“Seitset surmapattu” vaatama minnes olin selle tausta suhtes täiesti ignorantne, põgusalt vaid tutvustustekstist lugenud, et tegemist on kapitalismi kriitikaga. Nojah, Brecht. Võib-olla tõesti. Julgeksin laiendada, et inimloomuse kriitikaga üleüldiselt.
Olgu, etenduses väljaöeldud teksti ei saa ehk kõikidesse ajastutesse ümber tõsta, kuid “pattudega” – ja just jutumärkides – on inimene tegelenud nende leiutamisest saati. Omaette küsimus on, et miks peaks iha ning liialdused surma väärt olema? Kahtlen, et keegi saalisistujatest enam süütu on. Või on seda kunagi olnudki. Aga kasinus ja eetika… Jaa, tundub, et peaks korda minema küll. Pattudest mõtlemine ajal, mil kõik elavad oma parimat elu ja on seda ka väärt, nagu L’Oreal kinnitab, tundub iganenud vaatenurgana.
Right, Anna?
Kõrkus, ahnus, iharus, kadedus, liigsöömine ja -joomine, viha ja laiskus. Jeesuse lunastusohver pattu ei kata, inimene taevariiki ei saa. Kas ta on aga pattude tõttu kuidagi halvem? Psühholoog ütleks, et sa pead sellega leppima, see on osa sinust. Usu, sa ei suuda selle imepisikese elu jooksul kõiki oma veidrusi seljatada.
Mulle tundub, et säärane kunst ei olegi mõeldud peaga nautimiseks või mõtestamiseks. See on rohkem sisetunde ja silmaga nägemise sümbioos – mõnes mõttes kõige parem teatrimaagia otsimise paik, kuhu ei ole klassikalisel draamakõveral asja.
Veelkord, ma ei ütleks, et surmapatud olid minu jaoks selle etenduse võtmeks. Pigem ikka inimese katsumused vastuolulises maailmas. Aga alustagem hoopis sellest – nüüdisaegne tantsuetendus on keskmisele vaatajale paras pähkel. Sellele, kes lugu otsib, tausta teadmata, on iga hetk justkui imelik Hiina mõistatus – sa tead, et sellele peaks olema lahendus ja tegijate jaoks kindlasti ka on, aga ta peidab endas mitte ühte, vaid mitut lahendust, mis tekitab omajagu segadust. Mulle tundub, et säärane kunst ei olegi mõeldud peaga nautimiseks või mõtestamiseks. See on rohkem sisetunde ja silmaga nägemise sümbioos – mõnes mõttes kõige parem teatrimaagia otsimise paik, kuhu ei ole klassikalisel draamakõveral asja. Ilmselgelt laksab nüüd iga nüüdisaegse tantsu fänn endale käega otsaette ja ütleb, et ta ei saa ikka üldse aru, asi pole ju selles.
Nicht war, Anna?
Laval on Anna ja laval on Anna. Neil on üks minevik, üks olevik, üks süda, üks pangakonto. Pragmaatiline, kuid samas ka kummastav. Ka koomiline. Kui keegi ütleb saksa keeles Sparkassenbuch, siis kõlab see kunstiliste abstraktide kõrval, eriti selles kandilises keeles, naljakalt. Publik muigab. Võib-olla ainult mina, aga siiski. Võtan nad vastu, nad on üks, kes on ikkagi kaks, kuid kes on seejuures ükssama. Poolused, mis laval muusika rütmis mänglevad ja voolavad, aidates üksteisele kaasa ja tihti ka takerdudes, takistades. Kahju, et istun kõige tagumises reas – need ekspressiivsed kehad on esteetilised, ajati erootilised, tahaksin näha lähemalt selle meisterliku soorituse nüansse. Nais-Anna on lavastuses palju vähem esteetiline, olles justkui lihatükk, objekt mees-subjektile tegemaks, mida vaja, või ka keelamiseks – oleneb olukorrast. Terve etenduse aja on ta näol eriliselt tuim, isegi juhm ilme, nagu ei oleks tal aimu, mis ta ümber tegelikult toimub. Ta on saatuse vintsutada. Mees-Anna küll teab, kuid kas ta ka oskab vastavalt olukorrale käituda? Küsitav. Korraks näeme punases valgusvihus ja nais-Anna embuses peaaegu täiesti paljast mees-Annat, kes on oma lahtiste juustega erootiline ja habras, palju hapram kui ta teine, minu jaoks maisem pool.
Minu jaoks oli see paigatu lugu vastandumisest. Lugu võib olla küll Brechtilt ja tegevus võib toimuda Ameerikas, aga tegelikult on see üldinimlik vastandumine kõikvõimalike pooluste vahel, mis ajas ja ruumis täpsustamist ei vaja. Kes näeb riiki ja inimest, kes idi ja superego, see ei olegi oluline. Teksti korratakse kolmes keeles, üks neist jaapani, mis on ka lavastuse päritolumaa. Nalja pärast tuuakse liigsöömise palas sisse ka eestikeelne sõna – “kapsas”. Huvitav kõrvalepõige, mille kohta tahaks väga teada, et miks just see ja miks just praegu. Kokkuvõttes ei oskagi öelda, kes kelle seljatas, lõpp oli minu jaoks ootamatu, äkiline, isegi meeldivalt. Õhku jäi küsimus, et kuigi te jõudsite koju, siis – kes peale jäi? Ise veeretasin lootust, et äkki oli asja tuum just jaapani keeles öeldud tekstis. Justkui ninanips publikule, mis ütles: “Ära mõtle, lihtsalt vaata.”
そうではありませんか, Anna?
