Oma esimese Tallinn Music Week’i (TMW) kava vaadates nägin mitmeid uusi nimesid, kelle muusikat varem kuulnud polnud ning seetõttu võtsin eesmärgi kuulata ja avastada enda jaoks eelkõige uusi artiste ning saada omanäolisi elamusi.
TMW ei hõlma vaid muusikaprogrammi, oma hääle saavad ka kunst ja konverentsid. Konverentsid puudutavad lisaks muusikatööstusele ka sotsiaalselt tundlikke teemasid, näiteks palgalõhe, ning ka üldisemalt on mitmed muusikat puudutavad teemad põimitud ühiskonnas toimuvaga. Minu jaoks osutus üheks kõige paeluvamaks arutlus Venemaa kaasaegse muusikatööstususe üle, kus panelistideks olid näiteks Diana Pashkovskaya Yandex Musicust ja vene träppmuusiku Oxxxymironi mänedžer Zhenya Murodshoeva. Vene räppmuusika austajana oli huvitav kuulda selle telgitagustest ning vene muusikamaastikust.
Festivali kolme päeva jooksul leidsid oma kuulajaskonna mitmed eri žanrid. Mulle pakkus kõige enam huvi hiphop, kuid olin avatud ka muudele žanritele. Enamik kontserte toimus Telliskivi loomelinnaku kandis, nii et erinevate kohtade vahel liikumine oli mugav ning muutis kogemuse minu jaoks mitmekesisemaks. Loomelinnakus oli õhtuti tunda ka mõnusat festivalihõngu, mis muidu argisele Tallinnale õdusa palge andis.
Neljapäeval lõi Intsikurmu lavale täiesti omamoodi õhkkonna Puuluup, kes tõi Telliskivi rohelisse saali tunde, nagu viibikskimegi Intsikurmu suvises metsas. Vahvad pillid ja rütmid tekitasid positiivseid emotsioone ning haarasid publiku täielikult enda lummusesse. Esimest korda kuulsin laivis ka Daniel Levi, kelle popi ja roki vahepealse muusika järgi lava ees tantsisime.
Erinevate Tubade Klubi programm “Made in Canada” pakkus publikule sumedat indie-muusikat, mille saatel istuti diivanitel või õõtsuti mahedate rütmide taustal. F-hoones oli seevastu võimalik kuulata punki ning saada üpris autentne punkkontserdi kogemus. Kuigi see ei ole žanr, mida ma igapäevaselt kuulaks, oli see siiski väga huvitav ning taoliste kogemuste pakkumine on üks Tallinn Music Week’i suurtest võludest. Kõige sügavama mulje jättis mulle Sveta baaris programmi “The Kids are Alright” raames esinenud Yasmyn, kes on minu arvates üks ägedamaid naisräppareid Eestis. Tema lavaline kohalolu, liikumine ja flow jätsid sügava elamuse ja sain ka uue lemmiklaulu.
Reedel tundus mulle kõige populaarsema üritusena väljamüüdud F-hoone “Made in Baltics & Sony Music õhtu”. Enamasti kõlas F-hoones popmuusika, kuid põgusalt sai kuulata ka teisi žanre. Muljet avaldas näiteks Anna Kaneelina, keda olin küll varem mitu korda Spotify soovitustes näinud, kuid kuulsin esimest korda alles Tallinn Music Week’il. Teise positiivse avastusena tooksin välja Suurbritanniast pärit trio Wyldest.
Reede õhtus leidus midagi nii džässi, DnB, bassimuusika kui ka alternatiivmuusika austajatele. Vestlesin festivali käigus põgusalt Britt Randmaga (Made in Baltics, turundus), kes rõhutas samuti, kui meeldiv on TMW mitmekülgne programm – lahedat energiat leiab nii metal’ilavalt, punkkontserdilt, popmuusikast kui ka räpist. Põnevate artistidena tõi Randma välja näiteks noore mõminaräppari villemdrillemi ja alternatiivse naisteansambli Hekdik, keda nimetas Eesti Pussy Riotiks. Kõige suurema elamuse sai Randma Anna Kaneelina kontserdilt, mis teda emotsionaalselt ja muusikaliselt kõige rohkem mõjutas.
Laupäeval esinesid mitmed huvipakkuvad artistid samal ajal erinevates kohtades, kuid suurema osa ajast veetsin F-hoone hiphopilaval, kus astusid üles nii Eesti kui ka välismaa artistid. Ainus pettumus oli see, et hiphopiprogrammis polnud ühtegi vene räpparit. Positiivse üllatusena leidus lisaks neljapäeval kuulatud Yasmynile ka selles programmis lahedaid naisräppareid. Kogu festivali suurimaks lemmikuks sai ansambel Hekdik, kelle “Kolmeraudses” tuntuks saanud poliitiliselt laetud lugu “Tasuta wifi” tekitas saalis tugevaid emotsioone ja tähendusrikka aplausi. Täiesti omamoodi kogemuse sain ka Peterburist pärit rühmituselt Sado Opera, kelle lavaline show kandis edasi tohutut energiat ning muljet avaldas ka nende poliitiline taust.
Tallinn Music Week 2019 pakkus üllatusi, omanäolisi muusikaelamusi, inspiratsiooni ja festivalimelu. Kindlasti avardas see ka mu muusikaeelistusi ning lisaks kogemustele sain ka mõned uued lemmikartistid. Linnafestival tõi kokku eriilmelised muusikažanrid ning pakkus midagi huvitavat igale kuulajale.
Päisepildil Yasmyn. Foto: Patrik Tamm
