. Ilma videota.
Viimased lood on aga jälle filmilainel. Ennekõike „Macrocosm”, kuna seal on konkreetselt keegi vestlemas ja taustal laste hõiked. Liiga eluline situatasioon, et sellest mõelda kui ainult muusikast. See on ka mingis mõttes ärataja. Kui vahepeal hakkas juba tekkima tunne, et seda muusikat saab lihtsalt endast läbi lasta, ilma seda kuidagi sõnadega kirjeldatavaks muutmata, siis pahase mehe juttu kuulates tuled paratamatult inimeste maailma tagasi. Plaadi viimane pala on nimipala, „Best Wishes”. Minu meelest võtab see heliliselt kogu albumi hästi kokku. Seal on kõik emotsioonid sees, mis plaadi jooksul kõlanud. Kogu see närvilisus ja rahulikkus, erinevad stiilid, mis plaadil kasutuses olnud, kõik ühes maitsekas kompotis koos.
Kokkuvõtvalt jäin selle teosega väga rahule. Hea oli vahelduseks midagi valge lehena kuulata, ilma et teaks artisti tausta, oleks kinni selles, mida sarnast oled varem kuulanud. See on kuulamise muusika, mitte taustafoon. Kui kuulamise ajal mitte midagi muud teha, siis huvitaval kombel mõjub see muusika hoopis teisiti, on palju mõistetavam ja nauditavam. Ja plaat on päris hästi ka tervikuks seotud. Minu poolt artistile Wondering O parimad soovid (best wishes)! Tubli saavutus!
