“West Side Story”, mille esietendus leidis aset kurikuulsal Broadwayl 1957. aastal,  jõudis 24. mail taaskord Eesti lavale tänu Rootsi lavastaja Georg Malviusele. Muusikal, mille autoriks on Jerome Robbins, kajastas mitmeid 50-ndatel kükitavaid sotsiaalseid teemasid ning rikastas muusikaliteatri tolleaegset luukere.

Kujutagem ette 1950-ndate New Yorki, mille peatänavad laulavad vabrikute vilinast ning mööda kõrvaltänavaid jooksevad kadunud laste jõugud, kelle perekonnad on nad sama hästi kui hüljanud. Industriaalne linn, mille tööstusliku fassaadi pragudes ložeerivad tahmased näolapid ja kollased naeratused. Meie lugu ei kanna lakutud ja lihvitud ülikonda, mis sõidutab siidi käristavat automobiili, vaid slummide räbalais töötunkesid, mis unustati kiiremini, kui jõuti valmis ehitada esimene pilvelõhkuja.

Uulitsatel rivaalitsevad teismeliste jõugud: ameeriklaste kamp nimega Jets ja puertoriikolaste kamp nimega Sharks. Jõugud on omavahel pidevas ning pingelises võitluses territooriumi pärast, kui lõpuks võtab Jetside liider Riff (Juss Haasma) pähe, et on aeg pingekolded lahendada – taplusega.

Riff jõuab otsusele, mida jõuk algselt ei toeta – lahingus pealejäämiseks on neil vaja abi Jetside endiselt liidrilt, kelleks on Tony (Heldur Harry Põlda), kes on pööranud elus puhta lehe ning jätnud kuritegevuse seljataha. Pärast pikka veenmist suudab Riff sõbrameheliku Tony nõusse saada ning nii lepitakse kokku kohtumine spordihallis, kus toimub järjekordne noorte tantsuõhtu.

Kuid mida ei taipa ei Sharksid ega Jetsid, on see, kuidas saab esmapilgul täiesti tavaline tantsuõhtu aluseks traagiliste sündmuste keerdkäikudele. Nimelt armub Tony puertoriikolaste jõugu liidri õeraasukesse, kelleks on sarmikas ja naivistlik Maria (Hanna-Liina Võsa). Keelatud ja ennekuulmatu armastus mõjub jõukude vahelises sõjas kui õli tulle ning sunnib jõugud tegudele, mida tagasi võtta ei saa.

Muusikali temaatika on ajastukohane sotsiaalne dialoog ning kannab endas kriitilisi teemasid nagu näiteks vaesus, võõraviha ja raske kasvatusega perekonnad. Kaks viimast on olnud aastakümneid probleemideks ka Eesti Vabariigis. Seda oli püütud laval ka kajastada, kuid kahjuks mitte eriti õnnestunult… Nimelt tundus, et nood samad teemad on näitlejatele võõrad või täpsemalt ei olnud nende koht Eesti laval põhjendatud. Ma ei ütleks, et väär oli teos Eestis lavale tuua ja kindlasti ei eita ma nende probleemide tõsidust, kuid käsitletud probleemid ei tundunud kuidagigi siirad või ehtsad. Mõtlesin tihti, miks räägib eestlane mulle ameeriklaste probleemidest. Iseenesest on see küsimus tohutult rumal, sest lõviosa Eesti teatrikavast on täidetud võõramaiste autorite portfooliotega, kuid see annab aimu sellest, kui võõrad need teemad laval tundusid. Näiteks võib tuua leitnant Schranki (Mihkel Tikerpalu) ehk korrumpeerunud korravalvuri, kes pidas raevukaid monolooge sellest, kuidas ta jälestab puertoriikolasi ning oleks nõus tegema kõik, et nad Ameerikast kaoksid. Isegi kui näitlejatöö oli kiiduväärt ning antud teema (ehk võõraviha) päevakajaline, ei suutnud mina kui vaataja sellega suhestuda ning seeläbi tundus tegelase konflikt ebasiiras ja sunnitud.

Teose sündmustiku edasiviivaks jõuks oli Shaksepeare’i laadis saatuslik armastus, mida kandis tugev kirg ja traagilisus. Paraku jättis see kohati külmaks, sest armastus, mis pidi olema vankumatu, tundus aga lihtsalt lihtlabane ja ühetahuline. Eriti veidraks jäi stseen, kus noored tuvid Tony ja Maria esimest korda kohtusid. Nende liikumine, dialoog ning hoiak ei olnud kui kahel sinisilmsel armunul, vaid kui näitlejatel, kes seisavad seal, kus lavastaja käskis ning kannavad ette seda, mida dikteerib libreto. Rääkimata sellest, et Tony tegelaskujul puudus selgroog ning tema ambitsioonid tundusid kaunis lahjad.

Ma arvan, et muusikali vaatamise teeb nauditavaks pealispinnaline siirus, mis äratab publikus lootusetu romantiku ning lahendab kõik hingelised mured melanhoolseis meloodiates. Kuid just see siirus – nimetagem seda muusikali essentsiks – jäi nende armastuse sünnis puudulikuks.

Olgu sel teosel omad puudujäägid, kuid kindel on see, et kõik mis puudutas lavakujundust ja lavalist liikumist, oli oivaline. Grupistseenid, mille keskmeks oli tantsuline tegevus, olid silmi rahustavad. Koreograafia oli täpne ja paigas ning lubas vaatajal kogeda kõike, mida pildil pakkuda oli. Näitlejate lavaline olek tundus vaba ning kõik liigutused kerged ja loomulikud, mis tähendab tohutut selle alla pandud tööd. Muusikalise osa kohta pole ühtegi halba sõna öelda ning peab ütlema, et eesti keeles kõlasid nood ajatud palad üllatavalt hästi. Eriti vahvalt oli nii muusikaliselt kui lavaliselt lahendatud stseen, kus allesjäänud Jetsid laulavad läbi pekstud ja läbi klopitud ohvitser Krupkele (Reigo Tamm) oma kurvast eluloost. Võrreldes algusega mõjus see mõnusalt süngelt ja originaalselt.

Müts maha kunstniku (Ellen Cairns) ja valguskunstniku (Palle Palmé) ees, kes suutis täita stseenid sügavusega isegi siis, kui lavaline tegevus seda ei suutnud.

Kõige sügavamat kummardust väärib aga Piret Krumm, kelle versioon puertoriikolaste jõugu pealiku naisest Anitast tegi suured silmad ette Rita Moreno tõlgendusele. Krumm suutis lavale tuua tõelist Ladina-Ameerika temperamenti ning tänu temale oli kogu lava naiste päralt ning mehed mõjusid õblukeste ja kahvatute poisikestena.

Kõike eelnevat silmas pidades pean nentima, et tohutult mõjuvägev oli näitetrupi omavaheline sünergia ning jõud, mis kandus ka saali kaugemasse nurka. Lõppkokkuvõttes oli rõõm näha järjekordset katset taaselustada klassikalist muusikali meie väikeses Eestis!