Eluline. Jõuline. Keeruline. Tõeline. On mitmeid sõnu, millega kirjeldaksin uut Eesti draamafilmi “Võta või jäta” (stsenarist ja režissöör Liina Trishkina-Vanhatalo). Lisaks on tegemist tugeva feministliku filmiga.
Kui teil tekkis selle peale tahtmine lugemine pooleli jätta ja brauser sulgeda, siis las ma selgitan. Ma ei pea silmas seda, et see film on meestevastane või et selle vaatamist naudiksid ainult naised – tegelikult on asi täpselt vastupidine. “Võta või jäta” puhul on värskendav, et vahelduse mõttes kujutab see üksikvanema lugu isa vaatevinklist.
Noor ja vallaline
Peategelane Erik on noor töölisklassi mees, kes leevendab füüsilisest tööst tulenevat tüdimust koos sõpradega väljas juues ja pidutsedes. Olin imestunud, kui sain filmi edenedes teada, et Erik on tegelikult 30-aastane, kuna ta käitus endiselt viisil, mida seostan üliõpilaste või varaste 20ndatega. Kuid sellega, kuidas on kujutatud väikese sissetulekuga inimeste elustiili, mille puhul ollakse sunnitud valikute puudumisel oludega leppima, on võimalik suhestuda kultuurideüleselt.
Üllatus, sa oled isa!
Eriku elu pööratakse pea peale, kui ta saab teada, et tema endine tüdruksõber Moonika saab lapse, keda ta ei soovi (jääb lahtiseks, kas soovimatus tuleneb sünnitusjärgsest depressioonist või on see kaalutletud otsus). Erik seisab silmitsi võimatu valikuga, kas võtta täielik vastutus tütre eest, kelle olemasolust tal aimugi polnud, või anda tütar lapsendamiseks. Püüan selle otsuse tegemisele järgnevat mitte liiga üksikasjalikult käsitleda, juhuks kui keegi plaanib seda filmi veel vaadata.
Soorollid ja ebamugavad teemad
Lapsevanemaks olemise kujutamine isa vaatepunktist seab ekraanil vastamisi palju ebaõiglaseid ootusi. Ehkki haiglapersonal annab Erikule otsuse tegemiseks lisaaega ja näitab üles kannatlikkust, tundub, et ühelgi filmi tegelasel ei ole erilist usku, et Erik a) selle vastutuse võtab või et b) ta sellega hästi hakkama saab. Teisalt on mitmed tegelaskujud veendunud, et Moonika “tuleb kohe mõistusele” ja tema sünnitusjärgsed sümptomid (mida mainivad enamjaolt inimesed, kes tunnevad sellest rääkides ebamugavust) lihtsalt kaovad. Selle peale, et naine ehk ei tahagi ema olla, ei tulda.
Kahe samaväärselt noore ja ettevalmistamata lapsevanema kujutamine näitab, kui ebaõiglased on ootused mõlemale. Kõik eeldavad, et Moonika teab lihtsalt loomulikult, kuidas olla ema, kuid vähe on neid, kes soovivad pühendada aega sellele, et õpetada Erikule isaksolemist. Eriku vanemad järgivad traditsioonilisi soorolle, kus ema vastutab kodutööde eest. Eriku isa julgutab Erikut “mees olema” (st jooma ja jätma lastekasvatuse naiste hooleks), ehkki Erikul ei ole kaaslast, kes neid vajalikke ülesandeid täidaks. Eriku ema näib olevat samaaegselt häiritud, et peab abiks olema, ent ka uhke oma oskuste üle, ning jagab oma asjatundlikkust pojaga vastumeelselt. Perekonna kujutamine on hästi õnnestunud, kuna kedagi ei näidata ei kangelase ega kaabakana, pigem osutatakse, kuidas väikesed asjad olukorda mõjutavad.
Riigipoolne abi
Üks kultuuriline erinevus, mida tahes-tahtmata märkasin, oli sotsiaalse tugivõrgustiku roll. Ameeriklasena tundus iga hetk, mis vanemad või imik haiglas veetsid, kalli luksusena. Vaadates kõike seda, mida lapsed esimestel eluaastatel vajavad (turvatoolid, mähkmed, riided jne), mõtlesin, kust see kõik küll ilma katsikupeota tuleb. Mul tekkis küsimus, kas Eestis saab vanem lapse esimestel eluaastatel riigilt toetust, ning tundsin nördimust, et Ameerika lapsevanemad ei saa riigilt mitte mingit ettenähtud majanduslikku toetust.
Kuid nendest erinevustest veelgi rohkem avaldas mulle muljet see, kui ausalt lähenes film lapsevanemaks olemise raskustele. Romantilises komöödias oleks kõik väga hõlpsasti läinud, Erik oleks armunud kellessegi, kes soovib last, ja nad oleksid kõik koos õnnelikult elu lõpuni elanud. “Võta või jäta” ei ole niisugune lugu. Selle asemel saab näha, kui palju peavad vanemad ohverdama, pidevat magamatust ja mõningaid keerulisi üksikasju (nt kes vaatab lapse järele, kui vanem tööle läheb?), millega üksikvanemad silmitsi seisavad.
Lahtise lõpuga lugu
Ma ei räägi välja, kuidas film lõppeb, kuid ütlen, et režissöör ja näitlejad suutsid luua sedavõrd kaasahaarava loo, et soovisin, et see ei lõppekski. Mind jäid kummitama vastamata küsimused ja lõputiitreid nähes olin peaaegu pettunud. Kui järgida meelelahutustööstuse ütlust “tee nii, et publik ei saaks isu täis”, siis “Võta või jäta” puhul see tõesti toimis. Kui antaks välja järg sellest, mis edasi sai, oleksin kohe kinos tagasi.