Lõppenud kuu lõpul linastus Sõpruse dokiõhtul Roger Ross Williamsi dokumentaalfilm „Life, Animated”, mille keskmes olev Owen Suskind kaotas 3-aastaselt peaaegu päevapealt kõnevõime ja sai autismidiagnoosi. Järgnevad aastad veedab Owen peamiselt Disney multifilmide seltsis, samal ajal kui tema perekond teeb tulutuid katseid poisiga uuesti kontakt saavutada. Mõne aja möödudes avastavad vanemad aga, et poeg mitte ainult ei vaata Disney filme suure huviga, vaid püüab nende kaudu mõtestada erinevaid olukordi oma elus, väljendada emotsioone ja taasleida ühist keelt välise maailmaga. Filmi tegevuse toimumise ajal on Owen 23-aastane, parajasti kooli lõpetamas ja iseseisvat elu alustamas.
Kui tihti võtavad autismiga tegelevad filmid pigem väljastpoolt sissepoole vaatava positsiooni, siis Williamsi dokumentaal püüab võimalikult täpselt vahendada Oweni maailma tema enda vaatepunktist lähtudes. Sellele kaasa aitamiseks on kasutusele võetud mitmed põnevad tehnikad. Filmi läbivad katkendid Oweni vaadatavatest Disney animatsioonidest, mis annavad hästi edasi poisi erinevaid meeleolusid ja läbielamisi. Tundub tõesti, et sellest rikkalikust multifilmivarasalvest leiab klippe igaks elujuhtumiks, kui mõned spetsiifilisemad intiimelusfäärid välja arvata. Owen kasutab filmiklõike oma parasjagu päevakorras olevate teemade ja probeelmide mõistmiseks ning lahtimõtestamiseks. Kuna Owen on ka ise väikestviisi kunstnik, saab lisaks näha tema enda illustratsioonidest kokku pandud lugusid. Need avavad väga isiklikul moel Oweni sisemaailma salasoppe, tema heitlusi ja seda, kuidas ta tajub iseenda rolli maailmas. Ta on üles joonistanud tohutul hulgal Disney tegelasi, kelle ühine omadus on see, et nad on kõik kõrvalosatäitjad, mitte kangelased. Owen identifitseerib ka ennast kõrvalosatäitjana. Esialgu ehk eelkõige üksindustundest, kuid avastades üha enam nende tegelaste olulist rolli ja väärtusi.
Filmi muudab eriti ehedaks ja südamlikuks Oweni vahetu olemine ja siirus, mistõttu oskab ta ausalt esitada väga olulisi küsimusi, mille vastused ei pruugi alati sugugi nii iseenesestmõistetavad olla kui esmapilgul tundub. Tragikoomilist värvingut lisavad Oweni jutuajamised vanema vennaga, kes püüab küll väikevenda eluliste ja tihtipeale humoorikate vestlustega võimalikult palju iseseisvas elus orienteerumises aidata, kuid tunneb samal ajal suurt hirmu tuleviku ees, mil vastutuskoorem noorema venna eest suures osas tema õlule langeb. Kui miski filmi puhul häirib, siis ehk kohatine liigne sentimentaalsus ning heroiline toon, kuid köitev ja hoogne loojutustus ei lase siiski liigselt puudujääkidesse takerduda ning võimaldab olulist ja rasket teemat kaasakiskuvalt ning piisava elurõõmuga käsitleda.
