Martti Helde täispikk mängufilm „Skandinaavia vaikus“ jõudis kinodesse 29. märtsil. Kui Eesti film on juubeliaastal mitmekülgseid elamusi pakkunud, siis „Skandinaavia vaikus“ suutis veel ühe värvingu lisada. Just vaikuses peitubki selle teose jõud, mis märkamatult sisimas tunded kaikuma lööb.
„Skandinaavia vaikuses“ on pandud suurt rõhku loodusele, nii visuaalses kui ka tähenduslikus võtmes. Pildikeeles väljendub see aeglastes droonikaadrites, mis rulluvad üle looklevate teede ja nukrate metsade. See kõik oleks rabav, kui sarnaseid võtteid poleks just hiljuti kohanud Joosep Matjuse „Tuulte tahutud maas“, Anu Auna „Eia jõuludes Tondikakul“ ja Tanel Toomi „Tões ja õiguses“. Kuigi on igati tervitatav, et möödunud aastal leidis nii mõnigi end varasemast tihedamini kinosaalist, siis võivad need võrdlusmomendid Martti Helde komponeeritud filmi vaatamiselamusest veidike röövida.
Aplodeerin aga otsusele teha film mustvalgena. See võib küll mõne potentsiaalse vaataja eemale peletada, aga lahendusena toimib. Eemaldatud on filmile nii harjumuspäraselt iseloomulik osa, mida ei oskagi lisamüra tekitamises kahtlustada. Värvide puudumine laseb keskenduda tegelaste südamesügavuses pulbitsevatele tunnetele, mida nii Reimo Sagor kui ka Rea Lest-Liik meisterlikult taltsutavad.
Tegelikult tekibki filmi vaadates tunne, et peaks täiesti tasa olema, et mitte lõhkuda seda viimast usalduseniiti kahe tegelase vahel. Tunne, et oled sattunud kahe inimese isiklikku hetke, mis väikseima raputuse peale puruneda võib, on kaameratööga väga veenvalt loodud. Reaalsuse illusiooni rikub vaid veidi liigselt viimistletud dialoog.
Mick Pedaja muusika on oma vaoshoitud võimsusega ehk kõige skandinaavialikum osa sellest filmist. Spetsiaalselt filmi jaoks loodud muusika toetab loo jutustamist ning annab emotsioonidekeerisele vajadusel hoogu või hoopis helgemaid varjundeid.
Kõige kõlavamalt jääb filmist aga õhku rippuma küsimus – mis on see tunne, mille taha sõnad jäävad?
Foto: pressimaterjalid
