Möödunud nädalavahetusel sain osa suurejoonelisest kontserdielamusest, kontserttuurist „Nordic Pulse Tour“ Estonia kontserdisaalis. Üles astusid Baltic Sea Philharmonic (Läänemere Filharmoonikud), eesti muusik ja helilooja Mick Pedaja, šveitsi viiuldaja David Nebel ning dirigent Kristjan Järvi.
Ainulaadne vaatemäng
„Nordic Pulse“ on kontserttuur, mille teised peatuspunktid lisaks Tallinnale on olnud Palanga, Riia ja Helsingi. Helsingi kontserdiga toetati tähtsat John Nurmineni Fondi keskkonnaalast tööd, annetades iga ostetud pileti kohta ühe euro fondi projektide heaks, mis tegelevad Läänemere kaitsega. Viimase peatusena anti 21. märtsil kontsert Peterburis. Üles astuti iga-aastase Läänemere päeva 20. rahvusvahelisel foorumil, mis seab fookuse Läänemere merekeskkonna kaitsmise viisidele.
Baltic Sea Philharmonicu kodulehelt võib lugeda, et tegemist on uue muusikategemise paradigmaga 21. sajandil. Nende kontserdid on unikaalsed vaatemängud koos heli-, valgus-, projektsioonikunsti ja koreograafiaga; nende kirg esitada orkestriteoseid peast, ilma noodita, muudab muusikalist kogemust nii mängijate endi kui ka publiku jaoks; nende kontsertidel on elektrifitseeriva taktikepi, muusikalise juhi Kristjan Järvi käe all eriline kirg ja energia, mis on nakkav. Võib julgelt öelda, et eesmärgid, mille poole püüeldakse, viiakse tuntava kerguse ja silmanähtava naudinguga ellu.
Hinge puudutav kulgemine
Kontserdil esitati Pēteris Vasksi lugu „Vientuļais eņģelis“ / „Üksildane ingel“, Gediminas Gelgotase viiulikontserdi I ja II osa ning Kristjan Järvi enda lugu „Aurora“ viiulile ja orkestrile. Kavalehelt võis lugeda lugude kohta kõnekaid tutvustusi. Vasksi loos „kulgeb keelpillide taustal laulev viiulisoolo, mis tõuseb spirituaalsetesse kõrgustesse, sümboliseerides ühtlasi helilooja sügavaid usulisi veendumusi.“ Gelgotase viiulikontserdi „avaosas vahelduvad sünge värvinguga lõigud lüürilisemate episoodidega, mis suubuvad soolokadentsi. … Teise osa haripunkt saabub viiulisoologa, millele järgneb koraalilaadne orkestriteema, pannes teosele harmoonilise lõpp-punkti.“ Seesugused tutvustused olid kontserti kuulates hästi ära tuntavad. Viiulimängija David Nebel esitas soolosid pealtnäha hõlpsalt ning tõeliselt oskuslikult, saades energiat nii dirigendilt, kellega omavahel lõbusalt suheldi, kui kogu orkestrilt, kelle ees ta mängis.
Läänemere Filharmoonikute kodulehelt võib „Aurora“ tutvustuseks lugeda, et lugu on inspireeritud maagilistest virmaliste tuledest, aga samuti taasärkamise ja uue valguse ideest. Kristjan Järvi ise on öelnud selle loo kohta järgmist: „Aurora räägib virmalistest, aga ka kevadest, mis on loomise ja taassünni aeg.“ Kavalehest võis lugeda lisaks, et „selles atmosfäärilises kompositsioonis on kasutatud vaid väheseid ja pidevalt transformeeruvaid põhimotiive, millesse on kätketud põhjamaise looduse loomulik ilu.“ Lugu on tõesti minimalistlik, aga ometi on selle loomulikus kasvus ja kulgemises midagi eriliselt hinge puudutavat.
Külmavärinaid tekitavad esitused
Kontserdi esimest poolt rikastasid veel Mick Pedaja lood koos orkestriseadetega. Omavaheline koostöö õigustab end hästi. On kuulda ja tunda omavahelist sidet ning püüdlust looduse mõtestamise poole. Laval tekib sundimatu sünergia, mida on nauditav jälgida. Kontserdi esimene pool kulmineerus eriti võimsa ja külmavärinaid tekitava esitusega Mick Pedaja teosest „Valgeks“.
Kontserdi teises pooles esitati Kristjan Järvi süiti Pjotr Tšaikovski balletist „Uinuv kaunitar“. Kavalehest võis lugeda, et Kristjani „uus seade on koostatud balletikatkendite ja populaarsete kontsertsüitide põhjal, mille tulemuseks on dramaatiliselt sidus teos.“ Süit esitati püstijalu ning ilma nootideta. Dirigent selgitas sellist lähenemist sooviga panna inimesi nägema ja uskuma, et nad on kõigeks võimelised, kui nad seda vaid soovivad. Samuti võimaldas selline lähenemine muusikutel loosse paremini sisse elada. Süidi esitamisel soleerisid mitmed erinevad pillid, mille mängijad olid silmanähtavalt rohkem kogu loos sees selle võrra, et nad seda peast ja püstijalu esitasid.
Millise kogemuse sain?
Emotsioon on suurepärane! Sain tõelise kontserdielamuse, mida pole klassikalise muusika, aga ka muusikakuulajana üldisemas mõttes, ammu saanud. Lood olid väga kõnekad, sai kuulda ja tunda seinast seina emotsioone. Lugudes vaheldusid kurbus, nukrus, meeleheide ja pingelisus särava helguse, lootuse, siira rõõmuga. Eriliselt kõnetas Kristjan Järvi enda lugu „Aurora“. Kahjuks ei ole suutnud leida loo salvestust, aga kohapeal kogetu jättis mulle kustumatu mulje. Loo helgus ja iga keharakuni jõudvad päikselised noodid ja helide voolamised tegid pisarateni rõõmsaks! Kristjan Järvi karismaatilisus, tema orkestri esitusele kaasaelamise kirglikkus, sundimatu muusikaga kaasa liikumine, rõõm sellest, mida ta teeb, oli niivõrd nakkav nii mulle, orkestrile kui ka tervele saalile. Publik lausa hõiskas nii erinevate lugude vahepeal kui ka kontserdi lõpus ning premeeris orkestrit ja suurepärast dirigenti seisva ovatsiooniga. Omaette elamus oli jälgida igat orkestri liiget. Mõni hakkas rohkem silma kui teine. Näiteks oli väga kõnekas esimene viiul, kelle puhul tundus juba algusest peale, et ta võiks sama hästi olla ka tantsija. Kontserdi teises pooles sain sellele mõttele kinnitust. Neiu tantsiskles kaasa iga noodi ja muusikalise lainega, mis orkestrit läbis, ning sai indu ka dirigendi muretust liikumisest.
Kuidas aga koges kontserti mõni teine külastaja?
Külastaja 1. Kokkuvõttes kontsert väga meeldis: varieeruv kava, mis pakkus äratundmisrõõmu, pinget, unelevaid hetki, ärevust ja mida kõike veel.
Esimene pool oli ideeliselt väga-väga hea, kuid tehniline teostus tõmbas natuke vau-efekti vähemaks.
Teine pool oli energia poolest elavam ja oli näha orkestrantide suurt kaasaelamist esitatavale muusikale. Seda on niivõrd äge näha, kuidas noodipultidest vabanemine vabastab ka mängijad ning paneb neid rohkem üksteist märkama, suhtlema ja terviku mõtet paremini väljendama.
Minu arvates oli suurepärane mõte ka see, et pärast kontserti toimus autogrammitund. Nägin seda klassikalise kontserdimaja sündmuse puhul esimest korda.
Külastaja 2. Minu jaoks oli kontsert kindlasti elamus. Meeldis jälgida noorte muusikute vitaalsust. Eriti meeldis vokaali ja võimsa instrumentaali koostöö. Muljetavaldav oli loomulikult püsti seistes (kellel see just võimatu polnud) ja peast esitatud Tšaikovski „Uinuv kaunitar“. Loomulikult ei saa üle ega ümber ekspressiivsest dirigendist Kristjan Järvist, kes lihtsalt mõjub kõigile oma karismaga. Kontserdi lõpus tõdesin, et ei ole teist sellist organismi, nagu on sümfooniaorkester.
Külastaja 3. Kui orkester mängib lugusid peast, siis energia on sootuks teine võrreldes noodist mängimisega. Tegelikult neid võrdlema ei pea, mõlemad on isesugused. On inspireeriv näha ja kuulda kahte erinevat poolt ühel kontserdil.
***
Kindlasti on tegemist elamusega, mida soovitan südamest kõigile, kel vähegi kiindumust klassikalisse muusikasse või kes soovivad seda taas avastada!
