7. septembril 2018 esietendus teatris NO99 “Kihnu Jõnn”. Eufoorilist väge ja ilu täis lugu mehest, kes sõitis vanadel laevadel meresid maha, või lugu hulludest, kes sõitsid temaga kaasa, või lugu meist, eestlastest? Kihnu Jõnn (1848–1913) ehk kodanikunimega Enn Uuetoa, oli päriselt olemas ja sõitis merd ilma kompassi ja sekstandita. Kas seda tegelast saab samastada Jörgen Liigi kehastatud metskapteniga? Kas peabki?
Juhan Smuuli Jõnnist on rohkem kui pool sajandit möödas, aga ometi ta lugu kriibib ennast aja kaugusest hoolimata välja. Tiit Ojasoo laseb sel meid kõnetada võimsal ja natuke hirmuäratavalgi moel. Millega seostub meri nüüdsel ajal? Soomega? Eestlaste kui võõrtööjõuga Soomes? Ideaalne löök allapoole vööd on soomekeelse Anna Lipponeni Fortuunaks olemine laval ehk laeval nimega Fortuuna. Või seostub meri eestlastega, kes võisid pärast Euroopa Liitu astumist 2004. aastal endale valida mistahes töö- või elukoha Euroopas, hiljem peaaegu et terves maailmas? Ja korraga olime vabamad kui ei kunagi varem, sihiteadlikumad ja nõudlikumad, kui see meil 1990ndatel lubatud oli. Natuke nagu nood Jõnni meeskonnaliikmed, kes laevale Fortuuna ronisid. Vabamad maismaa koormatest, naistest ja kohustustest.
Kes on Jõnn? Mina teda Tiit Ojasoo alter ego‘ks pidada ei julgeks nagu Veiko Märka. Selleks on ta loodud osana millestki suuremast ehk laevast, kuhu ta kuulub. Jörgen Liigi Jõnn on tugev ja habras korraga, ta on meeskond ja kapten korraga. See olukord tuleb sellest, et lava, millel Jõnn liigub, muutub ühel hetkel tegelaseks endaks ja haarab näitlejad oma valdusse. Olles vaid laud, mis üles-alla vetrudes muutub otsekui maaliks, millel olevad jooned, see tähendab näitlejad, selle elavaks muudavad. Aga erinevalt maalist või tavalisest lavast – see liigub ja omandab endale tegelase mõõtme, kes reageerib enda peal liikuvatele kehadele või konksudele.
Lisaks teevad Ene-Liis Semperi kostüümid ja ka vanadus, mida kannavad Jõnni kaaslased, kõik tegelased üksteisele väga sarnaseks, mõnikord kaob Jõnn teiste hulka ära. See massistumine pole aga sugugi mitte halb, arvestades loo mõtet ja lainet, mis sõna otseses mõttes kannab kõiki ühise eesmärgi poole. Jörgen Liigi Jõnn on osa oma laevast ja osa oma meeskonnast, ta juhib, aga mõnikord juhitakse ka teda. Kui Lõõtspill (Marika Vaarik) ilmub kohale rotina, siis peaks Jõnn ju teadma, miks ta just sedasi tuleb. Aga ei – ta laseb Lõõtspillil põhjendada oma valikuid ehk laseb end juhtida.
See liikuv lava nagu merelaine muutub niivõrd meelelahutuslikuks ja armsaks, et lausa kummaline on võtta vastu vaiksemaid toone, tüünust. Laine haarab kaasa, paneb naerma ja tegelikult ka kartma näitlejate pärast, kes kogu oma füüsisega annavad ruumile liikumisvõime. Kui aga lavalaud seisatab, siis on hoopis teine lugu. Mažoorist saab minoor, kust on läbi kumamas hirmud, mis saadavad kaptenit ka teiste inimesteta, kes kas lubavad või keelavad tal merele minna. Sel hetkel on Jõnn üksi ja habras – see muudab ta tegelaseks, kes ei ole osa lainetel lendavast meeskonnast. Ei ole isegi ühist lainet, mis neid kannaks. Siis peab ta ise hakkama saama. Jörgen Liik mängib toda üksikut väga võimsalt lõpuni, mõjudes lava täitvana, olgu see kalapüük või pilk publikusse, see kõik on tinaselt kaaluv.
Mis aga on kadunud? Meeskond? Jõnn ise merele? Ehk pole meeskond arugi saanud, mida meeskond tahtis/tahab? Kas meie saame aru, mida me tahame? Meie, eestlased? Kust võluda välja too tuul või vihm, mida Jõnni kaaslased jäid ootama? Mõnes mõttes too liikumine mööda laeva tegigi ju laineid, vähemasti neid rõõmuküllaseid laineid, mis panevad naerma ja naeratama, kui näitlejaid laval kaeda. Mitu näitlejat tekitavad korraliku laine, millel me kõik liigume. Nii näitlejad kui vaatajad. Ja lõpuks polnud ju ka Jõnnile midagi muud vaja kui üht lainet, mis tema meeskonna üheks tõstaks.
Jõnn ütleb masendusse langenud meeskonnale: “Kas mina teid tõin? Teid ja mind tõi siia igapäevane leib, mis selles kurjas maailmas inimest taga kihutab paremini kui piits.” See Smuuli lause paistab tänagi tõele vastavat. Sel on aga kaasaegses maailmas palju jõhkram kõla. Sest esialgu annab meri vabaduse, siis aga oma rütmi, mida pidi kas ellu jääda või kuhtuda. Ka tüüne aeg, nõnda kui torminegi tuleb üle elada ühel lainel, nõnda on lihtsam. Aga mõnikord me otsime kõik omi isiklikke laineid ja jätame üksi kapteni, kes tahtis meid viia Brasiiliasse.
Tiit Ojasool õnnestus mind isiklikult liigutada tolle laine otsimisega, millel saame üheks. Kihnu Jõnn oli väärt, siis kui ta haaras kaasa, sest siis tegigi ta sõna otseses mõttes laineid. Aga Jõnn haaras kaasa ka üksi, ilma oma meeskonnaliikmeteta, sest ta oli ju ikkagi kapten.
