Käesoleval kevadel nägi ilmavalgust Eesti esimene eksklusiivselt põnevikele, müsteeriumidele ja krimilugudele pühendatud teater – Kellerteater. Teatri kodu – Aidasaal – asub Tallinna vanalinna serval Paksu Margareeta lähedal ning mahutab 100 vaatajat. Lisaks etendustele hakkavad teatris toimuma salongiõhtud – kohtumised kirjanikega, (krimi-, põnevus-, õuduslugude) ettelugemised, kunstinäitused ja filmivaatamised, mida saadavad mõnus atmosfäär, hea seltskond ja klaas veini või tassike teed. Kõik, mida selle teatri seinte vahel toimetatakse, saab alati olema seotud põnevate lugudega. Nii võib lugeda teatri avamise kohta erinevates uudisteportaalides avaldatud teadetest.

Kellerteatri alged

Teatri juht on Vahur Keller, kes töötas varesilaasemalt NUKU teatris. Enne Kellerteatri asutamist oli Vahur kümme aastat rahvusvaheliselt tunnustatud visuaalteatrifestivali NuQ Treff kunstiline juht. Pärast lepingu lõppemist NUKU teatris eelmise aasta kevadel sai Keller pakkumisi erinevatest projektidest osa võtmiseks. Sügisel käis ta aga Mainoris ettevõtluse intensiivkursusel, innustus sellest ning lõi uue teatri, mis käsitleb juba ammu südamelähedaseks peetud teemasid. “Nii minu kui ka kunstnik Britt Urbla Kelleri päris stiil ja armastus on alati olnud suunaga gootika poole, seda nägi ka publik meie eelmistes ühistes lavastustes “Dorian Gray portree” ja “Linnud”. Nüüd, oma teatris, saame selle armastuse päriselt valla päästa,” rääkis Vahur Keller teatriloomise algest Linnalehele antud intervjuus. Teatri eesmärk on teha lavastusi, mis tegelevad inimmaailma tumedama poolega – kriminaalsed juhtumid, õudus, põnevus, ulme, müsteeriumid. Repertuaar hakkab olema mitmekesine, võetakse ette nii välismaist kui ka kohalikku materjali, mida kirjutatakse spetsiaalselt selle teatri jaoks. “Nende krimilugude kaudu on võimalik jutustada tõde maailma ja inimeste kohta,” tõi Vahur Keller Kuku raadio saatele “Publikumärk” antud intervjuus välja veel ühe tasandi, mis teatrit iseloomustab.

Õudusunenägusid tekitav esiklavastus

Kellerteatri esiklavastus “Mõrvad Rue Morgue’il” Edgar Allan Poe samanimelise novelli ainetel kuulub põnevusteatri žanri. Lavastus on alla 14-aastastele mittesoovitatav. Raadio 2 hommikuprogrammis “Reede hommik” põhjendas lavastaja seda eelkõige sellega, et ei soovi võtta enda südametunnistusele laste ja noorte õudusunenägusid. Eelkõige saabki tegemist olema täiskasvanute teatriga.

“Lugu räägib mõistatusena, lahenduseta näivast juhtumist,” selgitas Vahur Keller nii Kuku raadio intervjuus kui ka mitmes muus väljaandes loo tagamaid. Peategelase siseelu kirjeldas osatäitja Rahel Ollisaar Raadio 2 intervjuus järgnevalt: “August Dupin on pühendanud oma elu mõtlemisele. Ta lahendab olukordi, analüüsib neid, päeval väljas ei käi, eelistades pimeduses olemist. Ta teeb katseid, uurib, avastab, ajab tõde taga.” Kui peategelase kodulinnas toimub lahenduseta näiv mõrvatöö, siis asub ta seda suure innukusega lahendama. Loo vältel kaasatakse publik detektiivitöö sügavustesse, mis võimaldab vaatajal ka enda uurijaoskused mõttetasandil proovile panna.

Sujuva koostöö tagamaad

Peategelase rollis olev laulja Rahel Ollisaar on laval suurema osa ajast üksi. Raadio 2 intervjuus avatakse omavahelise koostöö alguse tagamaid. “Lavastaja tahtis koostööd teha lauljaga, muusikuga,” rääkis Ollisaar, kes on teatriga kokku puutunud vaid vähesel määral. Lavastus on tema esimene suurem samm teatrimaailmas. Lavastaja Vahur Kelleri meelest on aga Rahelis peidus palju. Omavahel kohtuti seoses aasta õpetaja gala 2018 tegemisega. Rahel Ollisaar pidi seal saatejuhina tegema igasuguseid rolle – tantsima balletti, mängima rütmipillide ja orkestri koosseisus, laulma. Omavaheline koostöö sujus hästi. “Ollisaar avaldas mulle muljet oma orgaanika ja intelligentse analüüsivõimega, samuti oskusega publiku ees avaneda. See on hea näitleja tunnus: igaühel on proovides helgeid hetki, aga kriitiline moment saabub siis, kui astutakse publiku ette. Muidugi oli risk võtta lavastusse vähese kogemusega näitleja, kuid me teeme koos proovidega ka näitlejatreeningut ja ma vaimustun temast üha rohkem,” kiitis lavastaja Sirbile antud intervjuus Raheli saavutusi.

Hoolikalt komponeeritud helimaastikud

Etendusi saadab Siim Aimla kirjutatud muusika, mida mängib kontrabassimängija Ara Yaralyan, kes teeb etenduse vältel ka paar väikest rolli. Kuku raadio intervjuust tuleb välja, et tegemist on proovides kujundatud helilise atmosfääriga. Muusika on kuuldav nii lauludena kui ka helimaastikuna.

Loomisprotsess oli täielik koostöö – Aimla käis proovides ja kuulas, vaatas, lõi muusikat paralleelselt proovis toimuvaga, kogu tekst komponeeriti läbi koos muusikaga. “Selles lavastuses on sõna ja muusika tugevasti põimunud. Armeenia päritolu Eestis elaval muusikul Ara Yaralyanil on küll kanda paar rolli, ent peamiselt kuuleb ja näeb tema kontrabassimängu. Koos tema ja helilooja Siim Aimlaga komponeerisime muusikaliselt läbi kogu lavastuse tekstiosa. Helimaastikel, mis tekitatakse hääle ja instrumentidega, on selle lavastuse atmosfääri loomisel tohutult tähtis roll,” kirjeldas Vahur Keller heliloome protsessi Sirbile antud intervjuus.

Rolliloome ja vaatajakogemus

Lavastuse kaudu proovitakse pugeda publiku pea sisse, naha alla, panna inimesi õudust tundma. Näitleja mängib keha ja häälega läbi neid hetki, mis on kuritöö käigus toimunud. On võimalik näha, kuidas inimene, kes ei ole kokku puutunud professionaalse näitlemisega, kuid on teinud intensiivset tööd rolliloomeks, elab tundmuslikult läbi kogu jutustatava loo keerdkäike, tõlgendab neid vastavalt oma eelnevatele elukogemustele ja teadmistele. Selles peitub omamoodi võlu – publikule on antud võimalus jälgida ühe näitleja küpsemist algusest peale.

Möödunud nädalavahetusel nähtud etendusel jäi hirmutunne siiski kogemata. Oli hetki, mis tekitasid vähest ebamugavust, aga õudus ja õõv jäid kaugeks. See on aga koht, kus on kindlasti võimalik areneda. Prooviruumides end inimmõistuse ja keha võimekuse piiride osas veelgi kaugemale sikutada. Sel viisil jõuab seda rohkem ka publikuga täidetud saali. Ning samal ajal on kindlasti olnud vaatajate hulgas ka neid, kes on saanud hoopis teistlaadi kogemuse kui mina.

Müstilises atmosfääris rikastatud detailid

Lavastuse tugevus on muusika oskuslik ja tunnetuslik integreerimine tegevustikku. See annab palju juurde – kõiksugused loo suuremad ja pisemad detailid saavad selle abil rõhutatud, esile toodud, rikastatud.

Samuti toetab loo jutustamist teatri asukoht – vana püssirohukelder oma paekivist seinte ja müstilise atmosfääriga võimaldab mõistatuslikku tegevustikku hõlpsasti sisse elada.

Kõigil krimilugude ning müsteeriumide austajatel tasub kindlasti teatrit külastada!

Foto: Teet Malsroos