Ali Abbasi “Piir” (2018) on üldistusvõimeline, veider ja üllatusterohke, kuid siiski terviklik kompott lüürilisest fantaasiast, cronenberglikust body-horrorist ja skandinaavia trollilugudest, kus kõige ebamaise edasiandmiseks kasutatakse nii klassikalist armastuslugu kui ka õõvastavat ja ühiskonnakriitilist sotsiaalrealismi.
“Piir” on iseenda leidmise, antud juhul trolliks saamise lugu, mille käigus laiendatakse vaataja arusaama ja empaatiat sellest, mida peetakse inimesele omaseks, mida mitte, kust inimene üldse algab ja kust ta lõppeb. “Piiriga” hägustatakse üpris edukalt nii looduse ja kultuuri kui ka inimese ja mitte-inimese vahelist muidu kindlaks peetud eristust. Kõige kujundlikumalt, aga ilmselt ka kõige selgemalt tuleb see välja sellest, kui võrrelda filmi kõige esimest stseeni ülejäänud filmiga.
Nimelt algab “Piir” sellega, et tollitöötajast peategelane Tina/Reva tehakse vaatajale võimalikult omaseks. Selleks näidatakse, kuidas Tina/Reva võtab ühe putuka rohukõrrelt oma sõrmele, silmitseb seda korraks uudishimulikult ja laseb juba järgmisel hetkel putuka ettevaatlikult kõrrele tagasi. Kuigi ülejäänud filmis pole putukad Tinale/Revale mitte midagi rohkemat kui trollitoit, ei kaotata sellega filmi esimeses stseenis loodud empaatiat peategelase vastu. Enam pole erilist tähtsust, kas putukas võetakse kätte või süüakse lihtsalt ära. Empaatia peategelase vastu jääb püsima ja muutub isegi seda võimsamaks, mida rohkem Tina endas Revat näeb, mida isukamalt Tina/Reva putukaid sööb. “Piiri” intrigeerivus ja peamine huvitavus seisnebki ilmselt põhimõttes, et mida rohkem Tina ennast mitte-inimesena, Revana, tajub, seda lihtsam on vaatajal talle kaasa elada ja Tina püüdlusi enda individuaalsete püüdlustega võrrelda.
Võib öelda, et “Piir” on Frankensteini-loo järjekordne, juba mitmendat korda reformeeritud tulemine. Kui Mary Shelley näitas, kuidas see, kes on koletisena sündinud, võib olla siiski rohkem inimene kui inimesed ise, siis Abbasi näitab, kuidas lisaks inimeseks jäämisele võib ka koletiseks saamine sisaldada üksjagu inimlikkust. Võtmeküsimus seisneb siin mõistagi selles, kust jooksevad eetilised piirid ja kas neid ületatakse või mitte. Sellega Abbasi “Piir” tegelebki.
