Eestis on päris palju koomikuid, kes on üles astunud stand up’idega. Ilmselt on enamik huumorisõpru Eestis kuulnud või näinud näiteks Tõnis Niinemetsa, Peeter Oja või Tigran Gevorkjani püstijalakomöödiaid. Ega nende šõud polegi midagi halba, kuid olgem ausad, tõelised tegijad on sellel alal Eestis ikka Comedy Estonia kutid. Nende sügistuuril ma hiljuti käisingi.
Kui mõni lugeja pole kunagi varem ühelgi stand-up’il käinud, siis võtan lühidalt kokku, mida selline üritus endast kujutab. Põhimõtteliselt koguneb hulk huumorisõpru kokku, et veeta üks tore õhtupoolik, kus saab kõvasti naerda. Comedy Estonia näitel võib selline üritus leida aset Alexela kontserdimaja suurel laval, Genialistide klubi subkultuurimajas või ükskõik millisel teisel Eesti laval või restoranis, sest kuniks on olemas mikrofon ja publikule on istumiseks mõned toolid, ongi ürituse õnnestumiseks juba põhilised kriteeriumid täidetud. Siis astuvad lavale järgemööda erinevad koomikud, kes esitavad enda kirjutatud nalju seinast seina igasugustel teemadel. Publiku reaktsioon annab esinejatele kohe tagasisidet ja igasugune plaksutamine ja kaasa elamine on sellistel üritustel alati tervitatav.
Mina külastasin Comedy Estonia sügistuuri sel korral Tartus Vanemuise teatris, kus lavale astus kaheksa koomikut. Õhtujuht oli Sander Õigus, kes on kahtlemata üks suurimaid Eesti püstijalakomöödia skeene kujundajaid, ja kes oma rahuliku ellusuhtumisega jutustab lugusid, milles kuulajad endki ära tunnevad. Esimesena juhatati sisse Rauno Kuusik, kes sel korral rääkis rohkem Eesti kuulsustest ja kelle naljad mulle isiklikult kõige rohkem meeldisid. Järgmisena tuli lavale Claus Mootse, kes on selles seltskonnas alles uus tegija, kuid mulle tundus, et rahvale meeldis ta väga ning julgen väita, et tema sai lavalt lahkudes vist ka õhtu suurima aplausi. Pärast Clausi tegi oma etteaste Tauri Küla, kes on samuti Comedy Estonias pigem uus nägu ning seejärel Mikael Meema, kes on vastupidi üks tuntumaid koomikuid. Tema n–ö tunnus on see, et maailm tekitab tema jaoks palju küsimusi ja ta julgeb küsida asju, millest me kõik mõtleme, aga küsida ei julge – tõsiselt lahe kutt. Šõu teises pooles astusid järgemööda lavale Daniel Veinbergs, Roger Andre ja Ari Matti Mustonen, kellest viimane paistab teiste koomikute kõrval silma sellega, et tema grimassid ja keha kasutamine naljade visualiseerimisel on suur osa tema imagost ja see aitab tema naljadele palju kaasa.
Kokkuvõttes oli väga meeleolukas õhtu ja on täiesti kindel, et neid šõusid külastan ma ka edaspidi nii tihti kui võimalik. Kellegi teise arvamus Comedy Estonia stand-up’ist ei saa kunagi edasi anda reaalset tunnet ja neid emotsioone, mis sind saalis nende šõul valdavad. Praeguseni pole ma veel Eestis kohanud neile võrdseid vastaseid, kuid tahaks muidugi loota, et häid koomikuid sirgub aja jooksul juurde. Selle sügistuuri šõusid on võimalik veel näha mitmel korral oktoobris ja novembris Eesti eri paigus. Soovitan seda kõigile, kes tahavad lõbusalt aega veeta, korralikku kõhutäit naeru ning kes ei kohku ära, kui laval kasutatakse ka ebatsensuurseid väljendeid ja tehakse nalja asjade üle, millest hulk inimesi kunagi rääkidagi ei julge.
