Tõrva Dokfest 2016, MTÜ Mondo eriprogramm
12. augustil 2016 kinos Koit

Juba kolmandat korda toimunud Tõrva Dokfest, mida korraldavad Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid, tõi viie päeva jooksul vaatajateni kümme filmi, nende hulgas kaks Euroopas jätkuvalt aktuaalsel põgenike ja nende siinsesse ühiskonda integreerimise teemal. „Üle mere“ (Norra, 2015) ja „Uus maa“ (Šveits, 2013) linastusid MTÜ Mondo eriprogrammis 12. augustil kinos Koit, mis on omaette huvitav koht. Nimetatud kodanikeühenduse üks tegevussuundadest on nn maailmahariduse edendamine, et tõsta Eesti avalikkuse teadlikkust rahvusvahelistest humanitaar- ja arenguprobleemidest ning nende lahendustest.

Kui ma keskpäeval bussiga Tõrva jõudsin, siis päike paistis ning linna keskväljak oli rahvast ja müügilette täis, sest seal käis parajasti laat. Just sel hetkel saabunud vihmahoog (Tõrva asub järvede ja jõgede puntras, mis tõmbab pidevalt ligi vihma, äikest ja muid taevaseid asju) lõi linnapildi küll veidi tühjemaks, aga reedesele päevale tavapäratult rahvarohke oli see siiski. Tõrva Raadio (noorteraadio, mis läheb eetrisse paari nädala jooksul aastas, aga on veebist järelkuulatav aasta ringi) stuudio ees kostus suurtest kõlaritest mingi kirglik arutelu. Kaasava eelarve toel valminud igamehekohvikus, mis asub Veskijärve saarel, istus vaid paar inimest, aga kinomaja kõrval töötava purskkaevu ümber pinkidel oli neid rohkem (äärmiselt päevitunud nägudega mehed, pudelid käes).

Tõrva tähistab tänavu üheksakümne aasta möödumist linnaõiguste saamisest ning dokfest langes aega, mil toimus ka rida teisi üritusi: kalapüügivõistlus, jalgrattaöö, võrgupidu, autode ööorienteerumine, luuleöö, naiste rannavolle Eesti meistrivõistlused, noortepäev, volikogu esimehe ja linnapea vastuvõtt, loengud, tantsuõhtud ja arvukalt kontserte, mis kulmineerusid suurejoonelise vaatemänguga „Tõrva Loits 2016“, mille teema oli ajakohaselt „Tere, perestroika? 1991 vs 2016“. Kaks kõnealust filmi ei tõmmanud muidugi kokku selliseid masse nagu mitu eelpool loetletud üritust, aga on tähelepanuväärne, et ühes Eesti väikelinnas, kus elab alla kolme tuhande inimese, võis nüüd kinos näha selliseid filme, mis jõuavad suurele ekraanile tavaliselt vaid spetsiaalsetel rahvusvahelistel festivalidel.

Programm nagu New Yorgis

1953. aastal avatud kino Koit kui stalinistliku neoklassitsismi musternäide on arhitektuurimälestisena muinsuskaitse all, aga mitte eriti heas seisukorras. Eelmisel korral käisin seal kunagi möödunud sajandil. Vahepeal seal enam kino ei näidatud, aga viimastel aastatel on maja taas ellu ärganud ning suurt rolli on mänginud seejuures ka dokfest.

Kuna jõudsin pärast väikest ringkäiku Tõrvas kinohoonesse umbes tund enne esimese filmi algust, siis tegin aega parajaks, lugedes kultuurilehte Sirp, milles leiduvatest artiklitest haakus nende filmide temaatikaga otsapidi kõige enam Margus Oti programmiline sõnavõtt „Mis teha I“ (https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/mis-teha-i/). Vahepeal käisid mõned inimesed vaatamas samas avatud Kaido Rätsepa piltide väljapanekut. Rätsep on endine punkar, tuntud ka nime all Kaits12, kunagine ansambli The Shitheads solist, kellest sai veendunud kristlane. Tema värvikirevatelt piltidelt vaatab vastu väga omapärane maailm, mida võis näha aasta algupoolel ka Viljandis Kondase Keskuses. Publikut kogunes kinosaali lõpuks umbes 30–40 ühikut, suhteliselt palju, sealhulgas Helme pansionaadi delegatsioon, tudengid ja kooliõpilased, kohalikud õpetajad ja lisaks ka muud tegelased.

„Üle mere“ räägib Süüriast pärit sõjapõgenikest, kes on jõudnud Egiptusesse, kuid otsustavad sealse olukorra halvenedes võtta ette riskantse merereisi Euroopasse, ning nende hilisemast saatusest siin. Võib näha pereema, kelle lapsed esialgu koos mehega Kairosse jäävad, nende lahkumispisaraid, aga ka noort ajakirjanikku, kes on pidanud kõigest mõni aasta varem Süürias luksusliku pulmapeo ning räägib pagulaskeskuses raudnaride taustal, kui totaalselt tema elu on muutunud. Filmis näeb meest, kes otsib Berliinis keelekursustele vaba kohta, ning ema koos pojaga, kes üritavad sulanduda uude ühiskonda, kuid hoiavad ennast siiski veebi kaudu kursis ka endisel kodumaal toimuvate masendavate arengutega. Samas on mitu tegelast juba pettunud ka Euroopas, kus valitsevad olud ei vasta nähtavasti varasematele ettekujutustele.

Läinud kuul linastus „Üle mere“ organisatsiooni Human Rights Watch filmifestivalil New Yorgis, Lincolni Keskuses, kus järgnes arutelu filmi autori George Kuriani (Indiast pärit filmitegija ja fotograaf, kes elab praegu Istanbulis, aga on töötanud varem ka Süürias, Afganistanis, Iraagis, Egiptuses ning mitmel pool mujal, sealhulgas mõningates Euroopa riikides) ja HRW põgenikeprogrammi direktori Bill Frelicki osalusel. Seda arutelu saab veebist vabalt järele kuulata-vaadata – https://www.youtube.com/watch?v=1MnrPG5EsxI.

Tõrvas järgnes filmile Uku Visnapuu juhitud arutelu, millest võttis osa umbes tosinkond inimest, nende hulgas Maher Shawamreh, festivali staarkülaline, kes on ise peategelane Toomas Järveti filmis „Karmil pinnal“ (Eesti, 2015), mis räägib Maheri püüdlustest edendada moderntantsu Palestiinas. Dokfesti korraldajad kogusid tema Eestisse toomiseks toetust Hooandja kaudu, aga juba siin olles viib ta Viljandis läbi ka tasuta töötoa, kuhu kõigil huvilistel on veel võimalik registreeruda (https://www.facebook.com/events/586612478211688/). Arutelu keskseteks teemadeks kujunesid kohanemisraskused ja küsimus sellest, miks paljude põgenike ootused Euroopale on nii ebarealistlikud. Head vastust see küsimus ei saanud, aga ühe põhjusena tõi Maher välja filmide mõju – need loovad mujal maailmas Läänest ilustatud ettekujutuse. Seda arvestades on ju hea, kui tehakse ka selliseid filme, mis vaatajaid maa peale tagasi toovad.

Palju keerulisi probleeme

Anna Thommeni „Uus maa“, mis on võitnud filmifestivalidel arvukalt auhindu, näiteks kuulutati see 2013. aastal Zürichi filmifestivalil saksakeelsete dokumentaalfilmide kategoorias parimaks linateoseks, jälgib Baselis ühe integratsiooniklassi noorte õpilaste kooliteed ja käekäiku, nende raskusi uue kodumaaga kohanemisel, oma koha otsimist võõral maal.

Kui paljud sõjapõgenike vastuvõtmise suhtes negatiivselt meelestatud kaaskodanikud armastavad juhtida sageli tähelepanu asjaolule, et Euroopasse saabunutest tehtud fotodelt ja videosalvestustest vaatavad tihtipeale vastu noored mehed, siis „Uus maa“ avab ka mõningate selliste noormeeste lugusid lähemalt, kui üks pilt seda teha suudab. Eriti saab tähelepanu Ehsanullah, Afganistanist pärit 19-aastane tagasihoidlik noormees, kelle reis Euroopasse kestis terve aasta ning läks maksma 20 tuhat dollarit, millest pool laenati isikutelt, kes ähvardavad võtta Afganistanis, kus võim on nende käes, kelle käes on relvad, ära tema vanemate maa, juhul kui raha tagasi ei maksta. Ehsanullah viskab vahepeal nädalaid poppi, et nõutud raha kokku ajada. Tema töötab selleks toitlustussektoris, aga eks mõnikord vii sarnased põhjused immigrante Euroopas ka kuritegelikule teele – selliste otsuste taga võivad olla väga keerulised valikud.

Pärast filmi vaatamist jalutasin 7–8 kilomeetrit mööda kõrvalisi külateid, mille kõrval võis näha mahajäetud talukohti, ka kokkuvarisenud katustega hooneid. Seejärel panin käima teleka. Käis ülekanne arvamusfestivalil Paides toimunud presidendikandidaatide debatilt ning Mailis Reps (Keskerakond) ütles just sel hetkel, et Eestis on küsimus mitte niivõrd immigratsioonis, vaid selles, et maapiirkonnad jooksevad tühjaks. Jah, küllap vist. Tõrva elanike arv eelmisel aastal küll kasvas ning see näitab, et midagi tehakse seal õigesti, näiteks korraldatakse mitmesuguseid huvitavaid üritusi nagu kas või dokfest, aga see kasv on tulnud ümberkaudsete valdade arvelt ja üldiselt maa ikkagi tühjeneb… Tundub, et selle vastu ei aitaks isegi suurem immigratsioon.