Ühel augustikuu õdangul on Alissa Šnaider otsustanud koos oma komandoga vallutada vana laevatehase Noblessneri sadamalinnakus, et sellele viivuks hing sisse puhuda. See tekitab küsimusi, nagu millised vahendid valitakse, kas eesmärk pühitseb abinõu, kas ruum tingib lavastuse või vastupidi, millist teatrit tehakse jne. Kõik see keerleb peas enne, kui kergitatakse loor, avatakse uksed, päästetakse valla see luhvt seal teisel pool ust. Kuid “Weird tales I have tried to write” on omapärane kunstiline puudutus, mis oma ainulaadsuses ja -kordsuses jätab tõlgendamisruumi kõigile huvilistele. Kõik küsimused ja vastused tuleb endal kokku panna.
Tavapärase klassikalise teatri kilda see suutäis ei kuulu, vaid pigem eksperimentaalteatri valdkonda, ja tundub, et ka etendust kaema tulnud skeene on pigem noored ja otsingulised inimesed. Šnaider on toonud ühte ruumi kokku nii publiku kui ka etendajad ja pannud nad omavahel lõimuma, nii et esimesel silmapilgul tundub, nagu oleksid teatrietenduse asemel sattunud kuskile näitusele. Kõik viis etendajat on ruumi eri otstes ja hingitsevad seal omaette ning publikul avaneb võimalus käia ringi ja vaadelda täpselt seda, mida nad ise tahavad.
Pealtnäha on Šnaideri loos kõik väga ettearvatavalt üles ehitatud, seda just vormilises mõttes – kõigepealt on etendajad üksi, siis algab elavnemine, toimub mõningaid paarides stseene, kõik saavad kokku, lähevad lahku, isegi häält võib korra kuulda, kuid see, mis on ettearvamatu, tabab sind kuskilt mujalt. See õhk, see ruum, see seltskond saab veidi aja möödudes üheks, sest lavastaja on andnud ettenägelikult aega nii etendajatele kui ka publikule, et saavutada üks hingamine, üks rütm, ühtne pulss. Kindlasti aitab kaasa ka see, et mitte midagi pole peale surutud, on antud täiesti vabad käed ringi vaadata, maitsta ja nuusutada, mida ise tahad ja täpselt nii palju, kui vajalikuks pead. Ühel hetkel avastad, et need, kes enne olid võõrad, on sulle lähedaseks saanud ja nii, nagu etendajad on avastanud teineteise kehad, oled selle kogemuse osaliseks saanud ka sina.
Pealtnäha on Šnaideri loos kõik väga ettearvatavalt üles ehitatud, seda just vormilises mõttes – kõigepealt on etendajad üksi, siis algab elavnemine, toimub mõningaid paarides stseene, kõik saavad kokku, lähevad lahku, isegi häält võib korra kuulda, kuid see, mis on ettearvamatu, tabab sind kuskilt mujalt.
Laevatehases pole hakatud midagi ilustama, pigem on proovitud selles kätkevat õhustikku enda sõnumi andmiseks ära kasutada just sellisena, nagu ta on. Valgus, mis tuleb enamasti ühest allikast (suurest prožektorist, mille kaugusulatus on vähemalt 100 meetrit), on muu hulgas ka suunava tähtsusega, aidates aru saada, kuhu koondub järgmine suurem tegevus. Samuti tuleks ära mainida Renzo van Steenbergeni loodud helide maailm, mis kord juhib, kord toetab kogu seda pimedavõitu hinge, mis seal endises tsehhis valitseb. Kindlasti õigustavad end Šnaideri otsingud välismaal ja õpingud Sandbergi Instituudis, kus ta omandas 2014. aastal magistrikraadi kaunite kunstide erialal. Kogu stilistika ja kujundus oli maitsekas, mitmekülgne, minimalistlik ja hüpnotiseeriv.
Kostüümid sobisid kokku, ehkki olid tegelikkuses kõik väga eriilmelised. Eriti intrigeeris Ruslan Stepanovi kehastatud kuju, kes pealtnäha tundus vast kõige normaalsem. Mustad tossud, mustad püksid ja must pusa, mille alt ei paistnud tema silmad kogu etenduse jooksul välja, lisasid tema keha müstikale paljuski juurde. Aga ka Ruslani soolo oli väga meeldejääv: selline kehaväänlemine, mis pani mõtlema, kas tema liigestest midagi ka alles jääb, ehkki muretsemiseks tegelikult põhjust ei olnud, sest oli näha ja tajuda, et ta valdab oma keha täielikult. Ettearvamatus kuubis. Kõik see sai edasi antud vaid mõne hetkega.
Kogu maru lõppes muidugi suurejooneliselt. See, mida kahe tunni jooksul suudeti luua, tõsteti uuele tasemele, avades uue ukse. Sedapuhku oli aga uks terve seina suurune, ja kui siis kahe keha (Kaisa Kattai ja Alan Proosa) taustaks muutusid meri ja sadam ja pastelsetes toonides sinine taevas (mis tegelikult polnudki nii hele, aga tunne oli küll selline), tuli meelde ka muu maailm ja üks vana soovitus: kastist välja mõelda. Kogu see ruum ja hämarus ja kleepuvus, mis sääl ruumis valitses, sai endale õhku peale ja meenus, et elu ei pea olema nii kammitsetud, nagu ta vahel paistab.
Kavalehel esitatud küsimusega “kas see on etendus?” ja selle vastusega “jah, see on etendus” tuleb vaid nõustuda, ja seda kõige paremas mõttes. Sest etendus ta tõepoolest on ja teatriks me teda nimetame. Tänavusel SAAL Biennaalil sai seda lavastust näha korraga nii esimest kui ka viimast korda, ent kui tulevikus tekib võimalus veel Alissa Šnaideri loomet vaadelda, siis soovitan seda kerge südamega.
