“Ilu otsides” on näiliselt minimalistlik etendus emotsioonidest, mida ilmselt kõik inimesed oma elus kogevad. Minimalistlikule lavale on aga manatud terve lugu tunnetest, segadusest ja suhetest. Janno Puusepp ja Signe Heiberg on toonud ERMi lavale loo ühest enese (ning kohati ka teiste) -otsingust.
Narratiiv kulgeb peamiselt inimsuhete ümber. Kohati on lugu ja dialoogid üledramatiseeritud ning seda rolli kannab oma õlgadel Zanna (Anne-Mai Tevahi). Armastusest joobunud Zanna elab oma pulbitsevaid emotsioone välja nii “Mina” (Ülle Sillamäe) kui iseenda ja teiste peal. Hüsteerilisi inimsuhteid ja minapilti väljendavad sisemonoloogid “Minaga”, kus Zanna emotsioone peegeldab ja seab neid küsimuse alla temast vanem peegelpilt. Kohati on tema sisemonoloogid “Minaga” nagu psühholoogiseansid, kus rahulikum “Mina” juhendab Zannat iseenda mõistmise poole. “Mina” roll kaob uue armastuse tekkimisega kohmetu kahvlimüüja Guno (Mikk Sügis) vastu. Zanna suhe eelmise peigmehe Henriga (Andri Viinalass) tekitab vastuolulisi tundeid, sest kohati jääb nendevaheline suhe segaseks ning teisalt on see väga toksiline – Zanna pidev hüsteeritsemine ja kontrollivajadus ning Henri kalk olek näitavad hästi, millisest suhtest põgeneda tuleks. Lugu romantiseerib tugevalt armastust ja näitab romantiliste suhete olulisust, mis antud etenduses on inimolemuse vundament.
Kõige rohkem mõjus mulle Steffi (Anni Zimmermann) roll – karakter joonistus hästi välja ning naiivsed ja tragikoomilised elemendid mõjusid humoorikalt. Zimmermanni karakter oli kerge ja loomulik, selles see võlu ehk peituski. Anne-Mai Tevahi karakter oli märksa komplekssem ning hõlmas laia emotsioonideampluaad, mis kõik küll publikuni jõudsid, kuid vahepeal veidi ülemängitult – minu jaoks olid mõned stseenid ehk liig teatraalsed. Etenduse kulgedes sai Tevahi enda karakteriga aina enam üheks ning see muutis mängu nauditavaks. Mikk Sügise Guno oli piinlik ja kohatu karakter, mis oli küll koomiline ja naerutas publikut, kuid kohati võiks ka seal nõksa rahulikumalt võtta – mõjuks ehedamalt. Teisalt oli ülemängimine läbiv ning õiges raamistikus on ka see tervitatav. Ülle Sillamäe “Mina” oli nagu teraapiaseanss, kuid “Mina” roll etenduses jäi kokkuvõttes veidi segaseks.
Näitlejad ja kunstiline tiim on lavale toonud huvitava kogumi inimolemustest. Zanna tundeid on kogenud vast kõik ning etenduses loodi olukorrale üks võimalik lahendus – uus armastus. Samas oleks oodanud “Mina” tugevamat rolli ehk iseeneses suurema tugevuse leidmist. Ilu, mida etenduses otsiti, leiti pidevalt teistes inimestes, kuid vahel peitub ilu ka “Minas”.
Etendust “Ilu otsides” saab veel näha 27. ja 28. novembril 2018 Eesti Rahva Muuseumis ning 24. ja 25. jaanuaril 2019 Teoteatris. Rohkem infot aadressil http://kultuur.info/syndmus/ilu-otsides/.
