Alguses oli sõna. Sõna lehvis tühja lava kohal ja etendajad istusid publiku seas. Vahet meie ega nende vahel ei olnud, me olime kõik üks saalitäis rahvast, ehkki mõned meist kasutasid oma häält. Maa ja taevas oli veel eraldamata, piirjooned loomata. Peagi aga kõik muutus.

Minu esmakordne kohtumine Arolin Raudva, Mari-Liis Eskussoni, Katrin Kreutzbergi ja Alise Madara Bokaldere lavakooslusega toimus aastatagusel etenduskunstide õhtul “Made in Estonia”. Kuigi tollal veel grupiidentiteeti nimega The Biofilm Sisters olemas ei olnud, esitati lühike performance, mis on ühtlasi lavastuse “All That Goes Right” eellane. Olen sattunud mõne teise lavastuse valmimise eelsele showing’ule ning pidanud tõdema, et mõnikord on kümne minuti sisse mahtuv esitus küll värske ja paeluv, ent hilisem täispikk lavastus jääb sellesama õnnestumise venitamiseks 45 minuti peale. “All That Goes Righti” puhul on aga tunda nii pikka küpsemisprotsessi kui ka mõtestamistööd, millel on mõju ka lõplikule tulemusele – toona huvitavalt mõjunud esitus on arenenud iseseisvaks nutikalt komponeeritud teoseks.

Alguses oli sõna ja see sõna oli inglise keeles. Enne pileti ostmist on vast kõige olulisem teada, et lavastus on tekstikeskne, nii et inglise keelt mitte mõistva publiku jaoks võib kogemus jääda kesiseks. Jah, lavastuses on ka liikumist ning valguskujunduse neoontorud püüavad pilku, ent nende roll paistab olevat pigem teksti toetada. Nende jaoks, kellele ei ole keeleoskus või kõrvakuulmine probleem, tekitatakse süütuna näiva keskustelu abil teravmeelne pilt sellest, kuidas toimub grupis ühtse arvamuse moodustumine ja milleni võib see jõuda. Vaatepilt on ühtaegu ligitõmbav ja õudne nagu time-lapse video sellest, kuidas esimestest pliidi kõrvale kogunenud rasvatilkadest ja toidujäätmetest tekib vohav mikroorganismide kooslus, millest lahti saamine tundub peaaegu võimatu.

Vaatepilt on ühtaegu ligitõmbav ja õudne nagu time-lapse video sellest, kuidas esimestest pliidi kõrvale kogunenud rasvatilkadest ja toidujäätmetest tekib vohav mikroorganismide kooslus, millest lahti saamine tundub peaaegu võimatu.

Esitajate grupi nimeks valitud biokile, s.o eelmises lõigus kirjeldatud eluvorm, on jälk nähtus, mida parema meelega tahaks ignoreerida. Lavastuse teemat silmas pidades on nimevalik ideaalne, kuna viitab ühtlasi mustusele, mida peaks välja rookima. Köögis on hügieeniiha arusaadav, ühiskonnas aga oluliselt probleemsem nähtus. Kellel või millel peaks olema võimupositsioon nimetada ühiskonnas midagi räpaseks, ohtlikuks või puhastamist väärivaks? Ja kuidas selline arusaam üldse ühiskonnas tekib? Sotsiaalantropoloog Mary Douglas väitis oma 1966. aastal ilmunud teoses “Puhtus ja oht”, et puhtuse ja mustuse mõisted on seotud piiride tõmbamisega ning seega seotud pigem kultuurilise konteksti kui hügieeniga. Kõik, mida annab jaotada või “omale kohale” paigutada, kuulub korra ja seega puhtuse, kui mitte lausa püha valda, ülejäänu on aga oma ebamäärasuses ebapuhas või koguni rüve ja seega ohtlik – kokkupuude räpasega ju teatavasti määrib. Heaks näiteks on 3. Moosese raamatu toitumiskeelud. Seal vedas, kuna ta on sõraline, aga ei mäletse – sellist kahtlast vennikest suhu juba ei pistaks. Tuletagem ka meelde, et “meie” jaoks vaenulikuna tajutud gruppi on ikka muu hulgas seostatud räpakuse või haisuga – millisena kujutab rahvasuu punaväelasi? Moslemeid? Selle kõige valguses on arusaadav, miks The Biofilm Sisters nimetab endid piirpindadel tekkiva olluse järgi, ning miks algab lavastuses tuure koguv vestlus just nimelt higist kui inimese kehale tekkivast eritisest, mille üle on tal vähe kontrolli.

Vanatestamentlik soov piiritleda ja kaitsta puhast, õiget ja head on ühiskonnas vägagi päevakajaline teema. Laval torgitakse päevapoliitika valupunkte ning omavahelisest vestlusest käivad läbi nii peaministrid kui traditsioonilised pereväärtused. Meid igapäevaselt ümbritsevate valeuudiste ja vandenõuteooriate retoorika, usaldust ja teaduslikkust sisendavad väljendid (“Me kõik ju teame, et…”, “Lugesin ühest teadusartiklist…”) ja käibesõnad nagu autism või ajupestud “teised” on lavastuses põimitud vaimukaks dialoogiks. Esitajate selgelt välja hääldatud ja peaaegu robotlik kõne tuleneb ilmselt püüdest tantsukunstnikuna näitlejameisterlikkuse tagaajamisse mitte takerduda, kuid ei mõju veana, vaid loob hoopis huvitava poolkoomilise võõristusefekti.

Vanatestamentlik soov piiritleda ja kaitsta puhast, õiget ja head on ühiskonnas vägagi päevakajaline teema. Laval torgitakse päevapoliitika valupunkte ning omavahelisest vestlusest käivad läbi nii peaministrid kui traditsioonilised pereväärtused.

Alguses oli sõna, ja sõna oli esitaja juures. Lavastuse esimesed publiku keskelt kuuldavale toodud laused kompavad ümbrust, segades ilmselgeid faktitõdesid nagu “Selle lava põrand on must” ähmasemate väidetega. Lause “Ma tunnen, et siin lõhnab looduse järele” paneb mind ennastki tahtmatult ninaga õhku vedama. Kas tunnengi kerget kõdulõhna või järjestab mu aju saadud lõhnamolekule ümber, et saavutada mingigi aroom, mida võiks loodusega seostada? Olen juba langenud manipulatsiooni lõksu ning veritsen jalgupidi püünisraudade vahel. Etendajad aga eralduvad peagi publikust ja asuvad ühtse võnkumise taktis omavahel jutustama. See ei jää neil ainsaks piiritõmbamiseks. Publik peab mitmelgi korral tundma, et laval tuure koguv “meie” ja “nende” vastandamine ei ole mugav loodusfilm kasvavast tornaadost, vaid torm möllab siinsamas ja võib pöörduda ka vaataja enese vastu.

Selles ärkveleraputamises näengi enda jaoks lavastuse suurimat filosoofilist tugevust. Maailm käib alla ja me peame ju ometi midagi ette võtma, hüüatavad kõige erinevamate maailmavaadete ja taustade esindajad nii laval kui päris elus. Neli tõsist ja etteheitvat silmapaari laval meenutavad, et ükski ühiskonnagrupp ei saa loota oma kaitstusele, kui kedagi tervikust paanikahoos välja juurida soovitakse – “kui võetakse vabadus ühelt inimeselt, võetakse vabadus kõigilt”, kas pole? Ja keda teiste heaolu ei huvita, see võiks vähemalt oma naha hoidmise soovist öelda “Stopp!”, kui selts- või ühiskonnas läheb kellegi inimväärikuse jalge alla tallamiseks. Selleks ei pea jääma ootama vanajumala viha ja veeuputust, et sotsiaalsete piiritõmbamiste rägastikust leida punane joon. Iseenda ja ühiskonna pimedate nurkade tundmaõppimiseks võib olla abi sellestsamast lõbusast pliidisaasta kasvatamise manuaalist.

“All That Goes Right”
Autorid-esitajad: Arolin Raudva, Mari-Liis Eskusson, Katrin Kreutzberg, Alise Madara Bokaldere
Dramaturgiline tugi: Iggy and Maike Lond Malmborg
Valguskujundus: Oliver Kulpsoo
Kostüümid: Kärt Hammer
Tehniline tugi: Henry Kasch
Foto: Sandra Palm
Esietendus: 21.05 19:30 Kanuti Gildi SAALis