Eesti Kunstimuuseumi üks pisemaid filiaale, Adamson-Ericu Muuseum, on oma ristiisa nime vääriline: nagu kunstnik ise, on ka see asutus uurinud erinevaid kunstiliike, tehnoloogiaid ja ajastuid. Selle suve suurnäitus on pühendatud klaasile ning nimetatud baltisaksa päritolu semiootikule Jakob von Uexküllile viidates „Omailmaks” (sks k Umwelt). Näituse kuraator on Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonna pikaaegne juhataja, professor Mare Saare. Esindatud on „12 + 1” klaasikunstnikku: lisaks tosinale praegu tegutsevale kunstnikule on, tähistades Eesti professionaalse klaasikunsti 80. sünnipäeva, foto vahendusel esindatud ka klaasikunsti „isa” Maks Roosma.
Jakob von Uexkülli teooria järgi võib erinevatel organismidel olla erinev „omailm”, kuigi nad eksisteerivad samas keskkonnas. Sellest ideest on kantud ka näitus: kuigi osalevad kunstnikud on kõik õppinud Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti kateedris ning töötavad enamjaolt Eestis, väljendub nende erinev „omailm” nii lõputöödes kui ka kaasaegses loomingus. Näitus ei püüa luua eesti klaasikunsti ajaloo või tänapäeva vaieldamatut kaanonit ning, erinevalt tavapärasest ülevaatenäitusest, ei ole ka püüeldud kronoloogilise evolutsiooni kontseptsiooni suunas; pigem on publikule tutvustatud erinevaid momente Eesti klaasikunstist.
Osalevaid klaasikunstnikke, alates 1967. aastal kateedri lõpetanud Maie Mikofist ning lõpetades sel kevadel magistrikraadi kaitsnud Kristiina Oppiga, on näitusel tutvustatud nii läbi foto omaaegsest klaasikunsti kateedri lõputööst kui ka ühe või enama uuema teosega. Nii on näitus võtnud enda kanda mitu erinevat ülesannet. Esiteks moodustub läbi kunstnike lõputööde fotode omalaadne Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti kateedri ajalugu, mis illustreerib suurepäraselt lõputööde mitmekesisust. Vanimale lõputööle, Maie Mikofi kaunile modernistlikule klaasikomplektile, vastanduvad monumentaaltööd nagu Kai Kiudsoo-Värvi 2005. aastal magistritööna valminud vitraažaknad Peeter Pauli katedraalile või Andra Jõgise kaasaegselt kontseptualistlik lähenemine 2014. aasta magistritöös „Seitse aastat õnnetut armastust”. Kujunduslikust küljest esitab näitus omamoodi provokatiivse küsimuse: kuidas dokumenteerida klaasi? Kuidas anda edasi materjali hing ja olemus, kui selleks on vaid ühe foto jagu pinda? Tahes-tahtmata jäävad lõputööd hoolimata fotode üldiselt heast tasemest siiski pisut klaastaieste varju.
Teiseks kaardistab „Omailm” Eesti klaasikunsti hetkeolukorra läbi kaheteistkümne erineva kunstniku teoste. Ühelt poolt võib märgata teatavaid trende, mida erinevad kunstnikud omal moel tõlgendavad: näiteks 1990. aastate teises pooles Mare Saare loomingusse ilmunud pâte de verre’i võib teistsuguses võtmes leida ka Kristiina Uslari ja Maret Sarapu teostest. Värvilist mosaiikmotiivi on kasutanud nii Rait Prääts kui Kristiina Oppi, samas kui tähelepanu optikale on omane nii Ivo Lillele kui Eve Kohale. Näitusel seisavad kõik teosed siiski üksteisest eraldi, dialoog tekib mitte erinevate kunstnike vahel, vaid iga kunstniku omailma sees. Tsiteerides näituse saateteksti: „Kas tollane teos on säilitanud oma väärtuse ja olulisuse kunstniku elus või on pööre täielik ja praeguses loomingus pole seost tollase õpiajaga enam tunda?” Kuraator on valinud tööd, mis täiendavad kunagist lõputööd ning näitavad, kuidas on kunstnik sarnase tehnoloogia abil liikunud uutes suundades.
Näituse külastajatel tasub kindlasti ka trepist alla minna. Keldrikorrusel asuv väike väljapanek klaasi olemusest ja erinevatest klaasitehnoloogiatest aitab teemat uuest küljest mõtestada, mitte ainult kunstnike, vaid ka klaasi kui materjali „omailma” läbi.
