Kas kujutate ette festivali, kus räppar räpib otse murumättalt, lauljatar laulab rahvale paadist ja muusik taob pesukausse otse tiigivees? Teist aastat toimunud akustilise muusika festival „Acoussion“ suutis oma 12 „lavaga“ üllatada ka sagedast festivalikülastajat.
Festivalikorraldajatele tuleks anda plusspunkte asukoha leidmise eest. Kuivkäimlad, tiik, väikesed sillakesed, paadid ja puithooned panid esimesel kohtumisel lausa kohmetuma. Kuhu ma nüüd sattunud olen? Kas tõesti maale vanaema juurde? Ja see polnud sugugi kõik – astu kümme sammu festivalialast eemale ja oled täiesti üksi ning võid end mustikatest kasvõi lõhki süüa!
See oli „Acoussionilt“ teadlik valik: teha väike festival, et linnast tulija võiks end tõepoolest loodusest leida, mitte järjekordselt massiürituselt.
Tore oli ka see, et festivalikorraldajad pakkusid kuulajatele mitmekesist muusikavalikut. Tegu polnud ei järjekordse folgi- ega süldipeoga. Muusikat jagus igale maitsele. Räpiaustajad võisid kõhud taeva poole Eik Erik Siku kavalaid sõnamänge seedida, rokkmuusika kuulajad Ziggy Wildilt energiat ammutada, meeleolu lõid läti lauljatar Alise Joste ja Levski ning eksperimentaalsusega hiilgas Mauno Meesit.
Kõige rohkem üllatusi pakkus kahtlemata Silver Sepp, kes lavalt otse vette sulpsas, et siis oma esitust tiigis jätkata. Lisaks oma suurimale armastusele – naelpillile – oli muusik sel korral kaasa toonud ka pesukausid, millel ta enda sõnul juba lapsena saunas kinni istudes muusikat tegi. Pole midagi öelda – plastmassskausid kõlasid tiigiveel tõelielt müstiliselt. Vesi kandis rahvalaulud metsa poole ja päeva tervitamise lugu tõstis taeva kõrgemale. Silver pani publiku kaasa laulma ja isegi kui see ülesanne vahel võimatuna tundub, läks see tal hästi korda. Väike punapäine tüdruk võttis kontserdi lõpus laulujupil sabast ja jätkas Silver Sepa ainetel veel hea tükk aega.
Meeldejääva esituse pakkus ka Mauno Meesit, kes pärast kümmet aastat elektroonilise muusika mängimist on taaskord kitarrini jõudnud. Tema vihmaloitsimine oli väga mõjus ning kitarri poognaga mängimine ja muud helikatsetused värskendavad. Eksperimentaalus, otsingud ja üllatused muusikas on see, mis Mauno Meesiti huvitavaks teeb. Vahel jäi küll mulje, et minimalistlikud lood kippusid veidi laiali valguma ja publiku tähelepanu selle võrra hajuma. Tekkis hirm, kas ta huvitavate helide leidmisest ka lugude tegemiseni jõuab, kuid kuulajad ei pidanud pettuma. Kontserdi lõpus täitus lava helidega ning lugu „Circle“ pani oma headusega lausa külmajudinad mööda selga ringi jooksma.
Elamusi pakkusid ka Frankie Animal ja Ziggy Wild. Mõlema kollektiivi noored lauljatarid sulatasid publiku südamed oma imelise häälega, valitsedes seda meisterlikult. Frankie Animal sobis suurepäraselt õhtusesse küünlavalgusesse ja Ziggy Wild katsus rahvast pealelõuna rammestusest üles äratada. Ziggy Wildile võib ehk ette heita vaid tugevate lugude puudumist, kuid potentsiaali neil kahtlemata jätkub.
Festival üllatas meeldivalt ka soodsa õlle ja põneva trendiburgeri valikuga, ehkki Tallinna inimesena oleks oodanud võib-olla midagi kohalikku, mida pealinnast nii kergesti ei leia.
Hommikusöögiga jäime ka pisut hätta. Iseenesest olid pakkumisel olevad pelmeenid ja smuuti ju väga isuäratavad, kuid minu taimetoitlasest noormeest nad siiski hädast välja ei aidanud. Võib-olla oleks järgmisel aastal hea eest leida praemuna või võileib. Ka võileivamaterjal ajaks asja ära.
Muusikaarmastaja pidi „Acoussionil“ olema valmis vaid kohapealt ostetud toitu sööma. Oma toidupoolis paluti autosse jätta ja ilma autota tulnuil ära süüa. Nii me hommikusöök oma kurva lõpu leidiski. Samuti polnud läheduses ühtki poodi, kus väiksema rahakotiga tulija kõhtu võinuks täita.
Kindlasti on „Acoussionil“ oma koht Eesti väikefestivalide hulgas ning potentsiaali seespoolt suuremaks kasvada niisamuti. Praegu jääb ta veel väikeste gigantide („Schilling“, Intsikurmu muusikafestival) varju, kuid seda palavamalt võib järgmist aastat ootama jääda.
