Olen teatrisse jõudnud umbes kümme minutit enne etenduse algust. Uurin oma kohal vaikselt teatrisaali ning nähtaval olevat lavakujundust – ikoonimaalid kummalgi pool portaali tõotavad teatud usulise temaatika kohalolu. „Jah,” tunnistan endale, „ma tõesti ei ole lugenud seda raamatut ja sellest on kahju, kuna Dostojevski on suurepärane kirjanik, aga loodan, et tuleb põnev vaatamine!”
Esimene stseen – Aljoša (Pääru Oja) peseb alandlikult ja suure innukusega, kiirete ja sujuvate, lausa tantsisklevate liigutustega terve lava (kloostri saali põranda) puhtaks. See jääb mind kummitama terveks etenduseks ning kordub viimaks kõige lõpus uuesti. Sama sujuvalt, sama kergelt ning hõljuvalt suleb ta publikule vaate Karamazovite ellu. Pean tunnistama, et need kaks olid minu jaoks kõige kõnekamad stseenid, kõige lopsakamad esitused just nimelt oma rahulisuses ja lihtsuses. Teatrisaalist lahkudes mõtlesin, et mulle oleks piisanud just nimelt ainult neist kahest. Ja ülejäänud sisu üle järele mõeldes tekkisid säärased küsimused, et … mis siis, kui terve lavastus oleks sellise visuaalsuse ja minimalismi peale üles ehitatud? Kui vaataja oleks näinud iga tegelase kohta mingit väga kindlat iseloomulikku liikumist, väheseid, aga kõnekaid sõnu ning pilke, oleks kogenud kandvaid pause ja vähesust, milles on rohkem sisu kui üheski sõnas ja ülemäära suures emotsioonis olla võiks. Säärane vorm ei saaks toimida aga ehk seetõttu, et kõik tegelased ei olnud nii rahumeelse iseloomuga kui Aljoša. Ja võib ju vaielda, et need liikumised ja sõnad, mille järgi nemad käitusid, olidki just neile karakteritele iseloomulikud. Ning lavastaja soovis näidata kirge. Soovis kõnetada tänapäeva publikut.
„Kiredraama väljendub ju selles, et oma ideede eest proovitakse ikkagi lõpuni minna. Kirglikkus tähendabki seda, et inimesed on jäägitult pühendunud mingile oma arusaamisele ja see ongi kirg,” ütles lavastaja Hendrik Toompere ERR-ile antud intervjuus. Sellest lähtudes ütlen, et kirge näidati tõesti. Igal tegelasel oli tõesti oma arusaam, oma maailm, mida me rohkemal või vähemal määral tundma saime (mõne tegelase puhul siiski nukralt vähe). Lisaks Aljošale, kelle tagasihoidlikkuses, miimikas ja üleüldises lavalises liikumises oli palju kõnekat, tooksin hästi läbi mõeldud ja kaasahaarava kirega mängitud tegelasena välja veel Grušenka (Kersti Heinloo). Temas peituv emotsioonide küllus, salakavalus, pealtnäha enesekasu poole püüdlemine, aga sügaval sisimas peituv siiras armastuse vajadus, vormivad temast mitmetahulise karakteri, keda on huvitav jälgida ning kellele hakkasin lõpuks publikuna ka südamest kaasa elama.
Lavastuses proovitakse käsitleda paljusid suuri teemasid korraga. Erinevates vormides ja erineva intensiivsusega tuuakse meie ette usk, armastus ja selle järele igatsemine, kirg, (armu)kadedus, pahelisus, kurbus, meeleheide, viha, vagurus, petmine, pinnapealsus, salakavalus, uhkus, (mõju)võim, raha. Siinkohal oleks pigem soovinud mõnele kindlale teemale konkreetsemat pühendumist. Sel viisil igatsesingi näiteks Aljoša tegelase olemust näha rohkem terves lavastuse ülesehituses. Mida ma aga teemana esile kerkimas nägin, oli raha küsimus – raha loobitakse tuulde nii alkoholi tarbeks, armastuse ostmiseks kui ka inimese n-ö lunastamiseks (mis saab hoopis solvanguks), varastatakse, laenatakse kindlal põhjusel, kuid kasutatakse hoopis valel eesmärgil, püüeldakse võla tagasi maksmise suunas. Emotsioonid, mis kõige sellega kaasnevad, on suured ja teatraalsed ning paistavad kohati näitlejatele ka üle jõu käivat (mis võib aga hoopis olla märk sellest, et puudub kindel suund, et kas tõesti soovitakse väljendada tugevat venelaste temperamenti või võiks kogu emotsioonide esitlemine olla lahendatud hoopis teisiti). Tundub, et raha järgi mõõdetakse ja selle olemasolu või puudumise järgi otsustatakse, kui väärt on keegi poolehoidu, kiindumust või teistpidi, halvakspanu ja põlgust. Lavastusest on aga keeruline aru saada, kas sellist käitumist kiidetakse heaks või pannakse pahaks. Aljoša justkui paneb pahaks nii armastavalt inimeselt võetud võlga kui ka raha maha joomist ning Grušenka paneb kohe kindlasti pahaks mõtet, et tema eest makstaks ohvitserile raha, et teda justkui ära osta (kuigi see on armastuse nimel), kuid samas on valmis hoopis ise enda armastust just raha nimel müüma. Ning teised tegelased raha ja emotsioonide seoslikkuses nii suurt probleemi ei näe.
Esile kerkib ka küsimus, kas selles lavastuses on videoprojektsiooni kasutamine õigustatud või mitte? Tundub, et taustaks valitud pildid on pisut liiga kujutavad (saan aru soovist lavalist kujundust võimendada, aga siinkohal on see tarbetu ülejäänud kujundusega võistlemine, mis toimis sellisena, nagu ta oli, väga hästi) ning ehk ka liiga lihtsad ja pealtnäha esimesed valikud, mis pähe tulid, mida sellise temaatika puhul kasutada. Küll aga meeldis see, et lava tagumisse ossa jääva seina kahe ukse sulgemised ja avamised ning statsionaarsed lahtiolekud võimaldasid näha, mis toimub selle seina taga. Sinna oli ka projektsioon suunatud ning kui tegelased selle ukse kaudu lavale sisenesid, võis näha nende lähenevaid varje just nimelt sellel samal tagumisel ekraanil. Ma ei tea, kas see oligi nii mõeldud, aga need oli igatahes ühed huvitavamad kujutised, mis etenduse ajal ekraanile tekkisid.
Kokkuvõtvalt ütlen, et lavastaja on siiski saanud hästi hakkama loo tutvustamisega laiemale publikule. Tean nüüd, milline on umbkaudne sündmustik, mida raamatust oodata. Tüki vaatamine tõi kange isu endale soetada raamat „Vennad Karamazovid” ning samal ajal tutvuda ka teiste tõlgendustega sellest loost kas siis filmi, lavastuse või lavastuse protsessist tehtud filmi näol.
