Lavastus ja esitus: Raho Aadla, Age Linkmann, Arolin Raudva, Maarja Tõnisson
Linna peal käivad juba juunikuust saadik jutud, et „Olmeulmad 2“ on midagi väga võimast. Küsimuse peale, mis seal siis täpselt juhtub, selget vastust ei saa, tehakse pähe äraseletatud näod ja õhatakse: „Sa pead seda ise nägema!“ Õnneks kuulutatakse augustis välja veel paar lisaetendust.
Tükki mängitakse vanas Põhjala tehases Koplis. Pärast nõukaaegse pöördvärava läbimist ja ootamist koorunud värviga trepikojas siseneme avarasse ruumi, kus ühes nurgas mängib bänd ja kus on üle ruumi laiali objekte, millest võib arvata, et ju siis neid etenduses kasutatakse. Kohe hakkabki sellessamas kulunud tööstushoones toimuma imelisi asju. Olen Imedemaal, kus miski pole see, millena näib, ning kõik on võimalik. Köögilaud kasvab printsessiks ja päästab valla kratinuustiku tumedad jõud. Taignana kobrutavast ja krabisevast kuldkangast saab suur telk, kus meiega astuvad kontakti sädelevad kärbsesilmsed olendid. Uksed kukuvad ümber pikaks lauaks ja tekkidest saavad koridoriseinad. Süütust punasest kardinast venib välja ähvardav Kuri Kuninganna ja vateeritud Märtsijänesest koorub ohtlikult kõikuva loomapüramiidi tipus väike Alice. Ja siis juhitakse meid läbi Võlumetsa (ja kahtlaselt kõikuvate tellingute) tagasi postsovjetlikule tööstusmaastikule, vateeritud loomad ja Alice rõõmsalt järele lehvitamas.
Poolteist tundi Imedemaal on läbi saanud.
Olen lummatud. Kaasahaarav muusika, leidlikud dekoratsioonid, trupi ja publiku üheks kasvamine – see oli megatugev energiasüst. Kõige rohkem paelus mind etenduses nelja inimese kokkusulamine üheks organismiks – kõikuda ja hüpata kõrgel vedrustusel või valguda ohkava ja ümiseva inimpallina mööda horisontaalset uste/laudade rida. Te peate seda ise nägema!
