Käisin vaatamas filmi „Minu elu Tsukiinina”. See rääkis ühest poisist nimega Tsukiini. Tegelikult oli see tema hüüdnimi. Niisiis, Tsukiini viidi lastekodusse, sest ta oli vist kogemata tapnud oma ema. Ma ei saanudki tegelikult aru, kas ta tappis ema või mitte. Igal juhul lastekodus sai ta endale palju uusi sõpru. Üks neist oli „boss” või vähemalt niimoodi ta enda kohta ütles. Alguses tundus ta olevat paha tegelane, kuid hiljem selgus, et ei ole. Seal oli ka politseinik, kes tõi Tsukiini lastekodusse. Politseinik oli üksildane ja käis lastekodus Tsukiiniga rääkimas. Siis tuli lastekodusse üks uus tüdruk Camille, kes sai Tsukiiniga väga heaks sõbraks.
See oli päris kurb, kuid samal ajal rõõmus film, mis oli väga lahedalt tehtud. Olen küll näinud sarnaselt tehtud filme, kuid see oli kuidagi teistsugune. Näiteks inimeste näoilmed ja nahatoonid olid väga huvitavad. Kõige rohkem meeldis mulle filmi juures see, kuidas mõnes kohas oli kasutatud linnuhääli.
Kuna olen vaadanud palju pikemaid filme, siis tundus see film mulle nii lühike, et ei jõudnud eriti midagi mõtelda, kuigi tegelikult sai sealt väga palju mõtteid. Enne filmi vaatamist arvasin, et see on natuke rõõmsam või teistsugusem, sest see on ikkagi lastefilm. Filmis oli aga palju kohti, millest lapsed ei saa võib-olla aru. Mõni koht filmis on ka päris karm.
Minu lemmik oli peategelane ehk Tsukiini. Kui oleksin Tsukiini, siis ma ei oleks olnud nii rõõmus ega oleks suhtunud kõigesse nii lõdvalt ja hästi. Ma tean, et kõike on võimalik ära unustada, aga ikkagi oleks olnud päris jube. On aga tore, et seal ei näidatud lihtsalt seda, kuidas lapsed kükitavad nurgas ja mõtlevad oma tumedale minevikule.
Enne linastuse algust oli vestlus kolme inimesega, kes rääkisid natuke sellest filmist. Üks neist oli Karin Rask, kes luges naistegelastele häält peale. Kõik kolm rääkisid normaalset juttu, millega ma nõustun. Näiteks et see film on osavalt tehtud.
